Namiibia

Namiibia Vabariik Saksa Republik Namibia Inglise Republic of Namibia
Namiibia lipp Namiibia vapp
Riigihümn	Namibia land der mutigen (saksa) Namibia, land of the Brave (inglise)
Pealinn	Windhoek
Pindala	825 615 km²
Riigikeel	saksa, inglise
Rahvaarv	2 533 794 (2017)[1]
Rahvastikutihedus	3,1 in/km²
President	Nangolo Mbumba
Peaminister	Saara Kuugongelwa-Amadhila
Iseseisvus	21. märts 1990
SKT	13,245 mld $ (2017)[2]
SKT elaniku kohta	5230 $ (2017)[3]
Valuuta	Namiibia dollar (NAD)
Ajavöönd	maailmaaeg +2
Tippdomeen	.na
ROK-i kood	NAM
Telefonikood	264

Namiibia (saksa keeles Republik Namibia) on riik Aafrika lõunaosas Atlandi ookeani rannikul, mis piirneb Lõuna-Aafrika Vabariigi, Botswana, Sambia ja Angolaga.

Riik vabanes Lõuna-Aafrika võimu alt ja saavutas iseseisvuse 21. märtsil 1990 Namiibia Vabadussõjas. Namiibia kuulub Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, Aafrika Liitu, Lõuna-Aafrika Arenguühendusse ja Rahvaste Ühendusse. Riigi pealinn ja ühtlasi ka suurim linn on Windhoek.

Namiibias on 1572 kilomeetri pikkune rannajoon. Riigi rannikust möödub külm Benguela hoovus, mistõttu on seal õhuniiskus väga väike ja tuul ei too merelt sisemaale eriti niiskust. Nõnda sajab Namiibias, mis paikneb Namibi ja Kalahari kõrbe vahel, Sahara-taguse Aafrika maadest kõige vähem vihma.

Namiibias on pikka aega elanud bušmanid, damarad ja namaquad ning 14. sajandist bantud, kes jõudsid sinna koos bantu ekspansiooniga. Riigist sai 1884. aastal Saksa keisririigi protektoraat ja see jäi Saksamaa kolooniaks Esimese maailmasõja lõpuni. Aastal 1920 volitas Rahvasteliit riigi juhtimisõigused Lõuna-Aafrikale, mis kehtestas oma seadused ja alates 1948. aastast ka oma apartheidipoliitika. Kuni 1968. aastani kandis Namiibia nime Edela-Aafrika.

Riigis on stabiilne mitmeparteiline parlamentaarne demokraatia. Põllumajandus, karjapidamine, turism ja mäetööstus (sh teemantide, uraani, kulla ja hõbeda kaevandamine) moodustavad Namiibia majanduse alustalad.

Namiibia rahvaarv on 2,1 miljonit, mis tähendab, et tegu on ühe väikseima rahvastikutihedusega riigiga maailmas. Umbes pool rahvastikust elab allpool vaesuspiiri, rahvas on tugevalt kannatanud ka HIV/AIDS-i tagajärjel (15% täisealisest elanikkonnast olid 2007. aastal HIV-positiivsed).

Riigi pindala on 825 418 km², mis asetab selle suuruselt maailma riikide ja territooriumite seas 34. kohale.^[4] Maailma kõige hõredamalt asustatud iseseisvate riikide seas on Namiibia Mongoolia järel teisel kohal (umbes 2,6 inimest ruutkilomeetril).^[5]

Namiibia on jagatud 14 ringkonnaks:

Caprivi Erongo Hardap Ida-Okavango (Ida-Kavango) Karas Khomas Kunene Lääne-Okavango (Lääne-Kavango) Ohangwena Omaheke Omusati Oshana Oshikoto Otjozondjupa

Namiibias, mis asub Namibi ja Kalahari kõrbe vahel, sajab Sahara-taguse Aafrika riikidest kõige vähem vihma.^[6]

Enamik Namiibia rahvastikust on bantu päritolu. Sarnast keelt rääkivatest etnilistest gruppidest on esindatud veel hererod, himbad ja damarad. Peale bantu enamuse on suur arv khoisane (näiteks namad ja bušmanid), kes on Aafrika lõunapiirkonna esimeste elanike järeltulijad. Riigis on ka Angola põgenike järeltulijaid ning hiinlasi.^[7]

Valged (peamiselt Portugali, Hollandi, Saksa, Briti ja Prantsuse päritolu) moodustavad umbes 6,5% rahvastikust. Enamik Namiibia valgeid ja peaaegu kõik segarassi esindajad räägivad afrikaani keelt ning sarnanevad kultuurilise ja usulise tausta poolest Lõuna-Aafrika valgete ja segaverelistega. Väike osa valgeid (umbes 30 000) on otsesed Saksa kolooniaajastu asunike järeltulijad ning hoiavad ülal saksa kultuurilis-hariduslikke institutsioone. Portugali päritolu asunikud on pea kõik tulnud endisest Portugali kolooniast Angolast.^[8]

2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse andmetel elas Namiibias 2 113 077 inimest. Ajavahemikul 2001 ja 2011 oli iga-aastane rahvastiku juurdekasv 1,4%, mis on vähem kui 2,6%, mis oli sellele eelnenud kümneaastasel perioodil.^[9]

80–90% rahvastikust on kristlased, neist omakorda 50% luterlased. 10–20% elanikkonnast hoiab ülal põlisrahvaste uskumusi.^[10] Misjonäride töö tulemusena pöördusid 19. sajandil paljud namiiblased ristiusku.

