Valjala maalinn

See artikkel vajab toimetamist. Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Valjala maalinn (ka Valjala linnus) oli Saare maakonnas Saaremaa vallas asunud muistsete saarlaste ringvall-linnus, mis asus nüüdsest Valjala alevikust umbes 700 meetri kaugusel.

Ajaloolased on avaldanud arvamust, et 800 aastat tagasi võis pääseda laevadega mööda jõgesid üsna linnuse külje alla, sest maapind oli umbes 2,5 m praegusest madalam.

Valjala maalinn, Henriku Liivimaa kroonika järgi castrum Waldja oli tugevaim saarlaste linnus. 1227. aasta talvise piiramise käigus seda ei vallutatud, vaid 20 000-meheline vägi sundis linnuse jõu ja ähvardustega alistuma, kasutades kiviheitemasinaid ja ambe.

Läti Henrik kirjutab:

"Pärast seda, kui Muhu linnus oli tuhaks tehtud, tõttas sõjavägi teise linnuse alla, mis asetseb keset Saaremaad ja mida Valdjaks hüütakse. Ja seesinane Valdja oli kõige tugevam linn saarlaste teiste maalinnade seas. Selle alla jäi sõjavägi paigale, sõdimisriistu korda seades, nimelt paterelle ning suurt kivipildumismasinat, ja varudes vägevaid kuuse- ja männipuid rünnakutorni ehitamise jaoks." Ei unustatud ka ümberkaudseid külasid; nad "käisid ringi mööda kogukondi ning tõid kaasa hobuseid, veiseid, kraami ning rohkesti muud seesarnast, aga külad põletasid nad ühtlasi maha".

Piiratavad kandsid palju kaotusi kiviheitemasinate laskude ja ammunoolte tõttu. Osalt selletõttu, osalt toidumoona nappuse ja kartusest Muhu linnuses juhtunu pärast nõustusid nad alistuma, andes ristisõdijaile pantvange, vara ja lubadusi ning lastes end ristida. Seda sündmust loetakse sümboolseks muistse vabadusvõitluse lõpuks.

Linnus rajati looduslikule kühmule, mis oma põhiplaanilt oli ümarovaalne, välisnõlva kõrgus 5–8 m (topograafilistel kaartidel 10 m), kalle 25–28 kraadi. Linnuse läbimõõt on kagu-loode suunas 110 m ja edela-kirde suunas 120 m.

Valli lääneosa on ülejäänust kõrgem. Säilinud kõrged vallid on inimeste kätetöö. Väljastpoolt on vallide kõrgus 5–8, seest 3–6 m. Valli sisenõlva ja harja katab lahtine paeklibu, mis on tekkinud muldvallile laotud paekivivallist. Valli harja laius on 3–7 meetrit. Valli seest on võimalik leida tahutud kive, mõned neist ristkülikukujulised. (On avastatud jälgi ka mördi kasutamisest, kuid seda pole uurimistöödes veel ametlikult kinnitatud.) Ajaloolased peavad Valjala maalinna üheks vähestest linnustest, mille kindlustused koosnesid peaasjalikult kivist. Puitu kasutati vähe.

Linnuseõue pindala on 3600 ruutmeetrit. Õue loodeservas paikneb üle 5 meetri sügavune paasraketega kaev.

Linnuse jalamit ümbritseb lai nõgu, mis ilmselt on tekkinud mulla võtmisel valli muldkeha jaoks. Väljaspool asus veel teine, muldne vall.

Aegade jooksul on Valjala maalinnast juhuleidudena leitud hõbetaušeeringuga ilustatud ja lohkudega mõõgakäepide, oda- ja nooleotsi. Väljakaevamistel on leitud veel sõlgi, rinnanõelu, keraamikat ja muid majapidamisesemeid. Leiud kuuluvad 11.–13. sajandisse.

Jean Baptiste Holzmayer uuris 1860. aastatel Valjala maalinna ning leidis kaevamiste käigus vallisisese kivimüüridega ruumi, mis võis olla kasutusel hoiupaigana.

Moskva arheoloog Sergei K. Bogojavlenski ja mõisnik Stackelberg viisid Valjalas 1895. aastal läbi arheoloogilisi väljakaevamisi.

1962.–1964. aastal toimunud kaevamistel, mida juhtis A. Kustin, täpsustati valli konstruktsioone ja uuriti keerisahjudega hoonete rususid. Lahti kaevati ka puuraketega 5,34 m sügavune kaev. Kaevu lahtikaevamisel saadi 15 leidu, nende hulgas puust labidas, kirves ja kasetohust vakk.

Linnuse lähedal on Ristimägi, kus 13. sajandil olevat paganaid ristitud ja Lillimägi, kus veel paarsada aastat tagasi huntidele uusaastaööl liha jagati. 19. sajandi viimasel veerandil sündinud inimeste suus on Tuggimägi muutunud Tokimäeks.

Tänapäeval korraldatakse Valjala linnamäel igal aastal leedopäeva koos leedotulega ehk jaanitulega (Saaremaal ja Muhus on siiamaani elavalt käibel sõnad "leedotuli" ja "leedopäev").

Linnamäel toimub igal kolmandal aastal Valjala laulupäev.

• Friedrich Kruse: Necrolivonica., Dorpat 1842, (Tab. 62., Bauerberge (Ma-lin) auf den Inseln Mohne und Ösel – Wolde, Pilt)

• Valjala maalinn kultuurimälestiste riiklikus registris
• Valjala maalinn pakub arheoloogidele siiani üllatusi, ERR, 21. august 2022