Sõjategevus Eestis (1944)

See artikkel on esitatud liitmiseks artikliga Eesti Teises maailmasõjas. Lisateavet artikli arutelust

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Sõjategevus Eestis (1944)
Osa Teise maailmasõja Idarindest
Toimumisaeg	2. veebruar – 19. detsember 1944
Toimumiskoht	Eesti
Tulemus	NSV Liidu vägede võit. Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991).
Territoriaalsed muudatused	Eesti alade annekteerimine
Osalised
Suursaksa Riik eesti mobiliseeritud, omakaitse- ja piirikaitserügemendid ja politseipataljonid Nõukogude Liit  Eesti iseseisvuslased
Väejuhid või liidrid
Walter Model Felix Steiner Hyazinth von Strachwitz Leonid Govorov Ivan Maslennikov Lembit Pärn Johan Pitka
Jõudude suurus
123 541 meest[1] 32 tanki[2] 137 lennukit[1] . Armeegrupp Narva Väegrupp Nord 200 000 meest[2][3] 2500 suurtükki 100 tanki[4] 800 lennukit[1] . 3. Balti rinne Leningradi rinne 2000 meest, Löögiüksus Admiral Pitka

Sõjategevus Eestis 1944. aastal hõlmab Saksamaa ja Nõukogude Liidu vägede ning Eesti iseseisvuslaste vahelisi lahinguid Eestis 1944. aastal. Sõjategevus 1944. aasta sügisel oli osa Nõukogude vägede pealetungioperatsioonist Baltimaades.

Jaanuaris lõi Punaarmee Leningradi-Novgorodi pealetungioperatsioonil Leningradi blokaadirõnga läbimurdmisel Saksa 18. armee Krasnoje Selo – Ropša pealetungioperatsioonil tagasi ja rinne jõudis Narva jõeni.

1944. aasta veebruari esimestel päevadel algas Narva lahing. Saksa maavägede ülemjuhatus Oberkommando des Heeres otsustas strateegiliselt tähtsat Eestit kaitsta, kasutades sealjuures võimalikult palju eestlastest üksusi. Jaanuari lõpul kuulutati välja üldmobilisatsioon, mille edu tagas rahvuslike ringkondade toetus ja Jüri Uluotsa üleskutse kaitsta maad Nõukogude sissetungi eest. Kogunes 38 000 meest, kellest moodustati piirikaitserügemendid ja täiendati 20. eesti diviisi. Paljud eestlased nägid rahvuslikes üksustes Eesti Vabariigi taassünni eeldust. 15. veebruaril 1944 allutati väegrupi Nord” ülemjuhataja korraldusel armee tagalasse jäänud ja seni väegrupi tagala juhatajale allunud julgestusüksused operatiivselt armeedele. Tsiviilvalitsuste võim 20 km laiuses lahingutsoonis lõpetati. Alates 22. veebruari keskööst allutati kogu Eesti territoorium 18. armee ülemjuhatajale. Saksa ja eesti vägede visa vastupanuga löödi Nõukogude vägede Kingisepa–Gdovi pealetung, veebruari Narva pealetung, märtsi alguse ja märtsi lõpu Narva pealetung tagasi. Nõukogude vägede suvine Narva pealetung viis linna vallutamiseni 26. juulil, sundides Saksa vägesid taanduma Tannenbergi kaitseliinile Vaivara Sinimägedes. Järgnenud erakordselt veristes lahingutes ei suutnud Leningradi rinde väed kaitseliini murda. Eestlaste vastupanu halvamiseks tegi Nõukogude lennuvägi maha ajaloolise Narva linna, tugevasti said kannatada Tartu ja Jõhvi. Tallinna 9. märtsi pommitamise ohvrite arv ulatub 1400, hävis ligi pool elamispinnast, 20 000 inimest jäi peavarjuta.^[5][2]

Suutmata läbi murda Virumaal, alustas Punaarmee augustis Tartu pealetungi ja vallutas linna 25. augustil. Oberkommando des Heeres otsustas Eesti maha jätta. Sakslaste taandumisest võtsid osa eesti üksused, mis hävitati või löödi laiali. Tallinna pealetungist võttis osa 8. eesti laskurkorpus. Eestlased võitlesid rahvuskaaslaste vastu Avinurme ja Porkuni lahingus. Briti-Ameerika suundumusega iseseisvuslased osutasid Saksa okupatsioonivõimudele passiivset vastupanu. Märtsis 1944 moodustasid nad üle-eestilise koordineeriva keskuse – Eesti Vabariigi Rahvuskomitee. Peaminister Uluots, kes Eesti Vabariigi põhiseaduse järgi täitis Presidendi ülesandeid, püüdis taastada seaduslikke võimuorganeid. Septembris nimetas ta ametisse koalitsioonivalitsuse, mille tegelik juht oli Otto Tief. Valitsus deklareeris Eesti Vabariigi kestmist ja erapooletust, püüdis organiseerida Tallinna kaitset, kuid edutult. Punaarmee üksused jõudsid Tallinna 22. septembril. Lääne-Eesti saarestiku vallutamise järel novembri lõpuks oli kogu Eesti taas okupeeritud.^[5][2]

Eesti territooriumil osalesid sõjategevuses NSV Liidu Punaarmee ja sõjamerelaevastiku väekoondised: Leningradi rinde väeosad, Punalipuline Balti laevastik ning Lõuna-Eesti ja Läti aladel 3. Balti rinde väeosad.

Suursaksa Riigi relvajõududest osalesid sõjategevuses: armeegrupp Nord (armeegrupp Narwa, 18. armee, 16. armee).

Punaarmee pealetungioperatsioonid

Nõukogude sõjaajalooallikate alusel oli lahingutegevuses viis põhilist sõjalist operatsiooni:

• Narva pealetungioperatsioon (24.07.1944–10.08.1944), milles osalesid Punaarmee poolt Leningradi rinde 2. löögiarmee, 8. armee väed ja Punalipuline Balti laevastik,
• Tartu pealetungioperatsioon (10.08.1944–6.09.1944), milles osalesid 3. Balti rinde 1. löögiarmee, 67. armee väed ja 57. armee väeosad,
• Riia pealetungioperatsioon, milles osalesid Eesti territooriumil 3. Balti rinde väed,
• Tallinna pealetungioperatsioon (17.09.1944–26.09.1944), milles osalesid Leningradi rinde 2. löögiarmee, 8. armee väed ja Punalipuline Balti laevastik,
• Lääne-Eesti saarte vallutamise operatsioon (27.09.1944–24.11.1944), milles osalesid Leningradi rinde 8. armee väed ja Punalipuline Balti laevastik^[6]

• 2. veebruaril Punaarmee 2. löögiarmee sillapea loomine Narva lahingutes
• 13.–15. veebruaril Meerapalu lahing Piirissaarelt mandrile tunginud Punaarmeega
• 14. veebruaril Meriküla dessant
• 25. juuli Punaarmee Narva pealetung
  • 26. juuli – 10. august Sinimägede lahing
• 10. august – 4. september Punaarmee Tartu pealetung
• 11. september 1944 Saksa vägede taganemiskäsk Eestist
• 14. september Punaarmee Tallinna pealetung
  • 22. septembril vallutasid Nõukogude väed Tallinna
• 28. septembril langes Punaarmee valdusse kogu Eesti mandriala
• 30. septembril vallutas Punaarmee 8. Eesti Laskurkorpuse dessant Muhu
• 2. oktoobril alustas Punaarmee rünnakut Hiiumaale
• 25. novembril taandusid viimased Saksa väeosad Sõrve säärelt
• 19. detsembril vallutas Punaarmee Ruhnu saare

 Pikemalt artiklis Väegrupp Nord#Sõjategevus 1944. aastal

 Pikemalt artiklis Narva lahing (1944)

1944. aasta jaanuaris Leningradi ja Novgorodi alt alanud pealetungiga sundis Punaarmee Saksa väegrupi Nord taganema. Jaanuari lõpus jõudsid Punaarmee Leningradi rinde üksused Eesti piiridele.

