Tšuudid

Tšuudid (vene keeles чудь, чюдь) on Vana-Vene leetopissides kasutatud etnonüüm, mida arvatakse 9.–10. sajandi kontekstis tähistavat teatud või kõiki läänemeresoome rahvaid või laiemalt isegi kõiki Kirde-Euroopa mitteslaavlasi, alates 11. sajandist aga enamasti eestlasi. Hilisemas vene rahvakeeles on sõna чудь või selle teisendeid kasutatud erinevate läänemeresoome, aga ka Siberi ja Kaug-Ida rahvaste kohta. 19. sajandil on ametlikus vene keele kõnepruugis nii kutsutud eelkõige vepslasi. Tšuudid on ka tegelased mitmete Kirde-Euroopa rahvaste folklooris.

Allikad

[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed kindlad teated tšuudidest (kirja panduna kujul чудь või чюдь) pärinevad Vana-Vene leetopissidest (esmamainitud 1113. aasta paiku koostatud Nestori kroonikas). On oletatud ka varasemat tšuudide mainimist – ajalookirjutaja Jordanis teatab oma 551. või 552. aastal valminud teoses "De origine actibusque Getarum" ("Gootide ajaloost"), et idagootide kuningas Ermanaric alistas teiste seas ka rahva nimega Thiudos.[1][2][3] Mitmed tänased autorid jagavad aga Riho Grünthali[4] seisukohta, et nime Thiudos ei ühenda tšuudidega miski peale kõlalise sarnasuse, mis pole aga piisav argument 6. sajandil Konstantinoopolis kasutatud nime samastamiseks 12. sajandi Vana-Vene чюдь'iga.[5][6]

Nestori kroonika kohaselt elasid tšuudid "Varjaagi mere" (ehk Läänemere) ääres või läheduses[1][7] (lisaks on leetopissides üksikutel juhtudel nimetatud ka Zavolotšje tšuude (чудь Заволочья), kes elasid Põhja-Dvinaa ja Suhhona jõgikonnas[8]) ja olid koos Novgorodi sloveenide, merjalaste ja krivitšitega 859. aastal varjaagide maksualused. Seejärel ajasid nad varjaagid ajutiselt ära, kuid kutsusid omavahel puhkenud tülide lõpetamiseks 862. aasta paiku jälle tagasi, pannes nii hilisema Novgorodi riigi territooriumil aluse Vana-Vene riigi kujunemisele.[9][10] Tšuudid olid 9.–10. sajandil kõrvuti varjaagide ja vepslastega üks leetopissides enim mainitud rahvaid, kes osalesid võimu teostamisel ja vürstide sõjaretkedel.[10] Näiteks olevat nad 980. aastal toetanud Novgorodi vürsti Vladimir Svjatoslavitšit Polotski allutamisel ja pärast seda arvatavasti aidanud tal kehtestada ülemvõimu kogu Kiievi-Venes. Tšuudide "parimad mehed" olevat koos slaavlastega mehitanud Vladimiri sõjakäigu järel rajatud linnused.[11] Kuni 10. sajandi lõpuni näivad tšuudid Vene kroonikates omavat teatavat erilist staatust, näiteks on neid rahvaste loetelus nimetatud koos varjaagidega ja eraldi teistest rühmadest.[2][6]

10.–11. sajandi vahetuse paiku toimus leetopissides muutus tšuudide ja Vana-Vene riigivõimu vahelistes suhetes – tšuudidest said vaenlased. Mõnedel andmetel leidis esimene Vene vürsti sõjakäik tšuudide vastu aset 997. aastal, kindlamad teated konfliktidest pärinevad aga alates 1030. aastast, mil vürst Jaroslav Tark võitis tšuude ja rajas Tartu kohale Jurjevi linnuse.[12][13] Tšuudidevastaste sõjakäikude kirjeldused nimetavad erinevaid kohanimesid, millest paljud on paigutatavad praeguse Eesti alale. Kokkupõrked koondusid reeglina lühematele ajavahemikele: 2–3 sõjakäiku aastatel 1054 (või 1060)–1061 (mainitakse taas Tartut ja kohta Кедипивъ – ilmselt Keava[14]), 3 aastatel 1111–1116 (Otšela – paigutatud Adselesse või Virumaale[15]; на Бору – paigutatud Metsepolesse, Virumaale, Irboskasse või Peipsist itta[15]; Медвежья голова – Otepää), 3 aastatel 1130–1134 (в Клине – paigutatud Vaigasse või Peipsist itta[15]; Tartu), 2 aastatel 1176–1180 (Otšela), 3 aastatel 1190–1192 (Tartu, Otepää).[16][17][18] Anti Selarti hinnangul näitab konfliktide koondumine, et tegu polnud juhuslike ettevõtmistega ja need sõltusid näiteks sisepingetest Eesti alal ja ametis oleva Vene vürsti agarusest. Leetopissid mainivad ka teistlaadi sündmust: 1141. aastal pagendati Novgorodi possadnik Jakun Miroslavitš в Чюдь ehk tõenäoliselt kuhugi praeguse Eesti territooriumile.[16]

