Austria hertsogkond

See artikkel vajab toimetamist. (August 2013) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Austria hertsogkond Herzogtum Österreich (de) 1156–1457
Lipp Vapp
Austria (Marchia Orientalis sinisega) enne selle Baieri maadest eraldamist
Valitsusvorm	monarhia
Osa	Saksa-Rooma riik
Pealinn	Viin
Religioon	katoliiklus
Riigikeeled	saksa keel
Eelnev Järgnev Idamark Austria ertshertsogkond

Austria hertsogkond oli Saksa-Rooma riigi keiserlik osastisriik, mis loodi 1156. aastal "Privilegium Minuse" järgi, kui endine Idamark oli lõplikult Baieri hertsogkonnast lahutatud ja sai oma õigusega hertsogkonnaks.

Alguses oli hertsogkond võrdlemisi väike ala. See hõlmas enam-vähem tänapäevase Austria Alam-Austria liidumaa Doonau jõe põhja- ja lõunakaldal Ennsi jõest idas. See oli Karolingide Avaari margi asupaik. Selle lõi Karl Suur umbes 800. aastal, see kaotati sissetunginud madjaritele 907. aasta Pressburgi lahingus ja taasloodi Baieri margina pärast Saksa kuninga Otto I võitu 955. aasta Lechi lahingus.

Drosendorf, Raabs, Laa ja mitu muud kindlust piki Thaya jõge põhjas ajaloolistes Waldvierteli ja Weinvierteli piirkondades, mis olid eraldatud Manhartsbergi mäeahelikuga, tähistasid piiri Böömimaa hertsogkonna (ülendatud 1198. aastal kuningriigiks) ja Määri maadega, mõlemat valdasid Tšehhia Přemysliidid. Idas nihutati piiri Ungari kuningriigiga (tänapäeva Slovakkiaga) järk-järgult Morava jõe ja Viini basseini tasandike suunas. Doonau paremkaldal tähistas Leitha jõe alamjooks keisririigi-Ungari piiri sajanditeks. Lõunas külgnes Austria Steiermargi maadega, mis olid hertsogkonnaks ülendatud 1180. aastal, ja koosnes siis ka alast Viini metsa taga, ümber hilisemate Wiener Neustadti ja Neunkircheni (endine Pitteni krahvkond) kuni Semmeringi ja Wechseli mäekurudeni.

 Pikemalt artiklis Idamark, Babenbergid

Austria oli 1246. aastani (noorema) Babenbergide dünastia feodaalvaldus. Markkrahv Leopold Helde (1136–1141) oli ustav läänimees keiserlikele Hohenstaufenitele võitluses Baieri Welfi dünastiaga. Aastal 1139 kukutas Saksa kuningas Konrad III Welfist Baieri ja Saksimaa hertsogi Heinrich Uhke ja andis Baieri hertsogkonna oma poolvennale markkrahv Leopoldile. Isegi Leopoldi vennale ja järglasele Heinrich Jasomirgottile läänistati Baieri aastal 1141. Aastal 1156 lähenes Hohenstaufenist keiser Friedrich I Barbarossa Welfidele. 1156. aasta Riigipäeval Regensburgis sunniti Heinrich Jasomirgott Baieri hertsogkonnast Heinrich Lõvi kasuks loobuma. Kompensatsiooniks ülendati Babenbergide markkrahvkond võrdseks Saksa-Rooma riigi hertsogkonnaks, arvukalt privileege kinnitati 1156. aasta 17. septembril välja antud "Privilegium Minuses".

Uus Austria hertsog tõi oma residentsi Viini, hilisema Hofburgi lossi asukohta. Ta asutas ka Šoti kloostri kui Babenbergide erakiriku, kuhu viidi iiri munki. Austria maad õitsesid soodsa asukoha tõttu Doonaul, kui tähtsal kaubateel Kremsist ja Mauternist läbi Viini alla Ungarisse ja Bütsantsini. Lühikeseks ajaks said Babenbergid üheks kõige mõjukamaks valitsevaks perekonnaks Saksa-Rooma riigis, mis tipnes Leopold V Voorusliku (1177–1194) ja Leopold VI Hiilgava (1198–1230) valitsemisaegadega. Aastal 1186 sõlmisid nad Georgenbergi lepingu esimese ja viimase Otakarist hertsogi Otakar IV-ga ja pärast tema surma aastal 1192 omandasid külgnevad Steiermargi hertsogkonna maad lõunas, mida valitseti personaalunioonis aastani 1918. Nad laiendasid ka oma territooriumi vanadele Baieri maadele Ennsi jõest läänes, piki Trauni jõge tulevase Ülem-Austria pealinna Linzini.

