Pärisorjus

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Pärisorjus ehk varasema nimega pärispõlv^[1] oli talupoegade feodaalse sõltuvuse vorm, mida iseloomustasid sunnismaisus ja teorendi^[2] tasumise kohustus maaomanikule.

Enamasti kaasnes pärisorjusega ka suurmaaomanikule antud politsei- ja kohtuvõim (kodukariõigus) talupoegade üle. Feodalismi varasematel perioodidel esines koos pärisorjusega ka talupoegade mitmete muude õiguste kitsendamisi, sh tasu nõudmist maaomaniku valdustest lahkumise puhul (nt abielludes) ja nn surnud käe õiguse rakendamist, mis piiras feodaalile alluvate isikute õigust oma vara pärandada ja võõrandada.

Sõna "pärisorjus" on eesti keeles tänapäevase keelekasutusega võrreldes mõnevõrra eksitav, sest tuleneb esialgsest tähendusest "päris" (siin: 'päritav'; vrd. "pärimine", "pärand") ja "orjus" (siin: 'töö, töökohustus'). Kunagist sunnismaist talupoega tähistav uudissõna "pärisori" ilmus eesti kirjakeelde alles 1870. aastatel, mil "pärisorjasid" Eestis enam ei olnud.

Viimane Euroopa piirkond, kus pärisorjus ametlikult kaotati, oli Bosnia 1918. aastal. Viimaste maailma maadena kaotati pärisorjus Afganistanis 1923. aastal ning Bhutanis ja Tiibetis 1959. aastal.

Mõnedel hinnangutel võisid enne 13. sajandit ligi veerandi kõigist Saaremaa elanikest moodustada träälid ehk orjad, kes olid valdavalt sõjavangid ja nende järglased.^[3]

Eestis hakkas pärisorjus tekkima 13. sajandil, kui pärast vallutamist andsid maahärrad oma vasallidele kodukariõiguse ja 1315. aastal kõrgema kohtuvõimu õiguse Taani valdustes Harju- ja Virumaal.

14. sajandil tekkisid sunnismaisuse ilmingud, kuna talupoeg, kes oli omavoliliselt asunud elama teise feodaali valdustesse, pidi maksma senisele isandale trahvi. 15. sajandi esimesel poolel hakati pagenud talupoegi adrakohtu kaudu tagasi nõudma ja sõlmiti ka vastastikuseid kokkuleppeid talupoegade tagastamiseks: 1458. aastast on säilinud selline kokkulepe Tartu piiskopkonnast. Moodustati adrakohtu ringkonnad ja pandi ametisse adrakohtunikud.

15. sajandist on teada esimesi juhtumeid, kus talupoegi sunniti elukohta vahetama, sest neid kui tööjõudu osteti ja müüdi maaomanikele kuuluvast maast lahus. Talupoegadel säilis omandiõigus vallasvarale, kuid 16. sajandi algusest piiras seda peale feodaalsete koormiste ka mõisnike ostueesõigus, samuti eirati sageli talupoegade pärimisõigust. Samal ajal muutus sunnismaisus üldlevinuks. 15. sajandil kehtestati sunnismaisus ainult adramaatalupoegade, sh taluperemeeste suhtes. 16. sajandi alguses pandi sunnismaisus kehtima ka teiste, s.o üksjalgade, vabadikkude ja talusulaste suhtes. Sunnismaisuse kehtestamisega ei suudetud täiesti vältida talupoegade pagemist nt linnadesse või väljapoole Eesti alasid.

Liivi sõja ja Rootsi-Poola sõja tulemusel läksid Eesti alad Rootsile. 1671. aastal anti välja maapolitseikorralduse seadus, mis suurendas veelgi mõisnike õigusi.^[3]

Seoses Rootsi ajal toimunud mõisate reduktsiooniga määras Rootsi riigivõim kindlaks riigimõisate talupoegade koormised. 1681. aastal andis Rootsi kuningas Karl XI välja edikti Liivimaale ja Eestimaale kroonumõisate talupoegade senise staatuse muutmiseks, kuulutades kroonumõisate talupojad 14. sajandist kujunenud rüütlimõisate mõisnikest olulises sõltuvuses olevast pärisorjusest priiks, kuulutades nad vabaks analoogselt Rootsi talupoegadega ning lubades neil vabalt valida tegevusala ja asuda õppima koolidesse. Kroonutalupoegade pärisorjus likvideeriti eraõigusliku omandi mõistes, kuid säilisid sunnismaisus ja seotus mõisaga. Pärisorjusliku elukorralduse likvideerimise ajaks oli Rootsi riik redutseerinud 5/6 maast Liivimaal ja 1/2 maast Eestimaal^[4].

