Harald Riipalu

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Harald Riipalu
Sünniaeg	13. veebruar 1912 Peterburi, Venemaa
Surmaaeg	4. aprill 1961 Heckmondwike, Suurbritannia
Sõjaväeline haridus	Tondi sõjakool
Teenistus	Eesti Kaitsevägi 1935–1940 Punaarmee 1940–1941 Wehrmacht 1942–1943 Relva-SS 1943–1945
Auaste	Kolonelleitnant -Obersturmbannführer
Juhtinud	36. Kaitsepataljon 1942–1943 (3.) Eesti SS-vabatahtlike brigaad I pataljon 45. Relva-SS Grenaderirügemendi I pataljoni ja rügemendi ülem 1944–1945
Sõjad/lahingud	Stalingradi lahing 1942 Meerapalu lahing 1944 Narva lahing 1944 Auvere lahing 1944 Sinimägede lahing 1944 Oppelni lahing 1945
Autasud	Jalaväe Rünnakmärk II klassi Raudrist I klassi Raudrist Raudristi Rüütlirist

Harald Riipalu (kuni 1936 Harald Reibach; 13. veebruar 1912 Volossovo asundus, Jamburgi maakond, Peterburi kubermang – 4. aprill 1961 Heckmondwike) oli eesti sõjaväelane (nooremleitnant), kes võttis Teisest maailmasõjast osa Nõukogude sõjaväe (vanemleitnant) ning Wehrmachti ja Relva-SSi koosseisus.

Ta sündis Peterburi kubermangus Volossovo asunduses, kus ta isa Robert August Reibach oli samanimelise mõisa rentnik. Esimese maailmasõja alguses kolis pere Tartumaale Saare valda Kääpa jõe äärde Küti talusse. Talu maad olid 44 hektari suurused, millest enamik oli mets.^[1]

Kütil sündisid kõik Robert August Reibachi ja ta abikaasa Emilie tütred: Elma, kes nelja-aastaselt suri, Nelly, Marta ja Vilma.^[2]

1920. aastal, pärast Vabadussõja lõppu, alustas Harald kooliteed Saare valla Ruskavere külakoolis. Koolis oli vaid üks õpetaja, kes andis kordamööda tunde kolmele klassile. Mälestuste järgi oli Harald hea õpilane.^[2]

Pärast Rustakvere kooli lõpetamist läks Harald Torma Kõrgemasse Algkooli.

1926. aastal jätkas Harald õpinguid Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumis. Gümnaasiumis käies elas Harald peamiselt linnas ja oli kodus vaid suvel. Ta tõusis varsti gümnaasiumi õpilaste paremikku. 1930/1931. õppeaastal oli ta õpilaskonna juhatuse liige. 1931. aastal oli ta Tartus peetud koolinoorte kongressi peakorraldaja. Enne kooli lõpetamist käis Harald leeris Tartu Peetri kirikus ja sai leeriõnnistuse 19. märtsil 1932.^[3]

Harald lõpetas gümnaasiumi 1932. aastal cum laude (kiitusega). Sügisel 1932 alustas Harald õpinguid Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, astus samal aastal ka korp! Sakalasse.

Suvel 1933 kutsuti Harald Reibach ajateenistusse Valga 3. Üksikusse Jalaväepataljoni. Sama aasta sügisel suunati ta Tondi sõjakooli aspirantide kursusele, kus temast sai reservohvitseride klassi kasvandik. Kursused lõpetas ta suuskur-jalgratturi erialal ja vabastati seejärel teenistusest.

Nädal pärast reservi arvamist kutsuti ta uuesti teenistusse: aspirant-üleajateenija instruktorina Sõjakooli. Pärast aastast teenistust astus ta Sõjakooli ohvitseride klassi.

Harald osales mitmel sõjaväe erikursusel. 1935. aastal lõpetas ta ka ohvitseride klassi jalaväe erialal ja ülendati lipnikuks. Tema teenistuskohaks sai 1. jalaväerügement Narvas, kuhu ta perega ka kolis.

