Vendée departemang

See artikkel räägib departemangust; jõe kohta vaata artiklit Vendée jõgi

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Vendée departemang
prantsuse Département de la Vendée border
Lipp Vapp
Pindala: 7015 km²
Elanikke: 699 459 (1.01.2021)[1]
Rahvastikutihedus: 99,7 in/km²
Keskus: La Roche-sur-Yon

Vendée departemang [van'dee] on 2. järgu haldusüksus (departemang) Prantsusmaal Atlandi ookeani ääres Pays de la Loire'i piirkonna põhjaosas. Seda ümbritsevad Loire-Atlantique'i, Maine-et-Loire'i, Deux-Sèvresi ja Charente-Maritime'i departemang.

Vendée on saanud nime sealt läbi voolava Vendée jõe järgi.

Halduskeskus ja suurim linn on La Roche-sur-Yon.

Antiikajal elasid Vendée territooriumil tõenäoliselt Akvitaania gallialased, kes olid osalised Julius Caesari vastu võitlevas liidus. Keiser Augustus ühendas selle ala Loire'i suudmest lõuna pool asuva piktonite hõimu alaga umbes 16 eKr.

Seega sai see territoorium umbes 2000 aastat tagasi Alam-Poitou osaks (mereäärne Poitou). Vendées asuva Luçoni piiskop Richelieu mainis, et see on "Prantsusmaa kõige mudasem" piiskopkond. Alam-Poitou sattus 16. ja 17. sajandil ususõdade keskmesse, kuna departemangu idaosas elas palju protestante. Tugevad repressioonid sundisid protestante usku vahetama või pagulusse minema ja Vendéest sai katoliku piirkond.

Vendée departemang moodustati Prantsuse revolutsiooni algul 4. märtsil 1790. Algul oli selle halduskeskus Fontenay-le-Comte.

Prantsusmaa ajaloos on Vendée kuulsaks saanud Prantsuse revolutsiooni aegsete ja selle järgsete ülestõusudega, mida nimetatakse Vendée sõdadeks. Aastatel 1793–1796, 1799, 1815 ja 1830 võitlesid rojalistid ja ülestõusnud talupojad (valged) revolutsionääride armee (siniste) vastu.

Vendée revolutsioonieelne ajalooline taust oli erinev teiste provintside ja Pariisi omast. Seal ei olnud klassidevahelised erinevused nii suured, aadelkond oli kohaliku eluviisiga ja rohkem sallitud kui Prantsusmaa teistes osades.^[2] Alexis de Tocqueville on täheldanud, et 1789. aastaks elas enamik Prantsuse aadelkonnast linnades, kuid üks väheseid piirkondi, kus aadlikud elasid talupoegadega koos maal, oli Vendée.^[3] Kuna revolutsiooni üks eesmärke oli võidelda kiriku ülemvõimu vastu, vähendas revolutsioonimeelsust Vendées veelgi lihtrahva tugev poolehoid katoliku usu suhtes. Nad panid pahaks roomakatoliku kirikule pealesurutavaid karme tingimusi. Kui sellele lisaks kuulutas revolutsiooniline valitsus 1793. aastal välja sundusliku väeteenistusse võtmise, puhkeski ülestõus.

Vendée sõdade tulemusena hukkus sadu tuhandeid inimesi ja Vendées on siiani säilinud revolutsioonivastane meelsus sellega kaasnenud terrori tõttu. Hukkunud lihtrahva hulgas oli palju naisi ja lapsi, kuna revolutsionäärid üritasid ülestõusu maha suruda väga julmade võtete abil, näiteks kirikute põletamine koos elavate inimestega. Vandéelased on taotlenud selle sündmuse kuulutamist genotsiidiks, kuid seda taotlust ei ole rahuldatud.^[4]

Etendusi Vendée ajaloost esitatakse igal suvel Puy du Fou ajalooteemalises puhkepargis. Etendustest võtab osa 3200 vabatahtlikku, kes osalevad võimsates massistseenides.

