Liechtenstein

Liechtensteini Vürstiriik saksa Fürstentum Liechtenstein
Liechtensteini lipp Liechtensteini vapp
Riigihümn	"Oben am jungen Rhein"
Pealinn	Vaduz
Pindala	160 km² [1]
Riigikeel	saksa
Rahvaarv	38 896 (2020)[2]
Rahvastikutihedus	243,1 in/km²
Riigikord	konstitutsiooniline monarhia
Vürst	Hans Adam II
Valitsusjuht	Daniel Risch
Iseseisvus	1806
SKT	6,289 mld $ (2015)[3]
SKT elaniku kohta	164 993 $ (2016)[4]
Valuuta	Šveitsi frank (CHF)
Ajavöönd	Kesk-Euroopa aeg
Tippdomeen	.li
ROK-i kood	LIE
Telefonikood	423

Liechtenstein [l'ihtenštain] (ametlik nimi Liechtensteini Vürstiriik) on merepiirita riik Kesk-Euroopas Šveitsi ja Austria vahel.

Liechtenstein kuulub Euroopa kääbusriikide hulka. Selle pindala on 160 km² ja rahvaarv 38 896 (2020). Pindalalt on maailmas väiksemad riigid ainult Vatikan, Monaco, San Marino, Tuvalu ja Nauru. Liechtenstein on väikseim riik, kus saksa keel on ametlik keel.

Kuni 1938. aastani elasid Liechtensteini vürstid alaliselt Viinis.

Liechtenstein asub põhjalaiuste 47° 16' 08" ja 47° 02' 58" ning idapikkuste 9° 28' 16" ja 9° 38' 34" vahel.^[5]

Liechtenstein piirneb lääne ja lõuna poolt Šveitsi Graubündeni ja Sankt Galleni kantoniga ning ida poolt Austria Vorarlbergi liidumaaga.

Piir Šveitsiga kulgeb piki Reini jõge. Lõuna- ja idapiiri moodustavad Reetia Alpid. Piir Austriaga kulgebki suurelt jaolt mööda mäestikuharja.

Riigipiiri kogupikkus on 77,9 km.^[6] Piir Šveitsiga on 41,1 km pikkune,^[7] sealhulgas 27,1 km Sankt Galleni kantoniga ja 14 km Graubündeni kantoniga. Austriaga on ühist piiri 34,9 km^[7].

Liechtenstein on merepiirita riik ja ka tema naaberriigid on merepiirita riigid. Ainus teine niisugune riik on Usbekistan.

Liechtensteini pindala on 160 km².^[6]

Riik on põhja-lõuna suunas piklik. Suurim pikkus on 24,6 kilomeetrit ja suurim laius 12,4 kilomeetrit.^[7]

Liechtensteini lääneosas on suhteliselt kitsas lõik tasast maad Reini jõe ääres, ülejäänud maa on valdavalt mägine.

Reetia Alpidesse kuuluva Rätikoni idast läände kulgev peaahelik moodustab riigi läänepiiri. Ta laskub Naaskopfilt (2573 m), mis asub kolme riigi piiril, üle Falknise (2566 m) Reini orgu ning tõuseb sealt uuesti, moodustades Fläscherbergi (1139 m) mäesaare. Kahest põhja-lõunasuunalisest kõrvalahelikust kuulub läänepoolne (Dreischwesternzug), mis ulatub 2124 m kõrgusele (Dreischwestern), suuremalt jaolt Liechtensteinile; ta lõpeb Reini oru ääres dolomiitseintega. Idapoolne kõrvalahelik on riigi idapiiril Austriaga; sinna kuuluvad Ochsenkopf (2288 m) ja Gallinakopf (2124 m).

Mäeahelike vahel on mägiorud Samina org ja Malbuni org.

Riigi kõrgeim tipp on Grauspitz (2599 m),^[7] mis asub riigi lõunaosas. Madalaim koht on Ruggeller Riet (430 m).^[7].

Hoolimata mägisest asendist pole Liechtensteini kliima eriti karm, sest seda mõjutab suuresti soe kuiv lõunatuul föön.

