Armeenia

See artikkel räägib riigist; laeva kohta vaata artiklit Armenija; linna kohta vaata artiklit Armenia (Colombia); Armeenia Esimene Vabariigi kohta vaata artiklit Armeenia Vabariik (1918–1920).

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2011) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel vajab ajakohastamist. Palun aita selle artikli sisu ajakohastada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Armeenia Vabariik armeenia Հայաստանի Հանրապետություն (Hajastani Hanrapetuthjun)
Armeenia lipp Armeenia vapp
Riigihümn	Mer hajrenikh (Meie Isamaa)
Pealinn	Jerevan
Pindala	29 743 km²[1]
Riigikeel	armeenia keel
Rahvaarv	2 930 450 (2017)[2]
Rahvastikutihedus	98,5 in/km²
President	Vahagn Hatšhaturjan
Peaminister	Nikol Pašinjan
Iseseisvus	23. september 1991
SKT	11,537 mld $ (2017)[3]
SKT elaniku kohta	3936 $ (2017)[4]
Valuuta	dramm (AMD)
Ajavöönd	maailmaaeg +5
Tippdomeen	.am
ROK-i kood	ARM
Telefonikood	374

Armeenia (armeenia keeles: Հայաստան (Hajastan [hɑjɑsˈtɑn]), ametlikult Armeenia Vabariik (Հայաստանի Հանրապետություն (Hajastani Hanrapetuthjun, [hɑjɑstɑˈni hɑnɾɑpɛtuˈtʰjun])), on merepiirita riik Ees-Aasias Musta mere ja Kaspia mere vahelisel maakitsusel Lõuna-Kaukaasias. Armeenia piirneb põhjas Gruusiaga, idas Aserbaidžaaniga (ning ainult Armeenia poolt tunnustatud riigi Mägi-Karabahhi Vabariigiga), lõunas Iraaniga, edelas Aserbaidžaani eksklaavi Nahhitševaniga ja läänes Türgiga, hõlmates ajaloolisest Armeeniast vaid idaosa.

19. sajandil langes Ida-Armeenia, sealhulgas Armeenia ja Mägi-Karabahhi ala, teise Vene-Pärsia sõja järel Venemaa võimu alla.

28. mail 1918 kuulutati välja iseseisev Armeenia Demokraatlik Vabariik.

29. novembril 1920 kehtestati nõukogude võim ja moodustati Armeenia NSV, mis kuulus aastail 1922–1936 Nõukogude Liidu koosseisu Taga-Kaukaasia SFNV osana ning alates 5. detsembrist 1936 eraldi liiduvabariigina. Armeenia NSV oli pindalalt väikseim liiduvabariik. 23. septembril 1991 võttis Armeenia Ülemnõukogu kahe päeva eest toimunud referendumi tulemuste põhjal vastu "Deklaratsiooni Armeenia riiklikust iseseisvusest".^[5] Nõukogude Liidu lagunemine 1991 tõi kaasa Armeenia iseseisvumise.

22. märtsil 1992 võeti Armeenia Vabariik vastu ÜRO-sse, 25. jaanuaril 2001 Euroopa Nõukogusse.^[6] (Üks ÜRO liige, Pakistan, ei ole Armeeniat tänini tunnustanud, sest ta toetab Mägi-Karabahhi konfliktis Aserbaidžaani. See konflikt tekkis 1980ndatel Aserbaidžaani valdavalt armeenia rahvastikuga piirkonna Mägi-Karabahhi pärast.)

Pärast Mägi-Karabahhi konflikti ja Nõukogude Liidu lagunemist tabas Armeenia majandust tõsine tagasilöök. Sisemajanduse kogutoodang oli 2012. aastal 19,73 miljardit USA dollarit, sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta 6645 USA dollarit. Rahaühik on Armeenia dramm (2012. aasta keskmine kurss oli 412 drammi 1 USA dollari eest).

Armeenia Vabariik moodustab väikese osa ajaloolisest Armeeniast, mis hõlmab 300–400 tuhat km² Türgi idaosast Kaspia mereni.

Armeenia pindala on 29 743 km², rahvaarv on 3 027 600 (1. aprill 2013).

