Augustinus

See artikkel räägib 4. ja 5. sajandi kirikutegelasest ja filosoofist, esimese Canterbury peapiiskopi kohta vaata artiklit Canterbury Augustinus

Augustinus
Surmaaeg	28. august 430
Amet	ajaloolane, kirjanik, katoliku preester
[muuda Wikidatas]

Aurelius Augustinus ehk Augustinus Hippost (13. november 354 Tagaste, Numiidia – 28. august 430 Hippo Regius) oli mõjukaim hilisantiigi kristlik õpetlane, õigeusu ja katoliku kiriku pühak, kirikudoktor.

Augustinus sai hea rooma hariduse. Ta pöördus täiskasvanuna ristiusku ja sai vanas eas Põhja-Aafrika linna Hippo (tänapäeval Annaba) piiskopiks.

Ta sõnastas oma teostes ristiusu põhitõed. Oma kõige kuulsamas teoses "Jumalariigist" põhjendas ta Rooma rüüstamist germaanlaste poolt Jumala ükskõiksusega maise võimu vastu.

Augustinus on nii kirjanduslikus kui ka teoloogilises mõttes ladina kirikuisadest üks suuremaid. Kuni 13. sajandini domineeris tema õpetus lääne kristluses ja ka Aquino Thomas oma aristotelismiga peab Augustinust suure au sees.

Augustinus on kristliku filosoofia põhiprobleemide peamine sõnastaja ja nende üldiste lahenduste näitaja. Tema õpetus tugineb põhiliselt Pühakirjale, kasutades Platoni ja uusplatoonikute motiive. Augustinus ei saanud küll olla platoonik ega uusplatoonik, sest nende koolkondade mõned iseloomulikud õpetused on kristliku usuga täielikult ühitamatud, näiteks loomine eelnevalt eksisteerivast mateeriast, hinge eeleksistents ja emanatsiooniõpetus.

Augustinuse isa oli pagan Patricius. Arvatakse, et ta oli Aafrikas maad saanud Rooma veterani järeltulija. Patricius oli Tagaste linnanõukogu liige. Tal oli väike maavaldus. Veidi enne surma (umbes 370 või 371) laskis ta oma abikaasa Monica (Monnica) soovil end ristida.

Augustinuse ema oli lihtsa ja siira vagadusega kristlane Monica, kes avaldas poja kujunemisele olulist mõju. Ema andis talle kristliku kasvatuse, millele isa vastu ei olnud. Juba lapsena oli Augustinus katehhuumenite hulka arvatud. Poiss oli kord raskelt haige ning nõudis ristimist, kuid pärast paranemist lükati tema ristimine ikkagi edasi, nagu tol ajal tavaks ("Pihtimused", 1, 11). "Pihtimustes" meenutab Augustinus oma ema armastuse ja austusega.

Ladina keele ja matemaatika alged omandas ta õpetajalt Tagaste koolis, kuid õppimisest rohkem huvitas teda mäng, milles ta tahtis alati võita. Kreeka keelt ta vihkas, kuigi talle meeldis Homerose eeposte faabula. Augustinuse kreeka keele oskus jäigi puudulikuks.

Vanemad koolitasid poissi, et ta saaks edukaks ja jõukaks. Isa soovis, et poeg saaks advokaadiks. Umbes 365 saatis isa Augustinuse õppima kodulinnast 24 km kaugusel asuva Madaura linna kooli, kus too pani aluse oma vanarooma kirjanduse, sealhulgas Cicero, ja ladina keele grammatika tundmisele. Augustinus ei tahtnud saada advokaadiks, vaid retoorikaõpetajaks. Madauras valitsenud paganliku õhkkonna ja ladina klassikute õppimise tõttu kaugenes poiss kristlusest. Aastatel 369–370 ta õppimisega ei tegelnud ja elas kodulinnas, sest õpinguteks Madauras ei jätkunud raha.

Aastal 370 või 371 Augustinuse isa Patricius suri pärast kristlaseks saamist, Augustinus aga hakkas oma isa jõuka sugulase Romanianuse toel Kartaagos retoorikat õppima. Selles suures sadamalinnas ja halduskeskuses, mis oli kurikuulus oma luksuse, vabade kommete ja idamaiste obstsöönsete riituste poolest, heitis meheikka jõudnud Augustinus range kristliku eluviisi kõrvale. Ta õppis küll innukalt ja väga edukalt retoorikat, kuid oma kirglikkuse ja meelelisusega sattus ta armuseikluste keerisesse. Asi lõppes sellega, et ta võttis varsti konkubiini, kes oli pärit Aafrikast, kuid tema täpsem päritolu ega nimi pole teada. Nad elasid koos 15 aastat. Augustinuse teisel Kartaago-aastal (372) sündis neil poeg Adeodatus ('Jumalast antu'), kes oli andekas ning valmistas Augustinusele õnne ja rõõmu, kuid suri juba 389, olles koos isaga kristlusse pöördunud, mis neid lähendas.

