Jaanipäev

Jaanituli Altjal (2009)
Amandus Adamsoni "Jaanituli" 1906. aastast
Jaanituli Arukülas (2013)

Jaanipäev on Eestis 24. juunil tähistatav püha. 24. juunile eelnevat 23. juuni päeva nimetatakse jaanilaupäevaks ja nendevahelist ööd jaaniööks, seda tähistatakse Eestis, Lätis ja põhjamaades jaanituledega.

Jaanipäeva nimetus pärineb kirikukalendrist, kirikus tähistatakse sel päeval Ristija Johannese sünnipäeva.[1]

Eestis on jaanilaupäev ja jaanipäev riigipühad. Alates 1934. aastast peetakse jaanilaupäeval Eestis võidupüha, mis tähistab Eesti vägede võitu Vabadussõjas Võnnu lahingus 23. juunil 1919 Landeswehri üle. President Lennart Meri ettepanekul peetakse 1993. aastast Võidupüha paraade vaheldumisi kõigis Eesti linnades.

Rahvakalendris on jaanipäev iidne püha, jaaniõhtut ja -ööd peetakse Eestis laialdaselt jaanituledega, millel olevat maagiline puhastav toime ning sümboolne seos pööripäeva ja päikese kõrgseisuga. Sel puhul on kombeks korraldada nii rahvapidusid kui ka tähistada püha sõprade ja tuttavate keskel väiksemate lõkkeõhtute või grillimisega koduaias või looduses. Tänapäevalgi on jaanipäev eestlaste jaoks üks aasta tähtsamaid pühi, mida ka välismaal viibides teistest sagedamini tähistatakse.

Niinimetatud kesksuvepüha (inglise keeles midsummer), mille nimetust seostatakse Euroopas vahel ka Johannese nimega, peavad tänini paljud rahvad, ehkki selle tähtsus kultuuriti varieerub. Näiteks on eesti keeleski avaldatud rumeenia kirjaniku Mircea Eliade romaan "Jaaniöö". Samas Eestis ja Skandinaavias peetakse jaanipäeva vahetult pärast suvist pööripäeva ehk suve alguses, üldse mitte kalendaarsel kesksuvel. Küll aga tähendab jaanipäev, et Eesti laiuskraadil on sellel ajal aasta pikimad (valged) ööd.

Jaanipäeva kombeid

[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti jaanipäeva kombed – grillimine, kiikumine, rahvapillid, seltskonnamängud, lõke ja üle lõkke hüppamine

Jaanipäev oli olulisel kohal ka Eesti rahvakalendris, kus see oli aasta kõige olulisem suvepüha. Jaanilaupäeval enam tööd ei tehtud ning jaanipäeva hakati pidama juba poolest päevast, söödi paremaid toite, käidi laadal ja kirikus. Abielu sõlmimine jaanipäeval pidi kindlustama abieluõnne. Jaanipäeval käidi kalmul esivanemaid toidu ja joogiga kostitamas ning jääke koju viia ei tohtinud. Korrastati hauad ja peeti surnuaiapüha. Esivanematelt küsiti siis nõu ja kurdeti muret. Jaanipäeval esines ka ohverdamist, ohvripaika toodi võid, mune, kohupiima, lambaliha jne.[2]

Jaanipäev oli ka sulaste, teenijate ja karjaste püha. Eriline päev oli see peredele, kelle liikmeks oli mõni Jaani nimeline. Jaanidel seoti silmad või jalad kinni, nii et välja tuli end lunastada õlle, viina või kommidega. Jaanilaupäeval käis tark peremees ümber oma põldude ning pistis iga põllunurga sisse pihlakaoksa. Siis ei saanud põllule enam midagi kurja juhtuda.

Saaremaal ja Muhu saarel, ka mandri läänerannikul vastu Muhumaad, nimetatakse jaanipäeva leedopäevaks. Leedopäevale eelneva leedolaupäeva õhtul süüdatakse leedotuli, aasta kõige olulisem tuli. Leedotuli süüdati mere ääres lagedal karjamaal. Selleks püstitati pikk laasitud kasepuu okstetutiga ladvas. Puutüve ümber ehitati toorestest kadakatest leedotorn, mis jaaniõhtul süüdati.[3]

Oletatavasti eelkristlikust ajast pärit nimi säilis Muhu saarel ja Saaremaal kõrvuti uuema nimetusega. Jaanipäeva nimetus pärineb kirikukalendrist, ajaloolaste hinnangul valiti 24. juuni Johannese päevaks, et kustutada või omastada põlisrahvaste kesksuvepüha traditsioone.