Pealinn on Jerevan, riigikeel on armeenia keel.

Tallinnas on Armeenia Apostliku Kiriku Eesti Püha Gregoriuse kogudus.

Kohanimi "Armeenia" pärineb Armeenia mägismaal praeguse Malatya lähedal paiknenud piirkonna Armi- hurrikeelsest nimest. Aramea kuju ˊarmǝn-āiē vahendusel läks see üle vanapärsia keelde ning esineb lokatiivivormis Arminiyaiy kuus korda Behistuni raidkirjal 6. sajandist eKr.^[7] Teistel andmetel on see nimi moodustatud Armeenia mägismaal elanud rahva armeenide (arim) nimest.^[8] Vanakreeka keeles võttis nimi kuju Ἀρμενία^[9]. Seda nime on esimesena maininud Hekataios Mileetoselt.

Enne nime Ἀρμένιοι levikut kutsuti armeenlasi vanakreeka keeles Μελιττήνιοι^[10].

Armeenia armeeniakeelne nimi on Հայք (Hajkh). 5. sajandi ajaloolase Movses Khorenatsi järgi andis selle Armeenia legendaarne patriarh Hajk, kelle järglase Arami, Urartu kuninga nimest sündis omakorda nimi Armeenia.^[11] Legendi järgi lõi Hajk 2492 eKr lahingus Assüüria kuningat Beli ning hiljem moodustas esimese Armeenia riigi. See aasta on vanaarmeenia ajaarvamise algusaasta. Teine versioon seostab seda nimetust Ḫajaša riigiga^[12]. Kolmanda versiooni järgi pärineb see praeguse Malatya urartukeelsest nimest Ḫāti^[10][13].

Keskajal asendus armeenia kohanimejärelliide -kh pärsia keelest laenatud järelliitega -stan^[14] ja Armeeniat hakati kutsuma Հայաստան (Hajastan).

Armeenia paikneb Ees-Aasia põhjaosas Väike-Aasia ja Lõuna-Kaukaasia piirialal põhjalaiuste 38°51' ja 41°16' ning idapikkuste 43° 29' ja 46° 37' vahel Armeenia mägismaa kirdeosas Väike-Kaukasuse lõunaserval. Põhjast ja idast raamistavad Armeeniat Väike-Kaukasuse ahelikud. Riik jääb Euroopa ja Aasia piiriks peetavast Suur-Kaukasuse Peaahelikust lõunasse^[15], paiknedes selle kriteeriumi järgi loodusgeograafiliselt Aasiasse. Poliitiliselt ja kultuuriliselt on ta tihedalt seotud Euroopaga.

Riigipiiri kogupikkus on 1254 km. Armeenia piirneb põhjas Gruusiaga (164 km), idas Aserbaidžaaniga (566 km), kagus Iraaniga (35 km), lõunas Aserbaidžaani eksklaavi Nahhitševaniga (221 km) ning edelas ja läänes Türgiga (268 km).^[15]

Piir Türgi ja Aserbaidžaaniga on suletud, Gruusia ja Iraaniga avatud.

Armeenia pindala on 29 743 km².^[1] Ta on riikide seas pindalalt 138. kohal (vt Riikide loend pindala järgi).

Armeenia on väga mägine. Umbes 90% riigi pindalast on üle 1000 m üle merepinna. Keskmine kõrgus on 1800 m üle merepinna.

Põhja poolt ulatuvad Armeeniasse Väike-Kaukasuse üle 3000 m kõrgused harud.

Kõrgeim tipp on kustunud vulkaan Aragats (4090 m) Ararati lähedal. Madalaim punkt (375 m) paikneb Araksi jõe ääres Iraani ja Aserbaidžaani piiril. Need kohad paiknevad teineteisest umbes 80 km kaugusel.

• Armeenia mäed

Armeenia paikneb kurdmäestikus Euraasia laama ja Araabia laama kokkupõrkekohal. Seetõttu on ta väga maavärinaohtlik.

Kivimid on sageli vulkaanilised.

