Sumer

See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2012) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Sumer (Sinear, Piiblis Sinearimaa; sumeri keeles ki-en-gi või ki-en-gir 'tsiviliseeritud isandate koht'; akadi keeles šumerum 'kultuurmaa') oli Mesopotaamia kaguosa (hilisema Babüloonia ning Tigrise ja Eufrati suudme vahelise ala) nimi sumerite asumisest sinna (hiljemalt 3500 eKr) kuni Babüloonia ajani (pärast 2000. aastat eKr). Sumer asus praeguse Iraagi kaguosas.

Sumerid rajasid umbes 3500 eKr autohtoonse kõrgkultuuri looduslikult ebasoodsale alale, mis tuli vaevaliselt ümber kujundada. Tegemist on ühega vanematest kõrgkultuuridest, võib-olla vanimaga. Sumeri kiilkiri, mis oli olemas juba 3500 eKr (teistel andmetel 3100 eKr), on võib-olla vanim kiri. Arvatavasti on Sumerist pärit ka ratas ja tellised.

Sumeri kultuuripärandit kandsid edasi Assüüria ja Babüloonia. Täpsemalt vaata Sumeri ajalugu.

Sumerid said praegu tuntud nime akadlastelt. Sumerid ise nimetasid end sag-gi-ga 'musta peaga inimesed' ning oma maad ki-en-gi 'tsiviliseeritud isandate koht/maa'.

Sumerid erinesid oma semi rahvaste hulka kuuluvatest naabritest ning maa hilisematest elanikest keele ja kultuuri poolest ning võib-olla ka välimuselt (John Bakeri arvates olid nad väga sarnased iraani rahvastega). Arvatakse, et akadlased olid sissetungijad või sisserändajad, kuigi pole õnnestunud täpselt kindlaks teha, millal see sisseränne või vallutus aset leidis. Samuti pole teada, kus sumerid algselt elasid. Mõned arheoloogid on arvanud, et sumerlased on Mesopotaamia tasandike põliselanikud. Ühe teooria järgi on sumerid kujunenud umbes 4000 eKr Lõuna-Mesopotaamia Ubaidi kultuuri kandjate segunemisest Araabia kõrbest sisse rännanud semiidi rahvaga. Teiste meelest ei ole eraldi sumerite etnost olnudki, vaid rääkida saab üksnes sumeri keelest. (Seda keelt peetakse isoleeritud keeleks: ta ei kuulu ühtegi teadaolevasse keelkonda.) Et Sumer oli täielikult ümbritsetud semi rahvastest, siis on ka arvatud, et sumerid on sisse rännanud ilmselt praeguse Kaukasuse mägedest, Iraani alalt või Induse orust (viimast hüpoteesi pooldab Soome teadlane Simo Parpola).

Kuna sumeri keelel teadaolevad sugulaskeeled puuduvad, on sumerite suguluse postuleerimine teiste rahvastega levinud nii teaduskirjanduses ja populaarteaduses kui ka pseudoteaduses. Nii näiteks püstitas esimeses eesti keeles ilmunud raamatus sumerite kohta "Sumeri-Akkadlased: Uurimine vanast muinasajast" (Tartu, 1896, 1908; Toronto, 1960, 1969) Karl August Hermann hüpoteesi sumeri-eesti sugulusest. Analoogsete väidetega on hiljem esinenud näiteks harrastusteadlased Georg Truusmann, Ants Uro (pseudotõlgete kogumikus "Sumerlaste seadusi", Tallinn, 1940), Georg Waimel ("The origin of Maarahvas or Estonians", 1958) Jüri Härmatare ("Sumeri kilde", Toronto, 1976) ja Edgar V. Saks. Kristi Kuke hinnangul jõudis soomeugri-sumeri suguluse idee Eestisse Soome kaudu, kus seda propageeris nt Yrjö Sakari Yrjö-Koskinen, 19. sajandi keskpaiga Ungarist.^[1][2]

