Friedrich Akel

Friedrich Karl Akel

Sünniaeg	5. september 1871
Sünnikoht	Kaubi vald Pärnumaa
Surmaaeg	3. juuli 1941
Erakond	Eesti Rahvameelne Eduerakond Eesti Demokraatlik Erakond Eesti Rahvaerakond Kristlik Rahvaerakond
Amet	Eesti välisminister (1923–1924, 1926–1927, 1936–1938) riigivanem (1924)
Õppeasutus	Tartu Ülikool
Eriala	arstiteadus

Friedrich Karl Akel (5. september 1871 Hendrikmõisa karjamõis, Kaubi vald, Halliste kihelkond, Pärnumaa – 3. juuli 1941 Tallinn) oli Eesti poliitik ja diplomaat, elukutselt arst.

Akel õppis 1881–1883 Viljandi elementaarkoolis, kus tema õpetaja oli Friedrich Kuhlbars; 1883–1887 Viljandi kreiskoolis, 1889–1892 Tartu Aleksandri Gümnaasiumis ning 1892–1897 Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas. Üliõpilasena uuris ta pidalitõbe Saarde kihelkonnas ja sai selle uurimuse eest kuldauraha.

Ta astus 1892. aasta II semestril Eesti Üliõpilaste Seltsi ja oli 1897. aasta II semestril seltsi esimees. Ta oli 1906. aastal Korporatsioon Fraternitas Estica asutaja ja auvilistlane.

Akel oli 1897–1898 Tartu Ülikooli polikliinikus assistent. 1898–1899 ja 1901–1902 täiendas ta end Riias Reimersi silmakliiniku arstina. Ta oli sõjaväearst Ostralenkos ja Ujazdovi haiglas Varssavis, täiendas end 1901 Berliinis, Prahas ja Leipzigis,

Ta töötas aastatel 1902–1922 Tallinnas silmaarstina. 1902–1904 ja 1905–1912 oli ta erasilmaarst. Ta osales 1904–1905 mobiliseerituna sõjaväehospidali Vene-Jaapani sõjas. 1907. aastal rajas ta koos kolleegidega Eesti Arstide Haigemaja. 1912. aastal rajas ta oma Roosikrantsi tänavale ostetud elumajas erasilmakliiniku.

Oktoobrist 1939 töötas ta taas silmaarstina.

Poliitilist tegevust alustas Akel Jaan Tõnissoni juhitud Eesti Rahvameelses Eduerakonnas, mis revolutsiooni ajal nimetati Eesti Demokraatlikuks Erakonnaks ja pärast ühinemist Eesti Radikaaldemokraatliku Erakonnaga muutus Eesti Rahvaerakonnaks. 1921. aastast kuulus ta Kristlikku Rahvaerakonda.

 Pikemalt artiklis Friedrich Akeli valitsus

26. märtsist 16. detsembrini 1924 oli Akel riigivanem (Friedrich Akeli valitsus). Ta juhtis koalitsiooni, kuhu kuulusid Kristlik Rahvaerakond, Eesti Rahvaerakond ja Tööerakond. Valitsuse üks saavutusi oli Eesti riigi rahandusolukorra tugevdamine.

Akeli riigivanemaperioodil 1. detsembril 1924 toimus 1. detsembri riigipöördekatse, mille esimestel tundidel rünnati Akeli ametiresidentsi Toompeal. Akelil, keda oli plaanis kohe tappa, õnnestus end abi saabumiseni varjata. Nõukogudeaegses ajalookirjanduses kirjeldati meelega ekslikult Akeli põgenemist Toompealt aluspesus, tegelikult põgenes Akeli adjutant August Schönberg.

Pärast riigipöördekatse mahasurumist andis Akel 16. detsembril võimu üle rahvusliku ühtsuse valitsusele (Jüri Jaaksoni valitsusele).

Aastatel 1923–1924, 1926–1927 ja 1936–1938 oli ta Eesti Vabariigi välisminister.

Ajavahemikul 2. augustist 1923 kuni 26. märtsini 1924 oli ta välisminister Konstantin Pätsi teises valitsuses. Sel ajal sõlmiti leping Lätiga, mis lahendas mitmeid erimeelsusi.