Madalamate alade jaanuari keskmine temperatuur on −4,5 °C, juuli keskmine temperatuur on 19,9 °C. Talvel langeb temperatuur harva alla −15 kraadi, suvel kõiguvad keskmised temperatuurid 20 ja 28 kraadi vahel.

Aasta keskmine sademete hulk on 1050 mm; aastane sademete hulk kõigub 900 ja 1200 mm vahel. Alpides ulatub aastane sademete hulk 1900 millimeetrini.

Ainus looduslik järv on Gampriner Seele, mis tekkis 1927. aastal pärast Reini üleujutust suure erosiooniga.

Liechtensteini elusloodus on suure kõrguste vahe tõttu vaheldusrikas.

Riigis on tuvastatud 1500 taimeliiki.^[8] Föön pikendab kevadist ja sügisest vegetatsiooniaega. Fööni tõttu kasvab seal mitmeid orhideeliike. Kõrgemates mägedes leidub selliseid Alpidele omaseid taimi nagu emajuur, alpi roos, alpi jänesekäpp (eedelveiss). Tüüpilised puud on punane pöök, plaatan, vaher, lepp, lehis ja mitmesugused muud okaspuud.

Reini-äärsel tasandikul on põhiliselt karjamaad ja põllud. Mäed on metsased. 42% Liechtensteini pindalast on kaetud metsaga^[9] Dreischwesternzugi terrassidel ning mägiorgudes on alpiaasad.

Liechtensteinis on tuvastatud 26 liiki kalu, 10 liiki kahepaikseid, 7 liiki roomajaid ja 47 liiki imetajaid.^[8] Imetajatest leidub hirvi, rebaseid, mäkri ja mägikitsi. Linnuliike (muuhulgas rongad ja kotkad) on riigis registreeritud 255, neist pesitsevaid 134 liiki.

Liechtensteinis on nelja tüüpi kaitsealasid: looduskaitsealad, metsakaitsealad, maastikukaitsealad ja taimestiku kaitsealad. Riigi suurim kaitseala on 93 hektari suurune Ruggeller Riet.^[8]

Arheoloogilised leiud Gutenbergil ja Eschnerbergil näitavad, et tänapäeva Liechtensteini ala on asustatud (5. aastatuhandest eKr).

Gutenbergilt on leitud pronksist kultusfiguure. Et Reini org oli sageli üle ujutatud ning seetõttu soine, olid asustatud ainult kõrgemal asetsevad alad.

Alates 8. sajandist eKr asustasid seda ala reedid (vennoonid). Võib täheldada ka keldi (vindelikkude) mõju.

Aastal 15 eKr sai tänapäeva vürstiriigi ala Rooma riigi uue provintsi Reetia osaks. 1. sajandil pKr ehitati sõjatee, mis viis Itaaliast üle Splügeni kuru ja Churi läbi tänapäeva Liechtensteini Bregenzi. Selle tee äärde tekkisid Liechtensteini alale kõrtsid. Aja jooksul segunes põliselanike keel ladina keelega ning sellest tekkis retoromaani keel.

4. sajandil algas provintsi Raetia Curiensis kristianiseerimine. Esimese misjonärina austati Churi Luciust. Hilisrooma ajast pärinevad rooma kastelli jäänused; kindlustus ehitati sel ajal Schaani kaitseks alemannide vastu põhjas.

Pärast Rooma riigi lagunemist rändasid tänapäeva Liechtensteini alale alemannid. 8. sajandil sai Reetiast Frangi riigi osa.

Liechtensteini vürstiriigi praeguste alade poliitilise identiteedi alguseks võib pidada aastat 814, kui Karl Suure surma järel moodustati Alam-Reetia. 842. aastal on esimest korda loetletud tänapäeva Liechtensteini alal elanud inimesi ja olemas olnud kohti, sealhulgas Balzersit, Schaani ja Eschenit (Rhätisches Urbar).