Mitmel korral mainitakse tšuude 13. sajandi alguse kontekstis, peamiselt Liivimaa ristisõja eestlastega seotud sündmuste kirjeldustes: 1210. (leetopissides ekslikult 1212.) aasta sõjakäik kohta на Торму (ilmselt Tõrma Virumaal) ja tšuudide alistamine Otepääl[18][19], 1212. (leetopissides 1214.) aasta sõjakäik на Ереву ja kohta Воробиин (Varbola)[18][20], 1217. aasta Otepää lahing[18][21], 1223. aasta rünnak к Колываню ehk Tallinna piiramine.[18][22] Leetopisside kirjeldusi detailirikkama Henriku Liivimaa kroonikaga võrreldes ilmneb, et isegi juhtudel, kui Henriku kroonika järgi olid eestlased Vene vürstide liitlased, jätavad leetopissid eestlastega samastatavatest tšuudidest ikkagi mulje kui vaenlastest.[23] Pärast Eesti ala allutamist mainitakse tšuude juba Novgorodi vürstide ja sakslaste vahelise võitluse kontekstis, kus tšuudid olid sakslaste liitlased (näiteks osalistena 1242. aasta Jäälahingus). Hilisemast ajast mainivad leetopissid tšuudide mässu "oma bojaaride" vastu Tallinna ja Narva piirkonnas Jüriöö ülestõusu ajal.[18][24]

Herbert Ligi on 10.–11. sajandi vahetusel alanud konflikti põhjuseks pidanud Vladimir Svjatoslavitši ristiusku astumist, seletades sõjakäike teatud mõttes ristisõjana.[25] Marika Mägi arvates on tšuudide staatuse teisenemine seotud ka Skandinaaviast Volgale viiva kaubatee (vt Kaubatee varjaagide juurest kreeklasteni) tähtsuse kahanemisega 1000. aasta paiku. Samal ajal vähenes järsult skandinaavlaste roll Vene riigis, kohalik eliit slaavistus ja Novgorodi piirkond näib allutatavat Kiievi vürstidele. Mägi arvates lõpetasid tšuudid sel ajal vürstile maksu tasumise ja said edaspidi Vene valitsejate vaenlasteks.[26] Andres Tvauri seob tšuudidevastaste sõjakäikude alguse Vana-Vene eliidi slaavistumise käigus toimunud tšuudide (ja teiste kohalike rahvaste) eemaletõrjumisega riigi juhtimisest.[13] Valter Lang peab vene vürstide ja tšuudide vaheliste suhete jahenemist näiliseks. Tema välja pakutud versiooni järgi olid tšuudidest liitlased selleks ajaks juba suuresti assimileerunud ja nende nimi kanti lihtsalt üle võõrastele ja vaenulikele hõimudele.[27]

Lisaks leetopissidele on nimetus чудь või selle teisendid säilinud vene rahvakeeles.[1] Näiteks on vepslasi kutsutud чухарь ning eestlasi ja soomlasi чухна/чухонец/чухонка, mida on sageli (ehkki mitte alati) kasutatud halvustava nimena.[28][29] Laplaste, vene­laste, vepslaste ja komide rahvapärimustes on tšuudid üks keskseid tegelasi (venelastel kujul чудь белоглазая), kes enamasti esinevad kannatajatena, keda novgorodlased ründavad, alistavad või hävitavad. Mõnedes pärimustes on tšuudid aga aktiivne, sõjakas ja julm rahvas, kes ründavad rahulikke elanikke, põletavad külasid ja "õgivad" inimesi. Lapi folklooris tšuudid ainult selles rollis esinevadki.[30] Põhja-Venemaal on ka rohkelt чудь-tüvelisi kohanimesid (näiteks Peipsi järv – Чудское озеро).[1] Uusajal levisid sõna чудь variandid Vene kolonisatsiooniga Siberisse ja Kaug-Idasse, kus venelased kutsusid nii kõiki võõraid rahvaid.[31] 19. sajandil on ametlikus vene keele kõnepruugis tšuudideks kutsutud eelkõige vepslasi.[32] Janne Saarikivi teatel elab Arhangelski oblasti Pinega jõe piirkonnas tänapäevalgi end tšuudideks pidavaid inimesi. Pauli Rahkoneni arvates võib nende näol tegu olla Zavolotšje tšuudide järeltulijatega.[33]

