Eestimaa talurahvaseadused

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Eestimaa talurahvaseadused olid 19. sajandil Venemaa keisririiki kuulunud Eestimaa kubermangu jaoks kehtestatud seadused, mis reguleerisid talurahva õigusi ja kohustusi.

 Pikemalt artiklis Iggaüks

1802. aasta 27. juunil võttis Eestimaa Maapäev vastu regulatiivi, mille kinnitas Venemaa keiser Aleksander I reskriptiga 25. septembrist 1802. Regulatiiviga "Iggaüks..." said talupojad omandiõiguse vallasvarale ja jätkusuutlikul talupidamisel, talukoha põlise kasutamise õiguse^[1]. Asutati seisuslik valla- ja kihelkonnakohtud. Aleksander I-e nõusolekul kuulutati regulatiiv välja mõisniku nimelt ja tema hea tahte avaldusena, nii et talupojad arvasid selle vabatahtlikult mõisniku poolt kingitud olevat.

Regulatiiv avaldati alles 1803. aasta algul talupoegadele selle järel, kui see Keila Miikaeli koguduse pastori Otto Reinhold von Holtzi poolt oli eesti keelde tõlgitud ja Tallinnas "J. H. Gresseli kirjadega" trükitud. 1803. aastal jagasid ülem-kirikueestseisjad trükitud regulatiivi, mida selle eestikeelse trüki algussõnade järgi "Igga üks" (õigem oleks: "Iggaüks") hakati nimetama, kohalikele mõisnikele välja. Viimased kuulutasid selle sisu oma talupoegadele ja andsid neile iga adramaa kohta uuest regulatiivist ühe eksemplari.

1804. aasta Eestimaa talurahvaseadusega^[2][3] jäid talupojad endiselt pärisorjadeks, kuid neid ei tohtinud enam müüa ega pantida, neid ei tohtinud kinkida maast lahus. 1809. aasta seadusetäiendused andsid seaduse jõu talukoha põlisele (pärandatavale) kasutamisele ja vallasvara omamisele ning talupojad võisid seaduse järgi maad osta. Talurahva koormised pidid vastama maa pindalale ja kvaliteedile. 1804. aastal kehtestati ka vallakohtu kohtumenetlust Eestimaa kubermangus reguleerinud Eestimaa talurahva kohtuseadus (Eestima Tallorahwa Kohto-Seädus, ehk Walla-kohto Kässo-ramat^[4]).

Kuni talurahvaseaduste vastuvõtmiseni koosnesid eramõisad reeglina kahest osast: mõisamaast, mis oli mõisa kasutuses ja mille eest ei pidanud maksma riigimakse ning talumaast, mida talupojad said kasutada mõisas teotöö tegemise, mitmesuguste andamite ja maksude eest.

Kahte liiki mõisakoormised (tegu)

1. korraline nädalategu (peremehe- ja perenaisepäevad), mis sisaldasid:

• rakmetegu/rakmepäevad – mees hobuse või härjapaari ja töövahendiga aastaringi
• jalategu/jalapäevad – teoline jalgsi suvehooajal so jüripäevast mihklipäevani (linasugemise-, lambaniidu- ja ketruspäevad). Jalategu tegid enamasti nn vaimud – naised ja alaealised.

2. abitegu, mis omakorda jagunes kaheks:

• abitegu kitsamas mõttes – talu andis kiiretele hooajatöödele (viljalõikus, sõnnikuvedu, heinategu, lõikus, rehepeks, mõisa puude lõikamine jne) lisainimesi
• nn talupäevad, mida tehti korraliste teoliste osavõtuta teatud töödel (külv, viinapõletamine, voorid jne)

1804. aastal pidi kuuepäevatalu (täistalu) maksma loonusandamina 2 Tallinna tündrit (kokku u 265,5 liitrit) rukist, otra ja kaera; 45 leisikat (1 leisikas u 8 kilo) heina; 1 tündri väärtuses muud – kedrust, mune, kanu, lambaid, võid jne. 1804. aasta talurahvaseaduse järgi oli lubatud täistalult nõuda 600 päeva tegu aastas.

• pearahamaks (70 kop), mis kehtis alates 1783. aastast – iga tööjõulise meeshinge pealt, mille mõisnik ära maksis ja talupoegadelt teo- või loonusandamina sisse nõudis.

 Pikemalt artiklis Vakuraamat

Hilisema Tartu Ülikooli ajalooprofessori ja rektori Gustav von Ewersi võrdlevas kokkuvõttes Eestimaa ja Liivimaa talurahvaseadustest, näitas ta, et Eestimaa talupoja olukord jäi halvemaks Liivimaa omast; Eestimaa talupojal tuli niisama suure maa eest rohkem koormisi kanda. Rehepeksu alal märkis Liivimaa talurahvaseadus ära, mitu ööd peab korraline teoline mõisa rehte peksma, abiteolise töö kuulus tasu alla. Eestimaal polnud rehepeksu alal midagi kindlaks määratud, abitegu nõudis mõisnik tasuta. Töötükid olid Eestimaal suuremad kui Liivimaal. Tööjõuliste inimeste hulka arvati Liivimaal mehi 17—60 ja naisi 15—55 eluaastani, Eestimaal aga 15—60 eluaastani, kuid ka 14-aastasi poisse ja tüdrukuid võidi vajaduse korral täiskasvanutega võrdseiks lugeda.

