1. Diviis

Mitte segi ajada 1. Eesti diviisiga

1. Diviis
Tegev 1918–1940
Riik Eesti Vabariik
Kuuluvus Eesti Rahvavägi
Haru Eesti maavägi
Suurus diviis
Tähtpäevad 21. november 1918
Lahingud

Eesti Vabadussõda

Ülemad
Praegune ülem -
Võtmeisikud Aleksander Tõnisson

1. Diviis oli Eesti Rahvaväe ja Kaitseväe väekoondis, aastatel 1918 – 1940.

Eesti Rahvaväe 1. Diviis oli Eesti esimene väekoondis, mis formeeriti ja suundus Vabadussõtta. Vabadussõja järel oli diviisi vastutuspiirkond Kirde- ja Põhja-Eesti.

Diviisiülemad

[muuda | muuda lähteteksti]
  • kindralmajor Aleksander Tõnisson, 1. Diviisi ülem, 21. november 1918 – 29. detsember 1919,
    • Johan Unt, 1. diviisi ülema abi, 1. aprill – 24. oktoober 1919,
    • polkovnik Otto Heinze, 1. diviisi ülema abi, 24. oktoobrist 1919– Vabadussõja lõpuni
1. Diviisi Staap
1. Diviisi staap Rakveres, Piiri 8. Endine Rakvere Õpetajate Seminari hoone
Tegev 21. november 1918–1940
Riik Eesti Vabariik
Haru Eesti maavägi
Suurus diviis
Garnison/staap Narva (1919–1932)
Rakvere (1932–1940)
Tähtpäevad 21. november 1918
Lahingud

Eesti Vabadussõda

Ülemad
Praegune ülem -
Võtmeisikud Jaan Rink
Nikolai Reek
Konrad Rotschild
Viktor Liivak
Emil Kursk
Paul Triik
Ants Matsalo
August Balder
Voldemar Karl Koht
  • kindralmajor Aleksander Tõnisson, 1. Diviisi ülem, 26. oktoober 1920 – 30. juuni 1921
  • kindralmajor Otto Heinze, 1. Diviisi ülem, 1921. aasta juuni – 1. oktoober 1928,
  • kindralmajor Aleksander Tõnisson, 1. oktoober 1928 – 31. oktoober 1932,
  • kindralmajor Otto Heinze, 1. Diviisi ülem, 17. oktoobrist 1932 – 20. maini 1933,
  • kindralmajor Aleksander Tõnisson, 1. Diviisi ülem, 18. mai 1933 – 14. september 1933,
  • kindralmajor Herbert Brede, 1. Diviisi ülema kt, 1. september 1933 – 5. september 1934,
  • kolonel Jaan Kruus, 1. Diviisi ülema kt, 6. september 1934 – 1936
  • kolonel/kindralmajor Jaan Kruus, 1. Diviisi ülem, 10. veebruar 1936 – 1. september 1936
  • kindralmajor Aleksander Pulk, 1. Diviisi ülem, 1. september 1936 – 8. november 1939,
  • kolonel Paul Triik, 1. Diviisi ülem, 8. november 1939 – 1940,

Diviisi staabiülemad

[muuda | muuda lähteteksti]

1. Eesti Jalaväediviis 1918. aasta veebruaris

[muuda | muuda lähteteksti]

Seoses Eesti Vabariigi väljakuulutamisega 24. veebruaril 1918 muutusid 1. Eesti Jalaväediviisi eesti rahvusväeosad Eesti sõjaväeks. Esimene päevakäsk, kus on mainitud Eesti sõjaväge, ilmus 28. veebruaril. 1. Eesti Diviisi jalaväebrigaadi komandör oli kindralmajor Aleksander Tõnisson.

Jalaväebrigaadi kuulusid:
Suurtükiväebrigaad, ülema kohusetäitja kapten Karl Tiitso
Ratsapolk alampolkovnik Adolf Rosenbergi juhtimisel
Insenerirood alamkapten Artur Normaku juhtimisel[1].

Eesti sõjaväeüksused likvideeriti Saksa okupatsioonivõimude poolt ajavahemikus 20. märtsist kuni 15. maini 1918. aastal.

