Meritokraatia

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Meritokraatia ehk talentide valitsus on riigikord, milles puudub parlamentaarne institutsioon ning täitevvõimu teostavad ametnikud valitakse ametikohale nende võimeid ja oskusi hinnates. Meritokraatia väärtustab haritust, kompetentsi ja võimekust ning ülistab talente. Meritokraatia probleemiks on kriteeriumide sätestamine, mille järgi otsustada, milliseid teadmisi või oskusi mingite ülesannete täitmisel vaja läheb.

Sõna ise on tuletatud ingliskeelsest tegusõnast „merit“, mis omakorda on tuletis ladina sõnast „mereō“ ’ära teenima, pälvima’. Sõna teine pool tuleneb vana-kreeka sõnast „kratos“ ’võim’. Kokku annavad need seega tähenduseks: välja- või ärateenitud võim.

Meritokraatliku ühiskonnakorralduse eelduseks on harimatu rahvas, kes otsib endale juhte, kes parandaksid nende toimetulekut ja heaolu. Juhid valitakse esindusdemokraatia põhimõttel, kuid võimu teostab väike vähemus.

Olemuslikult viitab see mõiste pragmaatilisele ja utilitaristlikule (kasulikkusest lähtuvale) kontseptsioonile, et kogukonda peaks valitsema ja ühiskonda juhtima kõige targemad, ehk need kellel on selleks vajalikud teadmised, võimed ja anded ning kes on igapäevaelus demonstreerinud oma võimekust vastavas valdkonnas.

Mõistele andis teatud halvustava tähenduse inglise sotsioloog ja poliitik Michael Young (1915–2002) oma 1958. aastal ilmunud teoses „Meritokraatia tõus“ (“The Rise of the Meritocracy”), kus ta analüüsis poliitika muutumist aastatel 1870–2033. Young nimetab meritokraatiat „võimekate valitsuseks“. Raamatus kirjeldas ta, kuidas kujuneb välja ülbe ja enesekeskne eliit, kes haarab võimu, piirab teiste isiksusliku arengutaseme saavutanud inimeste eneseteostuse vabadusi ning viib ühiskonna allakäiguspiraalile, mis lõpeb revolutsiooniga. Sisuliselt pidas ta silmas sellist valitsemiskorda, milles võim antakse kõige võimekamatele inimestele, kes on küll konkurentsi käigus välja selgitatud, kuid kes võimule saades hakkavad ajama „oma asja“ ja unustavad sootsiumi vajadused.

Hoolimata sõnale antud negatiivsest alatoonist, on palju inimesi, kes usuvad, et meritokraatlik süsteem on ühiskonna juhtimiseks hea variant. Nad väidavad, et siis on õiglus suurem ja et sellised ühiskonnad on võimekamad kui teistsugused ühiskonnad, kus sugu ja rass võivad otsuste tegemisel rolli mängida.

Vanimad viited koolist kui institutsioonist ning selles rakendatud teadmiste kontrolli ehk eksamite süsteemidest pärinevad III aastatuhandest eKr, Sumerist.^[1] Vanimad viited teadmiste kontrolliks ja ametikõlblikkuse tuvastamiseks rakendamisele pärinevad Hiinast. Sellise praktika kontseptuaalse aluse sõnastas Konfutsius (551–479 eKr), kuid riiklikul tasandil võeti see kasutusele Hiinas 2. sajandil eKr Han dünastia valitsejate poolt. On arvatud^[viide?], et see võis pidurdada ühiskonna arengut võrreldes Euroopaga, sest kui kõik võimekad isikud kaasati riigi juhtimisse, ei jäänud neid enam leiutajateks, kes oleksid täiustanud riigis valitsevaid tehnoloogiaid, ega ettevõtjateks, kes oleksid majandussüsteemi tõhustanud.