 Pikemalt artiklites Armeenia järvede loend ja Armeenia jõgede loend

Armeenia mägismaal Jerevanist idas paiknev Sevani järv on maailmas suuruselt teine järv oma kõrgusel – umbes 1900 m üle merepinna. Sevan on Armeenia suurim järv pindalaga 1276 km².^[1]

Pikimad jõed on Ahhurjan, Araks, Vorotan, Khasahh, Hrazdan ja Debed.

 Pikemalt artiklis Armeenia kliima

Kuigi Armeenia paikneb subtroopikas, on kliima suurte kõrgusvahede ja pinnamoe liigestatuse tõttu eri paigus väga erinev. Merede lähedus on tasakaalustav, kuid ümbruse kõrgmäestikud kutsuvad esile suuri kõikumisi. Kaukasuse kõrged tipud takistavad külma õhu juurdepääsu põhjast.

Armeenia kliima on orgudes ja madalikel tugevalt kontinentaalne. Suved on kuivad ja päikselised ning kestavad juunist septembri keskpaigani. Õhutemperatuur kõigub 22–36 °C vahel. Madal õhuniiskus leevendab siiski kõrge temperatuuri mõju. Õhtuti puhub mägedest alla jahe tuul, mis toob palavusele leevendust. Kevaded on lühikesed, sügised seevastu pikad. Armeenia sügis on tuntud puude ereda ja kireva lehestiku poolest. Talved on suhteliselt külmad ja ohtra lumega, õhutemperatuur jääb −10 ja −5 °C vahele. Talispordihuvilised naudivad suusatamist Tsakhkadzori mägedes, milleni on Jerevanist poole tunni tee.

Mägedes on kliima jahedam, Iraani piiri ääres subtrooopiline ja väga kuiv.

Armeenia territoorium on liigirikas. On palju endeeme. Armeenias on tuvastatud ligi 17 000 liiki selgrootuid, 388 liiki vetikaid, 4166 seeneliiki, 2600 samblikuliiki ja 430 liiki lehtsammaltaimi.^[16] Armeenias on 3500 taimeliiki, 500 liiki selgroogseid, rohkem kui 300 linnuliiki, 50 roomajaliiki, 8 liiki kahepaikseid, rohkem kui 20 kalaliiki ning 83 imetajaliiki.^[17][18]

Teatakse 4166 seeneliigi. Leidub nii limakuid kui seeni hõimkondadest Mastigomycotina, ikkesseened, kottseened, kandseened ja teisseened. ^[19] Armeenias kasvavatest söögiseentest on esindatud kukeseen, suur sirmik, aedšampinjon, arušampinjon, Agaricus silvaticus, Pleurotis eryngii, austerservik, porgandriisikas, kevad-võluheinik, mesi-külmaseen, Suillus lutens, lambatatik, lilla ebaheinik, Lepista personata, Macrolepiota excoriata.^[20]

1900. aasta paiku oli puude ja põõsastega kaetud umbes 25% Armeenia pindalast, aastal 1964 umbes 15%, aastal 2005 veel ainult 8–10%.

Araksi orus kasvavad halofüüdid. Kuni 1400 m kõrgusel on väga levinud pujud. Mägedes kasvab palju okaspõõsaid ja teisi ogadega taimi. Kõrgmäestikus on palju kserofiilseid taimi. Maa lõunaosas Sangesuris on puudepiir 2400 m. Kõrgemal sarnaneb taimkate Alpide omaga.

Armeenias kasvab ligi 120 liiki söödavaid metsamarju, tarbepuid, marjapõõsaid, viljapuid ja pähkleid: kreeka pähklipuu, sarapuu, harilik mandlipuu, ahtalehine hõbepuu, idapöök, euroopa karusmari, harilik astelpihlakas, haraline ploomipuu (alõtša), harilik granaadipuu, pirnipuu, õunapuu , kirss-kontpuu, õõldmurakas, vaarikad ja sõstrad jpt.^[21][22]

Hariliku aprikoosipuu ladinakeelne teaduslik nimetus Prunus armeniaca tähendab 'armeenia ploomipuu'. Aprikoos on üks Armeenia sümboleid, mistõttu ka Armeenia lipu alumine laid on aprikoosikollane.