Cicero dialoog "Hortensius" äratas Augustinuses huvi filosoofia vastu. See raamat taaselustas tema vahepeal kaotsi läinud usu Jumalasse, kuigi seal polnud Kristust mainitud, ning tekitas temas usu, et tarkust on võimalik saavutada. Ta otsis seda tarkust kristlaste Pühakirjast, et oma sisemisele võitlusele lahendust leida. Ent Piibel teda ei paelunud, jäädes tema silmis Cicero raamatule alla. Ta pöördus hoopis manilusse. Augustinusele tundus, et see õpetus esitab tõde mõistuspäraselt, erinevalt kristluse barbaarsetest ideedest ja ebaloogilistest õpetustest. Manilus tundus talle kristluse kõrgema filosoofilise vormina, täiuslikumana kõigist senistest usunditest. Manilus tundus lahendavat kristlikule õpetusele komistuskiviks oleva kurjuse probleemi. Augustinusele meeldis manilus ka sellepärast, et ta ei eeldanud meeltega tajumatut mittemateriaalset reaalsust. Oma kired ja meelelised ihad sai Augustinus nüüd omistada kurjale põhjusele väljaspool iseennast. Manilased küll keelasid sugulist läbikäimist ja lihasöömist ning nägid ette paastu ja muud askeesi, kuid see käis üksnes "valitute" (electi), mitte "kuulajate" (auditores) kohta, kelle hulka Augustinus kuulus.

Kristlusest eemaldunud Augustinus naasis 373. aasta lõpus või 374 Tagastesse ning õpetas seal grammatikat ja kirjandust. Ta kogus enda ümber väikese õpilaste ringi, kuhu kuulus ka Tagastest pärit Alypius, kellest sai tema lähedane sõber. Augustinuse ema Monica kurvastas väga selle üle, et poeg oli manilusse pöördunud ning pööras sinna ka oma sõpru, sealhulgas Alypiuse. Augustinus pilkas ema püüdu hingeõndsust pälvida. Mõnda aega elas Augustinus seetõttu emast lahus. Piiskop lohutas Augustinuse ema, öeldes, et nii suurte pisarate poeg ei saa hukka minna.

Sügisel 374 avas ta Kartaagos retoorikakooli. Seal elas ta koos konkubiiniga ja oma lapse Adeodatusega. Ta võitis luuleauhinna näidendi eest, mis ei ole säilinud, ja avaldas oma esimese proosateose "De pulchro et apto" ("Kaunist ja sündsast").

Kartaagosse jäi ta aastani 383, mil ta kolis Rooma, sest lootis Roomast leida viisakamaid ja sõnakuulelikumaid õpilasi ning suuremat karjääri teha. Enne Rooma minekut lõi tema usk manilusse kõikuma, sest Kartaagosse saabunud manilaste piiskop Faustus, kes oli küll lahke ja sõbralik, ei suutnud anda Augustinusele rahuldavaid vastuseid näiteks küsimustele, kust pärineb kindlus inimese mõtetes, miks kaks alget on igaveses konfliktis, ja muudele küsimustele.

Roomas avas Augustinus retoorikakooli. Kuigi õpilased olid seal viisakad, oli neil kombeks enne õppemaksu tasumist teise kooli üle minna. Seetõttu hankis Augustinus 384 endale Mediolanumis retoorika munitsipaalprofessori koha. Roomast lahkudes oli ta usu manilusse juba peaaegu kaotanud ja talle oli üha enam meeldima hakanud akadeemiline (Uue Akadeemia) skeptitsism, kuigi ta jäi ametlikult manilaseks ja pooldas endiselt mõnda manilaste seisukohta, näiteks nende materialismi.

Milanos kuulas Augustinus piiskop Ambrosiuse jutlusi kristliku Pühakirja üle. Augustinus oli valmis saama uuesti katehhuumeniks (usuõppijaks ehk kuulajaks), kuigi ta ei olnud veel kristluse tõesuses veendunud. Ka kired olid tal veel liiga tugevad. Ema oli talle valmis vaadanud tüdruku, kellega poeg peaks abielluma. Monica lootis, et abielu aitab Augustinusel oma elu parandada. Kuid Augustinus ei jõudnud abiellumise aega ära oodata ja võttis uue armukese Adeodatuse ema asemel, kellest ta oli suure kurvastusega lahku läinud, et abielluda.

Sel ajal luges Augustinus mingeid platonistlikke traktaate Victorinuse tõlkes, mis tõenäoliselt olid Plotinose Enneaadid. Uusplatonismi mõjul loobus ta materialismist ja ning aktsepteeris mittemateriaalse reaalsuse idee. Peale selle näitas Plotinose õpetus sellest, et kurjus ei ole midagi positiivset, vaid ilmaolek, kuidas saab kurjuse probleemi lahendada ilma manilaste dualismita. Nii veendus Augustinus kristluse mõistuspärasuse võimalikkuses ja hakkas uuesti lugema Uut Testamenti, eriti Pauluse kirju. Need kirjutised ärgitasid elama tarkuse kohaselt.

Vana preester Simplicianus rääkis Augustinusele uusplatoonik Victorinuse pöördumisest kristlusse, nii et Augustinus "põles ihast toimida nõndasamuti" ("Pihtimused", 8, 5). Keegi Pontitianus rääkis Augustinusele Egiptuse püha Antoniuse elust, mis tekitas Augustinusel rahulolematuse omaenda kõlbelise seisundiga ("Pihtimused", 8, 7). Järgnes pinev kõlbeline võitlus, mis kulmineeris kuulsa stseeniga tema maja aias. Teisel pool müüri hüüdis keegi laps mitu korda "Tolle lege! Tolle lege!" ("Võta, loe!"), mispeale Augustinus, kes pidas seda sõnumiks endale, tegi Uue Testamendi huupi lahti ja luges: "Elagem kombekalt nagu päeva ajal, mitte öistes pidutsemistes ega joominguis, mitte prassimises ega purjutamises, mitte riius ega kadeduses, vaid rõivastuge Issanda Jeesuse Kristusega ja ärge tehke ihu eest hoolitsemisest himude rahuldamist!" (Rm 13, 13–14) See pani pitseri tema kõlbelisele pöördumisele ("Pihtimused", 8, 8–12), mis järgnes intellektuaalsele pöördumisele. See stseen leidis aset suvel 386.