Etümoloogia

[muuda | muuda lähteteksti]

Ühe levinud seisukoha järgi pärineb чудь/чюдь germaani sõnast, mis tähistab 'rahvast'.[34][29] Max Vasmeri arvates on algallikaks gooti þiuda.[35] Petri Kallio, kelle hinnangul põhineb see seisukoht tšuudide ekslikul samastamisel Jordanese mainitud rahvaga Thiudos, pakub välja, et tšuudide nimetus tuleb nendega enim kokku puutunud germaanlaste, vanapõhja keelt kõnelnud varjaagide keelest. Kallio järgi laenasid tšuudid vanapõhja idamurde sõna þjūð oma keelde apellatiivina kujul cuuti, slaavlased omakorda tšuudidelt juba etnonüümina чудь[36] Dmitri Bubrichi oletuse kohaselt laenasid slaavlased selle sõna germaanlastelt nendega juba oma algsel asualal kokku puutudes ja hakkasid sellega algselt germaanlasi endid, hiljem germaanlastega (varjaagidega) seotud Vana-Vene riigi süsteemi kuulunud läänemeresoomlasi tähistama.[37] Alternatiivse variandina pakub Bubrich välja, et germaani algsõnaks on hoopis *þeuþa, tähendusega "oma, sõbralik", ja sellest tuletatud tegusõna *þeuðija, "omaks, sõbralikuks tegema", mis vanaslaavi keelde kandus kujul t'ud', tähendusega 'võõras', millest omakorda tuletatigi чудь.[38]

Julius Mägiste on välja pakkunud, et idaslaavi чудь on laenatud lapikeelsest sõnast čuđđe, mis on märkinud 'vaenlasi, sõjakat rahvast'. Mägiste ja Erkki Itkoneni arvates on lapi sõna algupära läänemeresoome sõnatüvi sūta, tähendusega 'kiil, vai', millega hakati tähistama vadjalasi (ka nimetuse "vadjalased" algne tähendus on sama), kelle ülemvõimu all nad kunagi võisid olla.[29][39] Harri Moora arvates pole vadjalaste Lapimaale ulatunud röövretked aga tõestatavad ega usutavad. Sarnaselt Paul Aristega on ta seisukohal, et idaslaavlased puutusid läänemeresoomlastega kokku märksa varem kui laplastega ega saanud seega nimetust чудь laplastelt laenata.[40][41] Kallio hinnangul pole lapi folklooris esinevad tšuudid samased leetopisside tšuudidega ja ainus nendevaheline seos võib olla asjaolu, et mõlemad nimetused on eraldi laenud vanapõhja keelest.[7]

Dmitri Bubrich on esitanud veel ühe oletusliku algupära. Lähtudes eestikeelsest sõnast täitu(ma), oletab ta, et muinastšuudi keeles eksisteeris see kujul täutü. Täu olevat tähendanud tšuudi, Täulä aga tšuudide maad.[38]

R. Agejeva on arvanud, et чудь/чухна/чухарь seondub metsise nimetusega lapi ja mõnedes teistes Põhja rahvaste keeltes. Näiteks ka vene keele Arhangelski murdes on lapi laenuks peetava sõna чухарь üks tähendusi 'metsis'. Tüvi чух- tuleb tema oletuse kohaselt metsise häälitsuse jäljendusest. Agejeva pakub välja, et metsis võis olla tšuudide tootem.[42]

On ka välja pakutud, et чудь polegi laensõna, vaid on seotud slaavi sõnaga чужой, tähendusega 'võõras'.[31] Teisalt on nii selle kui ka sõna чудо ('ime') seostamist tšuudidega peetud rahvaetümoloogiaks ja samas üheks põhjuseks, miks tšuudid muutusid rahvapärimuses olulisteks tegelasteks.[7]

Kes olid tšuudid?