10. sajandi ja 1152. aasta vahel kuulus Reetia Bregenzi krahvidele. Pärast nende väljasuremist killustus Reetia, minnes mitme pärija kätte. Alam-Reetia läks Montforti krahvidele, kelle suguvõsa jagunes hiljem Montfortideks ja Werdenbergideks. Werdenbergi krahvkond jaotati omakorda, nii kujunes 1342 päranduse jagamisel Vaduzi krahvkond. Aastal 1379 andis Saksa kuningas Wenzel Vaduzi krahvile Heinrich von Werdenbergile kohtuvõimu.

Aastal 1396 läks Vaduzi krahvkond kuningas Wenzeli kinnitusel Püha Rooma riigi otsesesse alluvusse. Järgnevatel sajanditel kinnitati seda staatust üha uuesti.

Aastal 1416 surid Vaduzi krahvid välja. Järgmised valitsejad olid Brandise vabahärrad (Brandised), kes pärinesid Emmentalist. Aastal 1434 said nad oma valdusse ka Schellenbergi põhjaosa. Nõnda ühendati Brandise vabahärradele varem kuulunud Oberland ning Schellenbergi liidetud osa Unterland. Nõnda kujunesid praeguse Liechtensteini Vürstiriigi piirid. Ala valitsesid ka Sulzi ja Hohenemsi krahvid.

Kolmekümneaastase sõja käigus vallutasid ala kõigepealt Austria väed, seejärel aga 1647. aastal rootslased.

Kui Hohenemsi krahviperekonnal olid tekkinud rahalised raskused, ostis Liechtensteini vürst Johann Adam Andreas nendelt algul ära Schellenbergi (1699), hiljem ka Vaduzi (1712). Vürstisuguvõsa on nime saanud Liechtensteini linnuse järgi Mödlingi lähedal Viini lähikonnas; suguvõsa ulatub tagasi 12. sajandisse. Karl von Liechtenstein tõsteti 1608 päritavasse vürstiseisusse ning temast sai esimene Liechtensteini vürst Karl I. Liechtensteini perekond jäi elama Alam-Austriasse^[10]. Ta omandas ulatuslikke alasid Böömimaal, Määrimaal ja Sileesias. Liechtensteini Vürstiriik loodi 23. jaanuaril 1719 Püha Rooma keisri Karl VI aktiga, kes kinnistas lääni Anton Florianile. Vürstitiitlile lisandus siis und zu.

Napoleoni sõdade ajal vallutasid Liechtensteini nii prantslased kui ka venelased. Pressburgi rahu (1805) järel liitus Liechtenstein Reini konföderatsiooniga ning temast sai iseseisev riik. Pärast Napoleoni langemist 1815. aastal liitus Liechtenstein Saksa Liiduga.

1866. aastal Preisimaa võiduga Austria üle Austria-Preisi sõjas lakkas Saksa Liit olemast ning Liechtensteini konstitutsioonilised sidemed teiste Saksa riikidega lõppesid. Sõjas toetas Liechtenstein Austriat 80 sõduriga, kaks aastat hiljem aga saatis vürstiriik oma armee igaveseks laiali.

1852. aastast kuni Esimese maailmasõja lõpuni oli Liechtenstein tihedalt seotud Austria (Austria-Ungari) majandusega, kuid maailmasõja järgse Austria rahanduse ja majanduse kollapsi tõttu hakkas vürstiriik vaatama teisele poole. 1923. aastal sõlmiti Šveitsiga tolliliit ja võeti rahaühikuna kasutusele Šveitsi frank.

Teises maailmasõjas jäi Liechtenstein (nagu ka Šveits) neutraalseks samuti nagu nad olid seda Esimeses maailmasõjas. Pärast Saksamaa lüüasaamist võeti natsismi pooldajad, kes taotlesid Liechtensteini inkorporeerimist Kolmandasse Riiki, kohtulikule vastutusele. Sõjajärgsed aastad on tähendanud riigile poliitilist stabiilsust ja väljapaistvat majanduslikku arengut.

Vürst Franz Josef II, kes asus riiki juhtima aastal 1938 oli tegelikult esimene valitsev vürst, kes resideeris Liechtensteinis. 1984. aastal andis ta riigi sisulise juhtimise üle oma pojale kroonprints Hans Adamile. 1984. aastal said Liechtensteini naised õiguse osaleda valimistel; Liechtenstein oli sellega viimane riik Euroopas, kus naised said selle õiguse. Hans Adam II sai vürstiks isa surma järel 13. novembril 1989. Selleks ajaks oli Franz Josef II-st saanud kõige kauem riiki valitsenud monarh Euroopas.