Austria hertsog Leopold V ühines Kolmanda ristisõjaga ja Akko piiramisega 1191. aastal, kus tal tekkis äge tüli Inglise kuningas Richard I Lõvisüdamega, väidetavalt Leopoldi heisatud Austria lipu pärast. Oma teel koju läbi Austria Inglise kuningas rööviti ja vangistati Dürnsteini lossi, ja vabastati alles pärast tohutu lunaraha maksmist, mida hertsog kasutas Wiener Neustadti kindluse ehitamiseks Ungari piiri lähedal. Tema poeg Leopold VI, Austria ja Steiermargi maade ainuvalitseja 1198. aastast, abiellus Bütsantsi printsessi Theodora Angelinaga ja andis oma tütre Margarete naiseks keiser Friedrich II pojale Heinrich von Hohenstaufenile. Märkimisväärsed minnesingerid, nagu Reinmar von Hagenau ja Walther von der Vogelweide, olid regulaarsed külalised Viini õukonnas ja keskülemsaksa poeesia õitses, Nibelungide laul tekkis ilmselt Austria maadel.

Siiski sattus Leopoldi poeg hertsog Friedrich II Riiakas varsti pärast trooniletõusmist aastal 1230 ägedatesse konfliktidesse mitte ainult Austria aadliga, vaid ka Böömi kuninga Václav I-ga, Ungari kuninga András II-ga ja isegi keiser Friedrich II-ga väidetava osalemise pärast tema õemehe Heinrich von Hohenstaufeni mässus, mis tõi talle riigivande alla panemise ja tema Viinist väljasaatmise 1236. aastal. Kuigi ta hiljem leppis keisriga, kulmineerus piirikonflikt Ungariga mitmes relvakokkupõrkes 1242. aastast edasi, pärast seda kui Ungari kuningas Béla IV marssis Austria vastu ja vallutas tagasi okupeeritud maad. Friedrich tapeti 1246. aasta lahingus Leitha jõel, misläbi Babenbergide meesliin hääbus.

Babenbergidest Austria hertsogid

• 1141–1177, Heinrich II Jasomirgott (1156. aastast Austria hertsog)
• 1177–1194, Leopold V Vooruslik
• 1195–1198, Friederich I
• 1198–1230, Leopold VI Võidukas
• 1230–1246, Friederich II Sõjakas/Riiakas
• 1246–1248, Friederich III

Hääbumine viis interregnumini, mitmekümneaastase perioodini, mille vältel vaieldi maa valitsejate staatuse üle. Vastavalt feodaalõigusele langesid vasalli päritavad läänid tagasi süseräänile, Saksa-Rooma keisrile. Siiski oli keiser Friedrich II oma valitsemise viimastel aastatel otsustavalt jõuetu võitluse tõttu paavst Innocentius IV-ga ning hõivatud gvelfide ja gibelliinide Itaalia sõdadega. Ta suri 1250. aastal ja tema poja, Saksamaa kuninga Konrad IV surmaga 1254. aastal lõppes Hohenstaufeni valitsejate liin, vaid kaheksa aastat pärast Babenbergi dünastia hääbumist. Kui järgnevate aastate Interregnumi ajal valiti mitu kandidaati Roomlaste kuningaks, ei suutnud keegi neist tegelikult kontrollida keisririiki, Austria ja Steiermark jäid vakantseks.

See oli ambitsioonikas Přemysliidist Böömimaa valitseja Otakar II, kuningas Václav I poeg, kes kasutas võimalust võtta üle hiljutise hertsog Friedrich Riiaka maade valitsemine. Viidates "Privilegium Minusele", kinnitas paavst Innocentius IV, vastupidi feodaalsele isaliinis pärimise printsiibile, pärimisõigust Friedrichi õele Margaretele, Heinrich von Hohenstaufeni lesele, ja tema õetütrele Gertrudile, kes abiellus Přemysliidist Määri markkrahvi Vladislaviga, Otakari vanema vennaga, kes suri aastal 1247. Pärast Gertrudi teise abikaasa, Badeni markkrahvi Hermann VI surma aastal 1250, tungis Otakar Austria maadele, mida tunnustas kohalik aadel. Oma nõudmiste põhjendamiseks abiellus ta aastal 1252 Margaretega (temast umbes 30 aastat vanem!). Kuigi vaidlustatud Ungari kuninga Béla IV poolt, kes viitas Gertrudi kolmandale abielule oma sugulase Roman Danilovitšiga, hõivates Steiermargi maad, Otakar võidutses, võites Ungari vägesid 1260. aasta Kressenbrunni lahingus. Böömimaa kuningana 1253. aastast, oli ta nüüd Böömimaa, Määrimaa, Austria ja Steiermargi maade ainuvalitseja – aimates ette varauusaegset Habsburgide monarhiat aastast 1526 alates.

