Eesti Roheline Liikumine

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (August 2021) Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Eesti Roheline Liikumine (lühend ERL) on keskkonnakaitsega tegelev mittetulundusühing, mille eesmärk on parandada Eesti keskkonna olukorda ja suunata ühiskonda rohelisele jätkusuutlikule mõtteviisile.

ERL-i liikmeskonda kuulub umbes 1000 eri vanuses liiget. ERL väike palgaline töötajaskond tegutseb Tartus asuvas kontoris, lisaks on abiks hulk vabatatlikke.

ERL-i finantseerimine toimub grantide abil, mida saadakse nii välismaalt (nt Euroopa Liidu fondidest või läbi partnerorganisatsioonide) kui Eestist (KIK, KÜSK, Keskkonnaministeerium läbi Eesti Keskkonnaühenduste Koja jt), vähemal määral liikmemaksudest ja üksikisikute annetustest.

Eesti Roheline Liikumine tegeleb selliste keskkonnaalaste teemadega nagu linnakeskkond, tarbimine, keskkonnapoliitika ning energeetika ja kliima. Eesmärk on kaitsta Eesti ja laiemas mõttes ka terve maakera keskkonda ning rakendada meetmeid, et piirata edasist looduse hävitamist ja leida uusi alternatiivseid meetodeid senistele jätkusuutmatutele tehnoloogiatele.

ERL on varem korraldanud iga-aastast roheliste rattaretke "Kuidas elad?" ja ERL aastakoosolekuga ühendatud keskkonnakonverentsi "Roheline Foorum". Praegu toimuvad Tallinnas ja Tartus regulaarselt rohelise tee õhtu^[1], mis on keskkonnaharidusliku eesmärgiga arutelud eri teemadel.

ERL-i esimeesteks on olnud Toomas Frey (1988–1990), Tõnu Oja (1991–1998), Peep Mardiste (1998–2005), Taavi Nuum (2004-2008). Hiljem pole juhatuse liikmed endi seast esimeest valinud. Aastast 2002 on ERL-il eraldi tegevdirektor.

21. mail 2020 valiti aastaks ERL-i uus juhatus koosseisus Agor Eiskop, Henri Holtsmeier, Karin Kruup, Peep Mardiste ja Madis Vasser.

ERL-i sündi võib pidada 1986.–1988. aasta fosforiidisõjast osa võtnud keskkonnaaktivistide tegevuse jätkuks. Idee luua loodussõprade poliitiline ühendus käidi avalikult välja ligi 800 rohelise mõttelaadiga inimese kogunemisel 28. aprillil 1988 Tallinna vanas Poliitharidusmajas. Moodustatud initsiatiivgrupp (Juhan Aare, Rein Einasto, Peeter Liiv, Tiit Made, Ants Paju, Vello Pohla, Eino Väärtnõu) töötas välja põhikirja ja programmi projektid. ERL-i asutamiskoosolek toimus Tallinna uue Poliitharidusmaja (hilisem Sakala keskus) suures saalis 23. mail 1988 kõigile avatud rahvakoosolekul. Kohal oli rohkem kui 2000 inimest. ERL-i esimeheks valiti Juhan Aare ja aseesimeheks Tiit Made. Juhatuse koosseisu delegeeriti Rein Einasto, Mario Kivistik, Ott Kool, Peeter Liiv, Endel Lippmaa, Lennart Meri, Ants Paju, Vello Pohla ja Eino Väärtnõu. Koosolek andis signaali Eesti üldsuse vastuseisust NSV Liidu Plaanikomitee ekspertkomisjonile, kes pidi neli päeva hiljem otsustama Virumaale planeeritava fosforiidikaevanduse küsimuse.

