Tartu keel
 | See artikkel räägib regionaalkeelest; vana kirjakeele kohta vaata artiklit Lõunaeesti kirjakeel |
Tartu keel (tartu kiil või tarto kiil) on lõunaeesti keelte hulka kuuluv Eesti põline piirkondlik keel ehk regionaalkeel. Traditsioonilise käsitluse järgi on tegemist lõunaeesti keele või eesti keele lõunaeesti murderühma Tartu murdega.
Tartu keelel on Eesti 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 4109 kõnelejat põhiliselt Lõuna-Tartumaal (Sangaste, Otepää, Kambja, Võnnu, Rõngu, Rannu, Puhja, Nõo ja Tartu-Maarja kihelkond). See põline tartu keele ala on tänapäeval jaotunud Tartu, Valga ja Põlva maakonna vahel.
Peamiselt tuntakse tartu keelt siiski ajaloolise tartu ehk lõunaeesti kirjakeele kontekstis. Peamiselt tartu keelel põhinev lõunaeesti kirjakeel oli 17.–19. sajandi Tartu- ja Võrumaa kiriku-, kooli- ja kohtukeel. Lõunaeesti kirjakeele üks vanemaid ja tähtsamaid kirjalikke mälestusmärke on 1686. aastal ilmunud Wastne Testament.
Nüüdisaja kirjanduses on tartu keelt kasutanud peamiselt Mats Traat. Jakob Hurda "Eesti mõtteloo" sarjas avaldatud kirjutiste kogu "Looja ees" (2006) sisaldab tema Rõngu murdes peetud tartukeelseid jutlusi.
Tänapäeval on tartu keel väikesearvulise ja kiiresti vananeva kõnelejaskonnaga. Uuema tartukeelse kirjasõna, meedia ja kooliõpetuse puudumise tõttu on ta hääbumas. Tartu keele kaitseks ja arendamiseks pole tekkinud sellist aktiivset ühiskondlikku liikumist nagu võru, setu ja mulgi keelel.