Leningradi rinde üksused jõudsid 2. veebruaril Narva jõeni ja saatsid kohe oma eelosad üle jõe, moodustades sillapead Narva-Jõesuus, Riigikülas ja Vaasa–Vepsküla–Siivertsi piirkonnas. Narva-Jõesuust paiskasid kaitsel olnud väed Punaarmee üksused tagasi, kuid teised sillapead jäid püsima ning jõejoonel asuvad kaitsjad püüdsid ainult takistada nende laiendamist.

2. veebruaril tulid Nõukogude 8. armee esimesed osad Narva jõe keskjooksul Vääska kohal üle jõe, kus nende vastas oli üks rühm 29. Eesti Politseipataljonist. Varsti valgusid Punaarmee väeüksused sealt lõuna ja põhja poole. 29. Eesti Politseipataljon kandis suuri kaotusi, kadus juhtimine ja üksikud rühmad taandusid oma algatusel Auvere suunas. Suuremad Punaarmee väeüksused hakkasid üle jõe valguma Krivasoo kohal ning liikuma lääne ja põhja suunas.

20. Eesti SS-Diviis hävitas mitu päeva kestnud ründeheitlustes vastase mõlemad tugialad Narva jõe läänekaldal ja tekitas talle suuri inimkaotusi. Nõukogude vasturünnakuid tagasi lüües purustati 14 tanki.

1. märtsil 1944 alustas Punaarmee Putki soos suurrünnakut. Lahingu esimeses osas õnnestus Punaarmeel läbi murda esimesed kaitseliinid ja kiiluda kaitsesse mitme kilomeetri sügavuselt. Läbimurde riivistamiseks paisati kõik armeegrupil Narwa käepärast olnud väeosad nende hulgas ka Toila metsalaagris viibivad Rebase ja Soodeni juhitavad Eesti idapataljonid.

5. märtsil alustas 11. diviis koos Nordlandi diviisi osade toetusel vasturünnakut Putki suunas. Putkist idas rünnakul edu ei olnud, kuna raskel maastikul kadus side ründavate väeosade vahel ja diviis oli sunnitud kaitsele asuma koos Eesti pataljonidega. Rindejoon taastati kohas, kus see oli asunud enne 1. märtsi.

Kättemaksuna Riigiküla ja Siivertsi sillapeade likvideerimise eest hävitas Nõukogude lennuvägi ööl vastu 7. märtsi Narva linna. Väheste vaheaegadega kestsid lennurünnakud Narvale hommikuni. Järgmisel ööl algasid õhurünnakud uuesti.

8. märtsil toimusid õhurünnakud Jõhvile ja Tapale ning 9. märtsi ööl Tallinna märtsipommitamine, mis ligi kolmandiku Eesti pealinnast varemeteks muutis.

 Pikemalt artiklis Meriküla dessant

14. veebruaril toimus Punaarmee 260. merejalaväe brigaadi dessant Merikülasse, mis korraldati Krivasoo kotist Auverest põhja poole ründavate Punaarmee üksuste toetamiseks. Merejalaväe brigaadi ülesanne oli murda läbi Auvere raudteejaama, ühineda sealsete Punaarmee üksustega ning läbi lõigata Narva jõe joonel võitlevate Saksa vägede taganemistee.

16. märtsil õnnestus Punaarmeel 45. Relva-SS Grenaderirügemendi II pataljoni positsioonidesse sisse murda. I pataljon ning 46. rügemendi osad suutsid vastase tagasi lüüa. Samuti ebaõnnestus Nõukogude tankirünnak Auveres, mis peatati Saksa Tiger-tankide poolt. Punaarmee üksused olid kandnud sedavõrd suuri kaotusi, et olid sunnitud pealetungi peatama.

Lõuna-Eestis aga jätkusid märtsis kohaliku tähtsusega lahingud (Puurmani lahing^[7] jt).

See võimaldas Saksa väejuhatusel Narva all 1944. aasta märtsi lõpus algatus enda kätte haarata. 26. märtsil andsid neli Saksa diviisi soomusmasinate toetusel löögi Auvere tugiala läänetipus paiknevale Punaarmee rünnakukiilule. 6. aprillil piirasid sakslased osa Punaarmee üksusi sisse. 19. aprillil paisati Saksa üksused tankide toetusel otsustavale rünnakule. Kevadine teedelagunemine oli aga soised alad muutnud soomusväeosadele läbipääsmatuks ning sakslastel ei õnnestunud edu saavutada. Sakslased kandsid tõsiseid kaotusi ning olid sunnitud rünnaku peatama.

Mai alguseks olid võitlevad pooled end Narva rindel välja kurnanud. Rinne jäi mitmeks kuuks rahulikuks.

1944. aasta veebruari keskpaigaks oli Punaarmee tunginud mööda Peipsi idakallast lõunasse kuni Pihkva järveni. Saksa väejuhatus pidi tugevdama oma üksusi kogu Peipsi ja Pihkva järve läänekalda ulatuses, sest järv oli jääga kaetud ja oli Punaarmee dessantide oht. Eesti sõjalise julgeoleku eest vastutas väegrupi Nord tagala ülemjuhataja (peakorteriga Võrus), kellele Eestis ja Eesti kagupiiril allus 207. julgestusdiviis. 207. julgestusdiviisi osad võitlesid ka väegrupi Nord tagalapiirkonnas Leningradi rindel ning Pihkvamaal partisanide vastu, ning Eestis allusid diviisistaabile Omakaitse üksused ning politsei-vahipataljonid (ülalnimetatud nr 29., 30., 31., 32., mis anti 1944. a alguses Narva rindele, ja 33. pataljon Tartus).

 Pikemalt artiklites Meerapalu lahing ja Peipsi rinne

11. veebruaril vallutasid Punaarmee 90. laskurdiviisi üksused Piirissaare. 13. veebruari öösel kella 2 paiku alustas Punaarmee pettemanöövrina Mehikoorma vastas asuvale sillapeale jalaväe pealetungi. 14. veebruari öösel Punaarmee vallutas Pedaspää ja Meerapalu, moodustades Lämmijärve läänekaldale sillapea. 15. veebruari varahommikul alustasid punaarmeelased Meerapalust läänes uut pealetungi ja ka Jõeperas maabus Punaarmee pataljonisuurune üksus.

15. veebruaril allutati Peipsi ja Pihkva järve läänekallas 18. armeele ja alates 17. veebruari keskkööst võttis kaitse Tammispääst Peipsi loodetipus kuni Vidovitšini Pihkva järve läänerannikul üle L armeekorpus. L armeekorpuse allusid 207. julgestusdiviis ja kohapealsed Eesti üksused ning 11. jalaväediviis, 11. jalaväediviis viidi aga märtsi alguses Narva rindele. 28. veebruaril allutati L armeekorpusele 24. jalaväediviis, mis võttis üle kaitse Pihkva järve läänekaldal, 9. märtsil asendati see 12. lennuväe välidiviisiga. Peipsi ja Pihkva järve ääres olid L armeekorpuse alluvuses kaitsel ka 1. , 2., 3. eesti piirikaitserügemendid. Pärast 3. eesti piirikaitserügemendi Narva rindele saatmist toodi märtsi keskel asemele 4. Eesti Piirikaitserügemen. 19. märtsil saadeti Narva rindele ka 2. piirikaitserügement. 3. aprillil 1944, pärast dessandiohu vähenemist jäämineku tõttu järvel, andis L armeekorpus oma lõigu koos alluvate väeosadega üle 207. julgestusdiviisi staabile.

Väegrupi Nord ülemjuhataja jalaväekindral Johannes Frießner andis 11. juulil 1944, Hitleri volitusel korralduse, millega täidesaatev võim Eestis, Lätis ja Saksa okupatsioon Leedus (1941–1944) anti alates 12. juuli keskööst armeede ülemjuhatajatele: Põhja-Lätis ja Lõuna-Eestis 18. armee ülemjuhataja suurtükiväekindral Herbert Lochile. Põhja-Eestis, Viru-, Järva- ja Harju maakondades ning Tartu maakonna põhjaosas esindas kõrgemat täidesaatvat võimu armeegrupi Narwa ülemjuhataja jalaväekindral Anton Grasser. Eestimaa kindralkomissar Karl-Siegmund Litzmann allutati otse väegrupi Nord ülemjuhatajale, Eesti Omavalitsus aga Hjalmar Mäe juhtimisel jäi kindralkomissar Litzmanni alluvusse, kuid Eesti Omavalitsuse asutused allusid vastavalt asukohale ka 18. armee ja armeegrupi Narwa ülemjuhatajatele. Armeegrupi Narwa tagalapiirkonnast Tallinnas ja ülejäänud Harjumaa osas moodustati Komandantuuripiirkond Tallinn senise Tallinna linnakomandandi (nr. 192) kindralmajor Artur Bisle juhtimisel. Rannakaitse eest Virumaa rannikul vastutas Ida rannakaitsepiirkond (Küstenverteidigung Ost, hiljem Küstenabschnitt Narwa), mille ülem oli kindralleitnant Kurt Gerock.