[muuda | muuda lähteteksti]

9.–10. sajandil

[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed tšuudide küsimust käsitlenud tööd ilmusid 18. sajandil. Näiteks Mihhail Lomonossov samastas tšuudid sküütidega, põhjendades seda nimetuse чудь ja sküütide kreekakeelse nimetuse kõlalise sarnasusega. Kõiki soomeugrilasi pidas ta sküütide järeltulijateks. 19. sajandi keskpaiga soome-ugri keeleteadlane Matthias Alexander Castrén seostas tšuude Skandinaavia saagade Biarmiaga ja oli esimene, kes pidas kroonikates mainitud Zavolotšje tšuude (чудь Заволочья) läänemeresoomlasteks. Castrén juhtis tähelepanu rohketele läänemeresoome laenudele põhjavene murretes ja toponüümikas. Tema täpsemad seisukohad olid aga vastuolulised – kord samastas ta tšuude vessidega, kord rääkis neist kui eri rahvastest, kord samastas Zavolotšje tšuude karjalastega. Mitmed varased uurijad pidasid tšuude ka vepslaste esivanemateks, teised Novgorodi sloveenidest põhja pool elanud läänemeresoomlaste üldnimeks.[43]

Dmitri Bubrich samastas oma 1947. aastal ilmunud töös leetopisside 9. sajandi tšuudid niinimetatud Volhovi tšuudidega – tema oletuse järgi Volhovi jõe alamjooksul elanud erinevate läänemeresoome hõimude kooslusega, kus erilist osa etendasid vessid. Aja jooksul olevat nimetus laienenud teistelegi Vana-Vene riigi läänemeresoomlastele – teiste piirkondade vessidele ja vadjalastele. Vladimir Pimenov arvab, toetudes ennekõike tšuudideteemalisele rahvapärimusele, et tšuudide all mõeldi vepslaste oletatavaid esivanemaid vesse, kes algselt elasid Laadogast ja Äänisjärvest lõunas. Sealt olevat nad liikunud põhja ja kirde poole, kuhu neile varsti järgnesid slaavlased ja komid, mille tagajärjel tšuudid hakkasid assimileeruma. Oma seisukoha põhjenduseks tõi ta muu hulgas välja, et pärimused tšuudidest on seotud vessidele omistatud arheoloogiamälestistega ja et vepslased samastavad end oma pärimustes tšuudidega, venelased ja komid aga reeglina vastanduvad neile. Priit Ligi on Pimenovi arutluskäigu nõrkusena näinud suures osas oletustele toetumist ja teadmata ajal väljakujunenud folkloori-tšuudide vähe põhjendatud samastamist leetopisside tšuudidega.[44]

Alates Jalmari Jaakkola 1935. aastal esitatud seisukohast peavad mitmed uurijad 9.–10. sajandi tšuude vadjalasteks. Jaakkola lähtus asjaolust, et vadjalaste nimetust kasutatakse leetopissides alles alates 1069. aastast. Jaakola ja Julius Mägiste seovad laplaste folklooris esinevad vaenulikud tšuudid (cudde) vadjalaste oletatavate sõjakäikudega laplaste vastu. Mägiste ja tema arvamust jagav Erkki Itkonen väidavad, et tšuudide nimi (oletatava algupärase tähendusega 'kiil, vai') ongi slaavi keelde lapi keelest laenatud. Tšuudide ja vadjalaste identsuses kahtleb Harri Moora, kes ei pea vadjalaste laplaste juurde ulatunud röövretki tõestatavaks ega usutavakski ja leiab sarnaselt Paul Aristega, et idaslaavlased puutusid läänemeresoomlastega kokku märksa varem kui laplastega ega saanud seega nimetust чудь neilt laenata.[39][41] Lauri Kettunen on seisukohal, et Nestori kroonika tšuudide all mõeldi vadjalasi ja nende lähedasi sugulasi Peipsi ja Pihkva järve piirkonnast. Evald Blumfeldt peab tšuudideks aga Peipsi ja Laadoga vahel elanud läänemeresoomlasi – vadjalasi, isureid ja võib-olla ka osa karjalastest.[40]

Korduvalt on 9.–10. sajandi kontekstis mainitud tšuude samastatud eestlastega. Sellist arvamust esitasid ennekõike 18.–19. sajandi autorid [31] ja 1950. aastatel ilmunud Nõukogude ajalookäsitlus[1][45], aga näiteks ka poliitikategelane Aleksander Kesküla ja harrastusajaloolased Edgar Valter Saks ja Enn Haabsaar.[31] Ain Mäesalu on tšuude tõlgendanud eestlaste ja mõningate teiste Peipsist idas elanud läänemeresoomlastena.[46] Teised autorid on kogu Eesti ala elanike tšuudide hulka lugemist siiski põhjendamatuks pidanud.[47] Andres Tvauri hinnangul on tšuude ja eestlasi samastanud 20. sajandi autorid teinud seda erinevatel ja kohati vastandlikel poliitilistel eesmärkidel.[31] Evald Blumfeldti arvates on Nestori kroonikas lisaks "päris" ja Zavolotšje tšuudidele mainitud veel üht omaette rühma, Läänemere-äärseid tšuude, keda ta peab eestlasteks. Tavaliselt peetakse seda mainimist siiski "päris" tšuudide asukoha täpsustuseks.[40] Pauli Rahkonen toob välja, et peaaegu ükski Novgorodi tohtkirjades esinev isikunimi ei meenuta eesti nimesid, ja peab lisaks muudele põhjustele ka sellepärast nende keelelist eestlastega sidumist probleemseks.[48]