Kopsuhaiguse ettekäändel loobus Augustinus professori kohast ja peatus Cassiciacumis, et lugedes, mõeldes ja sõpradega arutades kristlikku religiooni paremini tundma õppida, kasutades uusplatonismi mõisteid ja motiive. Tema arusaamine kristlusest oli veel ebatäielik ja tugevama uusplatoonilise värvinguga kui hiljem. Sellest perioodist pärinevad teosed "Contra Academicos" ("Akadeemikute vastu"), "De beata vita" ("Õndsast elust") ja "De ordine" ("Korrast").

Pärast Mediolanumisse naasmist kirjutas ta "De immortalitate animae" ("Hinge surematusest") ning alustas teost "De musica" ("Muusikast"). Umbes samast ajast pärineb ka teos "Soliloquia" ("Monoloogid").

Vaiksel laupäeval 387 Ambrosius ristis Augustinuse. Pärast seda asutas Augustinus Aafrikasse tagasi minema. Tema ema Monica, kes oli tulnud Itaaliasse, suri Ostias, kus nad laeva ootasid. Augustinus lükkas Aafrikasse mineku edasi ning kirjutas teosed "De libero arbitrio" ("Vabast tahtest"), "De quantitate animae" ("Hinge kvantiteedist") ja "De moribus ecclesiae Catholicae et de moribus Manichaeorum" ("Katoliku kiriku kommetest ja manilaste kommetest"). Sügisel 388 naasis ta Aafrikasse.

Tagastes asutas Augustinus väikese kloostri. Sellest ajast (388–391) pärinevad teosed "De Genesi contra Manichaeos" ("1. Moosese raamatust manilaste vastu"), "De magistro" (Õpetajast) ja "De vera religione" ("Tõelisest religioonist"). Samuti viis ta sel ajal lõpule "De musica". Võib ka olla, et ta sel ajal viimistles või viis lõpule teose "De moribus ecclesiae Catholicae et de moribus Manichaeorum".

Cassiciacumis oli Augustinus otsustanud mitte abielluda, kuigi tal ei olnud nähtavasti kavas preestriks saada. Aastal 391 külastas Augustinus Hippo linna ning Hippo piiskop pühitses ta preestriks. Piiskop soovis Augustinuse abi, ja viimane asus elama Hipposse ning asutas kloostri. Tema preestrielu varajasest perioodist pärinevad manilastevastased teosed "De utilitate credendi" ("Uskumise kasulikkusest"), "De duabus animabus" ("Kahest hingest"), "Disputatio contra Fortunatum" ("Disputatsioon Fortunatuse vastu"), "De fide et symbolo ("Usust ja usutunnistusest"; Aafrika piiskoppide sinodil peetud loeng usutunnistusest), donatistidevastane "Psalmus contra partem Donati" ("Psalm Donatuse pooldajate vastu"), lõpetamata kommentaar "De Genesi ad litteram liber imperfectus" ("Ebatäielik sõnasõnaline raamat 1. Moosese raamatust"), "De diversis quaestionibus" ("Mitmesugustest küsimustest"; 389–396), "Contra Adimantum Manichaeum" ("Manilase Adimase vastu"), "De sermone Domini in monte" ("Issanda mäejutlusest"), "De mendacio" ("Kerjamisest"), "De Continentia ("Karskusest") ning mitmesugused kommentaarid (kirjadele roomlastele ja galaatlastele).

Aastal 395 või 396 pühitseti Augustinus Hippo abipiiskopiks. Varsti pärast seda asutas ta uue kloostri oma elukohas.

Kui Hippo piiskop Valerius 396 suri, sai Augustinus viimase asemel Hippo piiskopiks ning jäi selleks surmani. See tähendas, et rahuliku palvetamise ja uurimistöö asemel pidi ta hakkama valitsema piiskopkonda, kus oli sügavalt juurdunud donatistide lahkusk. Augustinus hakkas jutlustades, disputeerides ja kirjutades tuliselt donatismi vastu võitlema. Siiski jäi tal aega kirjutada ka "De diversis quaestionibus ad Simplicianum" ("Mitmesugustest küsimustest Simplicianusele"; 397), osa teosest "De doctrina Christiana" ("Kristlikust õpetusest"; neljas raamat lisandus 426), osa teosest "Confessiones" ("Pihtimused"; kogu teos avaldati aastaks 400) ja "Annotationes in Job" (Ääremärkused Hiiobi raamatule). Samuti vaidles Augustinus Hieronymusega Pühakirja üle.

Aastal 400 alustas Augustinus ühte oma suuremat, 15 raamatust koosnevat traktaati "De trinitate" ("Kolmainsusest"), mille ta lõpetas 417, ja 401 alustas ta kommentaari 1. Moosese raamatule 12 raamatus ("De Genesi ad litteram), mille ta lõpetas 415. Aastal 400 ilmusid "De catechizandis rudibus", "De consensu Evangelistarum" ("Evangelistide üksmeelest"), "De opera monachorum", "Contra Faustum Manichaeum" ("Manilase Faustuse vastu"; 33 raamatut), esimese raamatu "Contra litteras Petiliani" ("[ Cirta donatistliku piiskopi] Petilianuse kirjutiste vastu"; teine raamat valmis 401–402 ja kolmas raamat 402–403). Järgnesid donatistidevastased teosed "Contra Cresconium grammaticum partis Donati" ("Donatuse pooldaja grammatik Cresconiuse vastu"; 402) ning manilastevastased kirjutised. Peale selle Augustinus pidevalt jutlustas ja kirjutas kirju. Näiteks kirjas 118 Dioscorusele (410) kirjutas Augustinus vastuseks mõnele küsimusele Cicero kohta oma vaadetest paganlikule filosoofiale, näidates veel suurt poolehoidu uusplatonismile.

