Vabaujumine

Vabaujumine on üks ujumise võistlusaladest. Tavaliselt mõeldakse vabaujumise all siiski krooliujumist. Krool on pärit Hawaiilt 1893. aastast ja olümpiamängudel oli krool esimest korda kavas 1912. aasta olümpiamängudel. Krool on ideaalne sprindiks, kuna see on kiirem ujumisviis ja kõige populaarsem vabaujumise tehnika.

Vabaujumise ujumisviis ei ole võistlusmäärustega piiratud, mis tähendab seda, et ujujal on lubatud läbida distants suvalist ujumisviisi kasutades ning muuta seda suvaliselt distantsi keskel. Erandiks on kompleksujumine ja kombineeritud teateujumine, kus vabaujumiseks loetakse suvalist ujumisviisi, välja arvatud selili-, rinnuli- ja liblikujumisviis.

Võistlustel alustatakse vabaujumist stardipukilt vette hüpates. Sukeldunud vee alla, tuleb ujuja tugevate jalalöökidega pinnale, keha välja sirutatud. Jalad liiguvad vahelduvalt üles-alla, käed vaheldumisi ja sümmeetriliselt. Kuni üks käsi sooritab vees tõmmet, liigub teine õhu kaudu ette ja vee alt uuesti taha. Välja hingab ujuja vee all, nägu pööratakse veest välja ainult sissehingamiseks. Pöördeseinast pööratakse tagasi nii, et ujuja painutab keha ette, sukeldub veidi allapoole ja teeb kukerpalli. Ujuja tohib puudutada seina ükskõik millise kehaosaga, kuid tavaliselt tehakse seda jalgadega, et keha sirutades uut hoogu saada. Ujumine vee all pärast pööret ei tohi olla pikem kui 15 meetrit.

Ujujast ja distantsist sõltuvalt ujumistehnikas võib märgata mingil määral erinevaid variatsioone. Lühematel distantsidel ujujad hingavad harva ja mõned võivad ujuda 50 m distantsi juba kogu ulatuses hingamata. Muudel distantsidel tavaliselt hingatakse iga teise või kolmanda tõmbe järel. Ka ujumisrütm vaheldub vastavalt distantsi pikkusele.

Ametlikud vabaujumise võistlusalad on 50, 100, 200, 400, 800 ja 1500 meetri vabaujumine. Lisaks võib veel juurde arvata ka avaveeujumise võistlusdistantsid, mis maailmameistrivõistlustel on 5, 10 ja 25 km pikkused. Avaveeujumine oli ka 2008. aasta OM-il Pekingis 10 km distantsina meeste ja naiste võistlusalana kavas.

Üldiselt hinnatakse ja peetakse konkurentsi mõttes tugevamateks ujumisdistantsideks 100 ja 1500 meetri vabaujumist.

Naistest valitses ameeriklane Janet Evans pikkadel vabaujumise distantsidel (400 ja 800 m) ebatavaliselt pikka aega peaaegu võitmatult 1987. aastast kuni 1994. aastani. Ta sai neli olümpiavõitu ja tema 800 m maailmarekord, mis on püstitatud 1989. aastal, on siiani ületamata.

Sakslane Franziska van Almsick tõusis nii nagu Evanski tippu noorena. Tema siiski taandus tunduvalt varem 1990. aastatel saavutatud edu järel. Almsick jätkas siiski ujujakarjääri ja sai teateujumise medali veel 2004. aasta olümpiamängudel Ateenas.

Meestest Johnny Weissmüllerit tuntakse esimesena minuti piiri alistanud ujujana. Weismüller sai väga laialt tuntuks Tarzani-filmidest, kus tihti nähti ka tema ujumistehnikat. Weismülleri saavutatud tulemuste tähtsust tõstab see, et ta hoidis ujudes pead vee pinnast kõrgemal, mis teeb ujumise palju raskemaks võrreldes tänapäeva tehnikaga.

Venelane Aleksandr Popov oli 1990. aastatel edukamaid vabaujujaid, kes esines edukalt suurvõistlustel ja oli maailmarekordite valdaja 50 ja 100 m distantsil. Popov on nii nagu ka Weissmüller tulnud kaks korda 100 m vabaujumises olümpiavõitjaks.

Ameeriklane Mark Spitz on üks olümpiaajaloo edukamaid sportlasi. Ta tuli üheksakordseks olümpiavõitjaks ja sai kokku 11 olümpiamedalit. Olümpiavõitudest kuus tuli vabaujumises (kaasa arvatud teateujumised). Tema 1972. aasta OM-il Münchenis võidetud seitse kuldmedalit on endiselt olümpiamängude rekordina ületamata.