Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei

See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2011) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Mitte segi ajada 1905. aastal tegutsenud Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühisusega.

Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei (lühend ESDTP) oli 1907. asutatud Eesti erakond.

1907. aastal eraldusid seni Venemaa Sotsiaaldemokraatlikust Tööliste Parteisse (VSDTP) kuulunud vähemlaste ehk menševike poliitilisi seisukohti toetanud eesti vähemlaste allorganisatsioonid.

1917. aasta 31. mail moodustasid nad iseseisva Eesti Sotsiaaldemokraatliku Ühenduse.

1917. aasta oktoobris peetud Eesti Sotsiaaldemokraatliku Ühenduse I kongressil nimetati erakond ümber Eesti Sotsiaaldemokraatlikuks Tööliste Parteiks ning võeti vastu ka 1903. aasta VSDTP menševike poliitiline platvorm. Kongressil võeti vastu otsus Eesti autonoomia kohta ning nõuti rahvaste enesemääramisõiguse rakendamist.

Erakonna juhtideks olid August Rei, Mihkel Martna, Karl Ast ja aktiivselt osalesid poliitikas Otto Sternbeck, Villem Maasik, Aleksander Hellat, Nikolai Köstner, Aleksander Oinas, Hans Martna jt. Partei juhatusse kuulusid ka Johan Jans^[1] jt.

Eesti Sotsiaaldemokraatlik Ühendus osales Eestimaa nõukogude I kongressil, mis toimus (23.–27. juulil (vkj) 5.–9. augustil 1917 Tallinnas kus valiti Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee. Eestimaa Nõukogude Täitevkomiteesse kuulusid: 7 bolševikku, Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste (bolševike) Partei Eesti organisatsiooni liiget, 7 esseeri, Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei liiget ja 4 menševikku, Eesti Sotsiaaldemokraatliku Ühenduse liiget ning 1 menševik-internatsionalist. Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee I koosseisu TK esimeheks valiti Eesti Sotsiaaldemokraatlikust Ühendusest Gustav Blumberg

Asutava Kogu valimistel 1919. aastal valiti ESDTP nimekirjast Asutavasse Kogusse: Mihkel Martna, Karl Ast, August Rei, Nikolai Köstner, Juhan Jans, Aleksander Oinas, Alma Ostra-Anvelt, Eduard Wilde, Aleksander Tulp, Juhan Kartau, Hans Mets, Leopold Johanson, Robert Astrem, Karl Virma, Villem Ernits, Jaan Vain, Mait Püüman, Hugo Kikson, August Tibar, Hans Martna, August Onton, Gustav Grünvald, Jüri Uustalu, Minny Kurs-Olesk, Jakob Lindros, Jaan Ammerman, Mihkel Neps, Voldemar Hammer, Artur Kaplur, Peeter Karin, Karl Inglist, Arnold Vesterberg, Anton Martinson, Marie Aul, Johannes Ernesaks, Emma Asson, Eduard Nipmann, Hans Nurk, Helmi Press-Jansen, Peeter Londo, Tõnu Talbak, Karl Lukk, Märt Rand, Jakob Mikiver, Anton Ratassepp, Jakob Puss, Jaan Pakk, Rudolf Koil, Johannes Epner, Gustav Küjen, Karl Rand, Alma Ast-Anni, Verner Nerep, Johannes Põllupüü.

1919. aastal pärast enamuse saamist Asutava Kogu valimistel 1919. aastal sotsiaaldemokraatide tähtsus järk-järgult vähenes, kuid paiguti osaleti valitsustes ka hiljem. 1. juulil 1920 tegi Asutava Kogu Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei otsuse oma liikmed valitsusest ära kutsuda. Jaan Tõnisson üritas küll uusi ministreid leida, kuid see ei õnnestunud ja valitsus astus tagasi. Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei (ESDTP) keskkomiteesse kuulusid 1920. aastate algul: Aleksander Oinas, August Rei, Mihkel Martna, Alma Ostra-Oinas Karl Ast, Anton Palvadre, Aleksander Tulp, Jaan Vain, Karl Virma ja Hans Martna.

Kaks aastat pärast iseseisvuse väljakuulutamist eksisteeris Eesti Vabariigis kolm sotsialistliku suunitlusega parteid ning neist juhtival kohal poliitilises elus oli ESDTP. 27.–29. novembril 1920 toimunud esimestel Riigikogu valimistel sai ESDTP 18 kohta, 100 kohast ning Tööerakond 22 kohta. 5.–7. mail 1923 toimunud II Riigikogu valimistel sai ESDTP 15 kohta, 100 kohast ja Tööerakond 12 kohta.

1923. aastal loodi uus sotsialistlikke organisatsioone ühendav internatsionaal, mille ametlikuks nimeks sai Sotsialistlik Töölisinternatsionaal. Eesti poolt ühines sellega Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei. Sotsialistliku Töölisinternatsionaali täitevkomitees töötasid August Rei ja Mihkel Martna. Pärast Nõukogude Venemaalt organiseeritud eesti kommunistide riigipöördekatset 1924. aasta detsembris liitusid 1925. aasta aprillis ESDTP ja Iseseisev Sotsialistlik Tööliste Partei (ISTP) Eesti Sotsialistlikuks Tööliste Parteiks ehk Eesti Sotsialistlikuks Töölisparteiks (ESTP).