Leedopäevaks tuli hakata juba varem valmistuma. Tehti koduõlut, sel päeval olid enim hinnatud piimast valmistatud toidud. Ka lõke seati varem valmis, ja kindlasti sinna, kus tuld ennegi on tehtud. Leedolaupäeval tehti pühadetoitu. Koristati hoolikalt toad ja köeti sauna. Sauna mindi värske vihaga, mis mõnel pool tehti 9 liiki puudest ja lilledest. Kui toad olid puhtad, toodi sisse kaseoksad, mis paigutati kambritesse ja voodite ümber. Neid pisteti ka majaräästasse, jaanikaskedega kaunistati väravad, kiiged, kaevud. Riietuti pidulikult. Lakka pandi värske jaanihein, kuhu noored magama läksid.

Leedotule pidamisel oli tähtis olla rõõmus. Vanarahvas arvas, et leedotuli ravib haigusi ja õnnistab, tule äärde minemata jätmine aga ennustab haigusi, ikaldust ning tulekahjusid. Mida pikem oli maa kõnnitud leedotule juurde, seda tugevam tule mõju. Kindlasti pidi igaüks tulle viskamiseks kaasa võtma kasvõi ühe raokese. Esivanemad pidasid tuld pühaks ja keelasid selle ääres vanduda ja riielda, sinna ei tohtinud sülitada ega sodi visata. Leedotulele anti ohvrianniks esimene osa kaasa võetud söögist ja joogist. Tule ääres end soojendati, söödi, lauldi, kiiguti ja mängiti ning loodeti, et nii talitades tuleb eelolev poolaasta kindlasti tervem ja parem.[4]

Jaanipäev Annas 1993. aastal

Rohke rahvaga taludes võidi üldse oma jaanituli teha, käidi ka külakorda ühelt jaanitulelt teisele. Jaaniõhtul olid au sees tantsud-laulud, pillimäng, kiikumine ja ringmängud. Pillimeestele ja tulemeistritele tasuti kingituste ja lillepärjaga. Noored mehed näitasid jõudu ja osavust sõrme-, kaika- ja köieveos, kotijooksus jne. Veekogudel tehti paadisõite ning võidusõudmist.[2]

Jaanituli, ka tema suits ja tuhk sümboliseerivad puhastumist, kõigest halvast ja kurjadest jõududest vabanemist. Lõkkel usuti olevat tervendav ja puhastav vägi. Üle lõkke hüppamise ajaks lisati tulle tooreid lepalehti, et kasulikku paksu suitsu saada. Tulle tuli suhtuda aupaklikult.

Jaanipidu peeti ka mõisates, kus mõisnikud püüdsid lihtrahva hulgas peo organiseerijate ja heategijatena võita heakskiitu. Üheks mõisapeo eripäraks oli eseme äratoomine sileda posti otsast. Posti otsa pandi ahvatluseks mänguasju, piipusid, kaelarätte, tubakakotte, maiustusi jms. Kes suutis mööda libedat posti üles ronida, võis endale valida meelepärase eseme.[5]

Eesti rahvakalendri järgi lõpetati jaanipäevaks kevadtööd, sõnnik pidi olema veetud ja kesa küntud, sest pärast jaanipäeva algas heinaaeg. Enne jaanipäeva sadanud vihma peeti kasulikuks, jaanipäevale järgnevat enam mitte.[1]

Jaaniöö uskumused

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärimuslik jaanipidu Vana-Vigala ohvrihiie juures (juuni 2016)

Romantilises kirjanduses kõneldakse sõnajalaõie otsimisest jaaniööl. Seda käivad metsast otsimas armastajapaarid, kellele müütiline sõnajalaõis (tegelikult sõnajalgtaimed ju ei õitse) tähistab armastust. Seepärast esinevad sõnajalaõie ja jaaniöö motiivid sageli romantilises luules ja muusikas. Eesti pärimustes tuli sõnajalaõit otsida üksinda, leidjale pidi sõnajalaõis andma õnne, rikkuse, kõigi loomade, lindude ja inimeste keele mõistmise ning muid erilisi oskusi. Otsiti ka Eesti rahvakultuuris imerohuks peetud maarjaheina, mille abil võis avada lukus uksi, teha ennast nähtamatuks jne.

Jaanitulelt koju minnes korjasid noored üheksat liiki lilli, punusid pärja ja panid selle endale ristteel pähe. Peale seda ei tohtinud enam tagasi vaadata ega kellegagi kõneleda. Koju jõudes pandi pärg padja alla, siis võis loota, et unes nähakse oma tulevast.[6] Samuti ootasid noored neiud koju armukaske, mille noormees üritas aga salaja kohale toimetada.

Jaaniööl pidid ka nõiad pidu pidama ning siis nõiduse alla sattunud inimesel ei olevat lootust enam kunagi nõidusest lahti saada. Kõige sagedasem jaaniöö nõidus olevat libahundiks muutmine. Jaaniööl ei tohtinud ka magama jääda, muidu pidavat kuri jõud varanduse kallale kippuma. Jaaniõhtune ja -öine allikaveega pesemine või suplemine pidi ilusaks ja terveks tegema. Jaanipäevane suplemine oli aga kardetav, sest siis pidi vees rohkelt näkke olema.[2]

Jaaniõhtu ja -ööga seostatakse ka Eesti looduses suviti esinevaid jaaniusse, kes heidavad öösiti fosforestseerivat valgust tänu bioluminestsentsile. Jaaniussi leidmine tõi (mehe)õnne, kes ussi koju viis, sai õnnelikuks. Jaaniussi ei tohtinud tappa, siis võis karta tulekahju.

