Viktor Janukovõtš

See artikkel vajab ajakohastamist. Palun aita selle artikli sisu ajakohastada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Viktor Janukovõtš
Sünniaeg	9. juuli 1950 (74-aastane) Jenakijeve
Autasud	Ukraina teeneteordeni 3. järk, Ukraina teeneteordeni 2. järk, Ukraina teeneteordeni 1. järk
Autogramm
[muuda Wikidatas]

Viktor Janukovõtš (venepäraselt Viktor Janukovitš; ukraina Віктор Федорович Янукович; sündinud 9. juulil 1950 Jenakijeves Stalino oblastis) on Ukraina poliitik ja endine president.

Janukovõts on kaks korda vanglas istunud. 15. detsembril 1967, kui ta oli vaid 17-aastane, määrati Janukovõtšile 3 aasta pikkune vanglakaristus rünnaku ja röövimise eest. ^[1] Seoses üldise amnestiaseadusega pääses ta vanglast vabadusse siiski 18 kuu järel. Teist korda mõisteti Janukovõts süüdi ja saadeti kaheks aastaks vanglasse 8. juunil 1970. Siis oli vanglasse sattumise põhjuseks Janukovõtši korraldatud rünnak kaasinimeste vastu. ^[1] Noorena toime pandud kuritegude pärast on Janukovõtšil Ukrainas hüüdnimedeks muuhulgas ka "рецидивіст" ehk retsidivist ning „блатний“ ehk platnoi.^[viide?]

Viktor Janukovõtš lõpetas aastal 1980 Donetski Polütehnilise Instituudi (praegu Donetski Riiklik Tehnikaülikool) autoinsener-mehaanikuna ning 2001 Ukraina Väliskaubanduse Akadeemia magistrikraadiga rahvusvahelise õiguse alal.

Ta on majandusteaduste doktor, professor, Ukraina Majandusteaduste Akadeemia tegevliige, Ukraina Akadeemia presiidiumi liige.^[viide?]

Janukovõtš oli kuni presidendiametisse asumiseni Regioonide Partei liige ja juhtis parteid aastatel 2003–2010. Olnud Ukraina peaminister kolmes valitsuses – 21. novembrist 2002 kuni 7. detsembrini 2004, 28. detsembrist 2004 kuni 5. jaanuarini 2005 ja 4. augustist 2006 kuni 18. detsembrini 2007.

Alates 1969. aastast töötas Jenakijeve metallurgiatehases, hiljem automehaanikuna. 20 aasta jooksul töötas ta juhtivatel ametikohtadel Donetskimaa autotranspordiettevõtetes.

Alates 1996. aastast oli ta Donetski oblasti administratsiooni juhi asetäitja. 14. maist 1997 kuni novembrini 2002 juhtis ta Donetski oblasti administratsiooni. Oli samuti oblasti raada saadik.

21. novembril 2002 määrati ta esimest korda Ukraina peaministriks.

2004. aastal kandideeris Janukovõtš presidendiks, ning võitis teises valimisvoorus. Valimistulemuste võltsimist kahtlustanud opositsioon tuli aga tänavatele ja vallandusid sündmused, mida hakati nimetama oranžiks revolutsiooniks. Ülemkohus tühistas teise valimisvooru tulemused ja kordusvalimistel kaotas Janukovõtš Viktor Juštšenkole. Viis päeva hiljem astus Janukovõtš tagasi ka valitsusjuhi ametist.

2010. aastal presidendivalimistel kandideeris Janukovõtš uuesti presidendiks. Tema peamiseks vastaskandidaadiks oli Julia Tõmošenko. Janukovõtš võitis ja vannutati ametisse 25. veebruaril 2010.

Ta oli Ukraina president alates 2010. aasta veebruarist kuni 2014. aasta 22. veebruarini. Ukraina Ülemraada tagandas ta 328 häälega 340-st ametist.^[2][3]

2010. aasta aprillis kirjutas Janukovõtš alla opositsioonis palju pahameelt tekitanud Harkivi lepingutele Venemaaga. Nende kohaselt pidi Venemaalt Ukrainale müüdava gaasi hinda langetatama 30% võrra, Sevastopoli mereväebaas aga pidi jääma Venemaa käsutusse 2042. aastani. Leping pidi Ukraina jaoks 10 aasta jooksul kokku hoidma 40 miljardit USA dollarit, võimaldades vähendada riigieelarvest gaasihindade subsideerimisele kulutatud summasid ning eelarvedefitsiiti.

Nimetas 2013. aastal Ukraina Konstitutsioonikohtu kohtunikuks Oleksandr Tupõtskõi.^[4]

Ukraina ja Euroopa Liidu assotsiatsioonilepingu edasilükkamise otsusele 2013. aastal lõpus järgnesid Euromaidani protestid, kus asuti nõudma muuhulgas Janukovõtši tagasiastumist. 2014. aasta veebruaris hukkus rahutustes sadakond inimest, Janukovõtšile pandi süüks meeleavaldajate pihta tule avamist ja ta põgenes riigist. Võimu võtnud opositsioon süüdistas Janukovõtšit ja tema lähikonda ulatuslikus korruptsioonis ja demonstreeris rahvale temast maha jäänud luksuslikke elupaiku.