Taolised teooriad põhinevad siiski valdavalt tänapäeva eesti keele (ja selle lähemate sugulaskeelte) sõnade anakronistlikul võrdlusel sumeri sõnadega, pseudoetümoloogiatel ning vahel ka pikemate tekstide pseudotõlgetel (nt Uro "Sumerlaste seadusi"), kuid ei ole kooskõlas keeleteaduse arusaamadega keelte kujunemisest, Vana-Lähis-Ida kohta kogutud ajalooliste ja arheoloogiliste andmetega ega isegi mitte sumeri keele fonoloogia, morfoloogia ja süntaktikaga. Tänapäeva sumeroloogias valitseb seisukoht, et soomeugri ega laiemalt uurali keeli ei saa sumeri sugulaskeelteks pidada.

Sumerid elasid mitmetes linnriikides. Iga linnriigi keskel oli linna kaitsejumalale pühitsetud tempel. Linnriiki valitses kuningas, kellel oli keskne koht linna usulistes riitustes. Linnriigid olid kindlustatud. Tegemist oli ühendatud talupojakommuunidega, mis olid jagatud kvartaliteks. Iga kvartali keskel oli kohaliku jumala tempel. Ümberkaudsed külakesed allusid sellele keskusele, mille valitseja (ensi, patesi) oli väepealik ja ülempreester. Kui linnriik tugevnes ja laiendas oma võimu naaberlinnriikidele, siis võttis see valitseja kuninga (lugal 'suur') tiitli. Maa ühendamine võttis kaua aega. Ühtse riigi kujunemist pidurdas ühtse niisutussüsteemi puudumine.

Tähtsamate Sumeri linnriikide seas olid Adab, Eridu, Isin, Kiš, Lagaš, Larsa, Nippur, Ur ja Uruk. Need linnad hakkasid tasapisi püüdma üksteise üle ülemvõimu saavutada, nii et tuhatkond aastat kestis peaaegu lakkamatu sõda vee kasutamise õiguse, kaubateede ja nomaadidelt saadavate andamite pärast.

Hiljem pidasid Sumeri linnriigid ühiselt sõda Akadi ja Eelamiga.

Sumeri õigussüsteem oli esimene teadaolev.

Sumerid kasutasid orje, kuigi orjatöö ei etendanud majanduses suurt osa. Orjatarid kudusid, sõtkusid, jahvatasid ning kandsid koormaid.

Sumerid kasvatasid otra, kikerhernest, läätse, hirssi, nisu, naerist, datlipalmi, sibulat, küüslauku, aedsalatit, porrulauku ja sinepit. Samuti pidasid nad veiseid, lambaid, kodukitsi ja sigu. Lambavillast tehti rõivaid. Peamised kandeloomad olid härjad ning peamised veoloomad olid eeslid. Sumerid püüdsid kala ja metslinde. Sumeri tekstidest on leitud teateid hobusest, keda peeti valitseja loomaaias, kuid laiemalt seda looma ei tuntud ning põllumajanduses ega transpordis ei rakendatud. (Hobuse kohta hilistes tekstides kasutatavat väljendit võib tõlkida "mägieesel" või "välismaa eesel".)

Sumerite põllumajandus oli väga sõltuv niisutusest. Niisutuseks kasutati kaevukooke, kanaleid, tamme ja reservuaare. Kanaleid pidi sageli parandama ja savist puhastama. Riik nõudis alamatelt kanalite kallal töötamist, kuid rikkad said end tööst vabaks osta.

Kanalite abil ujutasid talupojad põllud üle ning juhtisid vee ära. Seejärel lasksid nad härgadel maad tampida, et umbrohi häviks. Järgmisena kobestasid nad põldu kirka-kobestitega. Kuivanud põldu nad kündsid, äestasid ja silusid kolm korda ning pihustasid kirkaga.

Sumerid kogusid saaki kuival sügisel kolmest inimesest (lõikaja, köitja ja vihuseadja) koosnevate rühmadena. Vilja peksti ja tuulati.

Tõenäoliselt ei võtnud sumerid kasutusele uusi kultuurtaimi ega koduloomi. Nende panus põllumajanduse arendamisse seisneb niisutussüsteemi arendamises ja piimamajanduse kasutuselevõtus.