Prantsusmaa esimene keiser Napoleon I määras oma dekreediga 25. maist 1804 Vendée administratiivkeskuseks La Roche-sur-Yoni linna. Sellega pani ta aluse moodsa linna sünnile, mille tolleaegsed insenerid kujundasid viisnurgana, mis ümbritseb hiiglasuurt linna keskväljakut. Osa hooneist valmis pärast Prantsuse esimese keisririigi kokkuvarisemist, näiteks Saint-Louis' kirik sai valmis 1829. aastal. Euroopas on ainulaadne ka asjaolu, et Roche-sur-Yoni linna nime on vähem kui 70 aasta jooksul (1804–1870) muudetud kaheksa korda, kusjuures neli korda on linna nimi olnud Napoleon.

 Pikemalt artiklis Vendée departemangu haldusüksuste loend

Departemang jaguneb poliitiliselt 31 kantoniks ja 282 vallaks:

• La Roche-sur-Yon
• Challans
• Les Herbiers
• Les Sables-d'Olonne
• Fontenay-le-Comte
• Chantonnay

Prantsusmaa lääneosas domineerib mereline kliima, millele on iseloomulik suur sademete hulk. Talved on pehmed (keskmiselt 3ºC) ning suved on jahedad või soojad (keskmiselt 25 ºC).^[5]

Vendée rannikul asuvas Les Sables d'Olonne'i vallas paistab päike keskmiselt 2000 tundi aastas. Seetõttu on Vendée rannikut hakatud nimetama „valguse rannikuks“. Tänu päikeselisele kliimale, ilusatele supelrandadele, väikesadamatele ja hotellidele on Les Sables d'Olonne suurepärane puhkepiirkond.

1999. aasta seisuga töötas enamik Vendée elanikest teenindussektoris (58,5%). Olulised majandusvaldkonnad on ka tööstus ja ehitus (33,1%) ning põllumajandus (8,4%).

Ajakirja L'Express 2006. aasta uuringu kohaselt on Vendée majanduslikult kõige dünaamilisem departemang Prantsusmaal. Selle majandusele on iseloomulik töötuse madal tase ning väga suur väikese ja keskmise suurusega ettevõtete osakaal (üks ettevõte iga 14 elaniku kohta).

Turism on Vendée kõige tähtsam majandusharu. Igal aastal külastab Vendéed umbes kolm miljonit turisti ehk Vendée elanikkonnast mitu korda rohkem inimesi. Nende arvude poolest ja ka majutuskohtade arvu poolest on Vendée Prantsusmaa departemangude hulgas teisel kohal.

Põhiline turismipiirkond asub Atlandi ookeani rannikul, kus on valdav mereäärne turism. Vendée rannik on 250 km pikk, seal asub 140 päikesepaistelist supelranda. Saint-Hilaire-de-Riez, Saint-Jean-de-Monts, Les Sables-d'Olonne ja Saint-Gilles-Croix-de-Vie on tuntud kuurortlinnad. L'île de Noirmoutier ja L'île d'Yeu saarte elanike arv muutub suvel tänu turistidele kümnekordseks. Sisemaal areneb maaturism tänu sellele, et kohalikud elanikud osutavad suvel oma majades majutusteenust. Vendée idaosas puudub küll kokkupuude merega, kuid seal asub Puy du Fou ajaloopark, mida külastab 1,45 miljonit inimest aastas.

Vendée rahutu ajaloo tunnistajatena asub seal palju losse, kloostreid, muuseume ja muid ajaloolisi vaatamisväärsusi. Näiteks Terre-Neuve'i, Barbe-Bleue, Tiffauges ja Bluebeard'i lossid. Vouvant küla, mis asub 12 km kaugusel Fontenay-le-Comte'ist, on nimetatud Prantsusmaa üheks ilusaimaiks külaks.^[5]

Vendée on põhiliselt maapiirkond, kus põllumajandusel on tähtis koht. Eriti olulised on looma- ja linnukasvatus. Seetõttu on sinna loodud arvukalt toiduainetööstusega tegelevaid ettevõtteid. Mõni neist on tootevaliku suurendamiseks kasutanud ära kohalikku kokakunsti ja valmistab selliseid traditsioonilisi toite nagu näiteks Vendée sink (toorsuitsusink) ja brioche (nupsusai – kolmest väiksemast pärmitainast kuklist koosnev sai).

