Kaliif

Pärsia keskaegsel miniatuuril on kujutatud truudusevande andmist kaliif Abu Bakrile

Kaliifi all mõeldakse tavaliselt sunniitide ülemaailmse usujuhi tiitlit, mis loodi aastal 632 ja kaotati 3. märtsil 1924. See on olnud aga ka ühe šiiitide sekti (fatimiidide) valitseja ja usujuhi tiitel ning Córdobas valitses samuti oma kaliif. Tänapäeval see tiitel enam kasutusel ei ole.

Pärast Muhamedi surma oli islamikogukonnal vaja uut juhti, kes oleks nii usuline kui ka poliitiline valitseja. Nii tekkiski kaliifi (Muhamedi järglase) ametikoht. Esimeseks kaliifiks sai Abu Bakr.

Esialgu oli kaliifil väga tugev võim. Kaliifi ametis olid ühendatud nii absolutistliku riigipea kui ka universaalse usujuhi institutsioon. Siiski ei peetud kaliifi enamasti väljavalituks ega eriliseks, vaid suhteliselt tavaliseks inimeseks, kel on aga täita väga oluline ülesanne.

Esimest nelja kaliifi peavad sunniidid "Allahi poolt õigesti juhituks" (Rashidun), šiiidid aktsepteerivad aga vaid neljandat kaliifi, Ali ibn Abu Talibit.

Kui Ali aastal 661 tapeti, sai võimule Omaijaadide dünastia. Nende ajal toimusid suurimad islamivallutused: muslimitele allutati Põhja-Aafrika, Hispaania ja Kesk-Aasia, samuti piirati mitmel korral Konstantinoopolit. Omaijaadidest kaliifid olid küll sõjaliselt ja majanduslikult edukad, kuid usu pinnal tekkis neil mitmeid vastuolusid. Seda kasutasid ära Abassiidid, kes 750. aastal kalifaadis võimu haarasid.

Abassiidide kalifaat kestis Bagdadis 1258. aastani, Egiptuses koguni 1517. aastani, mil Osmanid tiitli üle võtsid. Abassiidide ajal toimus 9.13. sajandil islamitsivilisatsiooni õitseng: taasavastati antiigi kultuuripärand ning loodi uusi kultuuriväärtusi ning tehti mitmeid tehnoloogilisi uuendusi. Ilmselt tuntuim kaliif, Harun ar-Rašid, pärineb samuti sellest perioodist (9. sajandi algusest). Aja jooksul Abassiidide võim aga vähenes ning reaalne poliitiline võim libises türgi hõimude kätte, kes moodustasid alates 9. sajandist kalifaadi sõjaväe põhiosa. Kõige tugevamad neist olid seldžukid, kes valitsesid kalifaadis sultanitena 11.12. sajandil.

12. sajandi lõpus hakkas kaliifivõim tänu seldžukkide nõrgenemisele taas tugevnema. Sellele tõmbas kriipsu peale mongolite invasioon, mis hävitas 1258. aastal kalifaadi. Kaliifid põgenesid Egiptusesse, kus nad olid pelgalt usujuhid mamelukkide sultanivõimu all kuni 1517. aastani. Siis vallutas Egiptuse Osmanite sultan Selim I Sünge ning viis kaliifi İstanbuli. Pärast mõnda aega resideerimist Osmanite riigi pealinnas lasi Selim kaliifi korruptsiooni pärast vangi heita ning võttis endale tema tiitli. Selimi poeg Suleiman Tore lasi kaliifi küll vangist välja, ent sundis teda vandega kõigist kaliifi õigustest loobuma. Seejärel oli kaliifi tiitel Osmanite sultanite käes kuni 20. sajandi alguseni. 1924. aastal sundis ilmalikku Türgi Vabariiki üles ehitav Mustafa Kemal Atatürk viimase kaliifi oma tiitlist loobuma.