Vahepeal anti donatistide vastu välja keisri edikte, ja pärast 411. aastat sai Augustinus tähelepanu pöörata Pelagiuse pooldajatele. Pelagius, kes kiriku arvates ületähtsustas inimese tahte rolli inimese päästes ning alahindas armu rolli, eitades pärispattu, külastas 410 Coelestiuse saatel Kartaagot. Aastal 411, kui Pelagius oli läinud ida poole, heitis Kartaago kirikukogu Coelestiuse kirikust välja. Pelagius oli ketserlikke vaateid kaitstes viidanud Augustinuse raamatule "De libero arbitrio", kuid piiskop täpsustas oma seisukohti kirjutises "De peccatorum meritis et remissione, et de baptismo parvulorum, ad Marcellinum" ("Pattude teenetest ja andeksandmisest ja väikelaste ristimisest Marcellinusele"; 412), millele järgnesid "De spiritu et littera" ("Vaimust ja kirjatähest"; 412), "De fide et operibus" ("Usust ja tegudest"; 413), "De natura et gratia contra Pelagium" ("Loomusest ja armust Pelagiuse vastu"; 415) ja "De perfectione iustitiae hominis" ("Inimese õigluse täielikkusest"; 415).

Aastal 413 alustas Augustinus 22 raamatust koosnevat teost "De civitate Dei" ("Jumalariigist"), mille ta viis lõpule 426. See on üks ta suurematest ja kuulsamatest teostest ning on kirjutatud barbarite sissetungi taustal. Samast aastast pärinevad paljud Enarrationes in Psalmos. Lisaks ilmus 415 "Ad Orosium, contra Priscillianistas et Origenistas" ("Orosiusele pristsilliaanuslaste ja origeneslaste vastu") hispaania piiskopi Priscillianuse ketserliku dualistliku õpetuse vastu ning seejärel Pelagiuse-vastased "De gestis Pelagii" ("Pelagiuse tegudest"; 417) ja "De gratia Christi et peccato originali" ("Kristuse armust ja pärispatust"; 418). Samuti viis ta lõpule "De Trinitate" ning kirjutas kommentaarid Johannese evangeeliumile In Joannis Evangelium (416–417) ja In Epistolas Joannis ad Parthos (416), rääkimata arvukatest kirjadest ja jutlustest.

Aastal 418 mõisteti pelagianism hukka, kõigepealt Aafrika piiskoppide kogu poolt, siis keiser Honoriuse poolt ja lõpuks paavst Zosimuse poolt, kuid vaidlus ei olnud veel läbi, ja kui ketserlik Eclanumi piiskop Julianus süüdistas Augustinust pärispatu mõiste leiutamises, siis viimane vastas teoses De nuptiis et concupiscentia (419–420) ning 420 pöördus ta paavsti poole kahes raamatus "Contra duas epistolas Pelagianorum ad Bonifatium Papam" ("Pelagiaanide kahest kirjast paavst Bonifatiusele"). Aastal 421 järgnes "Contra Iulianum haeresis Pelagianae defensorem" ("Pelagiaanliku ketserluse kaitsja Iulianuse vastu") kuues raamatus. Samast ajast pärinevad "De anima et eius origine" ("Hingest ja selle päritolust"; 419), "Contra mendacium ad Consentium" ("Kerjamise vastu Consentiusele"; 420), "Contra adversarium Legis et Prophetarum" ("Käsuõpetuse ja prohvetite vastase vastu"; 420), "Enchiridion ad Laurentium, De fide, spe, caritate" ("Käsiraamat Laurentiusele, Usust, lootusest, armastusest"; 421) ja "De cura pro mortuis gerenda, ad Paulinum Notanum" ("Surnute eest hoolitsemisest Paulinus Notanusele"; 420–421).

Aastal 426 tundis Augustinus, et sureb varsti, ja nimetas oma järglaseks piiskopina preester Eracliuse. Rahvas kiitis selle valiku heaks. Augustinuse kirjanduslik tegevus ei olnud siiski veel lõppenud. Aastatel 426 ja 427 avaldas ta "De gratia et libero arbitro ad Valentinum" ("Armust ja vabast tahtest Valentinusele"), "De correptione et gratia" ja kaks raamatut "Retractiones", kus ta annab kriitilise ülevaate oma teostest ning mis on kronoloogia kindlakstegemisel väga väärtuslik.

Rooma riigi olukord aina halvenes, ja aastal 429 tõi Genseric vandaalid Hispaaniast Aafrikasse, kuid Augustinus jätkas kirjutamist. Aastal 427 ilmus piiblitekstide valimik "Speculum de Scriptura Sacra" ("Pühakirja peegel"), aastal 428 "De haeresibus ad Quodvultdeum" ("Ketserlustest Quodvultdeusele"), aastatel 428 ja 429 "De praedestinatione sanctorum ad Prosperum" ("Pühade inimeste predestinatsioonist Prosperusele") ja "De dono perseverantiae" ("Visaduse annist Prosperusele"). Peale selle alustas Augustinus 429 teost "Opus imperfectum contra Julianum" ("Ebatäielik teos Julianuse vastu"), mida ta ei jõudnud lõpetada. See oli mõeldud ümber lükkama pelagiaan Julianuse Augustinuse-vastast traktaati, mis oli kirjutatud mõni aeg varem, kuid sattus Augustinuse kätte alles 428. Augustinus puutus kokku ka ariaanlusega, ning 428 ilmusid "Collatio cum Maximino Arianorum episcopo" ja "Contra Maximinum haereticum" ("Ketser Maximinuse vastu").

