Aleksandr Alehhin

See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2018) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Aleksandr Alehhin
Sünniaeg	31. oktoober 1892 Moskva
Surmaaeg	24. märts 1946 (53-aastaselt) Estoril
[muuda Wikidatas]

Aleksandr Alehhin (vene keeles Александр Александрович Алехин; prantsuse keeles Alexandre Alekhine; 31. oktoober (19. oktoober vkj^[1]) 1892 Moskva, Venemaa – 24. märts 1946 Estoril, Portugal) oli male maailmameister 1927–1935 ja 1937–1946.

Ametlikel võistlustel mängis Alehhin vähemalt 1366 partiid. Ta oli suur male populariseerija. Ta pidas palju loenguid ja andis simultaane, kus mängis kokku umbes 28 000 partiid.

1978. aastal nimetati asteroid nr 1909 tema järgi. 1992. aasta nimetas Rahvusvaheline Maleföderatsioon Alehhini aastaks.

Aleksandr Alehhini isa oli maaomanik ja duuma saadik, ema töösturi tütar. Alehhin hakkas malet mängima 7-aastaselt ema ja venna õpetamisel. Suure elamuse ja tõuke tema malelisse arengusse andis see, kui ta 1. detsembril 1902 vaatas pealt Harry Pillsbury maailmarekordilist pimesimultaani Moskvas. Sellest simultaanist võttis osa ka ta vend.

Nii nagu hiljem Paul Kereselgi mängis Alehhini maletajaks kujunemisel suurt osa kirimale. Oma esimese turniiripartii mängis ta aga alles 1907, seni oli ta harjutanud kodus.

1909. aastal võitis ta Peterburis ülevenemaalise asjaarmastajate turniiri. 1911–1914 õppis ta Peterburis ning omandas juristikutse. 1914. aastal saavutas ta Peterburi rahvusvahelisel turniiril suurmeistri nimetuse.

1914. aasta 1. augustil, kui Alehhin osales turniiril Mannheimis, kuulutas Saksamaa Venemaale sõja. Turniir jäi pooleli. Kõik venelastest osavõtjad interneeriti. Lõpuks 14. septembril lubati Alehhinil Saksamaalt lahkuda, aga näiteks Jefim Bogoljubov jäigi sinna elama. Oktoobri lõpuks jõudis ta Baseli, Genova, Londoni ja Stockholmi kaudu tagasi Peterburi.

1915. aastal suri Alehhini ema ja 1917. aastal isa.

1918. aasta sügisel võttis Alehhin ette tollel ajal ohtliku teekonna Kiievisse ja Odessasse. Sellel ajal oli peaaegu kogu Ukraina haaratud sõjategevusest ning olud muutusid väga sageli. Küll valitsesid Odessas Saksa – Austria-Ungari, siis Briti-Prantsuse väed, tuli Punaarmee, siis läks linn Mahno vägede kätte. Aprillis 1919 hõivas linna teist korda Punaarmee ning pani toime massilisi hukkamisi. Kokku hukati nelja kuu jooksul Odessas 1300 inimest. Arreteeriti ka Alehhin, süüdistatuna spionaažis. Juuli lõpus sõitis Alehhin tagasi Moskvasse. Sel ajal lähenesid Odessale juba Denikini väed, mis hõivasid selle 24. augustil.

1920. aastal abiellus Alehhin endast vanema vene parunessi Aleksandra Batajevaga. Ka alustas ta filmistuudios tööd näitlejana. Seejärel astus ta Venemaa Kommunistlikku (bolševike) Parteisse ning 1920–1921 töötas ta 9 kuud NKVD Miilitsa Peavalitsuse Kriminaaljälituse Valitsuses ning ka Kominterni tõlgina. 1920. aasta oktoobris tuli ta esimeseks Nõukogude Venemaa maletšempioniks.

1920. aasta oktoobris tutvus ta šveitsi ajakirjaniku Anneliese Rüeggiga, kellega abiellus 1921. aasta märtsis. Samal aastal lahkusid nad Venemaalt, algul Riiga, sealt Berliini ja Pariisi. Mõni kuu hiljem jättis ta ka oma teise naise maha. Venemaale ei pöördunud ta enam kunagi tagasi. Peaaegu 7 aastat (1914–1921) ei olnud Alehhinil võimalik kohtuda välismaiste tippudega.