Ta oli välisminister Jaan Teemanti teises valitsuses ajavahemikul 23. juuli 1926 – 4. märts 1927 ja Jaan Teemanti kolmandas valitsuses ajavahemikul 4. märts – 11. november 1927.

Akel oli Tallinna linnavolikogu liige ja 27. aprillist 1913 kuni 24. augustini 1917 esimees.

Aastatel 1922–1923 oli ta saadik Soomes. Sel ajal valmis ja avati Helsingis Vabadussõjas langenud soome vabatahtlike mälestussammas ja toimus Eesti riigivanema Konstantin Pätsi ametlik visiit Soome.

Aastatel 1928–1933 oli ta saadik Rootsis, Norras ja Taanis (resideeris Stockholmis). Sel ajal kasvas Eesti-Rootsi kaubavahetus ning Rootsi kapital investeeris Eesti majandusse (põlevkivitööstusse), samuti ostsid rootslased ära (ja seejärel likvideerisid) tikuvabriku. Tallinnas avati Rootsi kunstinäitus. Toimus riigivanema Jaan Tõnissoni riigivisiit Rootsi ja kuningas Gustav V vastuvisiit. 1928 külastas Eestit Rootsi kuninga esindaja peapiiskop Nathan Söderblom. Kroonprints Gustav Adolf osales 1932 Tartu Ülikooli 300. aastapäeval ja kuningas Gustav II Adolfi mälestussamba avamisel.

Aastatel 1934–1936 oli ta saadik Saksamaal ja Hollandis (resideeris Berliinis). Sel ajal kasvas Saksamaa osatähtsus Eesti väliskaubanduses ja Saksamaa mõju Läänemere piirkonnas.

Akel oli Tallinna Vastastikuse Krediitühisuse (hilisema Krediitpanga) nõukogu liige ja esimees ning 1920. aastate alguses juhatuse liige.

1939. aastal määrati ta Esimese Eesti Põlevkivitööstuse juhataja asetäitjaks.

Ta oli Jalgrattasõitjate Seltsi Kalev (hilisema Eestimaa Spordi Seltsi Kalev) esimees aastatel 1907–1908. Sel ajal otsustati lisaks jalgrattasõidule ja uisutamisele hakata tegelema ka tennisega.

5. mail 1924 valiti parajasti välisminister olnud Akel Eesti Olümpia Komitee esimeheks. Ta jäi sellele kohale aastani 1931, mil ta sellest loobus. 1928–1932 oli ta Rahvusvahelise Olümpiakomitee liige. Ta oli ka Eesti Spordi Keskliidu juhatuse liige.

Ta oli teatriosaühing Estonia ja Tallinna Eesti Seltsi Estonia esimees ning juhatuse liige. Ta oli ka Põhja-Balti Arstide Seltsi ja Tallinna Rahvahariduse Seltsi juhatuse liige.

Ta oli 1919^[viide?]–1922 Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku konsistooriumi ilmalik abipresident. Ta oli Tallinna Toompea Kaarli koguduse konvendi vöörmünder (7. juuni 1908 – 16. juuni 1918) ning esimene nõukogu ning eestseisuse esimees (nõukogu esimees 21. augustist 1919).

1920. aastatel oli ta Tallinn-Haapsalu rahukogu aurahukohtunik.

Nõukogude okupatsioonivõimud vahistasid 69-aastase Akeli 17. oktoobril 1940 ja viisid ta Keskvanglasse. Tema ülekuulamine kestis peaaegu aasta. NKVD vägede sõjatribunali kohtuotsus tehti 2. juulil 1941 ja 3. juulil 1941 kell 01.00 lasti ta teadmata kohas maha, ka tema haua asukoht ei ole teada (võimalik koht on Scheeli krunt Kosel).

Akelile esitatud süüdistuses oli öeldud: "F. Akeli kui valitsusjuhi poolt võeti vastu rida erakorralisi seadusi, mis olid suunatud kommunistide ja revolutsiooniliselt meelestatud tööliste vastu – relvastatud detsembriülestõusu mahasurumiseks. Vastuvõetud seadused andsid Eesti sõjaväele õiguse julmalt arveid õiendada revolutsioonilisest liikumisest osavõtnutega."