Hilissügisel või varasuvel 430 piirasid vandaalid Hippot, ja selle piiramise ajal Augustinus suri 28. augustil 430 patukahetsuspsalme lugedes. Possidius märgib, et ta ei teinud testamenti, sest ühena Jumala vaestest ei olnud tal midagi pärandada. Hiljem põletasid vandaalid linna maha, kuid katedraal ja Augustinuse raamatukogu jäid terveks. Possidius kirjutas Augustinuse eluloo, kus ta ütleb: "Need, kes loevad, mis ta on kirjutanud jumalikest asjust, võivad palju kasu saada; kuid ma arvan, et nad saaksid rohkem kasu, kui nad saaksid kuulda ja näha teda kirikus jutlustamas, ja eriti need, kellel oleks privileeg nautida intiimset vestlust temaga." (31)

Augustinus oli eeskätt teoloog, kuid teda peetakse ka filosoofia klassikuks. Enamik teoseid on kas puhtteoloogilised või on seal teoloogia ja filosoofia läbi põimunud. Mõned teosed ("De libero arbitrio", "De beata vita", "De immortalitate animae") on põhiliselt filosoofilised.

Augustinusel puudub filosoofiline süsteem. Ta kasutab väljendeid, mille täpne tähendus pole selge.

Filosoofiat tuleb enamasti välja noppida tema teoloogilistest teostest. Muuhulgas leidub raamatus "De Trinitate" tunnetusteooriat, teoses "De Genesi ad litteram" seemnelogoste teooria sugemeid ja "Pihtimustes" ajakontseptsioon.

Augustinusel oli filosoofia allutatud teoloogiale, sest arul puudub võimalus jõuda tõeni ilma ilmutuseta.

Jumala olemasolu saab küll mõistuspäraselt põhjendada, kuid tähtsam kui intellektuaalne nõustumine Jumala olemasoluga on Jumala tahte tegelik järgimine, mis nõuab Jumala armu. Päästva tõeni jõudmine nõuab langenud ja lunastatud inimesel Jumala armu. Jumalatõestus on vaid ettevalmistus pöördumisele ja päästele. Arm viib üleloomuliku usuni Jumala ilmutusse ja eluni, mis vastab Kristuse õpetusele. Kuigi usuni jõudmine ja selle sisu mõistmine nõuab mõistust, mis võib aidata usuni jõuda, seisneb täielik tarkus selle mõistmises, mida usutakse. "Hinge arstim jumalikult ettehoolduselt ja äraütlematult lahkuselt on oma määralt ja eristuselt täiuslikult kaunis. Sest ta jaguneb autoriteedi ja Mõistuse vahel. Autoriteet nõuab meilt usku ja valmistab inimest ette mõistuse jaoks. Mõistus viib taju ja tunnetuseni, kuigi autoriteet ei kaota mõistust täielikult silmist, kui vaatluse all on küsimus, keda võib uskuda." ("De vera religione", 24)

Augustinuse seisukohast ei ole olemas "loomulikku inimest", vaid konkreetsel langenud ja lunastatud inimesel on üleloomulik kutsumus ja eesmärk.

Augustinuse hoiakust lahknes hiljem Aquino Thomas, kes üleloomuliku ja loomuliku erinevuse alusel eristas dogmaatilist teoloogiat ja filosoofiat.

Ühes jutluses (CL, 3) väitis Augustinus, et kõik on otsinud teed õnnelikule elule ning see otsing on olnud filosoofia ainus põhjus. Kuigi Aristotelesel ja mõnel Sokratese-eelsel filosoofil oli põhieesmärgiks puhas tunnetus, juhindus enamik antiikfilosoofe. Nende seas olid stoikud, epikuurlased ja skeptikud, kes kehtestasid elureeglid, mis pidid viima üksikisiku õnneni. Stoikud ja uusplatoonikud otsisid filosoofiat, mis oleks ühtlasi religioon.

Augustinus väitis korduvalt, et ta soovib tunnetada üksnes Jumalat ja hinge ("De Ordine" II, 18; "Soliloquia" II, 1 ja II, 2). Mineraalide, taimede, loomade ja taeva tunnetamine on väärtuslik ainult niivõrd, kui ta aitab aru saada Pühakirja sümboolsest tähendusest või toob esile Looja jäljed ("Kristlikust õpetusest", II, 11–32"). Filosoofide teaduslikud uurimused on kirikule tarbetud. Teaduse tulemusi on mõtet rakendada üksnes eetilistel ja religioossetel eesmärkidel. Kirik ei tohi kindlalt pooldada mingit kindlat teaduslikku teooriat, sest kui see osutub ekslikuks, siis on võimalik usku välja naerda. Tõeline tõde ja tõelus ei ole leitavad looduslikus maailmas, mis on muutumise ja ebapüsivuse vald.