Endeemsed liigid on Crataegus armena, Galanthus artjuschenkoae, Tulipa sosnovskyi, Merendera mirzoevae, Gundelia aragatsi, Papaver roseolum, Scorzonera gorovanica, Astragalus aparanensis, Centaurea caroli-henrici, Alcea grossheimii, Ornithogalum gabrielianae, Ranunculus aragazii, Poa greuteri, Allium vasilevskajae ja Sambucus tigranii.^[23]

Meditsiinilisel otstarbel kasutatavatest ravimtaimedest kasvavad Armeenias: harilik raudrohi, harilik kalmus, harilik orashein, karulauk, harilik altee, takjas, aed-mädarõigas, koirohi, ida-aarum, harilik aspar, Astragalus microcephalus, harilik kukerpuu, kolmisruse, harilik koeranaeris, rukkilill, harilik vereurmarohi, harilik sigur, viirpuu, võrm, harilik näsiniin, roostepruun sõrmkübar, Echinops spherocephalus, põldosi, Fragraria vesca, hobumadar, Helichrysium plintocalix, harilik astelpaju, harilik humal, liht-naistepuna, aedvaak, kadakas, südamerohi, ürt-penimünt, kollane mesikas, münt, haisev jooksjarohi, terav kroonohakas, harilik pune, harilik harmal, suur teeleht, Polygonatum Adans, Polygonum carneum, nurmenukk, laukapuu, Pulsatilla Adans., tamm, kibuvits, harilik punavärvik, Rubus armeniacus, põldmurakas, harilik vaarikas, must leeder, ürt-punanupp, harilik seebilill, Senecio rhombifolius, harilik võilill, nõmm-liivatee, pärn, paiseleht, kõrvenõges, harilik palderjan, vägihein, Viscum album.^[24]

 Pikemalt artiklis Armeenia loomastik

Roomajaid on palju. Sealhulgas sisalikulised: Darevskia armeniaca, Darevskia dahli, Darevskia portschinskii, Darevskia praticola, Darevskia raddei, Darevskia rostombekovi, Darevskia unisexualis, Darevskia valentini ja maolised.

Armeenias elab ligi 23 maoliiki. Colubridae sugukonna liikidest: oliivjas vilbasnastik, erivärviline vilbasnastik, harilik silenastik, Dolichophis schmidti, armeenia eirenis, kaeluseirenis, vagur eirenis, pärsia eirenis, tagakaukaasia roninastik, kassmadu, harilik nastik, veenastik, Elaphe sauromates, Hemorrhois nummifer ja Rhynchocalamus melanocephalus. Boalastest lääne-liivaboa, pimemadulastest vagelpimemadu ning sugukonnast Lamprophiidae harilik sisalikumadu. Rästiklastest on esindatud armeenia rästik (1985), gürsa, Vipera darevskii, Vipera eriwanensis, Vipera raddei.^[25][26]

Inimese suhtes mürkmadudeks loetakse peamiselt kaht madu: gürsat ja Vipera raddei'd.^[27]

Armeenias on tuvastatud üle 300 linnuliigi, paljud on paigalinnud kuid on ka rändlinde.^[28]

Imetajate arv varieerub ka tänapäeval, on uusi liike ja ka liike kes on tõenäoliselt välja surnud nagu vööthüään (Hyaena hyaena) ja hüpiklane Sicista caucasica. Ohustatud liikide hulka arvatakse Armeenias tagakaukaasia mägilammas, kreeta besoaarkits, Vormela peregusna, saarmas, Felis manual ja pruunkaru.^[29]

Kaslastest elutsevad Armeenias metskass, leopard ja ilves ning koerlastest hunt. Levinud on ka kapi jänes, rebane, hallsuslik, valgesaba-okassiga, metskits, metssiga ja liivahiirlastest Meriones vinogradovi.^[18]

Käsitiivaliste sugukondadest on Armeenias esindatud mopsninalased, nahkhiirlased ja sagarninalased.^[30] Paljud käsitiivaliste liigid on haruldased. Tuvastatud on järgmised liigid: Barbastella barbastella, Barbastella leucomelas, Eptresicus bottae, Eptresicus serotinus, Hypsugo savii, Miniopterus schreibersii, Myotis bechsteini, Myotis blythi, Myotis emarginatus, Myotis hajastanicus, Myotis mistacinus, Myotis natereri, Myotis schaubi, Nyctalus leisleri, Nyctalus noctula, Pipistrellus kuhlii, Pipistrellus nathusii, Pipistrellus pipistrellus, Pipistrellus pygmaeus, Plecotus auritus, Plecotus austriacus, Rhinolophus blasii, Rhinolophus euryale, Rhinolophus ferrumequinum, Rhinolophus hipposideros, Rhinolophus mehelyi, Tadarida teniotis, Vespertilio murinus.