1925. aastal sai ta Prantsusmaa kodakondsuse ning Sorbonne'i ülikoolis doktorikraadi. Samal aastal püstitas ta maailmarekordi pimemales, andes simultaani 28 laual. Ta võitis 22, viigistas 3 ja kaotas samuti 3 partiid. 1926. aastal abiellus Alehhin kolmandat korda, sedapuhku vene ohvitseri lese Nadežda Vassiljevaga.

1927. aastal võitis ta Buenos Aireses peaaegu kolm kuud kestnud 34-partiilises maailmameistrimatšis José Raúl Capablanca tulemusega +6 -3 =25. 1929. aastal kaitses ta tiitlit: matši Bogoljuboviga võitis ta +11 -5 =9. Bogoljuboviga kohtus ta tiitlimatšis veel teistki korda: 1934. aastal alistas ta vastase +8 -3 =15.

1933. aastal ületas ta Chicagos pimemale rekordi, andes simultaani 33 laual. Tulemuseks kujunes +19 =9 -4.

Temast sai Mehhiko armee aukolonel.

1934. aastal abiellus ta juba neljandat korda, sedakorda endast 16 aastat vanema ameeriklanna Grace Wishardiga. Nad kohtusid ühel turniiril, mille Wishard võitis ning mille auhinnaks oli Alehhini raamat.

Ootamatult kaotas ta 1935. aastal tiitli Max Euwele +8 -9 =13. Räägitakse, et matši kaotuse üheks põhjuseks oli alkoholiprobleem. 1937. aastal võitis ta aga revanšmatši +10 -4 =11. Pärast revanšmatši võitu hakkas Alehhin planeerima naasmist NSV Liitu (sinna ta küll kunagi tagasi ei jõudnud). 1938. aastal algasid läbirääkimised Alehhini ja Mihhail Botvinniku vahelise maailmameistrimatši pidamiseks. Saavutati ka kokkulepe, kuid Teise maailmasõja tõttu jäigi matš pidamata.

Augustis 1939 tapeti Venemaal ta vend Aleksei (1888–1939). Alehhin ise viibis sõja puhkedes Buenos Aireses maleolümpial. Prantsusmaa võistkonna kaptenina keeldus ta mängimast Saksamaa võistkonna vastu. Jaanuaris 1940 mobiliseeriti Alehhin Prantsuse armeesse. Seal oli ta tõlk ja sanitaarohvitser.

Pärast Prantsusmaa lüüasaamist asus ta Marseille'sse. Oktoobris 1940 taotles ta luba sõiduks Kuubale, et mängida matši Capablancaga. Luba ta ei saanud. Seejärel kirjutas ta hulga natse ülistavaid ja juute halvustavaid artikleid. Aprillis 1941 sai Alehhin lõpuks loa sõita Lissaboni, aga luba jäi saamata ta abikaasal. Septembris 1941 lubas Saksamaa maleliidu president Ehrhardt Post, et kui Alehhin mängib Müncheni turniiril, siis lubatakse ta naisel temaga taas ühineda. Alehhin tegigi seda ning mängulaual seisis svastika.

1942. aasta juunis osales Alehhin Salzburgi turniiril, kuhu oli kutsutud ka Euwe. Viimane aga keeldus osalemast, kuna turniiril osales Alehhin, kelle juuditeemalised artiklid olid Euwe jaoks väljakannatamatud. Turniiri Alehhin võitis, teiseks tuli Keres.

1943. aasta jaanuaris haigestus Alehhin Prahas sarlakitesse ning ta paigutati samasse haiglasse, kus Richard Reti samasse haigusesse 1929. aastal suri. Oktoobris sõitis ta Madridi turniirile, kuhu ta aga hilines, sest paigutati sanatooriumisse alkoholismi ja vaimuhaiguse tõttu. Tegelikuks põhjuseks arvatakse olevat, et ta ei soovinud enam mängida Saksamaa eest. Oma elu lõpuni elaski ta Hispaanias ja Portugalis.

1944. aastal suri Moskvas ta õde Varvara.

Aastail 1939–1945 osales Alehhin Saksamaal ja Saksamaa poolt vallutatud aladel 23 turniiril ja matšil, millest võitis 19.