Augustinusel puudus tunnetusteooria omaette eesmärgina või metafüüsika ettevalmistusena. Tõde tuleb otsida selleks, et jõuda tõelise õnne, tõelise õndsuseni. Inimene tunneb oma küündimatust, ta sirutab ennast suurema objekti järele, mis võib tuua rahu ja õnne, ja selle objekti tunnetamine on rahu ja õnne saavutamise eeltingimus. Tunnetuse eesmärk on õndsus. Ainult tark inimene saab olla õnnelik, ja tarkus nõuab tõe tunnetamist, kuid tunnetus ei ole omaette eesmärk. Kui teoses "Contra Academicos" noormees Licentius väidab, et tarkus seisneb tõe otsimises ning õnn on pigem tõe otsimine kui tõe valdamine, vastab Augustinus, et absurdne on pidada targaks inimest, kes ei tea tõde. Teoses "De beata vita" ütleb ta, et keegi ei ole õnnelik, kui tal ei ole seda, mida ta püüab omandada; inimest, kes otsib tõde, kuid ei ole seda veel leidnud, ei saa nimetada tõeliselt õnnelikuks. Augustinus ise otsis tõde, sest ta tundis selle järele vajadust, ja oma arengule tagasi vaadates tõlgendas ta seda Kristuse ja kristliku tarkuse (jumaliku ilu veetluse) otsimisena.

Augustinus ei küsinud, kas kindel teadmine on võimalik, vaid kuidas on kindel teadmine võimalik. Kindel teadmine on meil olemas, kuidas aga saab lõplik, muutlik inimvaim jõuda kindla teadmiseni igavestest tõdedest, mis vaimu juhivad ja valitsevad ning seega vaimu ületavad? Pärast skeptitsismist ülesaamist kirjutas Augustinus teose "Contra Academicos", kus ta näitab, et vähemalt midagi me teame kaheldamatult kindlalt. Skeptitsistlike teoste lugemine tekitas aga probleemi, kuidas on võimalik, et me mitte ainult et teame kindlalt igavesi ja paratamatuid tõdesid, vaid teame neid igaveste ja paratamatute tõdedena. Platon oli seda seletanud meenutusteooria abil. Vastus sellele küsimusele pidi olema ka Jumala olemasolu ja tegutsemise tõestus.

Akadeemilised skeptikud olid väitnud, et kõik eelnevad filosoofid (eriti stoikud), kes arvasid, et meeltekogemusel põhinev teadmine on kindel, olid eksinud. Tõepoolest, kõik petlikud meelteandmed on täpselt samasugused nagu need meelteandmed, mida me peame usaldusväärseks. Kui mõned kogemused meid petavad, siis sellepärast, et nad on eristamatud nendest, mis paistavad usaldusväärsetena; illusiooni ei saaks olla, kui see nii ei oleks. Et ükski meelteandmetest ei ole väljaspool kahtlust, siis ei saa ükski neist moodustada absoluutselt kindla teadmise alust. Mõtlemise leidsid skeptikud olevat sama ebakindla nagu aistingud. Seetõttu on järeldused aistingutelt otseselt tajumatute asjade (näiteks jumalate ja kaitselmuse) olemasolule kahekordselt kahtlased: andmed on ebausaldatavad ja järeldamise printsiibid ise on küsitavad.

Teoses "Contra Academicos" näitas Augustinus, et isegi skeptikud on mõnes tões kindlad, näiteks sellers, et kahest kontradiktoorsest väitest üks on tõene ja teine väär. "Ma olen kindel, et on kas üks maailm või rohkem kui üks maailm, ja kui rohkem kui üks maailm, siis kas lõplik või lõpmatu arv maailmasid." (Contra Academicos, 3, 10) Edasi, isegi kui ma saan mõnikord petta, arvates, et näivus ja tegelikkus on alati teineteisega vastavuses, siis ma olen vähemalt kindel oma subjektiivses muljes. "Mul ei ole meeltele midagi ette heita, sest nendelt ei ole õiglane nõuda rohkem, kui neil on anda: mida silmad ka ei näeks, nad näevad seda tõesti. Kas see on siis tõsi, mida nad näevad aeru puhul vees? Täiesti tõsi. Sest kui arvestada põhjust, miks ta niisugusena paistab, siis – kui aer vette kastetuna paistaks sirgena, siis ma süüdistaksin hoopis oma silmi pettuses. Sest nad ei näeks seda, mida nad sellises olukorras peaksid nägema. (...) Mõni aga ütleb: aga ma saan petta, kui ma nõustun. Siis ära nõustu rohkemaga kui näivuse faktiga, ja sa ei saa petta. Sest ma ei näe, kuidas ümber lükata inimest, kes ütleb: "Ma tean, et see objekt tundub mulle valgena, ma tean, et seda heli ma naudin, ma tean, et see lõhn mulle meeldib, ma tean, et see maitseb mulle magus, ma tean, et see tundub katsudes külm."" ("Contra Academicos", 3, 11) Siin viitab Augustinus epikuurlastele.

Kes kahtleb, see teab, et ta kahtleb, nii et ta on kindel vähemalt selles tões, et ta kahtleb. Nii et kes kahtleb, kas on olemas tõde, see teab vähemalt ühte tõde, nii et tema kahtlemisvõime ise peaks teda veenma, et tõde on olemas ("De vera religione", 39). Samuti oleme kindlad matemaatilistes tõdedes. Kui keegi ütleb, et seitse pluss kolm on kümme, siis ta ei ütle, et seitse pluss kolm peaks olema kümme, vaid ta teab, et seitse pluss kolm on kümme ("De libero arbitrio", 12).

Inimene on kindel vähemalt iseenda olemasolus. Ta võib küll kahelda muude loodud objektide või Jumala olemasolus, kuid ta ei saaks kahelda, kui teda ei oleks olemas. Ei ole ka mõtet öelda, et võib saada petta arvates, et ollakse olemas, sest "kui sind ei oleks olemas, siis ei saaks sind petta, midagi uskuma pannes." ("De libero arbitrio", 2, 3)

Augustinuse argument sarnaneb väga Descartesi cogito-argumendiga. Samalaadne argument esineb juba Platoni "Theaitetoses". Samuti vihjab sellele Plotinos. Pärast Augustinust esineb see Ibn Sīnāl (Avicennal). Ka skeptikud ise vihjavad cogito-argumendile: Diogenes Laertiose (IX, 77) järgi nad ütlesid, et nad ei otsinud mõtteid, sest mõtted on ilmselt mõte, vaid asju, milles mängib rolli aisting ja "ei eita seda, mida me näeme..." (104).

