Handi-Mansimaa

Handi-Mansi Jugra autonoomne ringkond

vene ja mansi Ханты-Мансийский автономный округ – Югра
(Hantõ-Mansiiski avtonomnõi okrug – Jugra)
handi Ханты-Мансийской автономной округ – Югра
(Hantõ-Mansiiskoi avtonomnoi okrug – Jugra)


Pindala: 534 473 km²
Elanikke: 1 759 356 (2024) Muuda Vikiandmetes
Rahvastikutihedus: 3,3 in/km²
Keskus: Hantõ-Mansiisk
Kaart

Handi-Mansimaa (täisnimega Handi-Mansi Jugra autonoomne ringkond) on Venemaa föderatsiooni subjekt, mis asub Uurali föderaalringkonnas ja on osa Tjumeni oblastist.

Ringkonna halduskeskus on Hantõ-Mansiisk. Suuremad linnad on Surgut, Nižnevartovsk, Neftejugansk, Hantõ-Mansiisk, Kogalõm ja Njagan.

Jugani looduskaitseala, Negusjahhi jõgi

Handi-Mansimaa asub keset Lääne-Siberi madalikku.

Sood hõlmavad selle pindalast 44,3%, metsad 44%, siseveekogud 6,6%, põllumajandusalad 3% ja põõsastikud 2,1%.[1]

Ringkonnas valitseb mandriline kliima pika külma talve ja lühikese sooja suvega. Kõige külmem kuu on jaanuar, selle keskmine õhutemperatuur on –15 °C ringkonna lõunaosas kuni –22 °C põhjas. Kõige soojem kuu on juuli, selle keskmine õhutemperatuur on 16 °C ringkonna põhjaosas kuni 19 °C lõunas.

Hüdrograafia

[muuda | muuda lähteteksti]

Peamised jõed on Ob ja selle lisajõgi Irtõš. Obi lisajõgedest on olulisemad parempoolsed Vahh, Agan, Tromjogan, Ljamin, Pim, Nazõm, Kazõm ja vasakpoolsed Suur-Jugan, Suur-Salõm, Põhja-Sosva. Irtõši lisajõgedest on olulisemad Konda ja Sogom.

Ringkonnas on üle 25 000 järve[2], suuremad neist on Tormomtor, Vandmtor, Piltanlor, Sõrkovoje, Samotlor.

Loomadest on levinud pardid, rabapüü, teder, laanepüü, orav, ondatra, metsis, valgejänes, soobel, põder, kärp, punarebane, naarits, mäger, saarmas, karu, haned ja siberi kärp. Vähemal määral on esindatud ahm, põhjapõder, hunt, ilves ja polaarrebane.[3]

Levinumad puuliigid on lehis, mänd, kuusk, seeder, nulg, kask ja haab.[4]

Territoorium ja haldusjaotus

[muuda | muuda lähteteksti]

Ringkond jaguneb 13 linnaringkonnaks ja 9 munitsipaalrajooniks; 26 linnaasunduseks ja 58 külaasunduseks.

Linnaringkondi moodustavad järgmised linnad: Hantõ-Mansiisk, Jugorsk, Kogalõm, Langepass, Megion, Neftejugansk, Nižnevartovsk, Njagan, Pokatši, Põt-Jahh, Radužnõi, Surgut, Urai.

Munitsipaalrajoonideks on Belojarski, Berjozovo, Hantõ-Mansiiski, Kondinskoje, Neftejuganski, Nižnevartovski, Oktjabrskoje, Sovetski ja Surguti rajoon.

Linnaasundusi moodustavad alevid ja linnad Agiriš, Andra, Barsovo, Belojarski, Belõi Jar, Berjozovo, Fjodorovski, Igrim, Izlutšinsk, Kommunistitšeski, Kondinskoje, Kuminski, Ljantor, Lugovoi, Malinovski, Mežduretšenski, Mortka, Novoagansk, Oktjabrskoje, Pionerski, Poikovski, Priobje, Sovetski, Zelenoborsk, Tajožnõi, Talinka.[5]

Seoses nafta- ja gaasimaardlate kasutuselevõtuga on ringkonna elanike arv immigratsiooni tõttu 20. sajandi teisel poolel ja 21. sajandil kiiresti tõusnud. Tabelis on toodud sündimuse, suremuse ja migratsiooni näitajad[6]:

Aasta Sündinud Surnud Saabunud Lahkunud Rahvaarvu kasv
2006 20 366 10 077 38 513 39 621 9181
2007 21 887 10 093 46 522 41 650 16 666
2008 23 197 10 215 45 072 43 340 14 714
2009 23 840 10 107 40 798 35 877 18 654
2010 25 089 10 447 45 333 41 588 18 387
2011 25 393 10 068 75 506 66 727 24 104

Suuremad rahvusrühmad on 2010. aasta rahvaloenduse andmeil venelased (68,1%), tatarlased (7,6%), ukrainlased (6,4%), baškiirid (2,5%) ja aserbaidžaanid (1,8%). Põlisrahvastest on hante 1,3%, mansisid 0,8%, komisid 0,2% ja neenetseid 0,1%[7].

  1. "Intrados: Handi-Mansimaa". Originaali arhiivikoopia seisuga 30. juuni 2012. Vaadatud 19. august 2011.
  2. "Handi-Mansimaa administratsiooni koduleht". Originaali arhiivikoopia seisuga 10. detsember 2010. Vaadatud 3. septembril 2011.
  3. "Handi-Mansimaa loomastik". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. veebruar 2011. Vaadatud 19. august 2011.
  4. "Handi-Mansimaa taimestik". Originaali arhiivikoopia seisuga 6. august 2011. Vaadatud 19. august 2011.
  5. "Ringkonna üldandmed". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. september 2010. Vaadatud 3. september 2011.
  6. "Handi-Mansimaa Statistikaamet". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. mai 2013. Vaadatud 7. september 2012.
  7. "2010. aasta rahvaloendus Venemaal (vene keeles)". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. juuni 2012. Vaadatud 1. jaanuaril 2012.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]