Alates Karl Bernhard Wiklundist on levinud oletus, et tšuudid oli eraldiseisev, varakult venestunud läänemeresoome hõim või hõimud.[40] Paul Ariste leiab Wiklundi toetades, et tegu oli Peipsist idas asunud eestlastele ja vadjalastele keeleliselt lähedase hääbunud hõimuga, keda naabrid kutsusid tšuudideks.[41] Harri Moora pakub välja, et tšuudide asuala kattus umbes Pihkva oblasti alaga ja nad kuulusid läänemeresoomlaste idarühma. Tema hinnangul olid tšuudid esimesed, kellega idaslaavlased kokku puutusid, ja nende järgi hakatud hiljem teisigi läänemeresoomlasi samamoodi nimetama. Kagu-Eesti hõimud loeb ta tšuudi hõimude hulka või asetab nende ning põhja- ja läänepoolsete eesti hõimude vahele.[49] Mooraga nõustuvad Silvia Laul ja Andres Tvauri lisavad, et seda kinnitab Pihkva oblastis ja Kagu-Eestis levinud pikk-kääbaste kultuur, mis Eesti osas kattub ühtlasi laias laastus võrumurdelise keelealaga.[42] Seda piirkonda ühendava tegurina toob Tvauri välja kuulumise Peipsi-Pihkva vesikonda, mis aitas kaasa inimeste omavahelisele suhtlusele. Tšuudide keskseks asualaks peab ta Velikaja jõe alamjooksu.[50] Samas on mõned autorid tšuudidele omistanud ka Ilmeni järve ümbruses ning Lovati, Msta ja Volhovi jõgikonnas levinud kõrgeid (3—8 m) kuhelikutaolisi kääpaid.[42]

Keeleteadlase Petri Kallio hinnangul rääkisid tšuudid läänemeresoome sisemaamurret (seda kõneldi tema hinnangul Novgorodi ja Pihkva piirkonnas ning selle ainus säilinud järglane on lõunaeesti keel). Leetopissid tšuudide täpsemat elupaika ei nimeta, aga kuna Irboska on ainus Vana-Vene keskus, mida nendes mõnele muule rahvale ei omistata, siis peab ta usutavaks, et just seal asusid tšuudid.[7] Irboskat on tšuudide oletatavaks keskuseks pidanud teisedki autorid.[2] Kallio arvates kinnitavad seda ka mitmed lähedased kohanimed (Чудское озеро, Peipsi järv; Чудский город, Otepää) ja asjaolu, et Nestori kroonika hilisemate sissekannete ja teiste allikate tšuudid on tihti identifitseeritavad lõunaeestlastena. Tema järgi asustasid tšuudid praeguse Loode-Venemaa ala kuni Põhja-Dvina vesikonnani läänemeresoomlaste ida- ja lõunasuunalise ekspansiooni käigus 1. aastatuhande teisel poolel, samaaegselt slaavlaste põhjasuunalise ekspansiooniga. Sarnaselt mõnegi teise autoriga seostab Kallio tšuude 5.–10. sajandil levinud pikk-kääbaste kultuuriga. Tänu oma kesksele asukohale võis nende keel olla Vana-Vene riigis lingua franca'ks, mis Kallio meelest võimaldaks seletada paralleele lõunaeesti, vepsa ja karjala keelte sõnavaras. Kuna tšuudid olid sel juhul esimesed slaavlastega kokkupuutujad, kandsid viimased selle nime hiljem üle ka teistele läänemeresoomlastele.[51] Osaliselt sarnasel seisukohal on ka keeleteadlased Kalevi Wiik ja Ago Künnap, kelle järgi kuulus tšuudikeelne rahvastik algläänemeresoomlaste kagurühma, asualaga Velikaja jõest ida pool. Lõunaeesti/võru keele kujunemises näevad nad tugevat tšuudi keele mõju.[52]

