Põhja-Saksa Liit

Põhja-Saksa Liit Norddeutscher Bund 1866–1871
Eelnev – järgnev
Saksa Liit ↔ Saksa keisririik
Riigikeel	saksa keel
Pealinn	Berliin
Liidu eesistuja	Wilhelm I, Preisimaa kuningas
Asutamine	18. august 1866

Põhja-Saksa Liit (saksa keeles Norddeutscher Bund) oli 1866–1871 sõltumatu riik, mis koosnes 22 Põhja-Saksamaa riigist.

1866. aastal toimunud Austria-Preisi sõja ajal kaotati Viini kongressil 1815 loodud Saksa Liit. Selle asemel moodustati Põhja-Saksa Liit, millest jäid välja Austria ja selle liitlaseks olnud Lõuna-Saksamaa riigid, millest tähtsaim oli Baieri kuningriik. Välja jäid Austria, Baieri, Württemberg, Badeni suurhertsogiriik, Luksemburg, Limburgi hertsogkond, Liechtenstein ja Hesseni suurhertsogkonna lõunaosa.

Põhja-Saksa Liit oli liitriik, mille kõrgeim võimuorgan oli liidupäev. Liidu eesistuja oli Preisi kuningas. Liitu juhtis Preisimaa kuningriigi kantsler Otto von Bismarck. Sellest sai alus Saksa keisririigile, mis võttis üle suurema osa liidu põhiseadusest ja lipu.

Kui eelkäija Saksa Liit oli sõltumatute riikide lõtv ühendus, siis oli Põhja-Saksa Liit tõeline riik. Selle territoorium koosnes Saksa Liidu osadest põhja pool Maini jõge (erandiks oli Luksemburg), millele lisandusid Hohenzollern-Sigmaringeni vürstiriik, Preisimaa ida-alad ja Schleswigi hertsogkond.

See kindlustas Preisimaa kontrolli Põhja-Saksamaa üle. Kontroll tulenes tolliliidust ja salajastest rahulepingutest Lõuna-Saksamaaga, mis sõlmiti lõunapoolsete riikidega päev enne Praha rahu.

Liit tekkis pärast Preisimaa võitu Austria ja teiste allesjäänud Saksa Liidu riikide üle 1866. aasta Austria-Preisi sõjas. Selle põhiseaduse kirjutas Bismarck ja see jõustus 1. juulil 1867. Täidesaatev võim oli antud presidendile, mis oli Preisimaa kuninga pärilik amet. Kantsler vastutas ainult tema ees. Seadusandlik võim oli antud kahekojalisele parlamendile. Liiduriigid olid esindatud liidunõukogus 43 kohaga. Rahvas oli esindatud riigipäeval, mille valisid mehed üldistel valimistel. Liidunõukogu liikmelisust laiendati 1867 tolliliidu parlamendi loomisega, mis püüdis luua tihedamat koostööd lõunapoolsete riikidega, lubades neil esindajaid liidunõukogusse saata.

Preisimaa kasutas peaaegu täielikku kontrolli liidu üle. Liidu rahvastikust 80% olid Preisimaa kodanikud. Nelja viiendikuga riikide maa-alast oli see suurem kui ülejäänud 21 riiki kokku. Preisimaal oli liidunõukogus 17 häält ja see võis tulemusi kontrollida, tehes väiksemate riikidega kokkuleppeid. Lisaks oli Bismarck Preisimaa välisminister ja tal oli õigus juhendada Preisimaa esindajaid liidunõukogus.

Kuigi liit lõpetati pärast Saksa keisririigi loomist aastal 1871, oli selle põhiseadus aluseks samal aastal vastu võetud Saksa põhiseadusele. Põhja-Saksa Liidu põhiseadus andis tohutu võimu kantslerile Otto von Bismarckile, kelle nimetas ametisse liidunõukogu president Wilhelm I. Nimelt tegi põhiseadus kantsleri riigipäeva ees "vastutavaks", kuid mitte aruandekohustuslikuks. See võimaldas tal olla ühenduslüli keisri ja rahva vahel. Kantsler säilitas võimu riigi sõjalise eelarve üle ka pärast põhiseaduskriisi, mille Wilhelm I 1862 lahendas. Seadused takistasid ka nende riigiteenistujate liidupäeva liikmeks saamist, kes olid 1860. aastatel Bismarckiga opositsioonis.

Põhja-Saksa Liidus algas Saksamaa majanduslik ja poliitiline ühendamine. 1870. aastal algatas Prantsusmaa Saksamaa ühinemise vältimiseks Prantsuse-Preisi sõja, mille prantslased kaotasid. Saksa keisririik ("Väike-Saksamaa") kuulutati pidulikult välja juba enne sõja lõppu, 1871. aasta algul Prantsusmaal Versailles' lossis. Baieri, Württemberg ja Baden koos Hesseni suurhertsogkonna osadega, mis Põhja-Saksa Liitu ei kuulunud, ühinesid nüüd liidu riikidega, et moodustada Saksa keisririik. Selle koosseisu kuulusid kõik Saksa riigid, välja arvatud Austria, Liechtenstein ja 1867 neutraalseks kuulutatud Luksemburg. Ka kuulus Saksa keisririigi koosseisu 1871 annekteeritud Elsass-Lotringi riigimaa, mida ei ühendatud ühegi liidumaaga. Wilhelm I võttis endale uue tiitli: Saksa keiser (mitte Saksamaa keiser, kuna Austriat ei kaasatud).

Põhja-Saksa Liidu liikmesriigid olid:

• Preisi kuningriik (personaalunioonis Lauenburgi hertsogkonnaga)
• Saksi kuningriik
• Hesseni suurhertsogiriigi põhjapoolne osa
• Mecklenburg-Schwerini suurhertsogiriik
• Mecklenburg-Strelitzi suurhertsogiriik
• Oldenburgi suurhertsogiriik
• Saksi-Weimar-Eisenachi suurhertsogiriik
• Anhalti hertsogiriik
• Braunschweigi hertsogiriik
• Saksi-Altenburgi hertsogiriik
• Saksi-Coburgi-Gotha hertsogiriik
• Saksi-Meiningeni hertsogiriik
• Lippe vürstiriik
• Reussi vanema liini vürstiriik
• Reussi noorema liini vürstiriik
• Schaumburg-Lippe vürstiriik
• Schwarzburg-Rudolfstadti vürstiriik
• Schwarzburg-Sondershauseni vürstiriik
• Waldeck-Pyrmonti vürstiriik
• vaba hansalinn Bremen
• vaba hansalinn Hamburg
• vaba hansalinn Lübeck.

Mõned Austria liitlased (Hannoveri kuningriik, Hessen-Kasseli maakrahvkond, Hessen-Homburgi maakrahvkond, Nassau vürstiriik ja Frankfurdi vabalinn) või nende osad annekteeris Preisimaa aastal 1866. Waldeck-Pyrmonti haldus loovutati 1867. aastal Preisimaale, kuid ta jäi iseseisvaks vürstiriigiks.

Liidu üheks ülesandeks oli käsitleda posti ja välja anda postmarke.