Aristotelesele tuginevad keskaja filosoofid seda argumenti ei kasuta. Nende jaoks on mina avastamine kaudne protsess, mis tuleb pärast teadvuse esmast toimingut – füüsilise maailma tajumist.

Minu olemasoluga seostab Augustinus elu ja mõistmist. Raamatus "De libero arbitrio" (2, 3) näitab ta, et inimesele on selge, et ta on olemas, ja see tõsiasi ei oleks ega saaks olla selge, kui ta ei oleks elus. Peale selle on talle selge, et ta mõistab nii oma olemasolu tõsiasja kui ka tõsiasja, et ta on elus. Nii on ta kindel kolmes asjas: et ta on olemas, et ta elab ja et ta mõistab. Teoses "De Trinitate" (15, 12) märgib ta, et kriitikul ei ole mõtet oletada, et inimene magab ja näeb neid asju unes, sest inimene ei väida, et ta on ärkvel, vaid et ta on elus: "olgu ta unes või ärkvel, ta elab." Isegi kui ta oleks hullumeelne, oleks ta ikkagi elus. Edasi, inimene on kindlasti teadlik sellest, mida ta tahab. Kui keegi ütleb, et ta tahab olla õnnelik, siis oleks häbematu talle öelda, et ta saab selles petta, et ta seda tahab. Skeptilised filosoofid võivad küll lobiseda kehalistest meeltest ja sellest, kuidas nad meid petavad, kuid nad ei saa kehtetuks teha seda kindlat teadmist, mis vaimul on iseenesest, ilma meelte sekkumiseta. ("De Trinitate", 15, 12) "Me oleme olemas ja me teame, et me oleme olemas, ja me armastame seda tõsiasja ja seda, et me seda teame; nendes kolmes asjas, mis ma üles lugesin, ei sega meid mitte mingi pettusekartus; sest me ei saa neid mingi kehalise meelega nagu välisobjekte." ("De Civitate Dei", 11, 26)

Meelte abil tunnetatavate asjade suhtes võime end petta. Meeltemuljed on suhtelised selles mõttes, et näiteks otsustus kuuma või külma kohta sõltub teatud määral meeleelundite seisundist. Meeltega tajutavad objektid ei ole inimmõistusele kohased objektid.

Kehalised objektid on vaid lähtekoht hinge tõusule Jumala poole, kuid hing ise on kohasem lähtekoht. Tuleb tagasi tulla iseendasse, kus tõde elab, ja kasutada hinge, Jumala kuju, jalatoena Jumala juurde jõudmisel.

Ent kuigi meelte objektid, kehalised asjad, on olemuslikult muutlikud ning palju vähem adekvaatsed Jumala ilmingud kui hing ning kõige kahjulikumad vead tulenevad keskendumisest meelelistele asjadele. "... kaugel olgu meist kahtlemine selle tõesuses, mis me oleme õppinud kehaliste meelte abil; sest nende abil me oleme õppinud tundma taevast ja maad." Me õpime palju teiste tunnistustest, ja tõsiasi, et me saame mõnikord petta, ei ole õigustuseks, et mitte ühtegi tunnistust uskuda: niisamuti ei ole tõsiasi, et me saame mõnikord petta meelteobjektide suhtes, õigustuseks täielikule skeptisele. "Me peame tunnistama, et mitte üksnes meie endi meeled, vaid ka teiste inimeste omad on meie teadmistele palju lisanud." ("De Trinitate", 15, 12) Praktilises elus on möödapääsmatu meeli uskuda ("Pihtimused", 6, 5). Inimene, kes usub, et ta ei tohi mitte kunagi meeli uskuda, langeb veel hullemasse eksitusse kui mis tahes eksitus, millesse ta võib langeda meeli uskudes.

Me "usume" meeli, nagu me usume teiste tunnistusi. See aga ei tähenda, nagu niisugusel "uskumisel" poleks adekvaatset alust. "Uskumine" selles mõttes lihtsalt erineb vahetust seesmisest teadmisest. Kui keegi teatab mulle mõne fakti oma vaimuseisundi kohta, näiteks et ta mõistab või soovib seda või seda, siis ma "usun". Kui ta aga ütleb midagi, mis käib inimvaimu enda kohta, mitte lihtsalt oma vaimu kohta, siis "ma tunnistan ja nõustun, sest ma tean oma eneseteadvusest ja introspektsioonist, et see, mida ta ütleb, on tõsi." ("De Trinitate", 9, 6)

Selles, et välismaailm on tegelikult olemas, Augustinus ei kahelnud, kuigi talle oli selge, et mõnikord me teeme välismaailma kohta ekslikke otsustusi ning meie ja teiste inimeste meelte tunnistused ei ole alati usaldatavad.

Et Augustinust huvitas igaveste asjade teadmine ja selle seos Jumalaga, siis ta ei pööranud palju tähelepanu muutlike meeleliste asjade tunnetuse vaatlemisele. Augustinuse meelest ei ole kehalised objektid kohased teadmise objektid, sest nad on muutlikud ning meie teadmised nendest sõltuvad meeleelunditest, mis ei ole alati samas seisundis, milles on objektid ise. Kui meil ei ole "tõelist teadmist" meeltega tajutavate objektide kohta, siis mitte ainult subjekti, vaid ka objekti puudulikkuse tõttu. Meelelise tunnetuse staatus võib olla seotud pärispatuga. Hiljem kordas viimast ka Duns Scotus.