Teise maailmasõja alguses tõusid pinged Eesti ja Nõukogude Liidu vahel. Sõjaliselt oli eriti tähtis Narva rinne, kus Harald sel ajal teenis. Just sealt oli oodata Punaarmee rünnakuid. Sillapea positsioonil ja Narva jõe kaldal asunud raudbetoonpunkrid avati ja seati võitlusvalmis, laskeväli puhastati ja paigaldati tankitõrjemiinid. Nõukogude Liidu nõudmistele järeleandmine oli löök paljudele sõduritele.^[4]

Jaanuaris 1940 viidi n-ltn Riipalu 1. jalaväerügemendist üle Kaitseliidu Tartu Maleva nooreminstruktoriks. 17. juunil 1940 saadeti Kaitseliit okupatsioonivõimude diktaadi põhjal laiali. Riipalu jõudis teenida lühikest aega veel eksisteerivas sõjaministeeriumis ja viidi siis üle 2. jalaväepataljoni Tartus. ^[5]

2. jalaväepataljoni kasarmute ette Tartus Lembitu tänaval oli istutatud tamm, mis oli toodud Vabadussõja-aegselt Aidu lahinguväljalt. Noorsõdurid olid aastaid selle juures oma vande andnud. Kui pataljon pidi oma kasarmud Punaarmeele loovutama ja kolima saksa teatri ning selle vastas oleva koolimaja ruumidesse, kogunesid pataljoni ohvitserid, nende hulgas Harald Riipalu, tamme juurde ning matsid selle tüve alla plekk-karbi väeosa lipu ja tamme istutamise üriku ärakirjaga. Samas anti tõotus jääda truuks Eesti seaduslikule valitsusele kindlas usus, et riiklik iseseisvus taastatakse nende abiga.^[6]

Pataljon viidi Tartust üle Elvas asuvasse kolonel Jaan Lukasele alluvasse 182. Eesti Laskurdiviisi 232. laskurpolku, kus Riipalu oli ühe kuulipildujarühma ülem. Mais tuli 232. laskurpolk Petserimaa Värska õppelaagrisse, kus seda täiendati juuni algul venelaste, armeenlaste, tatarlaste ja kasahhidega. Õppuste pidamine oli raske, sest eestlased ei osanud vene keelt, venelased eesti keelt, kasahhid-armeenlased ei eesti ega vene keelt.

10. juunil levisid laagris jutud, et laager on piiratud venelastest paaristunnimeestega ja ärgu keegi kavatsegugi põgeneda. 13. juunil arreteeriti 20 polgu ohvitseri, kes saadeti Norilski vangilaagrisse, kus nad surid.

 Pikemalt artiklis Idarinne (Teine maailmasõda)

22. juunil kell kümme käsutati polk miitingule, kus saadi esimest korda teada, et sõda on alanud. Polgu sõjaaegse koosseisu täiendamiseks inimeste, relvade ja hobustega pidi polk tulema tagasi Elva, kuhu jõuti 25. juunil. Väeosa täiendamiseks oli sinna toodud Tartust veel venelasi, kes tulnud Tartu lennuväljale varjatud mobilisatsiooni käigus. Mõni päev hiljem algas rännak Võru ja Vastseliina kaudu Venemaale.

Riipalu viidi 1941. aastal 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpusega Venemaale, kuid põgenes Punaarmeest ja jõudis 1942. aastal Eestisse tagasi.