Tähtsaks peeti jaaniöökastet, seda koguti, et hiljem haavu, põletusi, ohatisi jms ravitseda. Kui jalad olid haiged, tervendas kastes jooksmine. Kastes püherdamine aga aitas lahti saada sügelistest ning ka üldse haigustest.[2]

Jaaniööga seotud nõidumised

[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna sarnaselt talvise pööripäevaga luges Eesti vanarahvas ka jaaniööd piiripealseks ajaks, siis peeti ka seda aega sobilikuks mustaks maagiaks, mille kohta leiab Eesti Rahvaluule Arhiivi kogutud materjalidest mitmeid näiteid:

  • Usuti, et kui talumees jaaniööl naabri põllul viljale iga tüki nurga peale sõlme sisse keerab, jääb naabri vili suveks kängu. Selle vältimiseks pidi peremees jaanihommikul oma põllu üle vaatama ning sõlmitud viljakõrred koos juurtega välja tõmbama ja ära põletama;
  • Samuti peeti võimalikuks vihavaenlase loomakarja ära nõiduda, nii et nendele haigused külge tulid või mõni loom ära suri;
  • Jaaniööl võib näha aardetulesid, mille ääres istujad tulijale süsi taskusse topivad. Hiljem selgub, et põletava söe asemel on taskus kuld.

Samas nähtub folkloorist, et jaaniöine posimine on ohtlik tegevus ning pigem tasuks seda vältida, kuna nõidujat ennast võivad sel ööl hädad tabada, näiteks ei tohtivat sel ööl kratti teha või ka selle valmistamiseks eeltöidki teha, muidu võib valmistaja haigestuda, surra ning hinge kuradile kaotada. Arvati, et jaaniööl ei tohi võtta võõrast vara või muul moel naabrile (teistele) sihilikult kurja teha ja pahandusi põhjustada. Sellest keelust üle astujat tabasid kindlasti hädad ja õnnetused.[7]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 46
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 30
  3. ↑ Leedotuli
  4. ↑ Maavalla koda
  5. ↑ Jaanituli mõisas
  6. ↑ Jaaniööpärg
  7. ↑ Siil, Virgo (23. juuni 2014). "Jaaniööl võib vesi muutuda hetkeks vereks või viinaks". Maaleht. Vaadatud 24. juunil 2022.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Maarahva pühad

6. I kolmekuningapäev  • 13. I nuudipäev ehk kanutipäev  • 14. I taliharjapäev ehk korjusepäev  • 17. I tõnisepäev, ka jõuluemapäev  • 1. II pudrupäev  • 2. II küünlapäev  • 9. II luuvalupäev  • 22. II talvine peetripäev  • 24. II talvine madisepäev  • kihlakud: liugupäev ja tuhkapäev  • 9. III sirgupäev  • 17. III käädripäev  • 21. III pendipäev  • eidepäev  • urbepäev  • kevadine pööripäev  • kiigepüha  • suur neljapäev  • suur reede  • ülestõusmispühad  • 25. III marjapunapäev  • 1. IV karjalaskepäev  • 14. IV künnipäev  • maahingaus  • 23. IV jüripäev  • suvisted  • 9. V ligupäev, ka kevadine nigulapäev  • 25. V urbanipäev  • taevaminemispüha  • nelipüha  • suvine pööripäev  • 23. VI leedopäev  • 24. VI jaanipäev  • 29. VI suvine peetripäev  • 2. VII heinamaarjapäev, ka heinaleedo  • 10. VII seitsmevennapäev  • 13. VII karusepäev  • 25. VII jakobipäev  • 26. VII annepäev  • 29. VII olevipäev, ka jakepäev  • 10. VIII lauritsapäev, ka esimene rukkiema päev  • 15. VIII rukkimaarjapäev, ka suur rukkiema päev  • 24. VIII pärtlipäev, ka viimane rukkiema päev  • 8. IX ussimaarjapäev, ka ussiurguminemisepäev  • pekopäev  • sügisene pööripäev  • 21. IX sügisene madisepäev  • 29. IX mihklipäev, ka kasupäev  • 14. X kolletamispäev  • 26. X midruskipäev  • 28. X simunapäev  • 2. XI hingepäev  • 10. XI mardipäev  • 25. XI kadripäev, ka hanipäev  • 30. XI andresepäev  • 6. XII talvine nigulapäev  • 7. XII tõnnipäev  • 13. XII luutsinapäev  • 21. XII toomapäev  • 21.–24. XII jõulud  • 25. XII ajastaja päev 31. XII näärid  •

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Jaanipäev&oldid=6740779"