Valter Tauli

Valter Evald Tauli (kuni 1935. aastani Valter Poissman; 13. november 1907 Tallinn – 3. jaanuar 1986 Uppsala, Rootsi) oli eesti keeleteadlane, Eesti suurim keelekorraldusteoreetik.

Valter Tauli oli oma vanemate Mart ja Sophie Marie Tauli ainus laps. Ta lõpetas 1926. aastal Tallinna Poeglaste Gümnaasiumi ning õppis 1926–1931 Tartu Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust ning soome-ugri keeli. Aastatel 1931–1939 oli ta Tallinnas Jakob Westholmi Gümnaasiumi õpetaja. 1936. aastal kaitses Tauli magistritöö, mille põhjal kirjutas 1938. aastal raamatu "Õigekeelsuse ja keelekorralduse põhimõtted ja meetodid". 1939–1944 töötas uurijastipendiaadi ja assistendina Tartu Ülikoolis. 1944. aastal põgenes Valter Tauli Rootsi, kus oli 1945–1974 Uppsala ülikoolis arhiivitöötaja ja eesti keele dotsent. 1955. aastal omandas Lundi ülikoolis filosoofialitsentsiaadi kraadi, 1956 kaitses samas doktoritöö "Phonological Tendencies in Estonian". Tauli suri Uppsalas ja on maetud Uppsala kalmistule.

Ta valiti 1966., 1968. ja 1970. aastal Eesti Komitee Asemike Kogusse.

Peale keelekorralduse on Valter Tauli uurinud eesti keele grammatikat ja keeletüpoloogiat. Ta oli kümmekonna keeleteadusliku seltsi jm institutsiooni liige.

„Keel on märkide süsteem mille peamine otstarve on suhtlemine (kommunikatsioon). Tuleb meeles pidada, et keel on vahend, mitte kunagi eesmärk .. Faktist et keel on vahend järgneb et keelt võib hinnata, muuta, reguleerida, parandada, ja et me võime luua uusi keeli oma soovil.“

– Valter Tauli, "Keelekorralduse alused"

Tauli seisukoht oli, et ükski keel ei suuda väljendada kõike, keeled on kaugel täiuslikkusest. Ta väitis aga, et keele struktuuri elemente on võimalik objektiivselt ja kvantitatiivselt hinnata. Hindamise baasil saab keelekorraldus keelt plaanipäraselt parandada. Tauli võttis omaks Johannes Aaviku keelearendamise teooria põhialused, arendas neid edasi ja tutvustas Aaviku teooriat ka laiale maailmale.

Tauli oli esimesi maailmas, kes hakkas rääkima keelekorraldusteaduse vajadusest. Tema 1938. aastal kirjutatud raamat oli esimesi sellealaseid süsteemseid ülevaateid maailmas. Tauli keelekorraldusteooria küpses 1968. aastaks ja ta defineeris selle järgnevalt: "Keelekorraldusteooria on teadus mis metoodiliselt uurib keelekorralduse eesmärke, printsiipe, meetodeid ja taktikat."

Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud.

• "Õigekeelsuse ja keelekorralduse põhimõtted ja meetodid" Tartu, 1938
• "Introduction to a Theory of Language Planning" Uppsala, 1968
• "Keelekorralduse alused" Stockholm, 1968
• "Eesti grammatika I. Hääliku-, vormi- ja sõnaõpetus" Uppsala, 1972 (inglise keeles 1973)
• "Eesti grammatika II. Lauseõpetus" Uppsala, 1980 (inglise keeles 1983)
• "Johannes Aaviku keeleuuendus. Kriitiline ülevaade" Stockholm, 1982
• "Eesti keele korraldamisest ja normimisest" Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi toimetised 17. Stockholm, 1983

• Tiiu Erelt "Eesti keelekorraldus", Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2002

• Foto