Riigimõisa rentnike ja talupoegade suhted reguleeriti nn reglementidega Liivimaal 1691. ja Eestimaal 1696. aastal. Nende alusel sai talupoeg õiguse esitada kaebekirju mõisarentniku ja kohalike võimukandjate peale kuni kuningani välja. Riigimõisate talupoegade õigused Rootsi aladel tõid leevendust ka ülejäänud mõisate talupoegadele, stabiliseerisid olukorda ning kindlustasid talupoegade maakasutus- ja pärimisõigust praktikas.

Suurem osa Rootsi võimude alustatud reformidest ei jõudnud juurduda, kuna järgnenud Põhjasõja käigus vallutasid Venemaa (Moskva tsaaririigi) väed aastaks 1710 terve praeguse Eesti territooriumi.

Põhjasõja (1700–1721) lõpp ja Venemaa keisririigiga liitmine tõi Eesti alal kaasa pärisorjuse tugevnemise. Sunnismaiste talupoegade õigusi piirasid ka nende kaebuste peale tehtud, kuid enamasti mõisnike kasuks lahendatud kohtuasjad, sealhulgas eriti ühes suurmaaomanikule edukas kohtuvaidluses tõendina esitatud nn Roseni deklaratsioon (1739).

Venemaa keisririigi Liivi- ja Eestimaa kubermangud olid 18. sajandi teisel poolel ühed Euroopa kõige kaugemale arenenud pärussõltuvusega piirkonnad, kus nt talupoegade sunnismaisus ja isiklik sõltuvus avaldusid (eriti võrreldes tolle aja Lääne-Euroopaga) küllaltki äärmuslikul kujul ja pärussõltuvus puudutas maapiirkondades peaaegu kogu elanikkonda: 1782. aasta hingerevisjoni andmetel elas Liivimaa Eesti osa mõisates isiklikult vabu inimesi ligi 1,5% ja Eestimaa omades ligi 3,5%.^[5]

1781. aastal elas Eestimaa kubermangu jõukaima mõisniku Jakob Pontus Stenbocki maavaldustes ligi 5000 sunnismaist talupoega ja veel vaid kolme mõisniku puhul ulatus see arv 2000 talupojani.^[6]

Pärisorjus kaotati 1816. aastal Eestimaal ja 1819. aastal Liivimaa talurahvaseadusega, kuid kehtima jäid mitmed senini sunnismaisust soodustanud ja liikumisvabadust kitsendanud seadused, näiteks jäi lubatuks teorent ("teoorjus").

Surve pärisorjus Eestimaal ja Liivimaal kaotada tuli suuresti Vene impeeriumi keskvõimult valgustusajastule omaste ideede leviku tõttu, millele samas vastandusid kohalikud (enamuses baltisakslastest) suurmaaomanikud.^[7]

Pärast seda, kui võeti vastu uus Liivimaa talurahvaseadus (1849) ja Eestimaa talurahvaseadus (1856), millega mõisate valdused jagati mõisamaaks ja talumaaks, hoogustus ulatuslikum "talude päriseksostmine". Kui praeguse Eesti alal oli 1851/1852. aastal talupoegade omanduses 0,07 % taludest, raharendil 13,88 %, segarendil 4,2 % ja teorendil koguni 81,83 % taludest, siis 1867/1868. aastal oli talupoegade omanduses juba 14,26 %, raharendil 80,71 %, segarendil 3,59 % ja teorendil kõigest 1,42 % taludest.^[8]

1868. aastal keelustati teorendi rakendamine.

Viimased talupoegade liikumiskitsendused kadusid Eestis 1863. aasta passiseadusega. Piiratud kodukariõigus muudeti ära aastal 1865.

Euroopas tekkis pärisorjus varakeskajal orjandusliku korra üleminekul feodalismile. Orjandusliku korra lõpus maaharimisega tegelenud orjad (servid) muutusid esimesteks pärisorjadeks. Pärisorjadeks muudeti Euroopas ka enamik vabu kogukonnatalupoegi nende sunnismaiseks muutmise tagajärjel 8.–10. sajandil Prantsusmaal, 8.–11. sajandil Saksamaal ja 10.–11. sajandil Inglismaal. Prantsusmaal moodustasid pärisorjad 11.–13. sajandil rahvastiku enamuse.

