Jean-François Lyotard
 | |
| Sündinud | 10. august 1924 |
|---|---|
| Surnud | 21. aprill 1998 (73-aastaselt) |
| Rahvus | prantslane |
| Alma mater | Pariisi Ülikool (BA/MA); Pariisi Nanterre'i Ülikool (Dr) |
| Abikaasa(d) | Andrée May, 1948 Dolorès Djidzek 1993 |
| Piirkond | Lääne filosoofia |
| Ajastu | 20. sajandi filosoofia |
| Koolkond | kontinentaalne filosoofia, postmodernism |
| Valdkonnad | eetika, esteetika, keelefilosoofia, epistemoloogia, poliitikafilosoofia, psühhoanalüüs |
| Tähelepanuväärsed ideed | keelelõhe, ülev, postmodernne olukord |
Jean-François Lyotard (prantsuse [ʒɑ̃ fʁɑ̃swa ljɔtaʁ]; 10. august 1924 Versailles – 21. aprill 1998 Pariis) oli prantsuse filosoof, kelle tööd puudutavad keelefilosoofiat, esteetikat ja sotsiaalteadusi. Lyotardi teostes on tähtsal kohal suurte jutustuste kriitika, paganluse ja postmodernismi mõistete omapärane käsitlus ning Immanuel Kantist lähtuv ülevuse teooria.
Elu ja looming
[muuda | muuda lähteteksti]1924–1967
[muuda | muuda lähteteksti]Jean-François Lyotard sündis Versailles’s Île-de-France’i piirkonnas müügimehe perekonnas. Ta käis Pariisis Louis-le-Grand’i lütseumis, õppis seejärel Sorbonne’is filosoofiat ja kaitses 1950 magistritöö "Ükskõiksus kui eetiline mõiste" (L'Indifférence comme notion éthique), kus analüüsis ükskõiksuse ja eraldumise vorme zen-budismis, taoismis, epikuurluses ja stoitsismis. Samal ajal õppisid Sorbonne’is François Châtelet ja Gilles Deleuze, kes jäid hiljem Lyotardi lähedasteks mõttekaaslasteks, ning kirjanikud Michel Butor ja Roger Laporte.
1950–52 viibis Lyotard Alžeerias, õpetades Constantine’is filosoofiat. Siis tuli ta Pariisi tagasi, õpetas mõnda aega lütseumides ja seejärel Sorbonne’i ülikoolis. 1954 avaldas ta oma esimese raamatu "Fenomenoloogia" (La Phénoménologie), kus fenomenoloogiat vastandatakse psühhologismile ja pragmatismile, kuna see püüab uuesti kehtestada teaduslikkuse tingimused.[1] Samal aastal liitus Lyotard libertaarsotsialistliku rühmaga Socialisme ou Barbarie, mis oli võtnud eitava hoiaku Nõukogude Liidu suhtes ja kritiseeris niihästi marksistlik-leninistlikku peavoolu kui ka selle trotskistlikku alternatiivi. 1964 tekkisid Lyotardil erimeelsused rühma asutaja Cornelius Castoriadisega ja ta lõi rühmast lahku.
1968–1978
[muuda | muuda lähteteksti]1968 osales Lyotard Vincennes’i Ülikooli loomises ja hakkas seal ka ise õpetama. 1971 kaitses ta doktoriväitekirja "Diskursus, figuur" (Discours, figure), mis lähtub fenomenoloogiast ja kritiseerib platonistlikku eristust meelelise ja mõistelise vahel, liikudes seejärel psühhoanalüüsi suunas. Figuuri mõiste seotakse tugevasti Freudi unenäotõlgendusega, sest Lyotardi arvates pole unenägu teadvustamata mõtete varjamine, vaid iha figuur.[2] Psühhoanalüüsiga tegelevad samuti Lyotardi järgnevad esseekogud "Kõrvalekalle Marxist ja Freudist" (Dérive à partir de Marx et de Freud) ja "Tungiseadeid" (Des dispositifs pulsionnels). 1974 avaldas Lyotard mahuka essee "Libidinaalne ökonoomia" (Économie libidinale), kus platonismi kriitika läheb üle nihilismi kriitikaks, mõistes nihilismi kui looduse ja inimese taandamist pelgaks teadmise vahendiks. Teadmist kehastab tänapäeval teaduse ja tehnika progress, millele Lyotard vastandab iha-libiido kui teadmisest sõltumatu inimtegevuse allika.[3]
1977 avaldas Lyotard "Paganlikud rudimendid" (Rudiments païens) ja "Paganlikud õpetused" (Instructions païennes), mis annavad paganluse mõistele poliitilise sisu. Sõna pagan tuleb ladina sõnast pagus ‚küla, maarahvas’; pagus on Lyotardi jaoks ala, mis jääb konsensuaalsest poliitikast väljapoole ja võimaldab seda vaidlustada, sest paganad ei allu üheleainsale poliitilisele koodile.[4]
1979–1998
[muuda | muuda lähteteksti]1979 tellis Quebeci Ülikoolide nõukogu Lyotardilt teaduse ja ühiskonna vahekorda puudutava ülevaateteose, mis sai pealkirjaks "Postmodernne olukord" (La Condition postmoderne). See muutus kiiresti Lyotardi kõige tuntumaks teoseks. Postmodernset olukorda määratleb umbusk suurte jutustuste vastu (grands récits), mis püüavad maailma seletada üheainsa uskumuste süsteemi kaudu, nagu kehtiks see püsivalt terve inimkonna jaoks; suurtele jutustustele vastandab Lyotard väikesed jutustused (petits récits), mis seletavad asju väikesele rühmale kindla aja vältel.[5] Postmodernsuse teema juurde tuli Lyotard hiljem mitmes teoses tagasi, neist tuntuim on 1988 ilmunud kirjasari "Postmodernsusest lastele" (Le Postmoderne expliqué aux enfants).
