Veera Pärsimägi

Veera Pärsimägi (neiuna Dveira Lipgorsky; 2. aprill 1893 Tšernigiv – 2. oktoober 1981 Tartu) oli juudi rahvusest Eesti arst.

Ta lõpetas Tšernigivis gümnaasiumi ja astus aastal 1912 eriloaga (kuna tollal polnud naiste õppimine ülikoolides lubatud) õppima Harkovi Arstiteaduse Instituuti, mille lõpetas aastal 1917 arsti astme väärilisena.

Esimese maailmasõja ajal töötas ta arstina rinnetel ja sõjaväehospitalis Voronežis, kus tutvus oma abikaasaga. Aastal 1921 opteerus ta abikaasaga Eestisse, kus ta omandas eesti keele ja kodakondsuse. Aastatel 1924–1925 töötas ta asndusarstina (dr. Robert Lattiku viibimise ajal täiendusel Viinis), hiljem oli Valgas sise- ja lastearst. Aastatel 1929–1930 läbis ta Riias stomatoloogilised kursused ja töötas seejärel aastatel 1930–1941 Nõmmel erapraktiseeriva stomatoloogina. Aastatel 1941–1944 ta ei töötanud ja teda ähvardasid Saksa repressioonid, kuid eestlastest sõprade (dr. Boris Voogase ja dr. Paul Tease) abil õnnestus tal ennast varjata kogu Saksa okupatsiooni aja. Aastal 1944 asus ta tööle Nõmme polikliiniku jaoskonnaarstina ja kiirabijaama arstina, aastal 1965 jäi ta pensionile.

Dr. Veera Pärsimägi suri aastal 1981 Tartus ja ta on maetud Rahumäe kalmistule^[küsitav].

Tema abikaasa Manivald Pärsimägi oli apteeker; neil oli kaks tütart: Olga ja Aino (1927–1972). Olga, samuti Olga abikaasa Karl Lust olid arstid, Aino abikaasa oli kirjanik Villem Gross; abikaasa vend Karl Pärsimägi oli kunstnik.

• Helbe Merila-Lattik. Eesti arstid 1940–1960. Lk. 295.