Teise maaomaniku sunnismaise talupoja tapmist hakati käsitlema seaduserikkumisena ja selle eest oli ette nähtud trahv ehk meheraha, mida maksti maaomanikule. Pärisori erines orjast õiguse poolest astuda kiriklikku abiellu vabalt valitud elukaaslasega ja elada kristlikus perekonnas. Pärisorjal oli õigus omada vallasvara.

Lääne-Euroopa valitsejad hakkasid pärisorjust piirama ja lõpetama pärast 14. sajandil toimunud suuri talurahvaülestõuse, mille hulka kuulusid Wat Tyleri ülestõus Inglismaal ja žakerii Prantsusmaal.

Saksamaa idaosas tugevnes pärisorjus eriti 16.–18. sajandil, kui kasvas teravilja tarbimine, mille tagajärjel suurendati teorenti.

Kuigi Lääne-Euroopas algas pärisorjusest vabaksostmine juba 13. sajandil, oli näiteks Prantsusmaal veel 1789. aastal 7% talupoegi pärisorjad. Pärisorjus kaotati enamikus riikides ajavahemikul 1721–1820, Austrias 1781, Preisimaal 1807 ja Rumeenias 1864. aastal.

Tänapäeva Soome, Rootsi ja Norra alal ei ole pärisorjust kitsamas mõistes kunagi olnud.

Pärisorjuse alged olid juba Kiievi-Vene riigi ajal, kus hakati talupoegi sunnismaisteks muutma. Üldine talupoegade pärisorjastamine algas Venemaal 15. sajandil.

1497. aastast tohtisid talupojad ühe mõisniku juurest teise juurde minna ainult nädal enne ja pärast sügisest jüripäeva sudebniku loal, makstes endisele mõisnikule lahkumisandamit. 16. sajandil pärisorjastamine lõpetati, kehtestades keeluaastad ja määraastad.

1649. aasta Maakogu seadustik vormistas pärisorjuse Venemaal seaduslikult ja muutis mõisa kirjetesse kantud talupojad mõisniku pärandvaraks. 18. sajandi algul levis pärisorjus ka Ukrainasse. 1760. aastal said mõisnikud õiguse oma vastuhakanud talupoegi karistuseks Siberisse saata.

Pärisorjus kaotati Venemaal 1803., 1842. ja 1861. aasta talurahvareformiga. Neist viimane jõustus 3. märtsil (vkj. 19. veebruaril) 1861 ja seda peetakse pärisorjuse kaotamiseks Venemaal, kuid mitmel pool Venemaa Keisririigis, peamiselt Kaukaasias, toimus see hiljem ja näiteks Kalmõkkias alles 1892. aastal.

8. oktoobril (vkj. 5. oktoobril) 1906 anti osana ministrite nõukogu esimehe Pjotr Stolõpini agraarreformist Venemaal talupoegadele teiste isikutega võrdsed õigused ning tühistati kõik varasemad neile kehtinud elukoha- ja tegevuspiirangud. Agraarreform võimaldas talupoegadel külakogukonnast välja astuda. Agraarreformi eeldatav eesmärk oli külakogukonna lõhkumine ning varaka ja keskvõimule lojaalse talupoegade kihi loomine; kuid Esimese maailmasõja, 1917. aasta revolutsioonide ja verise võimuvahetuse tõttu sellist rohkete jõukate talupoegade rahvakihti Venemaal kunagi ei tekkinud.

• Kodukariõigus
• Orjus

• Edgar V. Saks. "Pärisorjuse" foobia. Eesti Päevaleht, 20. jaanuar 1979, lk 7.
• Russian serfdom, The Argus, 30. juuli 1858, lk 7.
• "Talude päriseksostmise aegu", autor Juhan Kahk, kirjastus: Eesti Teaduste Akadeemia, 1993 ISBN: 9985500261

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Pärisorjus

• Teadlane selgitab: mida tähendas pärisorjus Eestis?
• Eestlasi hoiti orjuses samade väidetega nagu Ameerika mustanahalisi. ERR Novaator, 23. aug 2021
• [1] Teadlane selgitab: mida tähendas pärisorjus Eestis? Video