Liitumise tulemusel kujune parteis välja vasak- ja parempoolne tiib: mille parempoolse tiiva esindajad olid - August Rei, Karl Ast-Rumor, Aleksander Oinas ja Leopold Johanson, vasakpoolse tiiva esindajad - Mihkel Martna, Aleksander Jõeäär ja Nigol Andresen.

1926. aastal toimus järjekordne partei lõhenemine, mille tulemusel lahkusid kommunistlike vaadetega liikmed ja asutasid Eesti Tööliste Partei (ETP).

III Riigikogu valimistel 1926. aastal said ESDTP saadikud 22,9% häältest ning 24 kohta, 100 kohast III Riigikogus ja moodustasid 4. detsembrist 1928 kuni 9. juulini 1929 August Rei valitsuse.

 Pikemalt artiklis August Rei valitsus

III Riigikogu valimistel valitiIII Riigikogusse (1926–1929) Eesti Tööliste Partei nimekirjast Hans Martinson, Eduard Pesuri, August Sprenk, Theodor Maurer kuid 12. jaanuaril 1929. aastal heideti Eesti tööliste partei III kongressi otsuse põhjal nad ETP-st välja ja Hans Martinson, Eduard Pesur läksid üle Eesti Sotsialistlikusse Töölisparteisse IV (1929–1932) ja V Riigikogus (1932–1937).

V Riigikogu valimistel 1932. aastal sai Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei 22 kohta V Riigikogus. Valituks osutusid Tallinnast Mihkel Martna, August Sirro, Eduard Pesur; Harjumaalt Hans Martinson; Läänemaalt Mihkel Mihkelson, Pärnumaalt Oskar Gustavson, Maksim Unt; Saaremaalt Aleksander Jõeäär, Aleksander Kärner; Järvamaalt Aleksander Oinas; Tartumaalt August Rei, Leopold Johanson, Erich Joonas, Karl Freiberg, Peeter Treiberg (astus tagasi asendas A. Mekkart); Virumaalt Nigol Andresen, Bernhard Eilman; Viljandimaalt Jaan Piiskar; Võru-, Valga-Petserimaalt Karl Ast, Jüri Voiman, Peeter Schütz, August Usai. ^[2].

1934. aastal kehtestas peaminister Konstantin Päts autoritaarse valitsemiskorra ja 1935. aastal peatati kõigi erakondade tegevus. ESTP lõhenes ja vasaku tiiva liikmed otsisid kontakte põrandaaluse EKP ja Kominterniga fašismivastase ühisrinde loomiseks ning asutasid Marksistliku Töörahva Ühenduse. Mitteametlikult tegevust jätkanud pahempoolsed sotsialistid koordineerisid tegevust EKP ning Kominterni esindajate ja pahempoolsete sotsialistidega.

Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei eesmärk oli sotsialistlik ühiskonnakord, mis erakonna 1925. aasta (pärast ESDTP ja Iseseiseva Sotsialistliku Tööliste Partei liitumist) tegevusprogrammi järgi tähendas:

• saaduste valmistamise ja tarvitajatele kätte toimetamise abinõud on ühiskonna omanduses,
• ühiskondlik varade valmistamine on korraldatud teadliku plaani järgi,
• kõigile ühiskonna liikmetele on kindlustatud hea käekäik ja igakülgne areng,
• rahva jagunemine klassidesse on kaotatud.

Majanduse valdkonnas tahtis ESDTP kehtestada järk-järgult suureneva tulu-, varandus- ja pärandusmaksu. Nad tahtsid arendada riiklikku tööstust ning maa anda harijatele pärandatavaks tarvitamiseks. Võõrandatud mõisamaade eest aga ei kavatsenud nad hüvitist maksta.

Sotsiaalvaldkonnas oli ESDTP seisukohal, et kehvematele tuleb võimaldada tasuta arstiabi. Riik peab ehitama korterid töölistele ja teistele varanduseta kodanikele, üür aga tuleb normeerida. Sotsid tahtsid kehtestada üldise riikliku kindlustuse. Hariduses aga tasuta ja kohustusliku üldhariduse kuni 16. eluaastani ning tasuta kutsehariduse.

1934. aasta 9. mail suleti ESTP Tallinna Ühing sisekaitseülema korraldusel, kuna partei 1. mai puhul välja antud ja levitatud proklamatsioonist võis välja lugeda üleskutset kehtiva riigikorra kukutamisele^[3].

• VSDTP menševike fraktsioon
• partei noortesektsioon Eesti Noorsotsialistlik Liit
• Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei võimlemisrühmad
• Eesti Sotsialistliku Partei Välismaa Koondis

• Oskar Ausmees, Eesti Sotsialistliku Töölispartei kujunemine ja selle osalemine III Riigikogu valimistel, Tartu Ülikool. Bakalaureusetöö, Tartu 2014. Juhendaja dotsent Ago Pajur.