Hiinast levis selline süsteem Indiasse ning sealt omakorda Briti koloniaalvõimu kaudu Suur­britanniasse, kust see kandus omakorda edasi Euroopasse ja Ameerika Ühendriikidesse. Euroopa kultuuriruumis hakkas meritokraatia mõjuvõim kasvama pärast revolutsioone, mis kukutasid päriliku eliidi võimu: Inglismaal kodusõja ja Kuulsa revolutsiooni perioodil (1642–1688) ning Prantsusmaal pärast Suurt revolutsiooni Napoleon Bonaparte’i (1769–1821) valitsusperioodil. Seda protsessi kiirendasid tapatalgud, mille käigus tallati põrmu suur hulk vana eliidi esindajaid. Sellises olukorras tuli leida uued inimesed, kes olid võimelised võtma riigi juhtimise oma õlgadele.^[2]

Tänapäeval järgitakse meritokraatia põhimõtteid kõige enam Singapuris, kuid ka mujal, s.h Euroopas ja Eestis, kus inimesi valitakse ametisse (vähemalt formaalselt) avalike konkursside kaudu. 20. sajandil võeti lisaks eksamitele kasutusele veel üldist vaimset võimekust hindav ehk standardiseeritud intelligentsi (IQ) mõõtmise süsteem.

Suurbritannias avaldas anonüümseks jäänud grupp inimesi 2007. aastal Meritokraatliku Partei manifesti, mis sisaldas enam kui kaks miljonit sõna.^[3] Selle manifestiga seati järgmised eesmärgid:

• igal lapsel selles maailmas peab olema võrdne õigus eneseteostusele;
• hääletusõigus on vaid nendel inimestel, kellel on nõutav haridustase ja töökogemus ning kes on vanemad kui 18 või 21 aastat;
• poliitilised parteid tuleb laiali saata;
• pärilikul monarhial põhinev valitsuskord tuleb likvideerida;
• kehtestada tuleb 100% pärimismaks, et superrikas eliit ei saaks oma rikkust edasi anda oma järeltulijatele;
• haridussüsteemis tuleb läbi viia radikaalne reform, mis aitaks kaasa andekate arengule ning lähtuks Rudolf Steineri ja Maria Montessori poolt sõnastatud põhimõtetest;
• kapitalistlik turumajandus tuleb asendada sotsiaalse turumajandusega;
• esindusdemokraatia tuleb asendada meritokraatliku vabariigiga, mis põhineb meritokraatlikul põhiseadusel;
• radikaalseid meetmeid rakendades tuleb teha lõpp nepotismile (onupojapoliitikale), kronismile (lapsepõlve-, kooli-, töö-, mõtte- jts kaaslastele osutatavatele teenetele), diskrimineerimisele ja ebavõrdsusele eneseteostuse võimalustes.

Parimate kätte võimu andmise vajadust toetavad veel alljärgnevalt loetletud ideoloogiad:

• Geniokraatia ehk tarkade aristokraatia on valitsemisvorm, kus võim kuulub kõrgelt haritud inimestele või kõige targematele, teoorias peaks sellise valitsemisega kaasnema loovuse puhang ja innovatsiooni laine. Nimetatud arengud saaksid ilmneda vaid juhul, kui valitsejad ei lange tavapärasesse võimu- või rahaahnuse lõksu.
• Timokraatias ehk austusväärsete valitsuses korraldavad võimusuhteid kõige austusväärsemad kodanikud ja maa omanikud või rahalise vara haldajad (kapitalistid).
• Netokraatia tähistab ühiskonda, mida valitsevad omavahel globaalselt võrgustunud inimesed, kes kasutavad ära internetipõhisest suhtlusest tekkivaid võimalusi. Reeglina on tegemist kõrgelt haritud ja tehnoloogilisi võimalusi hästi valdavate inimestega, kes kuuluvad ühiskonna eliidi hulka.
• Gerantokraatia märgib valitsusvormi, milles võim on kõige vanematel ja mõjuvõimsamatel inimestel. Nõukogude Liidu viimasel kümnendil valitses maad Poliitbüroo, mille liikmed olid üle 70 aasta vanad. Tol ajal levis ütlus, et „kõik, kes hommikusele reanimatsioonile hilinesid, surid“.
• Tehnokraatia märgib olukorda, milles võimu teostavad ideoloogiliselt neutraalsed poliitika teostajad, kes lähtuvad valitsemises otsuste ratsionaalsusest, mitte poliitiliste gruppide huvidest.

• Aristokraatia
• Plutokraatia