 Pikemalt artiklis 36. Kaitsepataljon

1. aprillil 1942 sai leitnant Harald Riipalu Schutzmannschaft Front Bataillon 36 Arensburgi 3. kompanii ülemaks, pataljoniülemaks sai Eesti Kaitseväe major Julius Renter.^[7][8]

Schutzmannschaft Front Bataillon 36 Arensburg ehk lihtsalt 36. Kaitse Rindepataljon lahkus Tartust 53 vagunist koosneva ešelonina 2. augustil 1942 ning jõudis 5. augustil okupeeritud Poola Nowojelniasse (praegu Navajelnia Valgevenes).^[9]

Harald Riipalu (mais 1943 kirja pandud 36. Kaitse Rindepataljon ajalugu): "Edasi suundub jalarännak 28 km idapool asetsevasse Novogrodeki. Pataljon paikneb endistesse Poola ratsaväe kasarmutesse. Kohalejõudnud, on paar päeva puhkust ning pataljon rakendub partisanidevastasesse võitlusse^[10]. Sõit välja ülesande täitmisele toimub autodel – peale ülesande täitmist siirdutakse tagasi jälle alalisse asupaika. Pataljoni poolt ettevõetud aktsioonid Novogrodeki Gebietskomissari [piirkonnakomissari] ülesandel on küllaltki edukad."^[11]

Hauptmann Harald Riipalu andmeil lahkus pataljon 25. augustil Novojelnjasse, kust 28. augustil sõideti rongiga Ukraina Riigikomissariaati. 6. septembril 1942 jõuti Hanžonkovosse (praegu Makijivka linna koosseisus) ja alustati seal ning Tšõstjakove tööstusrajoonis koonduslaagrite ehitust ja valvet kuni 19. novembrini, mil pataljon saadeti Stalingradi rindele Tširi. Enne väljasõitu sai pataljon täieliku Saksa rindevarustuse, kaasa arvatud relvastus.^[12][13]

23. novembril 1942 sai 36. Kaitse Rindepataljon ülemaks seni üksuse 3. kompaniid juhtinud Riipalu. Võitles 36. Kaitse Rindepataljoni ülemana Stalingradi rindel.

1943. aastast oli Harald Riipalu Eesti Leegionis ja (3.) Eesti SS-vabatahtlike brigaadis kompaniiülem ja I pataljoni komandör.

 Pikemalt artiklis Eesti SS-leegion, 3. Eesti SS-vabatahtlike brigaad

1944. aastal oli Harald Riipalu 20. (1. Eesti) SS-relvagrenaderidiviisi 45. rügemendi I pataljoni- ja 45. rügemendi ülem.

 Pikemalt artiklis 45. Relva-SS Grenaderirügement

 Pikemalt artiklis Meerapalu lahing

 Pikemalt artiklites Narva lahing (1944), Narva pealetungioperatsioon ja Auvere lahing

3. augustil 1944 andis III Germaani Soomuskorpuse ülem Felix Steiner korralduse moodustada löögiüksus Putkis Punaarmee poolt läbimurtud rinde sulgemiseks. Võitlusgrupp Riipalu juhiks määras ta Obersturmbannführer Harald Riipalu. Lahinggrupi moodustasid 45. rügemendi I pataljon, 113. julgestusrügemendi ning 20. Eesti diviisi rünnakkahurid. Lisaks anti veel 47. rügemendi osad. Saksa dokumentides kannab nimetatud löögiüksus nime Võitlusgrupp Reymann 11. jalaväediviisi ülema Helmut Reymanni järgi. Riipalu lahinggrupp jäi pärast läbimurde likvideerimist Kurtna ja Konsu ümbrusse.

23. augustil 1944 pälvis Obersturmbannführer Riipalu kolmanda eestlasena Raudristi Rüütliristi osalemise eest Auvere lahingus, kus Riipalu lõi oma rügemendiga tagasi Nõukogude massiivse rünnaku, mille õnnestumise korral oleks kogu Armeegrupp "Narva" kotti haaratud ning Sinimägede lahingu eduka juhtimise eest.