• 1997 tegi Nikolai Guli Akelist Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoja tellimusel õlimaali, mis asub Kadrioru lossis
• 2001, 5. september avati Tallinnas temale kuulunud majal Roosikrantsi 10 mälestustahvel
• 2011, 5. september avati Viljandi maakonnas tema 140. sünniaastapäeva tähistamiseks Riigikantselei eestvedamisel tema sünnikoha lähedal mälestuskivi

• 1927, 19. veebruar Eesti Punase Risti I järgu II astme teenetemärk
• 1932 Korporatsioon Fraternitas Estica auvilistlane
• 1936, 28. august Eesti Punase Risti I klassi teenetemärk
• 1935, 20. veebruar Kotkaristi I klassi teenetemärk
• 1938, 23. veebruar Valgetähe I klassi teenetemärk
• 1938 Itaalia Krooni Ordeni suurrist
• 1938 Poola Valge Kotka orden
• Välisriikidest 13 suurpaela

Friedrich Akeli isa Juhan Akel ja ema Kärt Akel (sündinud Risso) olid Hendrikmõisa karjamõisa omanikud. Friedrich kasvas üles oma vanemate ainukese lapsena, sest tema noorem õde Amalie suri kuuekuuselt 1875. aastal. Ema poolt oli tal kolm poolõde ja kaks poolvenda.

12. märtsil 1906 abiellus ta Adele Karoline Tenziga (1884–1944). Laulatus ja pulmad toimusid Halliste kihelkonnas. Nende lapsed olid Vilma, Asta, Friedrich ja Lia.

Akel päris Hendrikmõisa karjamõisa ning selle müügist saadud raha eest soetas endale kodu aadressil Roosikrantsi tänav#Roosikrantsi 10, kus asus ka tema silmakliinik.

Abikaasa küüditati 14. juunil 1941 ja suri 1944 Kirovi oblastis.

Vanimal tütrel Vilmal (1906–1974 Stockholmis) õnnestus pääseda Rootsi ning päästa isa väärtuslik piiblikogu ja mõned perekonnadokumendid.

Tütar Asta Treude (1907–2000) koos laste Jaani ja Asta-Mariaga küüditati samuti 14. juunil 1941 Kirovi oblastisse. Asta abikaasa Damasius Treude vangistati ja hukkus 1942 Sevurallagi vangilaagris Sverdlovski oblastis. Asta vabastati asumiselt ilma rehabiliteerimiseta 7. märtsil 1958.

Poeg Friedrich (1910–1942), kes töötas Riigikantseleis, vangistati ja hukkus Ussollagi vangilaagris Permi oblastis.

Tütar Lia von Sydow (1918–2009 Stockholmis) oli abielus Rootsi diplomaadi Erik von Sydowiga (1912–1997) ja lahkus Eestist juba 1940. aasta algul.

• "Eesti Üliõpilaste Selts 1870–1905. Biograafilisi andmeid". New York 1965. Lk 12
• "Eesti välisteenistuse biograafiline leksikon 1918–1991". Tallinn 2006. Lk 35–36
• Astri Schönfelder. "Ega Sa ometi pahaks ei pane, et Sulle Eesti keeli kirjutan?". Friedrich Karl Akeli kirjad tulevasele abikaasale Adele Tenzile aastatest 1903–1905. – Tuna, 1/2012. Lk 62–84
• Priit Rohtmets, "Friedrich Akel – silmaarst, diplomaat ja riigimees". Tartu: Rahvusarhiiv, 2021.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Friedrich Akel

• Eesti Olümpiakomitee esimene esimees Karl Friedrich Akel EOK kodulehel
• Eesti ohvitseride andmekogu
• Friedrich Akel Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
• Biograafia ESBL-is
• Eesti kommunismiohvrid 1940–1991
• "Hallistes tähistati riigivanem Friedrich Karl Akeli 140. sünniaastapäeva". Maaleht, 5. september 2011