Äkitselt pärast sõja lõppu osutus ta täielikult maleelust eemale tõrjutuks. Ta üritas oma vanade sõprade kaasabil taas organiseerima hakata matši Botvinnikuga, kuid 1946. aastal suri Portugalis Estorilis vaesuses ja täielikus üksinduses. Päev pärast tema surma saabus kauaoodatud kutse Suurbritanniast maailmameistrimatšile Botvinnikuga.

Kinnitati, et ta lämbus lihatüki kätte. Hiljem aga ametliku surmatunnistuse välja andnud arst kinnitas, et Alehhin hoopis mõrvati ning Portugali valitsus käskis tal kirjutada surma põhjuseks südameataki. On oletatud, et Alehhini mõrvas Prantsuse vastupanuliikumine koostöö pärast natsidega.

Valitsev male maailmameister Alehhin suri 53-aastaselt 24. märtsil 1946 Portugalis üks päev pärast seda, kui talle oli saadetud telegramm teatega, et on otsustatud korraldada maailmameistri matš tema ja väljakutsuja Botvinniku vahel. Pärast sõda põlu alla langenud ja rahapuuduses vaevlevale Alehhinile oleks see matš olnud väljapääsuks. Alehhinil ei jätkunud raha isegi sigarettide ja hotelliarve jaoks.

Ametlikel andmeil suri Alehhin oma hotellitoas infarkti. Näiteks "The Oxford Companion to Chess" (1992) teatab jaotises "Alekhine" (lk 7–9) lakooniliselt: "Ta suri järgmisel päeval südamerabandusse." (lk 9). Ent teised allikad kinnitavad, et Alehhin suri lämbumissurma ja et lahkamisel leiti tema hingetorust toidutükke.

Nii Alehhini surma aeg kui ka hämarad asjaolud on põhjustanud vandenõuteooriate vohamist. Tema mõrvamises on süüdistatud mitme riigi salapolitseid ja luureteenistusi ning mõned koguni väidavad, et Alehhinit ei mõrvatudki hotellis, vaid tema laip hiljem toimetati sinna.

Alehhini vihkamiseks või kõrvaldamiseks võis tõesti paljudel olla põhjust.

"The Oxford Companion to Chess" (1992) andmeil oli Alehhin 1921. aastal astunud Venemaa Kommunistlikku Parteisse, ent hiljem Euroopas elades ründas ta 1928. aastal avalikult Nõukogude režiimi, mille peale "punased" kuulutasid ta "valgeks". Seejuures oli ta just äsja (1927) saanud male maailmameistriks ning püsis sellel troonil kaua, kui üks joomarlusest tingitud vahejuhtum 1935. aastal kõrvale jätta. Nõukogude Liidus aga võeti suund male riiklikule edendamisele.

Teise maailmasõja alguse ajal 1939. aasta septembris viibis Alehhin Buenos Aireses, mängides Olümpiaadil^[2] Prantsusmaa eest. Prantsusmaa koondise kaptenina võis ta prantslasi ärritada sellega, et ta keelas mängimast Saksamaa vastu.

Teise maailmasõja aastail elas ja maletas Alehhin Euroopas – Saksamaal ja Saksamaa poolt okupeeritud aladel. Ta esindas Saksamaa malesündmuseid Portugalis ja Hispaanias. Teda süüdistati koostöös natsidega ja lisaks sellele võis tal vaenlasi olla ka Hispaania kodusõjaga seoses.

Alehhin küll üritas sõjakeerises Euroopast välja pääseda, ent see tal ei õnnestunud. Pealegi oli tema viimane naine Grace Alehhin ameeriklannast juuditar, kes omas Prantsusmaal kinnisvara. Paradoksaalsel kombel, päästmaks oma juuditarist naist ja tolle kinnisvara, tegi Alehhin natsidega koostööd. Natsi ajakirjanduses (Pariser Zeitung, märts 1941) ilmusid Alehhini nime all 6 artiklit, mis olid suunatud juutidest maletajate vastu. (Samas kritiseeris ta ka "male bolševiseerimist" (Euwe 2013, lk 12).)