Jevgeni Rjabinin on 1997. aastal avaldanud arvamust, et tšuudideks kutsuti peaaegu kõiki soome-ugri rahvaid, kellega põhja suunas liikuvad slaavlased kokku puutusid.[53] Anti Selarti 2000. aastal tehtud hinnangu järgi on uurijate seas domineerinud arusaam, et sõnaga чудь on tähistatud Loode-Venemaa läänemeresoome rahvaid ja varasel ajajärgul ehk isegi kõiki Kirde-Euroopa mitteslaavi hõime.[54]

Pauli Rahkonen jõudis aga oma 2011. aastal avaldatud artiklis järeldusele, et Novgorodi ümbruse tšuudid (elasid Volhovi jõe ülemjooksul ja Lauga jõe valgalas) ei rääkinud üldse läänemeresoome keelt, vaid mingit muud nüüdseks kadunud soome-ugri keelt. Tema seisukoht põhineb eelkõige kohanimede analüüsil, mille kohaselt on selles piirkonnas vähe läänemeresoome kohanimesid ja needki tekkisid eeldatavalt hilisema läänemeresoomlaste immigratsiooni tulemusel. Kohanimede keelelised tunnused osutavad mingile muule soome-ugri päritolu keelele (või isegi kahele – läänetšuudi ja idatšuudi – keelele), mis samas erineb teistest teadaolevatest soome-ugri keeltest. Rahkoneni hinnangul mõeldi varastes allikates tšuudide all ennekõike just seda Novgorodi ümbruses elanud rahvast. Sellega on kooskõlas asjaolu, et läänemeresoome isikunimed puuduvad kõige vanemates tohtkirjades ning sarnanevad Karjala maakitsuse ja Ingerimaa nimedega hilisemates kirjades. Lähtudes Riho Grünthali väitest, et varane Novgorodi administratsioonialane keelekasutus ei maini "tšuudide maad", peab ta selle loogiliseks seletuseks, et Novgorod ise oligi "tšuudide maa". Ka tšuudi-etnonüümi levik kohanimedes koondub Novgorodi piirkonda ja sellest kagusse, olles ümbritsevatel läänemeresoome aladel harv või üldse puuduv.[55] Rahkoneni argumenti Novgorodi tšuudide mitteläänemeresoomelisuse kohta on ka mitmed teised uurijad tugevaks pidanud.[56][57] Rahkoneniga sarnasele järeldusele on jõudnud ennekõike arheoloogilise materjali analüüsile toetuv Valter Lang, kes piiritleb tšuudide asuala Isuri platoo idaosa ja sellest lõunasse jääva piirkonnaga Peipsi järvest ida pool kuni Ilmeni järveni ja sealt edasigi. Tema arvates näitavad arheoloogilised leiud, et nimetatud piirkonna rahvastiku keel pärineb sellest lääneuurali keele harust, mille ühest osast kujunesid lõpuks saami keeled. Läänemeresoomlastega seostatav arheoloogiline materjal sinna ei levinud.[58]

11. sajandil ja hiljem

[muuda | muuda lähteteksti]

Valdav osa tšuudide küsimust uurinud teadlasi on seisukohal, et alates 11. sajandist mõeldi leetopissides tšuudide all reeglina[31] või alati[1][59] eestlasi. Kuigi sagedasti ongi чудь eestikeelses tekstis läbivalt ilma lähema selgituseta "eestlaseks" tõlgitud ja seotud Eesti alaga, on mitmed uurijad siiski seisukohal, et tšuudide ja eestlaste täielik samastamine pole põhjendatud. Tvauri peab ka 11. sajandi kontekstis leetopissides mainitud tšuude Pihkva oblastis ja Kagu-Eestis elanud rahvaks.[60] Vürst Jaroslav Targa 1030. aasta paiku korraldatud tšuudidevastast sõjakäiku ja linnuse rajamist Tartu kohale, tšuudide ja eestlaste piirialale, peab ta katseks haarata enda kätte kogu tšuudide asuala.[61] Marika Mägi lähtub sellest, et muinasajal eksisteeris praeguse Eesti territooriumil kaks erinevat kultuuripiirkonda, Ranniku-Eesti ja Sise-Eesti (viimasesse loeb Mägi ka Virumaa), ning et Vana-Vene leetopissid räägivad 11. sajandi sündmustega seoses kahest erinevast Eesti alal elanud rahvast, sossolitest ja tšuudidest. Kuna tšuudidevastased sõjakäigud suundusid ennekõike sisemaa osadesse ja sossoleid peetakse sageli Eesti lääne- ja looderanniku asukaiks, siis järeldab Mägi, et tšuudide all mõeldi Sise-Eesti ja sossolite all Ranniku-Eesti kultuuriala elanikke.[62] Heiki Valk ja Silvia Laul arvavad, et hilisrauaajal ja keskajal tähistas tšuudide mõiste lisaks eestlastele teisigi sarnase keele kõnelejaid, näiteks leetopissides Otšela tšuudideks kutsutud Adsele maarahvast.[63]