24. juulil 1944 nimetas Hitler kindralooberst Ferdinand Schörneri väegrupi Nord ülemjuhatajaks ja ühendas sama korraldusega kõik Wehrmachti, Relva-SSi, NSDAPi ja tsiviilasutuste jõud ja vahendid tema üldjuhtimise alla.

 Pikemalt artiklis Narva pealetung

25. juulil 1944 kell 5 hommikul alustasid marssal Leonid Govorovi juhitavad Leningradi rinde väed pärast tunniajalist turmtuld pealetungi Narva rindel. Kell 10 murdsid vastase üksused Eesti väeosade positsioonidesse lõuna pool Auveret. Narva jõe ääres asus vaenlane ründama Vaasa, Riigiküla ja Narva-Jõesuu all.

Rindejoone lühendamise otstarbel jättis III Germaani Soomuskorpus 26. juulil maha oma positsioonid Narva jõe ääres Jaanilinnas, et asuda taas kaitsele kaheksateist kilomeetrit lääne pool Sinimägedel. Eesti-Saksa väeosad paiknesid Narva–Tallinna maanteega risti üle maantee Mummassaare–Sooküla–Metsküla–Putki joonele.

 Pikemalt artiklis Sinimägede lahing, Tannenbergi liin

26. juulist alates oli kogu Nõukogude armee Leningradi rinde löögijõud suunatud kolmele Sinimäe kõrgendikule. Juba teisel rünnakupäeval paisati võitlusse Eesti Diviisi osad. 29. juulil läks võitlusse 45. rügement ja üksikud kompaniid 46. rügemendist. Raskete kaotuste hinnaga suudeti Punaarmee pealetung peatada. Erinevatel andmetel kaotas Punaarmee Sinimägedes haavatute ja surnute näol 11 diviisi ja 2 brigaadi, 160 000 – 170 000 meest ning üle 200 tanki. Rünnakud kestsid kuni 12. augustini.

Punaarmee Leningradi rinde Narva pealetungioperatsiooniga (24.07.–10.08.1944) paralleelselt alustasid 3. Balti rinde väed Pihkva-Ostrovi pealetungioperatsioon (17.07.1944–31.07.1944), mille tulemusel jõudsid 3. Balti rinde väed Eesti piiride juurde Optjoki jõe – Pangevitsa – Laura – Ploskumsi – Lõpiene – Osolnieki joonele. Tartu pealetungioperatsiooni (10.08.1944–6.09.1944) käigus Nõukogude väed murdsid 10.–15. augustil Saksa vägede vastupanu Marienburgi liinil. 15. augustil 1944 kehtestati armeegrupi Narwa ja 18. armee eraldusjooneks Pihkva järve lõunatipp – Põlva – Võrtsjärve põhjakallas Oiu juures – Kolga Jaani – Põltsamaa ja ka Harjumaa ja osa Järvamaast kuulusid armeegrupi Narwa võimupiirkonda.

Petserimaa suunalt Lõuna-Eestisse ja Kirde-Lätisse tungis 1944. aastal Punaarmee 3. Balti rinne ning Pihkva ja Ostrovi liini hõivamine juuli lõpus avas Punaarmeele tee Lõuna-Eestisse ja Lätisse. Augustis alustas Punaarmee pealetungioperatsiooni Petserimaal, valmis ehitamata Marienburgi” kaitseliinile, mida oli rajatud 1944. aasta maist ja mis koosnes kahest kaitsevööndist ja selle sügavus Petserimaal ulatus 3–4 km-ni. Peale lahtiste laskepesade, kaevikute, ühenduskäikude ja varjendite olid selle eelserval miiniväljad ning okastraattõkked. Kohati oli kaevatud tankitõrjekraave. Kaitseliini põhjalõik oli Irboskast u 10 km), sellest tagapool, Piusa ja Patškova jõe joonel olid kaitserajatised nõrgad. Saksa vägede eesliinil Pihkva järve edelakaldal, Optjoki jõe ja Kutšina-Pankjavitsa-Šubenki (Rootovast kagus) joonel oli 18. armee jalaväekindral Hans Gollnicki XXVIII armeekorpuse kolm diviisi (207. julgestusdiviis, 12. välilennuväediviis ja 30. jalaväediviis). Lõuna pool, Šubenkist kuni Brunišini oli suurtükiväekindral Kurt Herzogi XXXVIII armeekorpuse kolm jalaväediviisi, mis katsid Laurat ja Aluksnesse kirdest viivaid teid. Soomest toodi veel juurde üks jalaväediviis Laura piirkonda.

Väike Emajõe–Koiva jõe joonele oli rajatud Valga kaitseliin (Walk), kaitseliini põhjapoolne osa toetus Võrtsjärvele ja kulges Pikasillalt kuni peaaegu Väike Emajõe vasakkaldal asuva Iigaste mõisani. Kaitseliin koosnes kahest kaitsevööndist kohati sügavusega 10–12 kilomeetrit, mille kaitseliin koosnes kahest kaevikute liinist. Valga kaitseliini hakati ehitama 1944. aasta juuni algul, eesliin oli kaetud okastraattõkete ja miiniväljadega. Kõik sillad Väikesel Emajõel ja Koiva jõel olid purustatud (ainult Pikasilla ja Jõgeveste sillad õhiti 26. augusti keskpäeval) ning sillad kaitse sügavuses ette valmistatud õhkimiseks. Teine liin kulges piki Õhne ja Pedeli jõge ning kaitserajatised hõlmasid vastupanupunktideks muudetud Tõrva ja Valga linna.

 Pikemalt artiklites Tartu pealetungioperatsioon ja Tartu lahing (1944)

Augustis alustas Punaarmee pealetungi lõuna poolt ja murdis seal Saksa rindest läbi jõudes Pihkva-Ostrovi pealetungioperatsiooni tulemusel, Optjoki jõe – Pankjavitsa – Laura joonele. 2. löögiarmee tõmmati Narva rindelt välja ja paigutati ümber Eesti kagurindele. 6. augustil vallutas 1. löögiarmee Laura. 10. augustil murdsid Punaarmee 3. Balti rinde väed läbi Saksa Wehrmachti 18. armee XXVIII armeekorpuse Marienburgi kaitseliinist.

67. armee tungis edasi Võru suunas, 1. löögiarmee aga Rõuge suunas. 11. augustil vallutas 67. armee koosseisu kuuluv 116. laskurkorpus Petseri. 12. augustil vallutasid 14. kaardiväe laskurkorpuse üksused Rõuge. 13. augustil vallutas Punaarmee Võru.

14. augustil suunas Saksa väejuhatus Eestisse II armeekorpuse üksused, mis võitlesid Karula-Sangaste piirkonnas. Vahepeal olid Saksa väed suutnud organiseerida Väikese Emajõe – Koiva jõe joonel kaitsepositsiooni. Eelpositsioon asus Puka – Sangaste – Karula – Varstu – Aluliina järve joonel. 14. augustil jõudsid Punaarmee väeüksused lahinguta Antslasse. Sealt hakkas üks Punaarmee väekoondis liikuma Sangaste suunas sihiga vallutada Tõrva, kohtas aga 16. augustil Sangastes Saksa väeüksust, kes asusid vasturünnakule, piirasid sisse ühe Nõukogude diviisi ja lõid ülejäänud tagasi Antslasse. Punaarmee diviis oli juba hävitamisohus, kuid selle päästis Nõukogude 7. laskurkorpus, mis vabastas oma diviisi sakslaste piiramisrõngast ja lõi Saksa väed Sangastesse tagasi. 16. augustil 1944 tegi 2. löögiarmee dessantgrupp kindralleitnant Aleksei Gretškin juhtimisel, dessandi üle Lämmijärve Peipsi ja Pihkva järve vahel Mehikoormasse. Võitlusgrupp Wagneri üksused suutsid 191. laskurdiviisi edasitungi peatada, kuid pidi varsti taanduma oma parempoolse naabri, 12. Luftwaffe välidiviisi taganemise tõttu. 16. augustil vallutas Punaarmee 67. armee 86. laskurdiviis Põlva. 17. augustil tungisid tugevad Punaarmee motoriseeritud üksused Võitlusgrupp Wagnerile alluva 207. julgestusdiviisi ja 12. Luftwaffe välidiviisi üksuste vahele ning Saksa vägede taganemine jätkus.