„Rüütliristid mainitud kahele ohvitserile on hinnanguks nende isiklikule vaprusele ja eeskujulikule juhtimisele, millist nad osutasid Narva rinde raskeis, kuid täieliku eduga kroonitud tõrjevõitlustes.“

– Saksa sõjajõudude kõrgeima juhi poolt annetati kahele eesti ohvitserile, obersturmbannführer Harald Riipalule, rügemendikomandör 20. Eesti SS-diviisis, ja hauptsturmführer Paul Maitlale, pataljoniülem samas rügemendis, Raudristi Rüütliristid^[14]

Harald Riipalu oli veebruaris 1945 Berliinis asutatud Eesti Vabadusliidu juht.^[15]

Ta oli aastatel 1945–1948 Taanis, hiljem elas Inglismaal. Harald Riipalu suri südame seiskumise tagajärjel 4. aprillil 1961 Heckmondwike'is Inglismaal.

• Harald Riipalu. "Kui võideldi kodupinna eest". London 1962

Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud.

Harald laulatati Tartu Peetri kirikus 22. detsembril 1935 Olga-Sophie Hainiga. 1936. aastal eestistas perekond oma nime, uus perekonnanimi oli Riipalu ja abikaasa eesnimi Olvi. 13. oktoobril 1936 sündis tütar Ede.

• Voldemar Pinn. "Auvere sangar : Rüütliristi kandja kolonelleitnant Harald Riipalu : raamat mehest, kelle sõjatee ulatus Stalingradi alla". Haapsalu 1999
• Rauno Võsaste. "Harald Riipalu lugu". Grenader. Tallinn 2011, ISBN-13 9789949448517
  • Uudised. vil! Harald Riipalust ilmus raamat. Sakala koduleht

• Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918–1944
• Eesti ohvitserid 1918–1940
• TLÜAR väliseesti isikud

v r Eesti Teises maailmasõjas
Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941) • Suvesõda • Sõjategevus Eestis 1941. aastal‎ • Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944) • Sõjategevus Eestis (1944) • Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991)
Võitluste osapooled Lahingud Ohvitserid Saksamaa  Soome  Nõukogude Liit 1940 • Sidepataljoni lahing 1941, Barbarossa plaan Idarindel • Liivamäe lahing • Mudiste lahing • Tartu ülestõus • Märjamaa lahing • Virtsu dessant • Audru lahing • Loobu lahing • Kautla lahing • Kiviloo-Perila lahing • Juminda miinilahing • Porhovi lahing • Muhu dessant • Saarte vallutamine • Hiiumaa vallutamine 1942 Idarindel • Volhovi lahing • Volhovi kott • Stalingradi lahing • Velikije Luki operatsioon 1943 Idarindel • Teine Laadoga lahing • Izjumi lahing • Hadnitsa lahing 1944 Idarindel • Irdõni metsalahing • Tšerkassõ kott • Idarindel ja Eestis • Narva lahing • Meerapalu lahing • Meriküla dessant • Putki lahing • Märtsipommitamine • Märtsipommitamine Narvas • Märtsipommitamine Tallinnas • PA Narva pealetungioperatsioon • Auvere lahingud • Sinimägede lahing • Permisküla lahing • Tartu lahing • Tamsa lahing • Mehikoorma dessant • Kärevere lahing • Pupastvere lahing • Emajõe forsseerimine • Avinurme lahing • Porkuni lahing • Kose lahing • Keila lahing • Tallinna vallutamine • Tehumardi öölahing • Vintri dessant 1945 • Kuramaa lahing • Oppelni lahing Saksa riigi ja Soome poolel • Johannes Soodla • Alfons Rebane • Harald Riipalu • Ain Mere • Valter Pedak • Hando Ruus • Oskar Ruut • Johan Pitka • Paul Laamann • Georg Sooden • Karl Talpak • Juhan Peiker • Paul Maitla • Harald Nugiseks NSV Liidu poolel • Lembit Pärn • Karl Kanger • August Vassil • Karl Allikas • Artur Saueselg • Johan Lombak • August Feldman • Nikolai Trankmann • Jaan Lukas