Aliise Moora leiab, et leetopissides mainitud tšuudidega peetud lahingud kohas на Бору 1113. aastal ja в Клине 1132. aastal, mida on seotud eestlaste ja Eesti alaga[64], toimusid tegelikult Peipsist ida pool.[16][65] Leetopissides kirjeldatud 1111. ja 1179/1180. aasta sõjakäike Otšelasse, kus viimase teate järgi elasid tšuudid, on paigutatud nii Põhja-Läti Adsele piirkonda kui ka Virumaale.[15] Anti Selart ei pea üheseltmõistetavaks teisigi kroonikateateid, milles puuduvad viited kindlalt Eesti alal identifitseeritavate paikade kohta: 1130. aasta vürst Vsevolodi rüüsteretke "tšuudide maale", 1176. aasta "kogu Tšuudimaa" sõjakäiku Pihkva alla, 1190. aasta kokkupõrget "mereäärsete tšuudidega" Peipsil.[16]

Aastal 1534 kaebas peapiiskop Makar, et Novgorodi aladel elavad tšuudid peavad oma preestreid, keda kutsuvad arbui. Need tšuudid matsid oma surnud kalmetesse ja viisid oma usu palvemajadesse ohvreid. Ka kutsusid nad oma preestreid lastele nime andma.[66] Makari kirjeldusest pole võimalik tuletada, keda ta täpselt tšuudideks nimetas, tõenäoliselt oli aga tegu Novgorodi maadel elavate soomeugri rahvastega.[67]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Priit Ligi 1980, lk 610
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 Mägi 2016, lk 244
  3. ↑ Tvauri 2012, lk 29–30
  4. ↑ Grünthal 1997
  5. ↑ Tvauri 2012, lk 29
  6. ↑ 6,0 6,1 Kallio 2015, lk 91
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 Kallio 2015, lk 92
  8. ↑ Priit Ligi 1980, lk 610, 615
  9. ↑ Mägi 2016, lk 242–243
  10. ↑ 10,0 10,1 Tvauri 2001, lk 220
  11. ↑ Mägi 2016, lk 249
  12. ↑ Mägi 2016, lk 248–249
  13. ↑ 13,0 13,1 Tvauri 2001, lk 222–223
  14. ↑ Tvauri 2001, lk 225–226
  15. ↑ 15,0 15,1 15,2 15,3 Tarvel, lk 549–551
  16. ↑ 16,0 16,1 16,2 16,3 Anti Selart, Ivar Leimus, Linda Kaljundi, Heiki Valk. "Ristiretked ja vallutussõjad 13. sajandi Liivimaal", teoses Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg. Toimetaja Anti Selart. Tartu 2012, lk 27
  17. ↑ Sulev Vahtre. "Eesti ajalugu. Kronoloogia". Olion, Tallinn 1994, lk 15–18
  18. ↑ 18,0 18,1 18,2 18,3 18,4 18,5 Новгородская первая летопись
  19. ↑ Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208-1227. Tallinn : Olion, 1990, lk 66
  20. ↑ Vahtre 1990, lk 89
  21. ↑ Vahtre 1990, lk 118
  22. ↑ Vahtre 1990, lk 161
  23. ↑ Vahtre 1990, lk 118, 161
  24. ↑ Sulev Vahtre. Jüriöö [1343. aasta ülestõus]. Tallinn: Eesti Raamat, 1980, lk 14–15
  25. ↑ Herbert Ligi. "Talupoegade koormised Eestis 13. sajandist 19. sajandi alguseni". Eesti NSV Teaduste Akadeemia, Ajaloo instituut, Tallinn : Eesti Raamat, 1968, lk 38–46
  26. ↑ Mägi 2016, lk 249–250, 252
  27. ↑ Valter Lang. Läänemeresoome tulemised. Muinasaja teadus 28. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018. Lk 253
  28. ↑ Huno Rätsep. "Kui kaua me oleme olnud eestlased?" Oma Keel, nr 14, kevad 2007
  29. ↑ 29,0 29,1 29,2 Paul Ariste 1968, lk 605
  30. ↑ Priit Ligi 1980, lk 610, 613
  31. ↑ 31,0 31,1 31,2 31,3 31,4 31,5 Tvauri 2001, lk 221