Paljude põlvkondade vaeva tulemusena muutusid Tigrise ja Eufrati jõe org viljakaks maaks, millelt saadi suurt saaki. Puuatrasid kasutades õnnestus umbes 4300 eKr elanikke arvu märgatavalt suurendada.

Sumerid vahetasid teravilja puidu, metalli ja ehituskivide vastu, mida neil ei olnud. Gilgameši eeposes mainitakse puidu ja muude kaupade sissetoomist ning ülistatakse Liibanoni seedri puitu. Sumerisse toodi ka elevandiluud ja muid luksuskaupu. Kaubavahetust hõlbustasid ratastega vankrid ja arvutamine savitahvlitel.

Sumeri alalt on leitud obsidiaani, mis pärineb praeguse Anatoolia ja Afganistani alalt, helmeid Dilmunist (praeguse Bahreini alalt) ning mitmeid pitsereid Induse kultuuri kirjadega. See annab tunnistust arenenud kaubavahetusvõrgust Sumeri ümber.

Sumeri kiilkirja kohandati hiljem edukalt ka akadi ja heti keelele ning see on paljude kirjade eelkäija. Sumeri kirja esimesed mälestised savitahvlitel pärinevad Urukist (umbes 3500 eKr; teistel andmetel 3100 eKr). Piktograafiline kiri tekkis juba enne kiilkirja kasutuselevõttu.

 Pikemalt artiklis Sumeri kunst

Sumeri arhitektuuris kasutati eelkõige üksteise peale laotud päikese käes kuivatatud telliseid, kuid ka tugipiilareid, nišše, poolsambaid ja seotisi. Kasutati savinaelu. Enamik säilinud ehitisi on templid, mis koosnesid domineerivast pealöövist ning külglöövidest, samuti preestritele ettenähtud ruumidest külgedel. Alates umbes 2100. aastast eKr hakati selliseid templit paigutama kõrgetele platvormidele (vaata Tsikuraat). Tsikuraatidest sai nähtavasti inspiratsiooni Piibli jutustus Paabeli tornist.

Ilmalikest ehitistest on teada teraviljaaidad, mis asetsesid sageli koos paleedega templi läheduses.

Sumeri silinderpitseritel on kujutatud maju, mis sarnanevad nende majadega, mida alles hiljuti ehitasid sooaraablased Lõuna-Iraagis.

On leitud palju steele ning kivist (alabastrist, lubjakivist ja dioriidist) votiivskulptuure, mis olid kaunistatud teokarpide ja poolvääriskividega (lasuriit).

On leitud ka elevandiluust, kullast, hõbedast ja galeniidist ehteid.

Sumeritel olid kasutusel puri, saag, meisel, haamer, puur, höövel, nõel, nael, kirka, kirves, nuga, oda, nooleots, mõõk, liim, turvis, paat, tellis ja saabas.

Ratast on teadaolevalt esimest korda kasutatud Sumeris (esimesed andmed Urukist; umbes 3500 eKr). Ratta kasutuselevõtt on seotud koduloomade rakendamisega veoloomadena näiteks adra ja kaariku ees. Ratta kasutamist võimaldasid ka tasased laiad teed, mis nõudsid piisavat rahvastiku tihedust ja tasast maastikku.

Sumerite kultuur oli esimene teadaolev kultuur, kus matemaatika oli kõrgelt arenenud. Arvatakse, et nad leiutasid võlvi ning rajasid Uri, Uruki ja Lagaši näol vanimad teadaolevad monumentaalehitistega linnad.

Monumentaalehitistest on tähtsamad Mesopotaamiale tüüpilised tsikuraadid.

Kohalikke ehitusmaterjale ei olnud. Kivi, metalli ja puitu tuli sisse vedada. Enamik maju ehitati savist ja pilliroost. Tasapisi võeti kasutusele kumerad savitellised, mida seoti asfaldi, pigi, põhu ja pillirooga (mörti ega tsementi ei tuntud). Need ehitised kippusid lagunema ning neid tuli aeg-ajalt uuendada. Pidev ümberehitamine tõstis linnade pinda, nii et need hakkasid lõpuks ümbritseva tasandiku kohal kõrguma. Selliseid künkaid nimetatakse tellideks.