2014. aasta 21. veebruaril kirjutasid opositsioonifraktsioonide esindajad ja Janukovõtš Euroopa Liidu riikide välisministrite vahendusel toimunud läbirääkimistel alla kokkuleppele, mis nägi ette 2004. aasta konstitutsioonile tagasipöördumise ja erakorralised presidendivalimised aasta lõpus.^[5] Ülemraada kiitis konstitutsioonimuudatuse kiiruga heaks, kuid Janukovõtš pages neile alla kirjutamata riigist.

22. veebruaril hääletas 328 Ülemraada liiget 450-st Janukovõtši ametist tagandamise poolt. Põhjustena nimetati ametiposti hülgamist ja enam kui 80 meeleavaldaja hukkumist. Tagandamise õiguspärasuses kahtlejad osutasid, et põhiseaduse kohaselt pidanuks tagandamise poolt hääletama 3/4 parlamendi liikmetest.^[6]

2014. aasta 24. veebruaril anti välja order Janukovõtši arreteerimiseks "tsiviilisikute massimõrva eest".^[7][8][9] 2014. aasta veebruari lõpus ja märtsi alguses pakkus Venemaa, kus ekspresident viibib, talle kaitset "ekstremistide tegevuse" eest.^[9] 2014. aasta 11. märtsil andis Janukovõtš Rostovis Doni ääres pressikonverentsi, kus väitis muuhulgas ka seda, et on jätkuvalt Ukraina president ja vägede ülemjuhataja ning naaseb peagi Kiievisse.^[10][11] 2015. aasta 4. veebruaril võttis Ülemraada vastu otsuse, millega jättis Janukovõtši ilma presidendi nimetusest. Otsus jõustus selle avaldamisele järgneval päeval.^[12]

Pooldas Ukraina ühinemist Euroopa Liiduga, on vastu ühinemisele NATOga.

Soovis vene keelele teise riigikeele staatuse andmist. Kuna põhiseaduse muutmiseks vajaliku enamuse kokkusaamine Ülemraadas on keeruline, seadis esmaeesmärgiks "vastu võtta keeleseadus, mis täidab Regionaal- või vähemuskeelte Euroopa harta nõudeid". ^{[13] [14]}

Soovis säilitada Venemaa gaasi transiidi läbi Ukraina ning on vastu Ukrainat vältivate gaasijuhete (South Stream) ehitamisele. Soovis luua Venemaad, Ukrainat ja Euroopa Liitu hõlmava konsortsiumi, mille osapooled valitsenuks Ukraina gaasitranspordisüsteemi võrdsetel alustel ning remontinuks selle ära. Ühe esmaülesandena presidendiametisse asumisel nägi Venemaalt ostetava gaasi hinna allakauplemist.

Deklareeris presidendikandidaadina valmisolekut pikendada Sevastopolis paikneva Venemaa mereväebaasi eksistentsi. Ukraina põhiseaduse kohaselt pidanuks baas Sevastopolis likvideeritama 2017. aastal.

Janukovõtš ei pidanud võimalikuks Ukraina liitumist Venemaa, Valgevene ja Kasahstani tolliliiduga, kuna Maailma Kaubandusorganisatsiooni reeglid ei lubanud seda. Ta ei toetanud Venemaa ettepanekut ühendada Venemaa gaasiettevõte Gazprom ja Ukraina riiklik energiaettevõte Naftogaz.

Ta oli vastu Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvuse tunnustamisele.

Janukovõtš ei pidanuid õigustatuks holodomori kuulutamist ukrainlaste vastu suunatud genotsiidiks, kuna tegemist olnud Nõukogude rahvaste ühise tragöödiaga, mille põhjustas Stalini totalitaarrežiimi poliitika.

Väljendas soovi võimu detsentraliseerimiseks ja regioonidele suurema võimu andmiseks, lootes, et see aitab vähendada pingeid riigi lääne- ja idaosa vahel ning tagab parema administratiivse võimekuse.

2004. aasta presidendivalimiste jaoks täidetud blanketis väitis, et valdab vabalt ukraina keelt, ometi tegi ta samas blanketis terve rea kõige rängemaid vigu, muu hulgas kirjutas oma naise isanime valesti^[15].

Tsitaadid Vikitsitaatides: Viktor Janukovõtš

• Янукович, Виктор Lentapedias
• Межигорье, музей коррупции, pildimaterjal ekspresidendi elu-olust
• 24. oktoober 2014. Liga Novosti. Путин признал, что помог Януковичу бежать (vene keeles)
• 12. jaanuar 2015. Reuters. Ukraine's Yanukovich wanted for embezzlement: Interpol (inglise keeles)
• 1. märts 2016, Äripäev, Kukutatud Ukraina president Janukovitš tõstab pead
• НАБУ намерено просить Интерпол объявить Януковича в международный розыск - РБК-Украина, 09 АВГУСТА 2021.