 Pikemalt artiklis Mehikoorma dessant

Võitlused Saksa vägede eelpositsioonil kestsid 28. augustini, mil Saksa väed tõmbusid tagasi oma kaitsepositsioonile Väikese Emajõe – Koiva jõe joonele. Punaarmee väeosade katsed Valga vallutamiseks kestsid 30. augustini.

Laeva suunas ei arendanud Punaarmee väeüksused pealetungi, vaid liikusid edasi piki Emajõe kallast kirde suunas ja jõudsid 24. augustil Nõela külani. Tartumaa Omakaitse maleva uueks ülemaks määrati kolonel Jaan Unt, kes hakkas Omakaitse meestega organiseerima Voldi kaitset ja lõi tagasi punaväe eelosi, kes liikusid Voldi suunas, võttes lahingust isiklikult osa.

23. augustil sattusid Nõo kaitsjad piiramisrõngasse, ent Paul Venti juhitud võitlusgrupil õnnestus välja murda ja Tartu serval Tähtveres uutele positsioonidele asuda. Ööl vastu 25. augustit pommitasid Punaarmee üksused Tartut ja linnas puhkesid suured tulekahjud. Punaarmee koondas Karula-Sangaste piirkonda 10 laskurdiviisi ja 5 tankikoondist, mis tungisid Tartu suunas. Hyazinth von Strachwitzi tankigrupi vasturünnak Punaarmee tankikoondiste vastu 24. augustil Elva lähedal Tamsa lahingus jäi eduta.

25. augustil, pärast Tamsa lahingut alustas Punaarmee rünnakut Tartule kolmes suunas. 26. augustil tungis Punaarmee edasi, vallutades Maramaa ja püüdes ühineda üle Kärevere silla tulnud korpusega. Emajõe rindele määrati 26. augustil 87. jalaväediviis ja soomepoistest moodustatud 20. Eesti SS-diviisi 46. Relva-SS Grenaderirügemendi III pataljon ning II armeekorpusele allutati ka 37. ja 38. eesti politseipataljon, 30. augustist 7. septembrini toodi Saksamaalt Emajõe rindele 563. grenaderidiviis 28. augustil asusid 20. eesti diviisi võitlusgrupid, 46. rügemendi III pataljon Waffen-Haupsturmführer Voldemar Pärlini juhtimisel, politseipataljonid ja Saksa väed vastupealetungile ning 30. augustiks oli Emajõe põhjakallas Võrtsjärvest Jänese sillani venelastest vaba. Tartu tagasivallutamise operatsioon algas 4. septembril, 5. septembril peeti lahinguid ainult Raadi pärast. Tartu sillapea suruti tunduvalt kokku ja punased olid kiilutud Tartu linna piiridesse.

87. jalaväediviisi ja 563. grenaderidiviisi toomisega Emajõe rindele, saadeti 29. augustil saadeti Narva rindele tagasi SS-pataljon Wallonien ja 5.–6. septembril ooberstleitnant Meinrad von Laucherti tankikoondis Cēsisesse 18. armee alluvusse. 7.–12. septembril lahkus lahingugrupp Mann, motoriseeritud pataljon Roller, 23. grenaderirügement, 11. jalaväediviisi füsiljeepataljon, Nordlandi soomus-luurepataljon, tankitõrjedivisjon ja suurtükirügemendi II divisjon, 54. SS-suurtükirügemendi II divisjon ja 19. Läti SS-diviisi suurtükiväeosad. 10.–12. septembrini saadeti Eestist ära viimased 227. jalaväediviisi osad. Emajõe rindele jäid 87. jalaväediviis ja 563. grenaderidiviis ning 207. julgestusdiviisi 94. julgestusrügement. Lisaks eestlaste üksused: 207. julgestusdiviisile allunud 20. Eesti SS-diviisi 47. rügemendi II pataljon, 1. ja 5. Eesti Piirikaitserügement ja Omakaitse pataljonid, 87. jalaväediviisile allutatud 20. Eesti SS-diviisi 46. rügemendi I ja II pataljon, ning 563. jalaväediviisile allutatud eesti politseipataljonid nr 37 ja 38. 46. rügemendi III pataljon oli II armeekorpuse reservis. Emajõe rindel oli ka 42. eesti politsei-pioneeripataljon ning 1. ja 2. eesti ehitus-pioneeripataljon. Peipsi rannakaitselõigus Emajõe suudmest oli rannakaitses kuni 300. eriotstarbelise diviisi vastutusalani Tartu ja Võru Omakaitse territoriaalrügementide pataljonid.

2. septembril 1944 toodi Leningradi rinde 2. löögiarmee Emajõe rindele, et tungida üle Rakvere Tallinna peale – samal ajal Sinimägedest peale tungiva 8. armeega ja koostöös Balti Laevastikuga ning 5.–19. septembrini 1944 veeti 2. löögiarmee väekoondised üle Lämmijärve Eestisse. Seni piirkonnas tegutsenud 3. Balti rinde parema tiiva väekoondised: 116. ja 118. laskurkorpus ning 14. kindlustatud rajooni väed allutati 2. löögiarmeele. 2. löögiarmee alluvuses Emajõe rindel oli 5 laskurkorpust: 30. kaardiväe laskurkorpus (45., 63. ja 64. kaardiväe laskurdiviis), 8. Eesti laskurkorpus (7. ja 249. laskurdiviis) ning 108. (46., 90. ja 372. laskurdiviis), 116. (86. ja 321. laskurdiviis) ja 118. laskurkorpus (128., 282. ja 291. laskurdiviis).

Punaarmee 1. löögiarmee jõud suutsid ületada Pikasillal Väikese Emajõe, nende vastas oli alates Pikasillalt Valga suunas ja Koikküla–Koiva all Läti territooriumini 12. Luftwaffe välidiviis, 30., 21.ja 31. Wehrmachti diviis. Punaarmee 122. laskurkorpuse 98. laskurdiviis jõudis Pikasillale 26. – 27. augustil. Diviisi 4. ja 166. polgu pataljonid jõudsid ööl vastu 28. augustit Väike-Emajõe lääne üksused jõe äärde tagasi suruda. Lõuna pool Võrtsjärve Valga ruumis pidas Saksa XXVIII armeekorpus tõrjelahinguid suures ülekaalus oleva 3. Balti rinde vägede vastu, et II armeekorpus saaks taanduda Lätimaale.

Rindelõigus dislotseerus 67. armee piki Väike-Emajõge Pikasillast Soeni ja 1. löögiarmee joonel Piku–Sooru–Raudsepa-Iligaste mõis. 13. septembril alustas pealetungi 112. laskurkorpuse 201. laskurdiviisi 92. polgu pataljon ja 11. laskurdiviisis pataljon, laskurkorpuse rindel Saeveskist Käre ja Mustini. Rindel piki Väike-Emajõge Mustist Kurelini, asusid pealetungile 111. laskurkorpuse üksused, 85. laskurdiviisi 141. polgu pataljon, kes forsseerisid Väike-Emajõe ja tungis jõe läänekaldale ja võttis positsiooni sisse Musti rajoonis. 14. septembri hommikul algas 67. armee uus pealetung Väike-Emajõel suurtükiväe tulelöögiga. 122. laskurkorpus pidi katma 67. armee peajõude põhja suunast, korpuse parem tiib aga pidi andma löögi Pikasillalt Suislepale ning vasak tiib arendama pealetungi üle Rulli ja Murikatsi Kärstna suunas^[8].