Vendées on mitu suurt kalasadamat, neist tähtsaim on Les Sables-d'Olonne. Teine oluline sadam, Saint-Gilles-Croix-de-Vie, on Prantsusmaa suurim sardiinipüügi poolest. Tugevalt juurdunud kalapüügitraditsioon on ka Île d'Yeu saarel. Samuti ei tohi unustada kala- ja austrikasvatuse ning austripüügi osatähtsuse suurenemist. Kalapüügi sektoris on loodud 4000 töökohta maal ja 1400 töökohta merel.

Juhtiv jahtlaevade tootmise ettevõte maailmas Bénéteau S.A. on pärit Vendéest. Selle peakorter asub Saint-Gilles-Croix-de-Vie's, tehaseid on ka mujal Vendées. 1990. aastail omandas see ettevõte oma peamise konkurendi Jeanneau, mis asus Herbiersis.

Tekstiili ja rõivatööstus on rahvusvahelise konkurentsi tõttu alla surutud, kuid tegutsevaid ettevõtteid siiski leidub. Roche-sur-Yonis asub Michelini tehas. Lisaks tegutsevad Vendées Essweini nõudepesumasinate tehas, haagiste ja poolhaagiste tootja Samro, aknaid ja verandasid tootev Concept Alu ja teised.

Vendée sõdade põhjal on kirjanik Victor Hugo kirjutanud romaani "Quatrevingt-treize". See 1874. aastal ilmunud teos jäi kirjanikul viimaseks. Romaan koosneb kolmest tegevusliinist, neist igaüks jutustab erineva loo, kujutades ajaloolisi sündmusi eri vaatenurgast. Vendéed on oma teostes maininud ka Karl Marx, kes kasutas seda sõna "jätkuva revolutsioonivastase tegevuse lätte" tähenduses.

Vendées on maailma ühe suurema purjeregati Vendée Globe'i kodusadam. See on ümber maailma purjetamise võistlus, mis toimub iga nelja aasta tagant. Traditsiooniliselt on selle stardipaik Les Sables d'Olonne'is. Vendée ettevõtjate jaoks toimib regatt vitriinina enda reklaamimiseks, kuna paljud neist sponsoreerivad osalejaid.^[6]

Vendée oli 1990., 2005. ja 2011. aastal jalgrattaralli Tour de France stardipaik. 2011. aastal oli start eriti vaatemänguline, kuna see toimus Passage du Gois'l. See on Noirmoutier' saart maismaaga ühendav 4,5 km pikkune teetamm, mille ookeanivee tõus kaks korda päevas sügava veega üle ujutab.^[7]

Puy du Fou ajaloopargis toimub igal suvel suurejooneline ajaloolise sisuga Cinéscénie valguse- ja muusikaetendus, kus osalevad tuhanded vabatahtlikud. Taoliste etenduste korraldamine on tavapärane Vendée paljude losside juures. Nendes osalevad näitlejatena kohalikud elanikud.

Vendées tegutseb mitu rahvamuusika ansamblit, näiteks Arbadétorne, Duo Bertrand ja Ecclerzie, kus mängitakse kohalikke rahvapille: Lõuna-Bretagne'i ja Marais Breton-Vendée torupille, vielle à roue'd (klahvide ja vändaga keelpill) ja muid.

Atlandi ookeani ranniku traditsioonilised toidud on Vendée-Atlandi austrid, L'Aiguillon-sur-Meri rannakarbid, Saint-Gilles-Croix-de-Vie sardiinid ning lisaks krevetid, anšoovised, meriahven, merikeel, makrellid jpm. Piirkonnas tüüpiline valmistoit on Margaretesi hautis, mida valmistatakse tindikalast.

Vendée peamised eritooted on mogette oad (valged oad), bonnotte kartulid (Noirmoutier saarelt pärit kartulid), Vendée gache (magus saiake), prefou (küüslauguvõiga määritud soe sai), trouspinette (aperitiiv veinist ja marjadest), caillebottes (hapendatud kitse- või lambapiim) ja muidugi mereannid.

Vendée on kuulus ka hanemaksapasteeti (foie gras) tootmise poolest.^[8] Tüüpilise pearoana on levinud Jambon-mogettes: valged oad koos praetud Vendée singiga. Õrna liha poolest on tuntud musta kana ja Challansi kohikuke liha. Parimad veinid on pärit Vixist, Bremist, Mareuil'st ja Pissotte'ist.

• Vendée.fr
• Vendée.pref.gouv.fr
• Photo-Vendée.com
• Vendée-guide.co.uk