Nagu platoonikutelgi, on aisting Augustinuse jaoks meeleelundeid vahenditena kasutava hinge akt: "Sentire non est corporis sed animae per corpus ('Aistib mitte keha, vaid hing keha kaudu'). Hing hingestab kogu keha, aga kui ta suurendab oma aktiivsust teatavas meeleelundis, siis ta kasutab aistimisvõimet. Igasugune meelelise tunnetuse puudulikkus tuleneb kas meeleelundi puudulikkusest või aistimise objekti puudulikkusest.

Inimese mõistuslik hing tunnetab tõeliselt tõelise kindlusega, kui ta kontempleerib igavesi tõdesid iseendas ja iseenda läbi; kui ta pöördub materiaalse maailma poole ja kasutab kehalisi vahendeid, siis tal ei ole võimalik jõuda tõelise teadmiseni. Tõelise teadmise objekt on muutumatu, millest paratamatult järeldub, et muutuvate objektide teadmine ei ole tõeline teadmine. See on teadmise aste, mis on praktilises elus hädavajalik, kuid kes keskendub muutliku sfäärile, see jätab hooletusse muutumatu sfääri, mis on ranges mõttes teadmise kohane objekt.

Aisting kui niisugune on loomadele ja inimestele ühine, kuid inimesed tunnetavad kehalisi asju ka mõistusega. Teoses "De Trinitate" (12, 2) märgib Augustinus, et loomad aistivad kehalisi asju, mäletavad neid ja otsivad kasulikku ning väldivad kahjulikku, kuid nad ei jäta asju meelega meelde ega tuleta neid tahtlikult meelde ega soorita ühtegi toimingut, mis nõuab mõistuse kasutamist; nii et meeltega tajutavate objektide tunnetamisel on inimene loomadest oluliselt üle. Veel enam, inimene teeb ratsionaalseid otsustusi kehaliste asjade kohta ning tajub neid lähendusena igavestele standarditele. Kui näiteks inimene otsustab, et üks objekt on teisest kaunim, siis tema võrdlev otsustus (kui eeldada, et ilu on objektiivne) eeldab viitamist igavesele ilu standardile, "ideele". "Kõrgema mõistuse osa on otsustada nende kehaliste asjade üle lähtudes kehatutest ja igavestest kaalutlustest, mis kindlasti ei oleks muutumatud, kui nad ei ületaks inimvaimu. Ja ikkagi, kui neile ei oleks lisatud midagi meist endist, siis me ei saaks neid kasutada standarditena kehaliste asjade üle otsustamisel. (...) Kuid see meie endi võime, mis seega tegeleb kehaliste ja ajalike asjade käsitlemisega, on tegelikult mõistuslik, sest ta ei ole ühine meile ja loomadele, vaid on just nagu välja tõmmatud meie vaimu ratsionaalsest substantsist, mille kaudu me oleme sõltuvuses ja peame kinni intelligiiblist ja muutumatust tõest ning mis on volitatud käsitlema ja suunama alamaid asju." ("De Trinitate", 12, 2)

Tunnetuse kõige madalam tasand on aisting, mis on ühine inimestele ja loomadele; ja inimesele eriomane, kõige kõrgem tunnetustasand on igaveste asjade kontemplatsioon (tarkus), mida viib läbi aru üksinda, ilma aistingu sekkumiseta; kuid nende vahele jääb tasand, millel aru otsustab kehaliste objektide üle lähtudes igavestest ja kehatutest standarditest. See on samuti ratsionaalne tasand, mis on inimesele eriomane, kuid ta hõlmab meelte kasutamist ja tegeleb sensiiblite objektidega, olles seetõttu madalam igaveste ja kehatute objektide vahetust kontempleerimisest. Peale selle, see madalam mõistusekasutus on suunatud toimingutele, kuna aga tarkus on kontemplatiivne, mitte praktiline. "Toiming, milles me hästi kasutame ajalikke asju, erineb igaveste asjade kontemplatsioonist, ja esimest liigitatakse teadmiseks, teist tarkuseks. (...) Selles eristuses tuleb mõista, et tarkus kuulub kontemplatsiooni juurde, teadmine toimingu juurde." ("De Trinitate", 12, 14) Ideaalne oleks, et kontemplatiivne tarkus kasvaks, kuid meie mõistus peab samal ajal olema suunatud muutuvate ja kehaliste asjade heale kasutamisele, "ilma milleta elu ei lähe edasi", eeldusel et pannes tähele ajalikke asju rakendame me mõistuse igaveste asjadeni jõudmise teenistusse, "minnes esimestest kergelt üle, kuid rippudes viimaste küljes". ("De Trinitate", 12, 13)

Augustinuse esmane huvi on alati ja eeskätt jõuda inimese üleloomuliku eesmärgini – õndsuseni Jumala valdamises ja nägemises, ja hoolimata platonistlikust traditsioonist ülevõetud intellektualistlikust keelest, mida ta mõnikord kasutab, on tema jaoks esimesel kohal alati armastus: Pondus meus, amor meus. ("Pihtimused", 13, 9) Erinevalt platonismist ei ole Augustinuse eesmärk jõuda mitte ebaisikulise, vaid isikulise Jumalani.

• Augustinus, Aurelius 2007. Pihtimused (Confessiones). 2. trükk. (Vene, Ilmar, tõlk. ladina keelest.) Tallinn: Logos.

Tsitaadid Vikitsitaatides: Augustinus