15. septembril suudeti ehitada sillad Väikese Emajõele rasketehnika üleveoks ning laiendasid jõe läänekalda platsdarmi kuni 22 kilomeetrini piki rinnet. 67. armee ja 1. löögiarmee jätkasid pealetungi ja 16. septembril suutsid 67. armee väeosad ületada Õhne jõe ning 189. diviisi osad tankide toetusel lõid Saksa üksused välja Rulli alevikust ning ületasid Tõrva–Valga maantee. 14. laskurkorpuse ja 12. laskurkorpuse pealetungi toetas Lätis asuvad 54. armee, mistõttu Saksa 18. armee juhatus ei saanud koondada täiendavaid reserve Valga ja Tõrva suunale Punaarmee 1. ja 67 armee üksuste vastu.

17. septembril ületasid 67. armee väeosad mitmest kohast Õhne jõe ja jõudsid Tõrva lähistele, 1. löögiarmee koondas peamise jõu Valga haaramiseks põhjast. 67. armee 98. diviisi 308. polk ületas Väike-Emajõe Saeveski kohal, lõuna poolt jõe ületanud 98. diviisi osad jõudsid läänekallast mööda Pikasillani. Avangardi rünnakut toetas 189. diviis koos 16. ründetankibrigaadi ja 361. iseliikuvate suurtükkide polguga. 14. kaardiväe laskurkorpuse diviisi eelväed jõudsid Läti piiridele. 18. septembri hommikul jõudsid 166. polk Kiisale ja Pikasilla Liivale ning 308. polk lõunaks Leebikule.

18. septembril alustasid Punaarmee 67. armee ja 1. löögiarmee rünnakuid Valga ja Tõrva hõivamiseks. 1. löögiarmee väeosad alustasid pealetungi ja jõudsid Valgast 10 kilomeetri kaugusele, 14. kaardiväelaskurkorpus tungis lahingutega edasi Valgas loode pool, forsseeris Pedeli jõe ja jõudis välja Läti piirile. 12. kaardiväelaskurkorpuse üksused tungisid põhjast Valga suunas mööda Tõrva–Valga maanteed ning 119. laskurkorpus üksused alustasid nüüd ida suunast pealetungi ja jõudsid Valga raudteejaamast kahe kilomeetri kaugusele. Tõrva ja Valga olid nüüd haaratud lõunast ja põhjast ning seetõttu olid Saksa väed sunnitud 19. septembri öösel linnadest taanduma. 19. septembril hõivas 1. löögiarmee Valga ja 67. armee üksused hõivasid Tõrva. 19. septembri seisuga jõudsid Punaarmee 54. ja 1. löögiarmee Läti territooriumile, 67. armee väeosad jätkasid aga lahinguid lääne ja põhja pool Tõrvat.

20. septembril algas Saksa vägede taandumine ning 67. armee jõudis välja Läti territooriumile. 21.–23. septembril peeti veel lahinguid Taagepera ja Ala ümbruses, kuid 24. septembriks jõudis 67. armee tervenisti Läti territooriumile.

Visa vastupanu kaitseliinil Walk oli tingitud sakslaste operatiivgrupi Narva väljaviimise vajadusest Põhja-Eestist, plaanist Aster ja Saksa vägede järkjärguliseks tagasitõmbumiseks Eestist uutele kaitseliinidele Lätis.

17. septembril 1944 toimus Punaarmee ja 8. Eesti laskurkorpuse üksuste Emajõe forsseerimine Kastre suunal ning järgnev pealetung teljel Kavastust Kastrele. Lahing algas 17. septembril kell 07:30 tugeva ettevalmistava suurtükituli Emajõe põhjakaldale. Kell 8.20 alustasid 7. diviisi 27. ja 354. laskurpolk paatide, parvede ja ründesildadega Emajõe ületamist. 27. laskurpolgu ja 152. üksiku tankibrigaadi tankid, hõivasid Koosa teedesõlme. Saksa väeosad eemaldusid Alatskivisse. Koosa juurest liikus 27. laskurpolk üle Varnja Nina suunas, surudes Varnjast Peipsi ranna kaitsel olnud Tartu Omakaitse üksused tagasi Alatskivi kanti. 18. septembril jätkas 2. löögiarmee esimesel lahingupäeval saavutatud edu arendamist kogu rindel. 8. Eesti laskurkorpus sundis sakslasi järjepanu taanduma ja keskpäeva paiku vallutas piki Peipsi läänekallast liikuv 7. Eesti laskurdiviisi 354. laskurpolk Kallaste. Päeva lõpuks jõudsid nad Mustvee joonele. Kiire ja eduka pealetungiga aitas 8. Eesti laskurkorpus luua eeldused Tallinna vallutamiseks Punaarmee poolt.

Eesti mahajätmise plaani kohaselt pidid armeegrupp Narwa üksused jalgsimarsil lahkuma üle Viljandi Lätti. Mehhaniseeritud väeosad, peamiselt III Germaani soomuskorpusel aga üle Rakvere-Paide Pärnuni. 18. septembril kell 13. 00 käivitus plaan "Aster" ning algas üldine Tannenbergi liini positsioonide mahajätmine, III. Germaani Soomuskorpuse osad alustasid lahkumist pimeduse saabudes. Tannenbergi kaitseliin jäeti maha. Hästi autode ja mootorveokitega varustatud motoriseeritud 11. SS–diviis Nordland, 4. SS-brigaad Nederland ja 11. jalaväediviis suutsid Rakvere–Paide–Pärnu marsruudil liikudes Lätimaale jõuda. 18. septembril said Sinimägedest taganevad eesti üksused käsu asuda kaitseliinile Laekvere lähistel, 19. septembri varahommikul alustati taganemist Kurtna laagrisse, kus asus ka 20. diviisi staap ja kust liiguti edasi Jõuga suunas. 45. Relva-SS Grenaderirügemendi ülem Obersturmbannführer Harald Riipalu määrati taganevate maavägede ülemaks. Iisaku ja Peipsi järve vahelt pidid taanduma 11. jalaväediviis, 288. ja 292. Politsei Jalaväepataljon ning 2., 3., 4. ja 6. Eesti Piirikaitserügement 300. Eriotstarbelise Jalaväediviisi koosseisus. Plaani järgi pidi jalavägi taganema mööda Kuremäe–Iisaku–Rostoja–Tagajõe teed, suurtükivägi ja voorid pidid taganema mööda Tudulinna–Avinurme maanteed. Taganevate vägede katteväeosaks määrati 20. Füsiljeerpataljon, mis oli tugevdatud 45. rügemendi tankitõrje- ja jalaväe saatesuurtükkidega.

Septembris 1944 toimus kaks suuremat lahingut, milles osalesid mõlemal poolel eestlased – Avinurme ja Porkuni lahingud. 20. septembril toimunud Avinurme lahingus osalesid peamiselt piirikaitserügemendid, 21. septembril toimunud Porkuni lahingus olid kaasatud ka 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi väeosad. Hävingu põhjuseks oli ka keskse juhtimise puudumine, 21. septembriks Tudulinna teeristile jõudnud väeosad kiilusid üldjuhi puudumise tõttu kokku, mitmest suunast tulnud rügementide pataljonidest. Pärast ei olnud enam ükski rügement omaette kolonnis, vaid hajutatud pataljonide kaupa 25 kilomeetri pikkuses kolonnis.

 Pikemalt artiklites Avinurme lahing ja Porkuni lahing

Saksa II armeekorpuse staap liikus 20. septembril Pilistverest 21. septembril Olustverre ja viimane relvakokkupõrge pealetungivate punaväelastega toimus sakslastel Kesk-Eestis 22. septembril Võhma juures. 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi staap ületas Läti piiri 22. septembril, 22.-23. septembrini lahkusid Eestist Lätisse mõlemad Emajõe rindel võidelnud Saksa 87. ja 563. jalaväediviisid. Wehrmachti 87. jalaväediviis lahkus Viljandist 22. septembril ja ületas Läti piiri 23. septembril. Üks viimaseid Eestist lahkujaid SS-brigaadi Nederland pataljoni-suurune järelvägi, mis veel 24. septembril Kabli lähedal Pärnu–Riia maanteel viimaseid järelväelahinguid pidas ja samal päeval juba Ainažisse jõudis. II armeekorpuse diviise jälitasid 2. löögiarmee 108., 116. ja 118. laskurkorpused. Kesk-Eestisse tungis 30. kaardiväe laskurkorpus, 45. kaardiväe laskurdiviis läbis 23. septembri õhtul Türi.