  32. ↑ Marje Joalaid. "Vepslastest ja vepsa keelest", Fenno-Ugria, 11.01.2010, lk 5
  33. ↑ Pauli Rahkonen. Finno-Ugrian hydronyms of the River Volkhov and Luga catchment areas. Suomalais-Ugrilaisen Seuran Aikakauskirja – Journal de la Société Finno-Ougrienne 93. Helsinki: Finno-Ugric Society, 2011. Lk 207
  34. ↑ Priit Ligi 1980, lk 611
  35. ↑ Max Vasmer. "Russisches etymologisches Wörterbuch". Heidelberg:Winter. 1953–1958, lk 352
  36. ↑ Kallio 2015, lk 91–92
  37. ↑ Priit Ligi 1980, lk 613
  38. ↑ 38,0 38,1 Priit Ligi 1980, lk 612
  39. ↑ 39,0 39,1 Priit Ligi 1980, lk 614–615
  40. ↑ 40,0 40,1 40,2 40,3 Priit Ligi 1980, lk 615
  41. ↑ 41,0 41,1 41,2 Ariste 1968, lk 605–606
  42. ↑ 42,0 42,1 42,2 Priit Ligi 1980, lk 616
  43. ↑ Priit Ligi 1980, lk 610–611
  44. ↑ Priit Ligi 1980, lk 611–614
  45. ↑ Nt Gustav Naan (peatoimetaja). "Eesti NSV ajalugu I. Kõige vanemast ajast XIX sajandi 50-ndate aastateni". Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1955, lk 71
  46. ↑ Ain Mäesalu. "Muinasaeg", Eesti ajalugu. Õpik 11. klassile. Tallinn: Koolibri 1991. Kaasautorid Küllo Arjakas, Tõnis Lukas ja Mati Laur, lk 28
  47. ↑ Tvauri 2001, lk 224
  48. ↑ Rahkonen 2011, lk 208
  49. ↑ Priit Ligi 1980, lk 615–616
  50. ↑ Tvauri 2001, lk 221–222, 248
  51. ↑ Kallio 2015, lk 92–93
  52. ↑ Künnap 1998
  53. ↑ Rahkonen 2011, lk 207: viide allikale Е. А. Рябинин. Финно-угорские племена в составе древней Руси. Санкт-Петербург, 1997.
  54. ↑ Selart 2000, lk 103
  55. ↑ Rahkonen 2011
  56. ↑ Joonas Ahola, Frog. Approaching the Viking Age in Finland. An Introduction. Kogumikus "Fibula, fabula, fact. The Viking Age in Finland". Toimetajad Joonas Ahola, Frog ja Clive Tolley. Helsinki: Finnish Literature Society, 2014. Lk 77
  57. ↑ Ante Aikio. An essay on Saami ethnolinguistic prehistory. – Mémoires de la Société Finno-Ougrienne, Helsinki: Finno-Ugrian Society, 2012, lk 69
  58. ↑ Lang 2018, lk 243, 252–255
  59. ↑ Vahtre 1994, lk 14
  60. ↑ Tvauri, lk 221–222
  61. ↑ Tvauri, 248
  62. ↑ Mägi 2016
  63. ↑ Heiki Valk, Silvia Laul (2014). Siksälä kalme I. Muistis ja ajalugu. Tartu Ülikool, Ajaloo ja arheoloogia instituut, Arheoloogia osakond. Lk 185
  64. ↑ Nt Vahtre 1994, lk 16; Mäesalu 1991, lk 34; Jüri Selirand. "Eesti muinasaeg", teoses Eesti maast ja rahvast. Muinasajast maailmasõjani. Jüri Selirand, Karl Siilivask. Tartu 1996, lk 47
  65. ↑ Tarvel, lk 549
  66. ↑ K. Krohn Suomens suvun pakanallinen jumalanpalvus. Helsinki 1894.
  67. ↑ Matthias Johann Eisen. Eesti mütoloogia. Tallinn 1995. lk. 9

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Johann Friedrich Hackmann, Theodor Jankowitsch de Miriewo (Федор Иванович Янкович де Мириево), M. Martinski (М. Мартинский) (1787). Краткое землеописаніе Россійскаго Государства. Санкт-Петербург: изданное для Народных учлищ Россійской Имперіи по Высочайшему повелѣнію Царствующія Императрицы Екатерины Вторыя. Lk lk. 48.{{cite book}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tšuudid&oldid=6375380"