Teose "Postmodernne olukord" eesmärk on kirjeldada teadmiste olukorda arenenud ühiskondades (vaidlus J. Habermasiga). J-F. Lyotard: "Meie tööhüpotees on selline, et teadmise staatus on muutunud, kuna ühiskond on jõudnud postindustriaalsesse ja kultuur postmodernistlikusse ajastusse".
1983 oli Lyotard üks Collège international de philosophie asutajaid (hiljem ka president). Samal aastal avaldas ta oma peateose "Keelelõhe" (Le Différend). Siin esitab ta fraasi mõistel põhineva keeleteooria, mille eeskujuks on Ludwig Wittgensteini keelemängude-idee. Keelelõhe on vähemalt kahe osapoole vaheline konflikt, mida ei saa õiglaselt lahendada, sest üks osapool ei saa kehtivate reeglite järgi oma seisukohta sõnastada.[6] 1987 sai Lyotard Vincennes’i Ülikooli emeriitprofessoriks, pärast seda õpetas ta hilise eani paljudes ülikoolides USA-s, Kanadas ja Brasiilias. 1991 avaldas ta "Loengud ülevuse analüütikast" (Leçons sur l'analytique du sublime), mis käsitlevad ülevuse kategooriat Kanti "Otsustusvõime kriitikas" (§§ 23–29). Lyotard suri 1998 Pariisis ootamatult alanud leukeemia tõttu. Samal aastal avaldati raamatuna tema poolelijäänud käsikiri "Augustinuse pihtimus" (La Confession d'Augustin).
Filosoofilised vaated
[muuda | muuda lähteteksti]1. Teadmised. Viimaste aastate teadused on kaasa aidanud mitme uue teaduskeele ja lingvistilise teooria sünnile. Teadmised on võõrandunud selle kandjast. Teadmine on muutunud vahetusväärtuseks. Teadmine on postmodernismi ajastul nagu raha (ostetakse, müüakse, vahetatakse).
Põhiküsimus: kelle käes on teadmised, kes kontrollib infot?
Tekivad hargmaised monopolid (IBM), kes kontrollivad tohutute andmepankade kaudu informatsiooni. Arvutid, infovõrgud – "uus loodus". Tulevikusõdu peetakse teabe (info), mitte territooriumide pärast. Leiutajate ja isemõtlejate aeg on läbi saanud, maailm on seotum kui kunagi enne.
Teadmine ja poliitika. Kui rahvusvahelised korporatsioonid (nt IBM) söövad end sisse väikeriiki, siis kaotab riik kontrolli oma tegevuse üle.
Teadmine, teadus, haridus. Üksikute väljapaistvate teadlaste aeg on ümber saamas. Asemele tekivad interdistsiplinaarsed uurimisrühmad. Oluliseks muutub see, et teadlastel oleksid võrdsed võimalused teabe juurde pääseda ja seda kasutada. Edukam ja rikkam on see, kes kasutab teavet kiiremini, näeb uusi seoseid, muudab esimesena keele kasutamise reegleid.
Hariduse kui etteantud projekti (sk bildung) aeg on möödas.
Õpetamise põhiküsimus on, kuidas kasutada teabepanku (mitte kraadi taotlejate, vaid spetsialistide koolitamine). Uute ülikoolide (akadeemiate) eesmärk on kujundada oskusi, mitte ideaale. Oskusi on kaht tüüpi:
1) oskused, mis aitavad läbi lüüa maailmaturul;
2) oskused, mis aitavad kaasa sotsiaalse süsteemi edukale toimimisele (õpetajad, arstid jm). Üliõpilase ja õppejõu suhe muutub radikaalselt. Teave on võrdselt kättesaadav kõigile. Seetõttu ei toimi enam endine loengute süsteem.