Emajõe rindelt õnnestus taganeda rinde paremal tiival olnud 37. ja 38. politseipataljonil, välja murdsid ka edasitungivate Punaarmee väekoondiste tagalasse jäänud Võitlusgrupp Rebane Grupp ja 46. Relva-SS Grenaderirügemendi III pataljon. 1. ja 5. Eesti piirikaitserügement, 42. politsei-pioneeripataljon, 46. Relva-SS Grenaderirügemendi I ja II pataljon ning Peipsi rannakaitses olnud Omakaitse üksused langesid vangi või hajusid metsadesse.

Riia pealetungioperatsiooni käigus hõivasid Punaarmee väed 14.–23. septembril 1944 osa Valgamaast koos Valga linnaga, osa Viljandimaast ning suure osa Põhja-Lätist. 19. septembril jätsid Saksa väed maha Valga. Punaarmee vallutas Tõrva.

 Pikemalt artiklis Riia pealetungioperatsioon

Narva rinde tagalas, Sillamäelt Tallinnani rannakaitses ning Tallinnas ja Paldiskis paiknevad Saksa väeosad olid koondatud Gerocki lahingugrupiks, Narva rannakaitse ülema kindralleitnant Kurt Gerocki juhtimisel. Tagalapiirkonnas asunud Gerocki lahingugrupp koosnes peamiselt mereväele ja armeegrupile Narwa allunud rannakaitsepatareide meeskondadest, ja kahest pioneeripataljonist; eestlaste üksustest olid sellele allutatud 291. politseipataljon ja 286. politseipataljoni 4. kompanii. Gerocki lahingugrupile allusid Tallinna komandandi ja Paldiski komandandi lahingugrupid. Gerocki lahingugrupi ülesandeks oli Punaarmee edasitungi takistamine piki Tapa–Tallinna raudteed ja Rakvere–Tallinna maanteed ning Tallinna ja Paldiski kaitsmise kuni linnade evakueerimise lõpetamiseni. Grupi staap oli Haljalas, Rakvere ja Tallinna vahel rajati kolm vahepositisiooni Loobu, Kahala ja Jägala. Tallinna kagu- ja idaserval paigutati kaitsepositsioonidele Gerocki lahingugrupile allunud 20. SS-välitagavarapataljoni ja III/45 Eesti SS-pataljonid. 21. septembril Tallinna kaitse välimistele positsioonidele paigutatud kaks eestlaste pataljoni lahkusid positsioonidelt ja liikusid itta, et alustada partisanivõitlust.

Rakverest alustasid Gerocki lahingugrupi üksused taganemist 20. septembril, 21. septembri oli kokkupõrge Kose-Anija-Soodla-Kuusalu joonel Kahala Loo jõe äärde ettevalmistatud nn Liiva kaitseliini positsioonidel^[9] ja ümberhaaramisohus Gerocki grupp taganes Tallinna suunas. Kokkupõrkes Jägala positsioonil kasutas Punaarmee reaktiivmiinipildujaid ja suurtükiväge ning Jägala positsioon jäeti maha ööl vastu 22. septembrit. 22. septembri hommikul paigutati Gerocki lahingugrupi meeskond laevadele ja liikus Paldiski kaudu läände. Tallinnast evakueerudes purustasid Saksa väed enne laevadele asumist kõik statsionaarsed suurtükid ja relvastuse ning eriseadmed, kahurid, mida ei jõutud evakueerida, laskemoon, telefonikeskjaam, raadiomaja, vedurid ja vagunid ning raudtee. Tallinna elektrijaama tulistati merelt ning hävitati ka Tallinna sadam. Viimase Saksa üksusena lahkus Tallinnast 22. septembri hommikul 531. meresuurtükiväedivisjon. Tallinnas ei olnud taanduvatel Saksa üksustel Punaarmeega lahinguid.

 Pikemalt artiklis Tallinna pealetungioperatsioon

1944. aasta 17.–26. septembril viisid Punaarmee 2. löögiarmee ja 8. armee ellu Tallinna pealetungioperatsiooni. 2. löögiarmee tungis Emajõe joonelt Tapa-Rakvere suunas ja 8. armee tungis peale Narva suunas. Eesmärk oli Kirde-Eestis paiknevatel Saksa väeüksustel taganemistee ära lõigata ning 2. ja 8. armee koostöös hävitada Kirde-Eestis paiknevad Saksa üksused.

17. septembril 1944 forsseeris 8. Eesti laskurkorpus Emajõe Kastre suunal. 18. septembril jätkas 2. löögiarmee edu arendamist kogu rindel. 8. Eesti laskurkorpus sundis sakslasi järjepanu taanduma. Keskpäeva paiku vallutas piki Peipsi läänekallast liikuv 7. Eesti laskurdiviisi 354. laskurpolk Kallaste. Omedu ja Kääpa jõele lähenedes tekkis 8. Eesti laskurkorpusel uuesti tõsisemaid kokkupõrkeid Saksa katteosadega. Päeva lõpuks jõudsid nad Mustvee joonele.

 Pikemalt artiklis Emajõe forsseerimine Kastre suunal

Tartu suunalt pealetungivate korpuste eelüksustena moodustati 18. septembril liikuvad löögigrupid. 108. laskurkorpuse löögigrupi koosseisu kuulusid 1. tankibrigaad, 397. ründesuurtükkide kaardiväepolk ja 221. tankipolk. 30. kaardiväe laskurpolgu löögigrupi koosseisus olid 152. tankibrigaad, 26. tankipolk ja 1294. liikursuurtükkide polk. Põhja pool Tartut moodustati ka löögigrupp, mille koosseisu kuulusid 30. ja 220. tankibrigaad, 226., 124. ja 27. kaardiväe tankipolk, 351. liikursuurtükkide kaardiväepolk, 86. laskurdiviisi 330. laskurpolk. 8. Eesti laskurkorpuse, kes pidi esimesena Tallinna tungima, löögiüksusse määrati 7. Eesti laskurdiviisi 45. tankipolk, 925. liikursuurtükkide polk ja 7. Eesti laskurdiviisi 27. laskurpolgu üks pataljon.

Paralleelselt pealetungiga Emajõelt ründas septembris Narva rindelt 8. armee, mille koosseisu kuulusid 117. laskurkorpuse (72., 120. ja 125. laskurdiviis) ja 109. laskurkorpuse (109. ja 131. laskurdiviis) ning 9. laskurkorpuse (109., 267. ja 345. üksik suurtükkide ja kuulipildujate pataljon) ja 16. kindlustatud rajooni suurtükkide ja kuulipildujate pataljonid.

 Pikemalt artiklis Tallinna hõivamine (1944), Tallinn Teise maailmasõja ajal, Tallinna vabastamine, Löögiüksus Admiral Pitka

18. septembril nimetas presidendi kohuseid täitev Jüri Uluots Tallinnas ametisse Otto Tiefi valitsuse. Pika Hermanni torni tõmmati sinimustvalge lipp ning valitsus püüdis korraldada pealinna kaitset. 22. septembri hommikul lahkus viimane Saksa väeüksus Tallinnast, 531. mereväe suurtükipataljon. Enne laevaleminekut hävitati kõik suurtükid ja muu relvastus, erivarustus, relvad, mida polnud võimalik evakueerida, laskemoon, telefonikeskjaam, raadiomaja, vedurid, vagunid ja raudtee. Tallinna elektrijaamale avati tuli merelt ja sadam purustati.

Tallinnast lahkus koos viimaste valitsuse liikmetega 22. septembri varahommikul Otto Tief.