Kuigi enamik Namiibia kristlastest on luterlased, on esindatud ka Rooma Katoliku Kirik, metodism, anglikaani kirik, Aafrika Metodisti Episkopaalkirik, mormoonid (Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik) ja juudid.^[11]

Riigi ametlik keel on inglise keel. 1990. aastani olid ametlikud keeled ka afrikaani ja saksa keel (saksa keel Namiibias).

Nii afrikaani kui ka inglise keelt kasutatakse peamiselt teise keelena avalikus suhtluses, kuid väikseid kohalikke keelegruppe eksisteerib üle riigi. Isegi tänapäeval, mil Saksa koloniaalajastu on ammu möödanik, on saksa keelel suur roll ärikeelena.

Valgetest räägib afrikaani keelt 60%, saksa keelt 32%, inglise keelt 7% ja portugali keelt 1%.^[10]

Namiibia majandus on ühise ajaloo tõttu tihedalt seotud Lõuna-Aafrika Vabariigiga.^[12] Suurimad majandusharud on mäetööstus (10,4% SKP-st 2009. aastal), sh teemantide, uraani, vase, kulla ja hõbeda kaevandamine, põllumajandus (5,0%), töötlev tööstus (13,5%) ja turism.^[13] Kuigi enamik rahvastikust on seotud põllumajanduse ja karjapidamisega, on Namiibias üle 200 000 oskustöölise ning väike haritud professionaalide ja juhtivtöötajate klass. Töötute arv on suur ja töötusmäär oli Namiibia Statistikaameti andmetel 2012. aastal 27,4%.^[14]

Riigis on kõrgelt arenenud pangandussektor. Peale keskpanga (Namiibia Pank) on riigis veel neli kommertspanka.^[15] Namiibia eeldatav SKP elaniku kohta on 5828 USD, kuid ebavõrdsus sissetulekutes ja elutustasemes on väga suur.^[16] Kuigi SKP elaniku kohta on viis korda suurem kui Aafrika vaesemates riikides, elab enamik namiiblasi maapiirkondades ega ole kaasatud ametlikes majandussektoreis. Namiibias on sissetulekute ebavõrdsus üks maailma suurimaid osaliselt just seetõttu, et valitseb linnakeskne majandus ja maapiirkondades toimiv naturaalmajandus.

Majandusaastal märts 2009 kuni veebruar 2010 teenis iga namiiblane keskmiselt 15 000 NAD (umbkaudselt 1300 €).^[17]

Elukallidus on Namiibias suhteliselt kõrge, kuna enamik kaupu tuleb importida. Ka monopolid on ajanud hinnad teatud sektorites kõrgeks. Pealinna Windhoeki peetakse maailmas elukalliduselt välismaalastele 150. linnaks.^[18]

Riigi nimi tuleneb Namibi kõrbest, mida peetakse vanimaks kõrbeks maailmas.^[19] Enne iseseisvumist 1990. aastal teati piirkonda kõigepealt Saksa Edela-Aafrika ja seejärel Edela-Aafrikana. Nimed peegeldavad vastavalt sakslaste ja lõuna-aafriklaste (kui Briti impeeriumi olulise osa) koloniaalvõimu.

Namiibias on elanud mitmed erinevad rahvad ja etnilised rühmad. Tuntuim rahvas on bušmanid ehk sanid, keda peetakse ka kogu selle piirkonna (tänapäeva Namiibia, Botswana ja Lõuna-Aafrika) kõige vaesemateks elanikeks. Bušmanid olid rändava elustiiliga kütid ja korilased. Nad toitusid peamiselt puuviljadest, pähklitest ja juurtest, kuid jahtisid ka antiloope.

Umbes 2000 aastat tagasi olid bušmanid veel ainsad Namiibia elanikud. Siis asusid Oranje jõe kallastele Namiibia ja Lõuna-Aafrika piiri lähedal elama namad. Nemad karjatasid lambaid ja kitsi. Nii bušmanid kui namad kuulusid khoisani rahvaste hulka ja rääkisid khoisani keelegruppi kuuluvaid keeli. 9. sajandil sisenesid Namiibiasse damarad, kes kuulusid ka khoisanide rühma. Ei ole täpselt teada, kust nemad tulid, kuid elama asusid nad Namiibia keskossa.

17. sajandi jooksul kolisid Namiibiasse hererod, kes sisenesid riiki loodest. 19. sajandil tulid valged farmerid, kes surusid kohalikud rahvad parematelt karjamaadelt välja. Enne eurooplaste tulekut saabusid Namiibiasse veel basterid ehk buuride (hollandi päritolu sisserändajate) ja aafrika naiste (peamiselt namade) järeltulijad.

