Jogentagana

Eesti ja Põhja-Läti maakonnad, linnused ja teed muinasaja lõpusajanditel

Jogentagana (ka Jõgentagana,[1][2] Joentaga, Jõetaga,[3] Joentagan,[viide?] Joentagana,[4] Jogentagan,[viide?] Henriku Liivimaa kroonikas Iogentagania[5]) oli Henriku Liivimaa kroonikas mainitud muinaskihelkond Emajõe põhjakaldal.

Jogentagana nime tähenduseks on peetud "jõetaga" ja on arvatud, et nimi on pandud Tartu linnuse poolt vaadatuna.[4]

Mitmed autorid (Rudolf Kenkmaa,[6] Paul Johansen,[7] Heinrich Laakmann,[8] Harri Moora[9]) on pidanud Jogentaganat Ugandi osaks. Oma seisukohta põhjendas Kenkmaa asjaoluga, et Jogentagana nime ei leidu üheski 13. sajandi maadejagamisürikus ja tema ainus mainimine Henriku Liivimaa kroonikas on tehtud justkui möödaminnes. Hilisemad autorid on näinud Jogentaganat pigem eraldiseisva, ehkki võib-olla Ugandi poliitilise mõju all oleva väikemaakonnana (Enn Tarvel,[2] Sulev Vahtre,[3] Paul Alvre[10]) või jätnud küsimuse lahtiseks (Evald Tõnisson[1]). Enn Tarvel on Jogentagana Ugandisse mittekuulumist toetava argumendina välja toonud, et Henriku kroonikas on teda siiski arvatavasti veel ühe korra mainitud – kujul "see maa, mis oli jõe taga", tarvitades seejuures "maa" tähistamiseks ladinakeelset sõna terra, mis Henriku sõnakasutuses märgib tavaliselt suuremaid territoriaalseid üksusi. Veel räägib Tarveli arvates Jogentaga maakonnastaatuse kasuks see, et kroonika, jutustades mitmel korral Ugandi laastamisest, ütleb, et seda tehti kuni Emajõeni. Samamoodi, kui pärast ugalaste alistumist Riia piiskopile Ugandi ristiti, siis tehti seda kuni Emajõeni.[2] Paul Alvre põhjendab Jogentagana Ugandisse mittekuulumist Emajõe põhja- ja lõunakaldal elanud hõimude ja hõimumurrete suure omavahelise erinevusega.[10]

Saadjärve linnamäel asus Jogentagana ainus teadaolev muinasaja lõpul kasutusel olnud linnus. Lähte Palalinna linnamägi oli linnuseasemena kasutusel keskmisel rauaajal.[11]

Henriku Liivimaa kroonika mainib Jogentaganat seoses seal 1220. aastal Läti Henriku ja tema kaaspreestri poolt nädala aja jooksul Igeteveri (samastatakse Igaverega), Wetpole, Wasala (Vasula) ja teistes külades läbi viidud ristimisega.[12] Otseselt Jogentagana nime mainimata kirjeldatakse seal toimunud sündmusi veel mitmes kohas. Varem samal aastal oli Henrik koos Petrus Kaikewaldega mitmetes Emajõe põhjakalda külades (nimeliselt on ära toodud Lovecotte (Lohkva) ja Sadegerwe (Saadjärve) juba käinud ristimas.[13] Saadjärve võis ühtlasi olla Jogentagana keskne küla.[14]

1211. aastal tungis Riia piiskopi Alberti vend Theoderich oma sõjasulaste ja Võnnu komtuur Bertold oma orduvendadega Emajõe põhjakaldale. Kohalikud "kogu sellest maakonnast" olid küladest metsa taandunud ja tihedasse rägastikku ehitatud raidtõkke taha varjunud. Sakslased järgnesid neile sinna ja lõid pärast pikka võitlust vastased põgenema. Neist maha jäänud vara ja kinnivõetud vangid võtsid sakslased tagasi pöördudes kaasa.[3][15] 1215. aastal rüüstas "maad, mis oli jõe taga", Theoderichi, Talibaldi poegade ja Bertoldi juhitud sõjavägi.[16]

1224. aastal läks Jogentagana Tartu piiskopkonna koosseisu. Maa jaotati kirikukihelkondadeks, millest senise Jogentagana alaga kattus arvatavasti suur osa Äksi kirikukihelkonnast, Maarja-Magdaleena kirikukihelkonna lõunaosa ja Tartu-Maarja kirikukihelkonna kogu Emajõest põhja poole jääv ala.[1]

Jogentagana ilukirjanduses

[muuda | muuda lähteteksti]

Lehte Heinsalu on oma jutustuse "Lemmiko, vanema poeg" tegevuse paigutanud 1212. aasta Jogentaganasse.[17]

  1. 1,0 1,1 1,2 Evald Tõnisson. Keskmine rauaaeg. Noorem rauaaeg. Teoses Eesti esiajalugu, kaasautorid Lembit Jaanits, Silvia Laul, Vello Lõugas. Eesti Raamat, 1982. Lk 409
  2. 2,0 2,1 2,2 Enn Tarvel. Sakala ja Ugandi kihelkonnad. Keel ja Kirjandus 1968, 10, lk 586–587
  3. 3,0 3,1 3,2 Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn : Olion, 1990. Lk 88
  4. 4,0 4,1 Marja Kallasmaa, Evar Saar, Peeter Päll, Marje Joalaid, Arvis Kiristaja, Enn Ernits, Mariko Faster, Fred Puss, Tiina Laansalu, Marit Alas, Valdek Pall, Marianne Blomqvist, Marge Kuslap, Anželika Šteingolde, Karl Pajusalu, Urmas Sutrop. Eesti kohanimeraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016. Lk 125–126
  5. Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XXIV 5, lk 218
  6. Rudolf Kenkman. Kesk-Eesti muistsete maakondade asend. Äratrükk «Ajaloolisest Ajakirjast» 1933, nr. 1—2, lk. 20 jj., 36
  7. Paul Johansen, Die Estlandliste des Liber Census Daniae. Reval-Kopenhagen, 1933 [ = EL], lk. 104
  8. Heinrich Laakmann. Estland und Livland in frühgeschichthcher Zeit. Baltische Lande. Hrsg. von A. Brackmann und С. Engel. Bd. 1. Ostbaltische Frühzeit. Leipzig, 1939, lk. 205
  9. Harri Moora. Eesti rahva ja naaberrahvaste kujunemisest arheoloogia andmeil. Koguteoses: Eesti rahva etnilisest ajaloost. Tallinn, 1956, lk. 117
  10. 10,0 10,1 Paul Alvre. Eesti ja liivi keeleaines Henriku Liivimaa kroonikas, III : Kohanimed. Keel ja Kirjandus, 1985, nr 2, lk 98
  11. Tõnisson 1982, lk 255, 315
  12. Henriku Liivimaa kroonika, XXIV 5, lk 218–219
  13. Henriku Liivimaa kroonika, XXIV 1, lk 210–211
  14. Erik Tootsi. Jogentagana asustuslugu kuni 17. sajandi lõpuni. Lõputöö, Tartu Ülikool, 1999.
  15. Henriku Liivimaa kroonika, XV 7, lk 126–127
  16. Henriku Liivimaa kroonika, XIX 3, lk 160–161
  17. Krista Kumberg. Elluäratatud kauged ajad lasteraamatutes. Postimees, 12.05.2006

Käsikirjad

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Rudolf Kenkman. "Lisandusi Kesk-Eesti topograafiale 13. sajandil". - Magistritöö Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas. Tartu 1932