Aastast 1269 kontrollis Otakar II ka tõhusalt Kärnteni hertsogkonda koos Kraini ja Windischi markidega kaugemal lõunas, kogu Kesk-Euroopa valdus ulatus Poola piirist Sudeetides kuni Aadria mere rannikuni lõunas. Kui tal ei õnnestunud saada valituks Roomlaste kuningaks aastal 1273, vaidlustas ta eduka kandidaadi, Habsburgide võsu Rudolf I valimise. Rudolf suutis tagada oma võimu, kui esimene tõeline Saksa kuningas pärast interregnumit (1254–1273), mis järgnes viimase Hohenstaufenist Saksa kuninga Konrad IV surmale, ja tema keiserliku võimuga hõivati Otakari "võõrandatud" territooriumid. Böömimaa kuningas Otakar II võideti lõpuks ja tapeti 1278. aasta Marchfeldi lahingus, ja tema Austria valdused anti Rudolf I poegadele ja pärijatele, kes lisasid need oma laialdastele pärusvaldustele Švaabimaal.

Habsburgid valitsesid Austriat järgmised 640 aastat. 14. ja 15. sajandil hakkasid Habsburgid koguma teisi provintse Austria ja Steiermargi naabruses, mille nad said Otakarilt. Kärnteni hertsogkond ja Kraini hertsogkond läksid Habsburgide võimu alla aastal 1335, Tirooli krahvkond aastal 1363. Need provintsid koos said tuntuks kui Habsburgide pärusvaldused, kuigi neid kõiki koos kutsuti mõnikord lihtsalt Austriaks.

• Saksa kuningas Rudolf IV/I (1219–1291), Austria tegelik valitseja 1278–1282
• 1282–1283 Rudolf II (suri 1290)
• 1282–1308 Albrecht I (1255–1308), Austria hertsog
• 1298–1307 Rudolf III
• 1308–1330 Friedrich Ilus, 1326–1330 ametlikult Saksa kuningas, Ludwig IV kaasvalitseja (Friedrich III Ilus)
• 1308–1326 Leopold I, Friedrichi kaasvalitseja
• 1326–1358 Albrecht II
• 1330–1339 Otto Rõõmus
• 1358–1365 Rudolf IV Rajaja

Habsburgide Albrechti liin (Austria hertsogid)

• 1365–1395 Albrecht III, 1365–1379 koos Leopold III-ga
• 1395–1404 Albrecht IV
• 1404–1439 Albrecht V (1397–1439), 1437–1439 ka Böömimaa ja Ungari kuningas
• 1440–1457 Ladislaus Postumus (1440–1457), ametlikult ka Böömimaa ja Ungari kuningas, alates 1453 Austria ertshertsog

Kahe järgneva sajandi ajalugu oli hertsogkonnale üsna rahutu. Pärast lühikest, kuid siiski sündmusterohket hertsog Rudolf IV valitsemist jagasid tema vennad Albrecht III ja Leopold III vastavalt aastal 1379 sõlmitud Neubergi lepingule hertsogkonna endi vahel. Albrecht sai Austria, samas Leopold võttis ülejäänud territooriumid.

Aastal 1402 oli teine Leopoldi liini jagamine, kui hertsog Ernst võttis Sise-Austria (Steiermark, Kärnten ja Krain) ning hertsog Friedrich IV sai Tirooli ja Kaugema Austria valitsejaks. Territooriumid taasühendas lõpuks Ernsti poeg keiser Friedrich III, kui Alberti liin (1457) ja Vanem Tirooli liin (1490) hääbusid.

Aastal 1438 valiti Albrecht II tema äia, Saksa-Rooma keisri keiser Sigismundi järglaseks. Kuigi Albrechti valitsemine kestis vaid ühe aasta, tõusis Habsburgide liin keiserlikule troonile, ja ainult kaks mitte-Habsburgi valitsesid perioodil aastast 1438 aastani 1806, kui keisririik Franz II poolt lõpetati.

• Austria ajalugu
• Austria riigipeade loend