Vaino Vahing
Vaino Vahing (15. veebruar 1940 Aravu, Meeksi vald, Tartumaa – 23. märts 2008 Tartu) oli eesti psühhiaater, prosaist ja näitekirjanik.
Ta oli 1973. aastast Eesti NSV Kirjanike Liidu liige.
Vahingust on tehtud dokumentaalfim "Vaino Vahingu päevaraamat".
Haridus ja meditsiiniline karjäär
[muuda | muuda lähteteksti]- Lõpetas 1963. aastal Tartu Riikliku Ülikooli
- 1963–1965 Jämejala Psühhoneuroloogiahaigla ordinaator, osakonnajuhataja ja peaarsti asetäitja
- 1965–1967 Vabariikliku Tartu Psühhoneuroloogiahaigla ordinaator
- 1967–1975 Vabariikliku Tartu Psühhoneuroloogiahaigla kohtupsühhiaatria ekspert
- 1968–1971 TRÜ psühhiaatriakateedri mittekoosseisuline aspirant
- 1975–1981 TRÜ psühhiaatriakateedri dotsent
Vaino Vahing õpetas muu hulgas psühhiaatriat, kohtupsühhiaatriat, psühhoteraapiat, psühhohügieeni ja narkoloogiat.
Ta avaldas kirjutisi eksperimentaalsest ja kliinilisest psühhofarmakoloogiast.
Teoseid
[muuda | muuda lähteteksti]- "Lugu" (Perioodika 1970)
- "Kaemus" (Eesti Raamat 1972)
- "Sina" (Perioodika 1973)
- artiklivalimik "E me ipso" (Eesti Raamat 1990)
- valitud novellid "Kaunimad jutud" (Ilmamaa 1995)
- "Thespis" (Ilmamaa 1997) (teatriuuendused 1972/73)
- "Machiavelli kirjad tütrele" (Eesti Raamat 1990)
- "Mängud ja kõnelused" (Eesti Keele Sihtasutus 2002)
- "Hermaküla"
- "Noor Unt" (Perioodika 2004)
- "Vaimuhaiguse müüt" (Ilmamaa 2005)
- "Näitleja" (Vagabund 2006)
- "Päevaraamat I" (2006)
- "Päevaraamat II" (2007)
Filmirollid
[muuda | muuda lähteteksti]Vahing mängis peaosa Peeter Simmi filmis "Võsakurat" ning kõrvalosa Olav Neulandi filmis "Tuulte pesa".
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1975 Nõukogude Eesti preemia
- 1982 Friedebert Tuglase novelliauhind ("Machiavelli kirjad tütrele" II)
- 1982 Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia ("Faehlmann")
- 1996 Eesti Vabariigi kultuuripreemia
- 2001 Valgetähe IV klassi teenetemärk[1]
- 2002 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ("Mängud ja kõnelused")
- 2007 Eesti Ekspressi kultuurilisa Areen aastapreemia
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Vaino Vahing on olnud abielus Anne Kallinguga (1963–1969), Maimu Bergiga (1969–1979) ja Heli Vahinguga (1982–1984). Abielust Maimu Bergiga on neil tütar, Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Julia Laffranque.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Eesti kirjanduse ajalugu, V köide, 2. raamat, Eesti Raamat, Tallinn 1991, lk 582–587, bibliograafia lk 607, käsitluse autor Pärt Lias
- Eesti kirjanike leksikon, Eesti Raamat, Tallinn 2000, lk 639–640, artikli autor Ants Järv
- "Vahing: mälestusi Vaino Vahingust". Koostaja Külli Trummal. Kirjastus Hermes, Tartu 2011, 336 lk; ISBN 9789949918713
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Vahingu dramatiseering Garbo professor Luule Epneri juubeliks Teater. Muusika. Kinos 2003. aastal
- Sven Vabari intervjuu Vahinguga "Optimistlikud tagasivaated kuristiku põhja", Looming, 8/2003
- Jaak Urmeti artikkel "Vahing müüb Unti" Eesti Päevalehes 30. jaanuaril 2004
- katkendeid Vahingu märkmetest "Maimu viskas lusikaga Mati vasaku kulmu lõhki!" 9. veebruaril 2004
- Sürrealismist (.ram). Eesti Raadio Ööülikool 2004 (Lektorid: Andres Ehin ja Vaino Vahing)
- Jaak Urmeti artikkel "Vaino Vahing: kirjanikuna pead kõigeks valmis olema" Eesti Päevalehes 19. detsembril 2005
- Aivar Kulli artikkel "Vaino Vahing jätkab omamüüdi toestamist" Postimehes 19. jaanuaril 2006
- Peeter Järvelaidi artikkel "Mees, kes püüdis jõuda kivile…", Areen, 20. veebruar 2006
- Rein Veidemanni artikkel "Vaino Vahing: eestlane põeb pihtimisvaegust" 13. veebruaril 2006
- Vaino Vahing Eesti biograafilises andmebaasis ISIK