1990. aastal sai Liechtensteinist Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liige. Samuti liitus riik 1991. aastal Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni EFTA-ga ning 1995. aastast saadi Euroopa Majanduspiirkonna EEA liikmeks.

Diplomaatilised suhted Eestiga sõlmiti 22. juunil 1921 ja taassõlmiti 4. septembril 1991.

Liechtenstein on 1921. aasta põhiseaduse järgi konstitutsioonilise monarhia ja parlamentaarse demokraatiaga riik.

2003. aastal toimus rahvahääletus, millega muudeti põhiseadust, nii et riigipeal Liechtensteini vürstil on rohkem võimu. Tal on õigus määrata valitsust ja kohtuid ning saata laiali parlamenti.

Parlament on 25-liikmeline maapäev (Landtag), mille koosseis valitakse neljaks aastaks. 2021 toimunud valimiste järel said Patriootlik Liit ja Kodanike Progressiivne Partei mõlemad 10, rohelised 3 ja parempoolne Demokraatlik Partei 2 kohta.

Nagu Šveitsiski, on suur roll rahvahääletustel ja rahvaalgatusel.

Naised said hääleõiguse 1984. aastal, kõigis valdades oli see kehtestatud 1986. aastal.

Tsiviilkohtutest on esimese astme kohus maakohus ja teise astme kohus kõrgem kohus. Karistuskohtutest on esimese astme kohtud maakohus, assiisikohus ja kriminaalkohus esimese instantsi kohtud ja kõrgem kohus teise instantsi kohus. Kolmanda astme kohus on ülemkohus. On ka haldusapellatsioonikohus ja riigikohus (avaliku õiguse kaitseks).

Riigi pealinn ja Liechtensteini vürsti residents on Vaduz.

Liechtensteinis on 11 valda (Gemeinde), neist seitsmel on enklaavid ja/või eksklaavid. Vallad on jaotatud kahte valimisringkonda (Wahlkreis): Oberland (ajalooline Vaduzi krahvkond) ja Unterland (ajalooline Schellenberg).

Kõigil valdadel on valitavad volikogud.

Vapp Sihtnumber ja nimi Rahvaarv (31. dets. 2005) Pindala (km²) Asulad Unterlandi valimisringkond 9491 Ruggell 1925 7,4 Ruggell 9488 Schellenberg 974 3,5 Schellenberg 9487 Gamprin 1436 6,1 Gamprin Bendern 9492 Eschen 4076 10,3 Eschen Nendeln 9493 Mauren 3649 7,5 Mauren Schaanwald Oberlandi valimisringkond 9494 Schaan 5811 26,8 Schaan 9498 Planken 366 5,3 Planken 9490 Vaduz 5047 17,3 Vaduz 9497 Triesenberg 2542 29,8 Triesenberg, Masescha, Silum Gaflei, Steg, Malbun 9495 Triesen 4643 26,4 Triesen 9496 Balzers 4436 19,6 Balzers Mäls Liechtenstein 34 905 160,0

Riigi rahvaarv on 30. juuni seisuga olnud:^[2]

• 2003: 34 022
• 2005: 34 734
• 2007: 35 332
• 2008: 35 446
• 2009: 35 789
• 2020: 38 896

Naiste osatähtsus rahvastikus moodustas 30. juunil 2008 50,6% (koguarv 17 938).

Enamik rahvast elab Reini orus, kus asuvad ka kaks rahvarohkemat linna – Vaduz ja suurima elanike arvuga Schaan. Linnarahvastiku osakaal on 23%.

Liechtensteinis elab umbes 12 500 välismaalast. 30. juunil 2014 oli välismaalasi 12 522 (33,6% rahvastikust).^[2]

1998. ja 1999. aastal võttis Liechtenstein vastu ka Kosovo albaania pagulasi.

Rahvastikust umbes 87,5% räägib saksa keele murdeid.