22. septembril hõivasid 8. armee 117. laskurkorpuse 125. ja 72. laskurdiviisi väeosad koostöös 27. ja 82. tankipolgu, 1811. liikursuurtükkide polgu ja 152. tankibrigaadiga Tallinna. 8. Eesti Laskurkorpuse 7. Eesti Laskurdiviisi 354. Laskurpolgu eelsalk ja alampolkovnik Eduard Kuslapuu 45. üksik tankipolk «Nõukogude Eesti eest», alampolkovnik Sergei Tšesnokovi 952. liikursuurtükkide polk^[10], eesotsas polguülema Vassili Võrguga jõudis 22. septembril Saksa vägedest maha jäetud Tallinna.

21. septembril jõudis Punaarmee 2. löögiarmee 8. Eesti laskurkorpuse 249. laskurdiviisi 925. laskurpolk Loksale põhjarannikul (vt. Porkuni lahing#Lahing Loksa väljal), 30. kaardiväe laskurkorpuse 63. kaardiväe laskurdiviis Vao mõisani ning 108. ja 116. laskurkorpus Põltsamaani. 21. septembril murdsid 108. ja kindralmajor Fjodor Fetissovi 116. laskurkorpuse väeosad vastupanu Põltsamaa jõe joonel ja hõivasid Põltsamaa linna. 22. septembril 1944 viidi 8. Eesti laskurkorpus 3. Balti rinde 2. löögiarmee alluvusest Leningradi rinde 8. armee alluvusse. Leningradi rinde ülemjuhataja määras 8. armee rünnakusuunaks Haapsalu, 2. löögiarmee rünnakusuunaks aga Pärnu.

2. löögiarmee väekoondised hõivasid Edela-Eesti, 30. kaardiväe laskurkorpuse 63. kaardiväe-laskurdiviis kindralmajor Afanassi Stšeglovi juhtimisel 22. septembril Paide ja 64. kaardiväe-laskurdiviis, kindralmajor Ivan Romantsovi juhtimisel 23. septembril Rapla. 23. septembril hõivas 2. löögiarmee 108. laskurkorpuse polkovnik Viktor Protsenko 1. üksik tankibrigaad Pärnu ja 116. laskurkorpuse kindralmajor Grigori Koltšanovi juhtimisel 326. laskurdiviis Viljandi. Ööl vastu 24. septembrit hõivas 72. laskurdiviisi eelsalk Keila linna, järgmisel päeval PBL-i merejalaväelaste dessant Paldiski. 24. septembril hõivas 8. eesti laskurkorpuse 7. laskurdiviisi eelsalk major V. Milleri juhtimisel koos polkovnik A. Kovalevski 152. tankibrigaadiga läänerannikul Haapsalu ja Rohuküla sadama.

25. septembril hakkasid Pärnu-Mõisaküla-Tõrva rindel asunud Saksa väed taanduma Lemsalu suunas ning 28. septembril oli Punaarmee käes kogu Eesti mandriala. Leningradi rinde 8. armee kontrolliskogu Mandri-Eesti territooriumi. 8. armee eraldusjoon 3. Balti rinde vägedega kulges üle Elva, Mustla, Mõisaküla ja Ainaži. Saarte vallutamine tehti ülesandeks 109. laskurkorpusele (109., 131. ja 72. laskurdiviis) koos toetusüksustega, mis pidi vallutama Hiiumaa ja tungima sealt Saaremaale, ning 8. Eesti Laskurkorpusele, mis pidi vallutama Muhu ja tungima sealt Saaremaale. 26. septembril 1944 hõivas 7. Eesti Laskurdiviisi eelsalk 283. tankihävitusdivisjoni komandöri major Valdur Hannula juhtimisel lahinguga Virtsu sadama ja Eesti mandriosa oli Punaarmee kontrolli all.

7. septembril 1944 andis väegrupi Nord peakorter korralduse 23. jalaväediviisi 67. grenaderirügemendi, 68. füsiljeerügemendi ja 23. suurtükirügemendi paigutamiseks Saaremaale, Hiiumaale ja Muhusse ja kindralleitnant Hans Schirmer nimetati Läänemere saarte komandandiks. 10. septembril sai 23. jalaväediviis korralduse kindlustuda Muhu idakaldal ja hoida sillapead Muhu vastas mandril. Muhu kaitset juhtis 23. diviisi 68. füsiljeerügemendi staap, 67. grenaderirügemendi kolm kompaniisuuruse pataljoni, kahe 23. suurtükirügemendi suurtüki ja 23. pioneeripataljoni üks kompaniiga. Kuivastus ja Virtsus asus 774. dessant-pioneerikompanii ja selle käsutuses olid 902. ja 903. ründepaadikompanii 27 paadiga. 22. septembri õhtul õhiti sakslaste poolt Haapsalu sadam, 24. septembril pärastlõunaks jäeti Rohuküla maha ja Rohuküla sadam lasti õhku. 25. septembril jäeti maha Vormsi ja Virtsu, Virtsu sadam lasti õhku.

Hiiumaal asus kaitsel 23. suurtükirügement, ooberst Rehmeri juhtimisel, kellele allusid 23. diviisi füsiljeepataljon ja 23. suurtükirügemendi 2 patareid, lisaks üks väliraudteekompanii, 772. dessant-pioneerikompanii Orjaku sadamas ja 810. raske armeesuurtükidivisjoni 2. kompanii. Saaremaal olid 23. jalaväediviisi staap, 67. grenaderirügemendi staap, 769. ja 772. dessantpioneeripataljoni staabid. Lisaks viidi Saaremaale evakuatsiooni käigus ka mõned varem Võitlusgrupp Gerocki kuulunud üksused: Võitlusgrupp Dittscheri mereväelased, 531. ja 532. meresuurtükiväe divisjonid, mille isikkoosseisu rakendati jalaväelastena.

Major Valdur Hannula juhitud eelüksus oli hõivanud juba 26. septembri pärastlõunaks Saksa vägede poolt mahajäetud Virtsu. Punaarmee 8. Eesti Laskurkorpuse ülem kindralleitnant Lembit Pärn andis 26. septembril Eesti Laskurkorpuse 7. ja 249. laskurdiviisile korralduse asuda lähtepositsioonidele dessandiks Saaremaale. 7. laskurdiviis paigutati Matsalu lahe tippu Kasari ümbrusse, 249. laskurdiviis Virtsu lähedale Karuse ümbrusse. Virtsu sadamas asusid suurtükiväeosad, et kindlustada suurtükiväetoetus eelolevale dessandile. Virtsu sadamas oli positsioonid sisse võtnud 85. korpuse-suurtükiväepolk ja 283. tankihävitusdivisjon asus Virtsust ida pool tulepositsioonidel. 23. suurtükiväepolgu teine divisjon paiknes kilomeetri kaugusel sadamast lääne pool.

 Pikemalt artiklis Muhu dessant (1944)

29.–30. septembril hõivas 8. Eesti Laskurkorpuse 925. laskurpolgu 2. pataljon alampolkovnik Hans Viriti juhtimise^[viide?]l Suure väina forsseerimise ja Muhu dessantoperatsiooniga Muhu, kus ei olnud suuremaid Saksa üksusi. Sakslased taandusid Muhust ja lasid Väinatammi osaliselt õhku. Muhule viidi ka 921. laskurpolk, õhtuks toimetati saarele kaks laskurpataljoni, kaksteist suurtükki, seitseteist miinipildujat ja neli tanki.

30. septembril 1944 paiguti kahel aurikul Saaremaale kindralleitnant Viktor Langi 218. jalaväediviisi 323., 386. ja 397. grenaderirügement, füsiljeepataljon, pioneeripataljon, tankitõrjedivisjon. Saaremaa rannikule asusid ka kontradmiral Kurt Böhmeri mereväe 9. julgestusdiviis ja Mandri-Eestist taganenud 531. ja 532. meresuurtükiväe divisjonid. 22. oktoobril paiguti Saaremaale 16. armee 12. Luftwaffe välidiviisi 23. jäägrirügement ja diviisi füsiljeepataljon, hiljem ka ülejäänud üksused.

2. oktoobril alustas Punaarmee 109. laskurkorpus rünnakut Hiiumaale. Saksa üksused taandusid Kassarile, kust ööl vastu 3. oktoobrit kõik üksused ja tehnika Sõrust Saaremaale evakueeriti. 4. oktoobri õhtuks olid Saaremaa kaitsele koondatud 23. jalaväediviis saare edelaosas, 218. jalaväediviis saare loodeosas ja mereväe lahingugrupid saare läänerannikul vastu Muhu saart.

