Adam van der Weyde

Adam van der Weyde (venepäraselt Адам Адамович Вейде; 1667 Moskva – juuni 1720) oli Venemaa jalaväekindral, Preobraženski polgu general en chef, Sõjakolleegiumi viitsepresident ja Püha Andrease ordeni kavaler (1714).

Adam van der Weyde sündis Moskvas 1657 saksa päritolu sõjaväelase (polkovniku) perekonnas kes oli kutsutud Venemaale tsaar Aleksei I Mihhailovitši poolt algatatud sõjaväereformi käigus arendama Vene sõjaväge «välismaise korra järgi». Algselt planeeriti Weydele meediku elukutset, kuid veetes koos noote tsareevitš Pjotr Aleksejevitšiga Saksa Slobodaas sõjamängudes astus Weyde Preobraženski polku (Преображенский потешный полк) ning alustas tegevust noore Peeter I mänguvägedes.

Sõjaväeteenistuses spetsialiseerus van der Weyde inseneriasjanduses ning tõusis 1693. aastaks Preobraženski polgus majoriks.

van der Weyde osales mõlemas Azovi sõjakäigus, esimeses sõjakäigus juhendas inseneritöid, kuid 1696. läks üle teenistusse sõjalaevastikku kapteni auastmes.

1697. aastal, käis van der Weyde koos tsaar Peeter I välisreisil Austrias, Ungaris, Hollandis ja Inglismaal. Inglismaalt toimetas van der Weyde Hollandisse jahi, mille kinkis tsaarile Inglismaa ja Šotimaa kuningas William III.

1698. aastal, viibides visiidil Austrias osales van der Weyde vaatlejana Ungarisse tunginud Ottomani impeeriumi ja Savoia prints Eugeni poolt juhitud Austria ertshertsogiriigi vägede vahel toimunud Zenta lahingus.

Pärast naasmist reisilt välisriikidesse koostas van der Weyde 1698. aastal esimese Venemaa sõjaväemäärustiku ning vastavalt tsaar Peeter I korraldusele moodustas ka 1699. aasta sügisel koos Avtomon Goloviniga esimesed uut tüüpi Vene 18 jalaväe- ja 2 tragunipolku.

1700. alguses moodustas ta uuttüüpi sõjaväeosadest – tragunipolgust ja 9-st jalaväepolgust diviisi, mida juhtis Põhjasõja Narva lahingus. Ta langes haavatuna sõjavangi ja viidi Stockholmi, kus ta viibis 1710. aastani, mil ta vahetati mõned kuud Riias sõjavangis olnud Liivimaa kindralkuberner Nils Strombergi vastu.

Pärast Venemaale naasmist osales ta Pruti sõjakäigus, kus juhatas 8 polgust koosnevat diviisi ning 1714. aastal Rootsi-vastastes operatsioonides Soomes Riilahe merelahingus, Hanko poolsaare juures, juhtides galeeri, millel viibis ka tsaar Peeter I.

1717. aastast oli ta Sõjakolleegiumi asepresident ja senaator.

Adam van der Weyde suri 1720. aastal ning maeti vastavalt Peeter I korraldusele Peterburi Aleksandr Nevski kloostrisse^[1].

Peeter I kinkis talle Oxenstiernadele kuulunud Keskküla mõisa Kirbla kihelkonnas Läänemaal, mis aga tema surmajärel Katariina I resolutsiooniga taas Oxenstiernadele kinnitati ning kindralmajor Axel Gabriel Oxenstierna selle 1725 kaaspärijate nõusolekul maha müüs. ^[2]

Weyde tütar Justina Weyde (1684–1715) abiellus Smolenskis 27. jaanuaril 1713 kindrali, hilisema Eesti- ja Liivimaa kindralkuberneri, Püha Aleksander Nevski ordeni kavaleri ja riigivabahärra Pierre von Le Fortiga (1674–1754), kes oli Genfi bürgermeistri Amadeus Le Forti ja Madelaine Meztrezati poeg ja Peeter I lähikondlase ja admirali Franz Leforti (1655–1699) vennapoeg.^{[3] [4] [5]}

Weyde on tuntud kui sõjaväemäärustiku koostaja, mille ta kirjutas 1698, pühendades selle Peeter I-le. Määrustik ilmus trükis 1841.

• "Воинский Устав, составленный и посвященный Петру Великому Генералом Вейде, в 1698 году." — СПб.: Военная типография, 1841, «Военная литература»

• Püha Andreas Esmakutsutu orden (9. september 1714)

• Erik-Amburger-Datenbank: Weyde (russ.: Adamoviě) † 25.6.1720 os; 20.6.1720 os; 6.7.1720 ns; 7.7.1720 ns Sankt Petersburg
• Biograafia vene keeles
• Мемориальная доска сподвижнику Петра I А. Вейде