Esimene eurooplane, kes Namiibia pinnale astus, oli Portugalist pärit Diogo Cão 1485. aastal. Ta oli uurimas Aafrika läänerannikut. Järgmine Namiibiat külastanud eurooplane oli samuti portugallane, Bartholomeu Dias, kes oli teel ümber Hea Lootuse neeme. Karmi pinnasega Namibi kõrb oli piisav takistus, et kumbki Portugali maadeavastajatest sügavamale sisemaale ei läinud. Eurooplaste laialdasem sisseränne algas 19. sajandil, mil saabusid kaubitsejad ja ümberasujad.

Namiibiast sai 1884. aastal Otto von Bismarcki alluvuses olev Saksamaa koloonia. Selle käiguga ennetas Saksamaa Namiibia peatset Briti protektoraadiks muutumist. Riiki tunti seejärel Saksa Edela-Aafrikana (saksa keeles Deutsch-Südwestafrika).^[20] 1904–1907 haarasid hererod ja namad relvad sakslaste vastu, millele järgnes sakslaste poolt korraldatud genotsiid. Mõned ajaloolased on spekuleerinud, et sakslaste genotsiid Namiibias järgis sama mudelit, mida natsid kasutasid holokaustis, kuid enamik õpetlasi on arvamusel, et see tegu ei olnud natsidele, kes olid tollal veel lapsed, väga oluline.^[21]

Namiibia oli ainus Saksamaa koloonia, mida peeti sel ajal sobivaks elukohaks valgetele,^[22] mistõttu toimus sinna suur saksa asunike sissevool. Aastal 1903 elas seal 3700 sakslast, 1910. aastaks oli neid juba 13 000. Teine põhjus sakslaste asustuse suurenemiseks oli teemantide avastamine 1908. aastal.

Aastal 1915, Esimese maailmasõja ajal okupeeris Lõuna-Aafrika – olles Briti Rahvaste Ühenduse liige ja endine Briti koloonia – Saksamaa Edela-Aafrika koloonia.

1971. aastal otsustas Rahvusvaheline Kohus, et Lõuna-Aafrika kohalolek Namiibias on ebaseaduslik. Järgnevatel kümnenditel toimusid mitmed piirkondlikud läbirääkimised, rahvusvaheline sekkumine kahe riigi omavahelise olukorra lahendamiseks ning ka sõjategevus Namiibia pinnal.

Iseseisvuspäeval, 21. märtsil 1990 olid kohal mitmed rahvusvahelise kogukonna esindajad, sealhulgas lahendusele palju kaasa aidanud ÜRO peasekretär Javier Pérez de Cuéllar ja Lõuna-Aafrika Vabariigi president Frederik Willem de Klerk, kes ühiselt Namiibia iseseisvust tunnustasid.

Pärast iseseisvuse saavutamist 1990. aastal on Namiibia läinud valge vähemuse võimult edukalt üle parlamentaarsele demokraatiale. Riigis on mitmeparteiline demokraatia, regulaarselt peetakse kohalikke ja üldvalimisi. 2005. aastal toimus sujuv üleminek president Sam Nujoma 15 aastat kestnud valitsusajalt järgmise presidendi Hifikepunye Pohamba valitsusajale.^[23]

Namiibia valitsus on edendanud rahvusliku lepituse poliitikat ja kuulutanud välja amnestia vabadussõjas kummalgi poolel võidelnutele. Angola kodusõjal oli mõningane mõju riigi põhjapoolsetel aladel elavatele namiiblastele.

• Namiibia riigipeade loend
• Namiibia pass

Vikisõnastiku artikkel: Namiibia

Aafrika maad

Iseseisvad riigid: Alžeeria | Angola | Benin | Botswana | Burkina Faso | Burundi | Djibouti | Egiptus | Ekvatoriaal-Guinea | Elevandiluurannik | Eritrea | Etioopia | Gabon | Gambia | Ghana | Guinea | Guinea-Bissau | Kamerun | Keenia | Kesk-Aafrika Vabariik | Komoorid | Kongo Vabariik | Kongo Demokraatlik Vabariik | Lesotho | Libeeria | Liibüa | Lõuna-Aafrika Vabariik | Lõuna-Sudaan | Madagaskar | Malawi | Mali | Maroko | Mauritaania | Mauritius | Mosambiik | Namiibia | Niger | Nigeeria | Roheneemesaared | Rwanda | Sambia | São Tomé ja Príncipe | Senegal | Seišellid | Sierra Leone | Somaalia | Sudaan | Svaasimaa | Zimbabwe | Tansaania | Togo | Tšaad | Tuneesia | Uganda

 Sõltuvad alad: Briti India ookeani ala | Ceuta | Chafarinase saared | Kanaari saared | Madeira | Mayotte | Melilla | Peñón de Alhucemas | Peñón de Vélez de la Gomera | Réunion | Saint Helena

 Tunnustamata riigid ja okupeeritud alad: Edela-Somaalia | Jubaland | Lääne-Sahara | Puntland | Somaalimaa

 Aafrika maad | Aasia maad | Austraalia ja Okeaania maad | Ameerika maad | Euroopa maad