Kõige selle tulemusena oli Alehhin pärast teist maailmasõda hüljatud ja põlu all. Ta ei saanud Prantsusmaale naasta ja redutas Hispaanias. Talle ei antud viisasid. 1945. aastal halvenes järsult tema tervis. Samal aastal tühistati tema kutse Hastingsi maleturniirile^[3]. 1946. aastal ei lubanud soliidse Londoni turniiri^[4] korraldajad maailmameister Alehhinil sellel turniiril osaleda. 1946 sai ta ka telegrammi, et organiseeritakse tema matš Botvinnikuga. Ja kohe seejärel ta suri.

Me võime selle üle ainult spekuleerida, kas Alehhin tapeti. Matšturniiri 1948 seisukohalt on oluline vaid see vandenõuteooria, mille järgi Alehhin tapeti selleks, et jääks ära tema 1946. aasta matš Botvinnikuga.

Kas mängus oli Moskva käsi, nagu arvas Alehhini poeg? – Ent asjahuvilistele oleks pidanud teada olema, et tõenäoliselt poleks Alehhinist Botvinnikule enam olnud vastast. Alehhin kannatas alkoholismi ja tervisehädade käes. Hispaanias ei suutnud ta isegi nõrkade vastaste vastu korralikku tulemust välja mängida. Pealegi jäi Alehhini surma tõttu Botvinnik ilma oma kalamarjast, mida Stalin oli talle lubanud (vt Shaburov 1994).

Samas olid kuuldused Alehhini (malelisest) allakäigust tõstatanud küsimuse, kas Botvinnikule ikka oleks väärikas tulla maailmameistriks, võites küll maailmameister Alehhinit, ent võitmata oma tugevaimat vastast. Alehhini dramaatiline surm lõpetas selle küsimuse, kirjutas J. Hannak 1948. aastal raamatus Euwe 1948 (vt (Euwe 2013, lk 13)).

Ent sellesama Dr. J. Hannaki ootamatuil andmeil raamatust "Euwe 2013" oli juba teise maailmasõja ajal kujunenud üldine nõusolek, et end kompromiteerinud Alehhinit ei saa enam tunnustada maailmameistrina. Maailmameistriturniiri hakati organiseerima Fine'i initsiatiivil kohe pärast teist maailmasõda ja Alehhinist mööda minnes. Fine ei tahtnud Alehhinile jätta õigust ise valida oma vastaseid (lk 12). Venemaa pealekäimisel olevat Lääs nõustunud, et Alehhin ei saa maailmameistriturniiril osaleda (lk 12–13). Näis, et maailmameistriturniir saab toimuma juba 1946. aastal. Ent 1946. aasta alul muutis Venemaa ootamatult meelt ja teatas oma soovist organiseerida maailmameistri matš Botvinniku ja Alehhini vahel. Seejärel aga saabus "Alehhini dramaatiline surm" (lk 13).

Heueri (1995) andmeil loovutas Keres oma õiguse maailmameistri matšiks Alehhiniga Botvinnikule tõenäoliselt detsembris 1945.

Ametliku väljakutse maailmameistri matšiks esitas Botvinnik Alehhinile 4. veebruaril 1946.

Niisiis peaaegu igaühel võis olla motiiv kõrvaldada Alehhinit.

Alehhini surma hämaratest asjaoludest on põhjalikult kirjutanud näiteks suurmeister Kevin Spraggett.^[5]

Pärast Alehhini surma otsustaski Rahvusvaheline maleföderatsioon (FIDE) pärast pikemaid arutelusid korraldada 1948. aasta matšturniiri.

Ta oli mõnda aega matmata, kuna keegi ei tundnud surnu vastu huvi. Lõpuks kandis matusekulud Portugali maleföderatsioon. 1956. aastal leppisid Nõukogude Liidu ja Prantsusmaa maleföderatsioonid kokku tema ümbermatmise osas ning pärast seda sängitati ta ümber Montparnasse'i kalmistule Pariisis. Huvitav on see, et hauaplaadil on nii ta sünni- kui ka surmaaeg ühepäevases nihkes.

• World Chess Championship 1937 Max Euwe – Aleksandr Alehhin
• World Chess Championship 1935 Aleksandr Alehhin – Max Euwe
• World Chess Championship 1934 Aleksandr Alehhin – Jefim Bogoljubov
• World Chess Championship 1929 Aleksandr Alehhin – Jefim Bogoljubov
• World Chess Championship 1927 José Raúl Capablanca – Aleksandr Alehhin