Õppejõu põhiülesanne: Kuidas tõstatada probleeme, lahendada ootamatuid ülesandeid, kuidas teabega ümber käia, kuidas teha otsustusi õigel ajal ja õiges kohas.
2. Legitimeerimine on protsess, mille käigus seadusandja põhjendab kuulutatud seadused normidena. Legitimeerida võib kahel viisil:
1) algusest (müüt);
2) lõpust (eesmärk).
Algusest legitimeerivad end need ühiskonnad, mis püsivad koos status quo pideva reprodutseerimise kaudu ning rajavad oma identiteedi eelkõige päritolule. Ajalooline aeg on justkui peatatud. Lõpust ehk tuleviku eesmärgi kaudu legitimeerivad end ühiskonnad, kus põhiküsimuseks on tuntud kantiaanlik küsimus: millised me peaksime olema? Järelikult pole eesmärgiühiskond kunagi lõplikult määratud. Kõik sõltub meie vastusest algküsimusele. Iga vastus on tõlgendus, mis seletab ideed. Idee ise jääb sündmuste käigus tegelikult samaks, esinedes kord vabaduse, kord sotsialismi, kord üldise heaolu ideena. Idee kaudu legitimeeritakse eesmärgiühiskonna norme. Legitimeeriva jõu annab ideele absoluutsuse taotlus.
3. Suured jutustused (narratiivid helgest tulevikust) on kaotanud oma usutavuse ja asendunud väikeste, tihti üksteisele vastu käivate lugudega. Metanarratiivide (suurte lugude) asemele tuleb keelte pluralism. Nt küsimus: mis on inimene? Vastused on erinevad. Kõik sõltub vaatenurgast. Kasutades ühte keelt, elimineerime paratamatult teised. Postmodernne olukord välistab ühe suure metakeele (narratiivi), mis suudaks haarata kõiki objektkeeli.
4. Keelemängud. Keeles (nagu ka mängus) on lause määratud reeglitega. Kui pole reegleid, pole ka mängu. Keelemängud on loov võitlus, mitte aga nivelleeriv konsensus (nagu arvab J. Habermas).
5. Keelelõhe on olukord, kus pooled ei suuda lahendada omavahelist konflikti seetõttu, et nende väiteid ei saa käsitleda samade reeglite alusel.
Tähtsamad teosed
[muuda | muuda lähteteksti]- 1954 Fenomenoloogia (La Phénoménologie)
- 1973 Kõrvalekalle Marxist ja Freudist (Dérive à partir de Marx et de Freud)
- 1973 Tungiseadeid (Des dispositifs pulsionnels)
- 1974 Libidinaalne ökonoomia (Économie libidinale)
- 1977 Paganlikud rudimendid (Rudiments païens)
- 1977 Paganlikud õpetused (Instructions païennes)
- 1979 Postmodernne olukord (La Condition postmoderne)
- 1983 Keelelõhe (Le Différend)
- 1988 Postmodernsusest lastele (Le Postmoderne expliqué aux enfants, e.k 2014)
- 1988 Ebainimlik (L’Inhumain)
- 1988 Heidegger ja juudid (Heidegger et les Juifs)
- 1991 Loengud ülevuse analüütikast (Leçons sur l'analytique du sublime)
- 1996 Allkiri Malraux (Signé Malraux)
- 1998 Augustinuse pihtimus (La Confession d'Augustin)
Eesti keeles
[muuda | muuda lähteteksti]- Jean-François Lyotard, Jumal ja marionett. Tõlkinud Anu ja Ülo Treikelder. Akadeemia, 1993, nr 12, lk 2578-2589.
- Jean-François Lyotard, Vastus küsimusele: Mis on postmodernsus? Tõlkinud Ilmar Raag. Akadeemia, 2000, nr 7, lk 1419–1430.
- Ilmar Raag, Kaasaegne prantsuse filosoofia, Jean-François Lyotard ja postmodernism. Akadeemia, 2000, nr 7, lk 1431–1450.
- Jean-François Lyotard, Postmodernsusest lastele. Tõlkinud Mirjam Lepikult. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Jean-François Lyotard, La Phénoménologie. Paris: PUF, 1954, lk 3–4.
- ↑ The Lyotard Reader & Guide, ed. by Keith Crome and James Williams. New York: Columbia University Press, 2006, lk 24–27.
- ↑ The Lyotard Reader & Guide, ed. by Keith Crome and James Williams. New York: Columbia University Press, 2006, lk 27–30.
- ↑ The Lyotard Dictionary, ed. by Stuart Sim. Edinburgh University Press, 2011, lk 158–159.
- ↑ The Lyotard Dictionary, ed. by Stuart Sim. Edinburgh University Press, 2011, lk 86–88.
- ↑ Jean-François Lyotard, The Differend. Manchester University Press, 1988, lk xi.