Noarootsi kihelkond

Noarootsi kihelkond (lühend Noa; rootsi keeles Nuckö socken, saksa keeles Kirchspiel Nukkö) oli kihelkond Läänemaal ja Eestimaa kubermangu Haapsalu kreisis.

Kuni muinasaja lõpuni oli Noarootsi ala praktiliselt asustamata.^[1][2] Siis moodustas see piirkond mõjuka Ridala muinaskihelkonna põhjapoolse ääreala.^[2]

13. sajandi keskel asustasid piirkonna rootslased, kellest põhiosa saabus Soomest. Eestisse tulnud kolonistidele anti rida privileege, mis seisnesid põhiliselt liikumisvabaduses ning väiksemates maksudes.^[1] Siis asusid Noarootsi alad Lääne-Nigula kirikukihelkonna põhjaservas.^[2]

Suurima ulatuse saavutas rootsi asustus 16. sajandi alguses.^[1] Sellel ajal sai Noarootsi ka omaette kihelkonnaks^[2], kuhu kuulus ka Osmussaare saar. Esimesi kirikuõpetajaid on allikates mainitud 16. sajandil. Kihelkonna keskuseks oli Püha Katariina kirik.^[3]

Noarootsi kihelkond oli Eesti mandriosa kihelkondadest ainus, kus rootslastest elanikkond oli enamuses. 16. sajandi teisel poolel rüüstasid Noarootsi alasid Liivi sõja käigus vene väed – Balthasar Russow kirjutab oma Liivimaa kroonikas, et 1575. aastal "laastasid venelased ja tatarlased üpris haletsemisväärselt maid ümber Haapsalu, Koluvere, Lihula, Padise ja Vigala, samuti Saaremaad ja Hiiu, Muhu, Vormsi saari ja Noarootsit".^[4] 1580. aastatel läks Noarootsi Rootsi võimu alla ja oli seda 1710. aastani. Rootsi aeg tähendas ühelt poolt vaimse elu elavnemist – Noarootsis rajati Eesti esimene teadaolev talurahvakool, Noarootsi kirik sai abikirikud (kabelid) Sutlepasse, Rooslepasse ja Osmussaarele. Samas rajati 17. sajandil rida mõisaid, millega kaasnes rannarootslaste vanade õiguste piiramine.^[1]

Põhjasõja käigus (1710–1711) tabas Noarootsit suur katkuepideemia. Elanike arv vähenes 2/3 võrra, mitmed külad surid täiesti välja. Tühjaks jäänud küladesse asusid elama eestlased sisemaalt. Sellega algas Noarootsi eestistumine.^[1] 18. sajandi teisest poolest toimusid jumalateenistused ka eesti keeles.^[3]

Noarootsi on üks Eesti lääneranniku poolsaartest, mis olid ajalooliselt saared, kuid hiljem maatõusu tagajärjel mandriga ühinesid. 1770. aastal oli Noarootsi veel eraldi saar. Mandriga ühinemine toimus 19. sajandi keskel.^[1]

Kihelkonnas paiknes 10 mõisat – 1 kirikumõis ning 7 rüütlimõisast peamõisat koos 2 kõrvalmõisaga. Lisaks veel 3 karjamõisat.^[2]

• Noarootsi kirikumõis (Pastorat Nukkö)
• Aulepa (Dirslet) rüütlimõis
• Nõmmküla (Nömmküll), Riguldi kõrvalmõis
• Paslepa (Paschlep) rüütlimõis
• Pürksi (Birkas) rüütlimõis
• Riguldi (Rickholtz) rüütlimõis, Spithami sadama ja Dirhamiga
• Saare (Lückholm) rüütlimõis
• Sutlepa (Sutlep), Riguldi kõrvalmõis
• Tahu (Schottanäs) rüütlimõis
• Vööla (Bysholm) rüütlimõis^[5]

• Kulani vald (1866–1893)
• Noarootsi vald (1866–1891)
• Osmussaare vald (1887–1890)
• Paslepa vald (1866–1917)
• Pürksi vald (1866–1890)
• Pürksi vald (1890–1891)
• Riguldi vald (1866–1917)
• Saare vald (1872–1891)
• Saare-Tahu vald (1866–1872)
• Sutlepa vald (1866–1917)
• Tahu vald (1872–1891)^[6]

Noarootsi kihelkond jääb tänapäeval tervikuna Lääne maakonna aladele. Kihelkonna ala kattub suures osas endise Noarootsi valla alaga.^[2]

• Hupel, August Wilhelm (1782). Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Dritter und lelzter Band. Riga: zu finden bey Johann Friedrich Hartknoch. Lk 562–567.
• Bienenstamm, H. von (1826). Geographischer Abriß der drei deutschen Ostsee-Provinzen Rußlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner. Lk 110–112.

• Noarootsi kihelkonnast Eesti mõisaportaalis