1811. aastal Eestimaa rüütelkonna poolt vastuvõetud, kuid alles 23. mail 1816 kehtestatud Eestimaa talurahvaseadusega kaotati talupoegade isiklik pärisorjus, kuid kogu maa tunnistati mõisniku omandiks. Talupoegade senine maakasutusõigus ja koormisenormid kaotati, mõisnik sundis talupoegadele peale nõndanimetatud vaba lepingu lühiajaliseks maakasutuseks.

Seadused kandsid nime "Eestima Tallorahwa Seadmissed^[5]" (saksa keeles "Die Ehstländischen Bauerverordnungen"^[6]) ja Eestima Tallorahwa Kässo-Ramat^[7]» (saksa keeles "Das Ehstländische Bauergesetzbuch").

1816. aasta talurahvaseaduse rakendamiseks loodi Eestimaa uue talurahvaseaduse sisseseadmise komisjon^[8].

Talupoega ei võidud müüa ega osta, kinkida ega pantida üksikult ega perekonniti, koos mõisaga ega lahus. Tal oli õigus omandada vallas- ja kinnisvara ning seda pärandada ettenähtud korra kohaselt. Abielluda võis ta mõisnikult luba küsimata. Abiellumisel naine päris mehe õigused ja sai tema seisuse, lapsed pärisid vanemate õigused. 20-aastane talupoeg loeti täisealiseks ning ta omandas täiskasvanu õigused. Kui isiklikult vabal isikul oli talupojal õigus lepinguid sõlmida. Seaduse ees olid mehed ja naised võrdsed, kui üksikjuhtumitel polnud teisiti ette nähtud. Talupoeg kuulus tsiviilasjades 1. ja 2. astmes selliste kohtute alla, kus õigusemõistjad olid osalt tema enda valitud ja osalt ka tema enda hulgast.

Talupojad said isiklik vabaduse ja hakkasid ise maksma pearahamaksu ja muid riigimakse ning hoolitsema magasiaitade funktsioneerimise eest. 1816. aasta talurahvaseadus tekitas nüüdsest isiklikult vabadeks saanud talupoegade kui riigikodanike jaoks ka talurahva omavalitsused ehk mõisavallad, mis võisid mõisavalitsuse järelevalve all otsustada lihtsamaid talupoegade ühiseluküsimusi. Need langesid kokku mõisate piiridega. Kogukonnavalitsus pidi kindlustama talurahvale pandud mõisa- ja riigikoormiste täitmise, hoolitsema vaeste ja haigete eest, pidama ülal koole ja valvama korra järele oma territooriumil. 1816. aasta talurahvaseadus lõi mõisates juriidilised eeldused palgatöö kasutamiseks lepingu alusel. Mõisamajanduse varustamiseks teotööjõuga piirati talurahva liikumisvabadust, lubades tal elukohta muuta ainult samas kubermangus (välja arvatud linnad, kuhu talupoeg ei võinud elama asuda). Kubermangu piiridest võis talurahvas lahkuda alles siis, kui mõisaga seotud meeshingede arv tõusis 140 000-ni, ja linnadesse asuda, kui see ulatus 120 000-ni. Sunnismaisus ühe mõisa piirides oli küll lõppenud, kuid selle asemele tuli sunnismaisus mõisate suhtes tervikuna.

Mõisavald võis asutada ja üleval pidada talurahvakoole. Valla taluperemeeste hulgast valiti täisealiste meeste hääletamise tulemusel vallatalitaja. Vallad hakkasid kogukonna elukorralduse reguleeriva organina üle võtma funktsioone, mis enne olid mõisnike käes. Mõisa kontroll aga säilis – vallatalitaja kinnitas ametisse mõisnik ning mõisnik kontrollis ka kogukonna tegevust. Uue seaduse alusel pidid talupojad kuuluma kogukondadesse, mis jagunesid küla-, mõisa- ja linnakogukondadeks. Külakogukonda kuulus üks või mitu küla ja ka üksiktalusid. Külakogukonna liikmed olid peremehed ja sulased. Kogukonna eesotsas seisis asjaajajana kogukonnatalitaja peremeeste hulgast. Kui kogukonnas oli üle 100 liikme, siis sai ta iga saja pealt talitaja abi peremeeste hulgast. Talitaja kõrvale tuli kolm nõunikku ehk eestseisjat iga 200 liikme pealt, nendest kaks olid alati peremeeste ja üks sulaste hulgast. Kogukonna ametimeeste ametiaeg kestis kolm aastat, mille möödumisel nad võisid selle koha peale uuesti saada. Palk kogukonnatalitajale ja tema abile määrati kogukonna poolt.