Asend Euroopa keskel on edendanud riigi tööstust, kaubandust ja turismi.

Töötus oli 2012. aasta seisuga 2,3%.^[11]

Ametlikult käibib Šveitsi frank.

1924. aastast on Liechtensteinil tolliliit Šveitsiga. Tolli haldab Šveits.

Liechtensteini posti haldab Šveits, kuid riigil on oma postmargid.

Liechtensteinis on sillutatud teede kogupikkus 380 kilomeetrit. Riigi raudteevõrk on 9 kilomeetri pikkune ja kuulub Austria raudteevõrku. LIEmobili bussifirma teenindab reisijaid 13 liinil kogu riigis. Riigis kehtib parempoolne liiklus.

Riigis puudub lennuväli, kuid Balzeris asub helikopteri maandumisplats.

Korra hoidmise eest riigis vastutab Liechtensteini Politsei (Landespolizei). See koosneb 125 töötajast (87 politseinikust ja 38 tsiviilametnikust). Kõik politseinikud on varustatud käsitulirelvadega. Üldine kuritegevuse tase on üks madalamaid maailmas. Liechtensteini vanglas on vähe kinnipeetavaid, vahel lausa mitte kedagi. Kõik vangid, kelle karistusaeg on pikem kui kaks aastat antakse üle Austriale. Liechtensteini Politseil on kolmepoolne leping Austria ja Šveitsiga, mis võimaldab piiriülest koostööd kolme riigi vahel.^[viide?] Vaatamata sõjaväe puudumisele on Liechtenstein Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni liige^[11] ja huvitub Euroopa julgeolekupoliitikast. Eriolukorras kehtib üldine sõjaväekohustus 18–60-aastastele meestele.^[viide?]

Liechtenstein on neutraalne riik ja üks väheseid, kellel ei ole sõjaväge. Sõjavägi saadeti laiali varsti pärast Austria-Preisi sõda 1866. aastal. Liechtensteini sõjavägi koosnes siis 80 mehest, kuid sõjategevusest nad osa ei võtnud. Saksa Liidu lagunemine vabastas Liechtensteini rahvusvahelisest kohustusest sõjaväge pidada ja parlament kasutas seda võimalust keeldumaks sõjaväe jaoks raha eraldamisest. Vürst oli sellisele asjade käigule vastu, kuna sõjaväe kaotamine jätnuks riigi kaitseta, kuid andis lõpuks siiski järele ja saatis 12. veebruaril 1868 sõjaväe laiali. Viimane Liechtensteini mundris teeninud sõdur suri 1939. aastal 95 aasta vanuselt.^[12]

Märtsis 2007 eksis 170 liikmeline Šveitsi jalaväeüksus öösel õppuste käigus ära ja sattus kogemata 1,5 kilomeetri sügavusele Liechtensteini. Viga märgates pöördus üksus kohe tagasi.^[13] Šveitsi armee teavitas Liechtensteini eksituse tõttu toimunud invasioonist ja palus vabandust.^[14]

Liechtensteini haridussüsteem hõlmab lasteaia kasvatuse, põhihariduse ja keskhariduse.^[15]

Lapsed käivad lasteaias kaks aastat. Põhihariduse pikkus on viis aastat. Keskharidust omandatakse nelja aasta jooksul kas üldhariduskoolis, reaalkoolis või gümnaasiumis (Unterstufengymnasium). Riigis on ka kunsti- ja muusikakool.

Riigis on kolm ülikooli: Liechtensteini ülikool, 2000. aastal rajatud Liechtensteini Vürstiriigi eraülikool ja 1986. aastal rajatud Liechtensteini instituut.

Liechtensteini tuntumad ehitised on Vaduzi loss ja Gutenbergi loss.

2000 valmis riigis uue kunstimuuseumi hoone. Austria pealinnas Viinis asuvas Liechtensteini muuseumis on eksponeeritud vürsti rikkalik kunstikogu.

Riigi suurim kino on Balzersi lossikino. Riigis on kolm teatrimaja. Riigi vanim teater on TAK teater. Vaduzis asuvad Schlösslekeller ja Liechtensteini noorsooteater.

