Ibn Sīnā

See artikkel räägib õpetlasest; ansambli kohta vaata artiklit Avicenna.

Ibn Sīnā (pärsia keeles ابن سینا; läänemaailmas tuntud kui Avicenna; umbes 980 Afshana Buhhaara lähistel (praegune Usbekistan) – juuni 1037 Hamadan, Iraan) oli pärsia^[1] filosoof, arst ja luuletaja.

Ibn Sina sündis Samaniidide emiraadist (tänapäeva Afganistanist) Balkhist pärit ismaeliidist isa Abdullah' ja Buhhaarast pärit ema pojana. Eeldatavasti oli ka poeg usulistelt veendumustelt ismaeliit. Mõlemad vanemad olid rahvuselt pärslased. Tema ema nimi Setareh tähendab pärsia keeles tähte.

Abdullah oli poja sünni ajal ühe samaniidi Nuh ibn Mansuri valduste kuberner ja laskis oma poega väga hoolikalt Buhhaaras koolitada. Ibn Sinal oli tähelepanuväärne mälu ja intellekt, mis võimaldas tal juba 14-aastaselt oma õpetajaid ületada. Oma autobiograafias väitis Ibn Sina, et 18-aastaselt polnud enam midagi, mida ta poleks olnud õppinud. 10-aastaselt oli tal juba Koraan peas. India matemaatikat õppis ta india päritolu aedviljamüüjalt.

Teismelisena oli Aristotelese "Metafüüsika" seevastu tema jaoks raske: ta õppis selle pähe, kuid aru sai sellest alles pärast al-Farabi kommentaaride lugemist.

16-aastaselt hakkas ta õppima meditsiini ning mitte ainult teooriat, vaid patsientide tasuta hooldamise käigus avastas ta enda sõnul ka uusi ravimeetodeid. 18-aastaselt tunnistati ta juba täieõiguslikuks arstiks ja tema kuulsus levis kaugele, sest vaeseid inimesi ravis ta üldse tasuta. Ise väitis Ibn Sina oma autobiograafias: "Meditsiin ei ole nii raske ja keeruline kui matemaatika või metafüüsika, niisiis arenesin ma kiiresti. Ma sain väljapaistvaks arstiks ja hakkasin ravima inimesi tunnustatud ravimitega."

Aastal 997 ravis Ibn Sina Buhhaara emiiri terveks ohtlikust haigusest. Ibn Sina keeldus tasuks pakutud rahast ja väärisesemetest, soovides selle asemel juurdepääsu kuninglikule Samaniidide raamatukogule.

Ta valdas lisaks pärsia keelele ka araabia keelt, kuid näiteks türgi keelt ei osanud.

Ta on rohkem kui 450 kirjutise autor, millest umbes 240 on säilinud. Säilinud töödest on 150 filosoofiast ja 40 arstiteadusest.^[2]

Avicennal ei olnud ühtset armastuse kontseptsiooni, vaid armastusest kirjutas ta mitmes kirjutises, peamiselt teoses "Traktaat armastusest" ("Risalah fil-'Ishq"; inglise keeles "Treatise on Love" ja "Treatise on Passionate Love").

Tema "Arstiteaduse kaanon" oli sajandeid idamaadel ja Euroopas üks tuntumaid meditsiinikäsiraamatuid^[3]. Ta koostas 18-köitelise filosoofilis-loodusteadusliku entsüklopeedilise teose "Tervekssaamise raamat"^[3].

Ta sidus Aristotelese õpetust uusplatonistlike ja müstiliste elementidega, kuid teisalt toetus materialismile, eriti aine ja vormi küsimuses.^[3]

Ibn Sina järgi on maailm igavene ning allub vääramatule põhjuslikkuse seadusele. Ta kaitses kahese tõe õpetust, asetades sealjuures filosoofilise tunnetuse kõrgemale religioossest ilmutusest, sest viimane väljendub selleks, et olla üldsusele arusaadav, ainult allegooriais.^[3]

Tema vaated mõjutasid Euroopa ketserlikke liikumisi. Albertus Magnus ja Thomas Aquinost nõustusid temaga universaalide tüli küsimuses, kuid taunisid ägedalt tema vaadete materialistlikke suundumusi, sealhulgas keha ülestõusmise eitamist.^[3]

Tema tööd arstiteaduses olid peaaegu viis sajandit paljudes Euroopa ülikoolides tähtsaimad meditsiinikirjutised.^[4] Arstiteaduslikes kirjutistes tugines Antiik-Kreeka teadlasele Galenosele ja Aristotelese metafüüsikale, mõju avaldas ka traditsiooniline Pärsia ja Araabia mõtteviis.

• Ibn Sina, Luulet, tõlkinud ja järelmärkus: Haljand Udam – Looming 1980, nr 10, lk 1410–13; loetav ka Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis
• Avicenna, "Mis on hinge tervis?" (fragmendid traktaadist "Firuznoom"; traktaat on esitatud dialoogina iseendaga). Eestindanud Peeli Mikelsaar – Noorus 1988, nr 6, lk 12–13
• Ibn Tufail, "Elav Ärganu poeg" (filosoofiline jutustus), araabia keelest tõlkinud ja järelsõna: Haljand Udam, Olion, Tallinn 1992, 148 lk; ISBN 5460002192; raamat sisaldab lisana Ibn Sina tekstid "Kiri Elava Ärganu pojast" ning "Salaman ja Ibsal"

• "Filosoofia ajaloo lühiülevaade" (kõrgkooliõpik). Eesti Raamat, Tallinn 1974, lk 97–98
• Haljand Udam. "Avicenna ja Dante" – H. Udami artiklite kogumikus "Orienditeekond", Ilmamaa, Tartu 2001, lk 116–120

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Ibn Sīnā