Tegelikult koosnes toonane mõisavald kahest osast: talupojamaast ja mõisamaast. Vallavõim käis talupojamaa üle: mõisarahvas end vallakodanikeks ei pidanud. 1866. aasta Baltimaade vallaseadus vabastas talupojakogukonnad sellest mõisa "eestkostest" ja vald muutus riiklikuks haldusüksuseks, jäädes oma territooriumilt aga ikkagi enamasti veel ühe mõisa piiridesse.

Seaduse alusel hakati talupoegi pärisorjusest vabaks laskma, vabakslaskmine pidi lõppema 14 aasta jooksul ning vabakslastud said priinime (perekonnanime). 1835. aastaks pandi kõigile Eestimaa kubermangus elanud lihtrahva esindajatele kohustuslikus korras perekonnanimed, seniajani kasutati isikutel liignimedena, kas elukoha- või ametinimetuse või isikuomadustest tuletatud liignimesid. Säilis mõisniku politseivõim, talupoegade liikumisvabadus jäi piiratuks. 1816. aasta talurahvaseadusega moodustati talurahva jaoks senise maapolitsei kõrvale uued politseiorganid kolmes astmes: kogukonnapolitsei, mõisapolitsei ja kihelkonnapolitsei.

Mõisakoormised

19. sajandi keskpaigast mindi üle teorendilt ja loonusrendilt raharendile.

• Riigimaksud
• Pearahamaks (70 kop).
• Nekruti andmine – Venemaa keisririigi sõjaväkke alguses 25 aastaks, mille teenistusaega hiljem aga vähendati.

Kogukondlikud koormised

• Teede korrastamine
• külakooli + magasiaida ülalpidamiskulud
• Nõrkade eest hoolitsemine (põhimõttel Iga küla peab toitma oma sandid ise)

Kuni 1816. aastani olid koormised fikseeritud vakuraamatutes, pärast 1816. aastat aga rendilepingutes. 1816. aasta seadus teotööd ei piiranud, kuid üldiselt lähtuti rendilepingute sõlmimisel varasematest vakuraamatu normidest.

Lisaks mõisa ja riigikohustustele lasus talupojal veel rida koormisi kihelkonna kiriku heaks, kirikuõpetajale kui köstrile tuli viia andamit loonuses: kanu, mune, linu, puid jne. Iga kirikliku toimingu – laulatuse, ristsete, matuse jne – puhul tuli maksta veel eritasu. Kirikuhärrale ehk õpetajale tegid kõiksugu talutöid leerilapsed. Leer kestis kuus nädalat, sellest ajast tuli kolm nädalat käia kevadel ja kolm sügisel. Leeriajast puududa ei tohtinud, ka mitte haigestumise põhjusel, sest puuduvate päevade arv tuli järgi teha, kuna võis ka nii juhtuda, et õpetajahärra üldsegi leeri lõpetada ei lasknud ja siis tuli uuesti otsast alata. Leerilaste töö oli igasugune: peksti rehte, puhastati ja kraavitati heinamaid, lahutati sõnnikut, lõigati rukist, riisuti kirikaialt lehti, tehti aedu, veeti puid ja raiuti hagu nagu kunagi mõisatöölised. Tüdrukud karjatasid loomi, õmblesid ja ketrasid: ketrust tehti kas üleval kirikuhärra ruumes või seal, kus korteris oldi. Kogu leeriaeg tehti üks päev tööd, teine päev oldi leeris ja ikka nii, et üks osa leerilastest oli tööl, teine osa leeris. Korteris olid leerilapsed kirikule lähemal asuvais külades.

1856. aasta Eestimaa talurahvaseaduse^[9] järgi tunnistati talupoegade kasutuses olev maa talumaaks, mille võis elujõuliste taludena rendile anda, soovitavalt raha eest või talupoegadele päriseks müüa. Mõisnikule jäi maad umbes 1/6 mõisast (kuuendikumaa). 1880. aastal alustati Eestimaa kubermangus talude päriseks müüki. Mõisnik ei tohtinud talupoegade käes olevat talumaad majandada. Talumaad tohtis rentida või müüa ainult talupoegadele.

Seadus reguleeris ka koolikohustust, koolide ülalpidamine jäi endiselt valdade kohustuseks, kusjuures edaspidi tuli luterlastel kanda oma ja õigeusulistel oma koolide ülalpidamiskulud. Luteriusu talurahvakoolide juhtimiseks nähti uue lülina ette kihelkonna koolivalitsus, kuhu kuulusid mõisnikust kirikueestseisja, pastor, kihelkonnakooli õpetaja ja üks valla kohtumeestest. Õigeusukoolide juhtimine jäi õigeusu kiriku ja Püha Sinodi hooleks. Talurahvaasjade komisjon moodustati 1856. aastal tagamaks seaduse täitmist.

1856. aasta talurahvaseadus võimaldas, lisaks 1816. aasta isiklikule vabadusele, ka ühiselulist vabadust.

Talupoegade ja mõisateenistujate sotsiaalsed kategooriad

• Liivimaa talurahvaseadused