Sumerid hakkasid esimesena kasutama pronksi, mis võimaldas kasutada paremaid tööriistu. Nendelt levis see oskus mujale Lähis-Itta.

Sumeritel olid väiksemad nahkpaadid ja suuremad puitpaadid, mis võisid olla nii sõude- kui ka purjepaadid. Paatide tihendamiseks kasutati pigi.

Sumerid valmistasid saviesemeid. Nad täiustasid pottsepaketra. Keraamiliste esemete küpsetamiseks tegid nad tuld vibupuuri abil. Keraamilisi anumaid kaunistasid nad seedriõlist tehtud värvidega.

Umbes 3000 eKr hakkasid sumerid kivisse ja teokarpidesse uuristama ning skulptuure valmistama. Kullast ja hõbedast hakati juveele valmistama. Müürsepad ja juveliirid kasutasid veel elevandiluud, galeniiti ja lasuriiti.

Sumerid täiustasid purjepaati ja atra.

Sumeri linnu ümbritses reeglina tellistest linnamüür. Sumerite valitsejad püüdsid pidevalt hõivata naabruses asuvaid linnu. Sageli õnnestus neil müürist kive välja kangutada ja niimoodi linna tungida.

Sumeri sõjaväed koosnesid eelkõige jalaväest. Jalavägi oli varustatud sõjakirveste, pistodade, odade, lingude, vaskkiivrite, keepide ja nahkseelikutega.

Sumerid leiutasid ka sõjavankrid, mille ette nad rakendasid eeslikke. Sumeri sõjavankritel olid massiivsed puurattad ja neile võis ette rakendada kuni neli eeslikku. Vaieldakse selle üle, kuidas neid sõidukeid sai lahingus kasutada ja kuidas nendega üldse sõita sai. Igatahes olid sõjavankritel sõitjatel sõjakirved ja odad.

Sumeri meditsiinis oli tähtis koht lahtistitel ja diureetikumidel. Praktiseeriti ka kirurgiat.

Sumerid valmistasid uriinist, lubjast, tuhast ja soolast salpeetrit. Seda segasid nad koos piimaga, maonahaga, kilpkonnakilbiga, kassiaga, mürdiga, tüümianiga, pajuga, viigimarjadega, pirnidega, nuluga ja datlitega veini hulka ning tarvitasid välispidiselt salvina või koos õllega seespidiselt.

Sumerite meelest oli haige keha haaratud deemonist, kes püüab end kehast välja süüa. Arstimid pidid veenma deemonit, et inimese keha ei ole maitsev. Sageli pandi haige kõrvale lambatall või kits, et deemon selle sisse hüppaks. Õnnestumise puhul loom tapeti. Kui looma polnud, siis kasutati kuju, mis pärast kaeti bituumeniga, näiteks asfaldiga.

 Pikemalt artiklis Sumeri usund

Sumeri usund on üks vanemaid teadaolevaid usundeid. Arvatakse, et ta on suures osas olnud eeskujuks Mesopotaamia ja naaberpiirkondade hilisematele usunditele.

Igal linnriigil oli oma kaitsejumal, kes mõnikord langes kokku valitsejaga. Sumeri mütoloogia on mõjutanud paljusid hilisemaid mütoloogiaid, sealhulgas vanakreeka mütoloogiat.

• Astraalreligioon – tsikuraat

Peamiselt praktilistel kaalutlustel tegelesid sumerid mitmete valdkondadega, mida tänapäeval peetakse teadusteks, nagu matemaatika ja astronoomia. Pikaajaliste astronoomiliste vaatluste tulemusel oli Sumeris kasutusel täpne kalender, mis oli põllumajanduse korraldamisel väga tähtis. Samas tuleb arvestada, et Sumeris (ega Vana-Lähis-Idas laiemalt) ei tegeldud teadusega tänapäevases tähenduses, mis hõlmab eksperimentaalteadust ja kriitilist teaduslikku meetodit uute teadmiste saamiseks ja kontrollimiseks.