6. juunil 1988 toimus Tallinna Linnahallis ERL-i korraldatud rahvakogunemine rohkem kui 5000 inimesele, kus vastu võetud otsuses mõisteti hukka EKP Keskkomitee ebademokraatlik tegevus, avaldati usaldamatust parteijuhtidele Karl Vainole ja Bruno Saulile, nõuti põlevkivi röövkasutamise lõpetamist, Viru soojuselektrijaama rajamise plaanidest loobumist, vööndiaja taastamist, migratsiooniga seotud küsimuste avalikustamist jm. Teine ERL-i rahvakoosolek toimus 25. augustil 1988 Tallinna Linnahallis, kus sama suure osavõtjate foorumi juuresolekul võeti vastu ERL-i resolutsioon nr 1, milles nõuti kategooriliselt Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe Bruno Sauli kui fosforiidikaevanduse eestvedaja ametist vabastamist 60 päeva jooksul. Saul vabastati ametist 16. novembril Eesti NSV Ülemnõukogu istungjärgul. Samal päeval avaldas ERL-i juhatus resolutsiooni nr 2, milles nõuti kokku tulnud Ülemnõukogult paranduste sisseviimist Eesti NSV konstitutsiooni, et oleks tagatud Eesti NSV seaduste ülimuslikkus. Toetati ka ideed vastu võtta Eesti taasiseseisvumisele väga oluline suveräänsusdeklaratsioon, mis ka teoks sai.

ERL-i väljatöötatud otsused, pöördumised ja ühiskonna ümberkorraldamise ettepanekud kandusid kiiresti loomisel olnud erakondade ja liikumiste programmidesse. Sedavõrd, kuivõrd tugevnes ja laienes Rahvarinde poliitiline haare, taandus ERL peamise rahva meelsuse kujundaja rollist. Suurem osa tema liikmetest ühines Rahvarindega. 1990. aasta Ülemnõukogu valimistel osutusid valituks ERL-i egiidi all Vello Pohla ja Villu Jürjo. Tiit Made sai isikumandaadi Eesti Ettevõtjate Erakonna nimekirjast. Arnold Rüütli saadikukandidaatiks esitamise taga oli ka Tartumaa Roheliste Liit.

1991. aastal eraldus ERL-ist poliitikale keskendunud erakond Eesti Roheline Partei ja liikumist jätkas poliitikasse mittesekkuv ühendus, mille tegevuseks sai peaasjalikult keskkonnaprojektidega tegelemine.

ERL-is on läbi oma ajaloo tegelenud paljude erinevate keskkonnateemadega, mh läbi järgmiste töörühmade: energeetika ja atmosfääri, säästva tarbimise, noorte, transpordi, planeeringute jälgimise ja veekaitse töörühm ning metsatoimkond. Hetkel keskendub ERL poliitikate mõjutamisele ja projektidele kolmes valdkonnas:

• energeetika ja kliima
• säästev majandusmudel ja tarbimine
• fosforiit

ERL on mitme rahvusvahelise võrgustiku liige, näiteks

• Maa Sõbrad (Friends of the Earth)
• Puhta Läänemere Ühendus (Coalition for Clean Baltic),
• CEE Bankwatch Network,
• Transport ja Keskkond (Transport & Environment).

Samuti on Eesti Roheline liikumine mitme Eesti koostööplatvormi liikmeks:

• Eesti Keskkonnaühenduste Koda (EKO)
• Vabaühenduste Liit ^[2]
• Arengukoostöö Ümarlaud (AKÜ)
• Tartu Keskkonnahariduse Keskus

ERL-i tegevuse käigus on avaldatud mitmeid trükiseid ja digitaalseid väljaandeid. Mõned näited:

• 1993 "Ökoloogiaraamat" (Håkan Pleijel)
• 1996 "Rannaniidud" – Keskkonnajuht 2/96 (koostanud Aleksei Lotman)
• 1997 "Mets ja kultuur" (koostanud Rein Ahas)
• 1997 "Liiklus ja keskkond" – Keskkonnajuht 1/97 (Mari Jüssi)
• 2001–2014 andis ERL välja teabelehte Rääk
• 2015–... ilmub ERLi infokiri

• ajaleht Igihaljas
• Organic Estonia
• roheline ideoloogia
• Ökoriik Eesti

• Koduleht