Liechtensteinis ilmub kaks ajalehte: Liechtensteiner Vaterland ja Liechtensteiner Volksblatt.

Liechtensteini populaarseim spordiala on jalgpall. Liechtensteini jalgpallikoondis kuulub Šveitsi liigasse. Eesti jalgpallikoondis on Liechtensteiniga pidanud aastatel 1993–2013 kokku viis mängu. Teine populaarne spordiala riigis on mäesuusatamine. Riigis asub 7 staadioni, neist suurim on 1998. aastal rajatud 7584-kohaline Rheinpark Stadion.

Liechtenstein on olümpiamängudel osalenud 1936. aastast. Aastatel 1976–2018 võitsid Liechtensteini sportlased mäesuusatamises kokku 10 medalit, neist 2 kulda. Liechtenstein on olümpiamedalite suhtarvult riigi elanike kohta maailma riikide seas esikohal.

• Liechtensteini vürstide loend
• Liechtensteini jalgpallikoondis

• Riik ainsa sõduriga. Uus Eesti, 7. aprill 1938, nr 97, lk 4.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Liechtenstein

• Liechtensteini Vürstiriigi ametlik koduleht

Euroopa maad

Iseseisvad riigid: Albaania | Andorra | Armeenia¹  | Aserbaidžaan¹ | Austria | Belgia | Bosnia ja Hertsegoviina | Bulgaaria | Eesti | Gruusia¹ | Hispaania | Holland | Horvaatia | Iirimaa | Island | Itaalia | Kasahstan² | Kosovo | Kreeka | Küpros¹ | Leedu | Liechtenstein | Luksemburg | Läti | Malta | Moldova | Monaco | Montenegro | Norra | Poola | Portugal | Prantsusmaa | Põhja-Makedoonia | Rootsi | Rumeenia | Saksamaa | San Marino | Serbia | Slovakkia | Sloveenia | Soome | Suurbritannia | Šveits | Taani | Tšehhi | Türgi² | Ukraina | Ungari | Valgevene | Vatikan | Venemaa²

 Sõltuvad alad: Ahvenamaa | Akrotiri ja Dhekelia¹ | Gibraltar | Guernsey | Fääri saared | Jan Mayen | Jersey | Man | Svalbard

 Tunnustamata riigid ja okupeeritud alad: Abhaasia¹ | Lõuna-Osseetia¹ | Põhja-Küpros¹ | Transnistria

¹ loodusgeograafiliselt asub Aasias       ² suurem osa territooriumist Aasias

 Aafrika maad | Aasia maad | Austraalia ja Okeaania maad | Ameerika maad | Euroopa maad

v r Saksa Liidu liikmed (1815–1866)
Keisririik	Austria
Kuningriigid	Preisimaa • Baieri • Hannover • Saksimaa • Württemberg
Kuurvürstiriik	Hessen
Suurhertsogiriigid	Baden • Hessen • Luksemburg • Mecklenburg-Strelitz • Mecklenburg-Schwerin • Oldenburg • Saksi-Weimar-Eisenach
Hertsogiriigid	Anhalt (alates 1863), Anhalt-Bernburg (kuni 1863), Anhalt-Dessau (kuni 1863), Anhalt-Köthen (kuni 1847) • Braunschweig • Holstein • Limburg • Nassau • Saksi-Altenburg (alates 1826) • Saksi-Coburg-Gotha (alates 1826) • Saksi-Coburg-Saalfeld (kuni 1826) • Saksi-Gotha-Altenburg (kuni 1826) • Saksi-Hildburghausen (kuni 1826) • Saksi-Lauenburg • Saksi-Meiningen
Vürstiriigid	Hessen-Homburg • Hohenzollern-Hechingen (kuni 1850) • Hohenzollern-Sigmaringen (kuni 1850) • Liechtenstein  • Lippe • Reussi vanem liin • Reussi noorem liin • Schaumburg-Lippe • Schwarzburg-Rudolstadt • Schwarzburg-Sonderhausen • Waldeck-Pyrmont
Vabalinnad	Bremen • Frankfurt • Hamburg • Lübeck