Taevakehi samastati Sumeris jumalatega, nii nagu enamikus vanaaja kõrgkultuurides. Selle mõjul kujunesid Sumeris välja astroloogia alged, mis hiljem Babüloonias iseseisvaks distsipliiniks arendatuna mõjutas tugevalt Lähis-Ida, Euroopa ja India astroloogiat ja astronoomiat.

Mõned autorid nagu Henri Frankfort on püüdnud leida Sumeri usulis-mütoloogilises ja tarkusekirjanduses ka filosoofilise mõtlemise algeid või eelfilosoofiat^[3]. Valdav osa tänapäeva filosoofialoolasi Sumeri mõttelugu siiski filosoofia ajaloo osana ei käsitle.

• Sumerid
• Sumeri ajalugu
• Sumeri keel
• Sumeroloogia
• Gilgameši eepos
• Sumeri kuningate nimistu (ürik)
• Sumeri kuningate loend
• Sumeri arhitektuur
• Mesopotaamia
• Sinear
• Babüloonia (Paabel, Paabelimaa)
• Iraagi ajalugu
• Mesopotaamia kunst

• Vojtech Zamarovský. Alguses oli Sumer. Tallinn, 1980, tõlkinud Leo Metsar.
• Gilgameš: "sellest, kes kõike näinud": Gilgameši lugu manatarga Sinlikiunninni sõnade järgi. Tallinn, 1994, tõlkinud Boris Kabur.
• Helmut Uhlig. Sumerid: rahvas ajaloo alguses. Tallinn, 2004, tõlkinud Jüri Selirand.
• Lembit Kolk. Sumerlased ja juudid. – Fraternitas 1998. Tartu, 1999, lk 8–10.
• Ingrid Sahk. Vanad kirjad savil ja paberil. – Horisont (ajakiri), nr 2, 2004, lk 24–25.
• Amar Annus, Kaspar Kolk, Jaan Puhvel, Janika Päll, Muinasaja seadusekogumike antoloogia. Tallinn: Varrak, 2001.
• Amar Annus, Sven-Erik Soosaar, Kuningas Gudea templihümn. Tallinn: Kirjastuskeskus, 2002
• Amar Annus, "Ninurta naasmine Nippurisse". – Mille anni sicut dies hesterna ... studia in honorem Kalle Kasemaa. Tartu, 2003, lk 65–78.
• Amar Annus (koost.), Muinasaja kirjanduse antoloogia. Tõlkijad Amar Annus, Michael Heltzer, Kalle Kasemaa, Vladimir Sazonov jt. Tallinn: Varrak, 2005.
• Peeter Espak, "Urukagina 15 – vanasumeri loomismüüdi fragment 24. sajandist e.Kr." – Verbum Habet Sakala 2004: Täiendusköide. Tartu, 2005, lk 47–49.
• Peeter Espak, Vladimir Sazonov, "Idamaise despotismi lätted", Horisont 2005/5, lk 34–40.
• "Muinasaja kirjanduse antoloogia". Tallinn: Varrak 2005, ISBN 998-5309529
• Vladimir Sazonov, Peeter Espak, Andreas Johandi. "Vana-Lähis-Ida ajalugu 3500–2000 eKr. Mesopotaamia ajalugu kiilkirja tekkest kuni Uus-Sumeri riigi languseni". Toimetanud Raul Veede. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2017, ISBN 978-9949773718

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Sumer

• Mesopotaamia kunst: konspekt
• Enn Kasak Tähistaeval põhinevatest uskumustest II: Astroloogiast Mesopotaamias Mäetagused nr 10
• Sumeri kooliõpilase päev (lõik Vojtech Zamarovský raamatust "Alguses oli Sumer" Tallinn: Valgus, 1980)
• Sumeri vanasõnad
• Martin Roogna: Sumerite muistne maa I, II
• Sumeri linnad
• Nutulaul Sumeri ja Uri hävitamisest (tlk Amar Annus)
• Vanad Mesopotaamia riigid
• Sumeri kultuurid