1. Diviis 1918. aasta novembris

[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse korraldusega 21. novembrist 1918 moodustati Eesti Rahvavägi ja 1. Diviisi ülemaks määrati kindralmajor Aleksander Tõnisson, diviisi staabiülemaks polkovnik Jaan Rink.

1. Diviisi koosseisus moodustatavate polkude asukohtadeks määrati:

Suurtükiväe-, ratsaväe- ja inseneriväepolkude asukohaks määrati Tallinn. Diviisi arst dr. Hans Leesment.

1. Diviis Vabadussõjas

[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti sõjavägede ülemjuhataja J. Laidoneri korralduse alusel kuulus 1. diviisi tegevus- ja kaitsepiirkonda Viru maakond ja Narva linn.

1918. aasta novembris alanud Eesti Vabadussõjas tegutses 1. diviis Põhja-Eestis ja Viru rindel ning Koos Vene Loodearmeega ka Operatsioon Valge Mõõk lahingutes Krasnaja Gorka operatsioonis ja Krivasoo lahingus.

1. Diviis 1920–1940

[muuda | muuda lähteteksti]

Diviisi paiknemispiirkonnaks jäi pärast sõja lõppu Põhja- ja Kirde-Eesti. Staap paiknes Rakveres, 1920. aastal kuulusid 1. diviisi koosseisu: 1., 4. ja 9. jalaväepolk, 1. suurtükiväepolk, 2. raskesuurtüki kindluse divisjon, Balti pataljon, Ingeri pataljon, 1. diviisi tagavarapataljon.

1921. aasta alguseks kuulusid 1. diviisi koosseisu: 1. Jalaväepolk, 4. ja 5. Üksik jalaväepataljon, 1. ja 2. Suurtükiväegrupp, 1. Lennuväedivisjon, Soomusrongide rügement.

15. märtsist 1924. aastal muudeti suurtükiväe organisatsioon järgmiseks: 1. diviisil oli 1. diviisi suurtükivägi (1. suurtükiväerügement (kapten Hugo Kauler) ja 2. kindluse suurtükiväe divisjon (kapten Georg Vestel) ), 2. diviisil 2. diviisi suurtükivägi ja 3. diviisil 3. suurtükiväe rügement. Mõlema diviisi suurtükiväed jagunesid kaheks grupiks.

Diviisi rajooni kuulusid, alates 1928. aastast Virumaa ja Järvamaa[2] ja 1. veebruarist 1940 Narva Sõjaväeringkond (idapoolne osa Virumaast) ja Viru-Järva Sõjaväeringkond (läänepoolne osa Virumaast ja Järvamaa[3]). 1. diviisi kaitsepiirkonna piirideks olid: põhjas Soome laht, lõunas Peipsi järve põhjakallas, Mustvee, Torma (välja arvatud), Vägeva raudteejaama joon ja läänes Vägeva jaam, Tapa, Altja joon[4].

Riigivanema otsusega 1940. aastast, alates 1. veebruarist jaotati Eesti Vabariigi maaala neljaks diviisi rajooniks ja viimased omakorda sõjaväeringkondadeks järgmiselt:

Diviisi struktuur 1939. aastal:

  • juhatus ja staap Rakveres:

1. juulil 1940 kuulus diviisi koosseisu 3677 meest, tegelikult oli nimekirjas 2939 ja kohal 2631.

  1. Hannes Walter, Eesti kaitsevägi 80. Eesti diviis Saksa okupatsiooni ajal, Õhtuleht, 5. aprill 1998
  2. KAITSEVÄE ORGANISATSIOONI JA KOOSSEISUDE SEADLUS, Vabariigi Valitsuse poolt 27. aprillil 1928 a. antud seadlus, Riigi Teataja nr. 1 - 1922 a
  3. "Vabariigi Presidendi otsus nr.3, 16. jaanuaril 1940". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. märts 2016. Vaadatud 28. veebruar 2012.
  4. ERA. 495-12-56. L 7, I diviisi kaitsepiirkonna kaitseplaan. Kinnitatud 10.05.1930
  5. Loodi neli diviiside piirkonda., Uus Eesti, nr. 25, 27 jaanuar 1940