 Pikemalt artiklis Väikse väina dessant

5. oktoobri hommikul maabusid Saaremaa idarannikul Punaarmee viis polku: 249. eesti laskurdiviisi 921. laskurpolk forsseeris Väikese väina tammist põhja pool, 921. laskurpolk tammi läheduses ja 7. laskurdiviisi 300. laskurpolk tammist lõuna poolt. 5. oktoobri pärastlõunal toodi Muhust Saaremaale ka 7. laskurdiviisi 27. laskurpolk. Saaremaa kirderannikul Taaliku juures sooritasid dessandi 109. laskurkorpuse 131. laskurdiviisi kaks polku, mis lähtusid kaatritel Rohuküla sadamast.

Saaremaal liikus 921. laskurpolk Tagalahe suunas Saaremaa looderannikul, et ühineda seal 131. laskurdiviisi üksustega ja ära lõigata Saksa väed Saaremaa põhjarannikul. 917. ja 925. laskurpolk liikusid aga Kuressaare suunal ning 7. laskurdiviisi 27. ja 300. laskurpolk Kuresaare suunas piki Saaremaa lõunarannikut ning 7. eesti laskurdiviisi väeosad koos 952. liikursuurtükkide polguga hõivasid 7. oktoobri pärastlõunaks Kuressaare.

Saksa üksused taganesid Sõrve poolsaare algusesse rajatud kaitseliinide taha. Saksa üksuste taganemise tõkestamiseks Sõrve poolsaarele kindlustatud kaitseliinidele moodustati 307. tankihävitusdivisjoni ülema major Vladimir Milleri juhtimisel mehhaniseeritud löögiüksuse tankide, liikursuurtükkide, suurtükkide, kahe tugevdatud jalaväeroodu jt toetusüksustega. Ööpimeduses puhkenud lahing muutus mõlema poole jaoks ohvriterohkeks käsitsivõitluseks. Tehumardi lahing seiskas Nõukogude vägede seni kiirelt kulgenud pealetungi Saaremaal enam kui ööpäevaks ja see võimaldas Saksa vägedel asuda edukalt Sõrve poolsaart kaitsma. Pärast sakslaste vastupealetungi taanduti Sõrve poolsaare maakaela kõige kitsamale kohale Pagila ja Ungru küla vahelisel alal.

 Pikemalt artiklis Tehumardi öölahing

 Pikemalt artiklites Salme kaitseliin, Ungru-Pagila tankitõrjeliin, Ranna kaitseliin ja Lõpe-Kaimri tankitõrjeliin

12. oktoobri varahommikul tehti 7. eesti laskurdiviisi 300. laskurpolgu 700 mehega ebaõnnestunud Vintri dessant Vintri küla juures Sõrve idarannikul Saksa kaitseliini selja taha. Dessantoperatsiooni käigus sai surma vähemalt 300. laskurpolgu 230 sõdurit ja ohvitseri, 215 meest langes vangi.

 Pikemalt artiklites Vintri dessant ja Kaugatuma dessant

19. oktoobril jätkus pealetung Sõrves, esimeses ešelonis ründas 249. eesti laskurdiviis kõigi laskurpolkudega soomusüksuste ja suurtükiväe toetusel ja teises ešelonis 109. laskurkorpuse 131. laskurdiviis ning 20. oktoobril murdis Punaarmee pärast tugevat ettevalmistustuld tankide toetusel läbi Ariste kaitseliinist ja jõudis Lõpe-Kaimri tankitõrjeliinini. 22. oktoobril saatis 16. armee Sõrve täiendavalt üks tugevdatud grenaderirügement ja raskesuurtükiväge. 24. oktoobril jõudis Sõrve läänerannikule veel Saksa mereväe 2. lahingugrupp (ristlejad Prinz Eugen, Admiral Scheer, Leipzig, Emden koos väiksemate laevadega, mille laevasuurtükid pidid kompenseerima maal puuduvad raskesuurtükid ja lennuväe toetuse Saksa Sõrve väegrupile. 23. oktoobri õhtust jõudsid Sõrve ka 12. Luftwaffe välidiviisi üksused: 23., 24. ja 25. jäägrirügement, 12. füsiljeepataljon. 24. oktoobril alustaid 109. laskurkorpuse 131. laskurdiviisi ja juurde toodud 64. kaardiväe laskurdiviisi uut pealetungi, kuid ka nüüd ei suudetud Saksa kaitset murda ja 25. oktoobril pealetung katkestati. Saksa väed tõid Sõrvele täienduseks kümme 202. brigaadi ründesuurtükki ja 26. oktoobril jõudsid Ventspilsist Sõrve veel 6. õhutõrjediviisi 127. divisjoni neli patareid.

 Pikemalt artiklis Kaimri#1944. aasta lahingud

18. novembril 1944 alustas Punaarmee Lõu kaitseliinilt uut pealetungi. Pealetungi alustas 109. laskurkorpus, mille alluvuses olid lahingus 109. ja 131. laskurdiviis ning 249. eesti laskurdiviis. 19. novembril alustas Punaarmee pealetungi ka Saksa vägedele 18. armee lõigus Kuramaal, Kuramaa kotis. 19. novembri sai kindralleitnant Schirmer korralduse taganeda Mõntu ja Sääre sadamasse, moodustada seal sillapead ja 23.–24. novembril evakueeriti Sõrvest 7087 meest, 758 haavatut, 169 sõjavangi, tsiviilisikut ja vabatahtlikku.

Viimased Saksa väeosad taandusid Sõrve säärelt 25. novembril. 19. detsembril vallutas Punaarmee Ruhnu saare.

• Paul Mõtsküla. "Nad läksid rinde paremal tiival" II maailmasõja sündmused Lõuna-Eestis, Tallinn, Eesti Raamat, 1969. lk 16–39. Lehekülgi: 72

• Ain Saar. Eesti I ja II Vabadussõja võrdlus^[kõdulink]

v r Eesti Teises maailmasõjas
Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941) • Suvesõda • Sõjategevus Eestis 1941. aastal‎ • Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944) • Sõjategevus Eestis (1944) • Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991)
Võitluste osapooled Lahingud Ohvitserid Saksamaa  Soome  Nõukogude Liit 1940 • Sidepataljoni lahing 1941, Barbarossa plaan Idarindel • Liivamäe lahing • Mudiste lahing • Tartu ülestõus • Märjamaa lahing • Virtsu dessant • Audru lahing • Loobu lahing • Kautla lahing • Kiviloo-Perila lahing • Juminda miinilahing • Porhovi lahing • Muhu dessant • Saarte vallutamine • Hiiumaa vallutamine 1942 Idarindel • Volhovi lahing • Volhovi kott • Stalingradi lahing • Velikije Luki operatsioon 1943 Idarindel • Teine Laadoga lahing • Izjumi lahing • Hadnitsa lahing 1944 Idarindel • Irdõni metsalahing • Tšerkassõ kott • Idarindel ja Eestis • Narva lahing • Meerapalu lahing • Meriküla dessant • Putki lahing • Märtsipommitamine • Märtsipommitamine Narvas • Märtsipommitamine Tallinnas • PA Narva pealetungioperatsioon • Auvere lahingud • Sinimägede lahing • Permisküla lahing • Tartu lahing • Tamsa lahing • Mehikoorma dessant • Kärevere lahing • Pupastvere lahing • Emajõe forsseerimine • Avinurme lahing • Porkuni lahing • Kose lahing • Keila lahing • Tallinna vallutamine • Tehumardi öölahing • Vintri dessant 1945 • Kuramaa lahing • Oppelni lahing Saksa riigi ja Soome poolel • Johannes Soodla • Alfons Rebane • Harald Riipalu • Ain Mere • Valter Pedak • Hando Ruus • Oskar Ruut • Johan Pitka • Paul Laamann • Georg Sooden • Karl Talpak • Juhan Peiker • Paul Maitla • Harald Nugiseks NSV Liidu poolel • Lembit Pärn • Karl Kanger • August Vassil • Karl Allikas • Artur Saueselg • Johan Lombak • August Feldman • Nikolai Trankmann • Jaan Lukas