Erinevalt madudest, kes elavad inimasustustele väga lähedal, kohtab imetajaid väga harva.

Armeenia selgrootuid on vähe uuritud. Näiteks ämblikulisi on seni kindlaks tehtud vaid 150 liiki. Ämblikulaadsete seas on ka skorpionid.

Tõestatud maavarade seas on tähtsaimad mitmesugused vase oksiidid, millega käivad kaasas ka molübdeen, raud ja kuld, ning uraan, mitmesugused poolmetallid, vääriskivid, tuff, basalt ja marmor.

Leidub ka mineraalvett.

 Pikemalt artiklis Armeenia riigikord

Armeenia on presidentaalne esindusdemokraatlik unitaarne vabariik.

Armeenia konstitutsiooni järgi on president valitsusjuht, ta valitakse 5 aastaks ning võib olla ametis kuni 2 ametiaega järjest.

Täidesaatvat võimu teostab valitsus, seadusandlik võim jaguneb valitsuse ja ühekojalise parlamendi (Rahvuskogu vahel.

Rahvuskogu (Azgajin Žoghov) on 131-liikmeline. Liikmed valitakse neljaks aastaks.

Kohtusüsteem on kolmeastmeline: esmane, teisene ja apellatsioonikohus, president juhib Justiitsnõukogu tööd. Põhiseaduslikkuse järelevalvega tegeleb Konstitutsioonikohus, mille liikmed määratakse eluajaks.^[15]

President on aprillist 2008. aastast Serž Sargsjan. Veebruaris 2013 valiti ta teiseks ametiajaks tagasi.

Rahvuskogu kontrollib nelja partei koalitsioon, millesse kuuluvad konservatiivne Armeenia Vabariiklik Partei^[15]), Õitsva Armeenia Partei, Seaduslikkuse Partei^[15]) ja Armeenia Revolutsiooniline Liit(^[15]). Suurim opositsioonipartei on Raffi Hovhannisjani Pärandipartei, mis toetab Armeenia tulevast liikmestaatust Euroopa Liidus ja NATO-s.

25. mail 2003 toimunud valimiste tulemusena moodustasid parlamendi koosseisu 6 parteid:

• Armeenia Vabariiklik Partei (23 liiget)
• Seaduslikkuse Partei (12 liiget)
• Armeenia Revolutsiooniline Liit (11 liiget)
• Õiglus (14 liiget)
• Rahvuslik Ühtsus (9 liiget)
• Ühinenud Töölispartei (6 liiget)
• Saadikute rühm Rahva Saadikud (16 liiget)
• 14 liiget ei kuulu ühtegi parteisse ega saadikurühma.

Armeenia valitsuse eesmärk on ehitada üles läänelik parlamentaarne demokraatia. Alates 18. eluaastast on kõigil hääleõigus.

Halduslikult jaguneb Armeenia 10 maakonnaks (marz) ja üheks keskalluvusega linnaks (khaghakh). Maakonnad jagunevad omakorda rajoonideks (šrdžan) ja nendega võrdsustatud linnadeks.^[31]

Maakonnad:

• Aragatsotni maakond
• Ararati maakond
• Armaviri maakond
• Gegharkhunikhi maakond
• Kotajkhi maakond
• Lori maakond
• Sjunikhi maakond
• Širaki maakond
• Tavuši maakond
• Vajotsh Dzori maakond

Keskalluvusega linn:

• Jerevan

Armeenia Riikliku Statistikaameti andmetel oli rahvaarv 1. jaanuari 2013 seisuga 3 026 900.^[1] Armeenia on elanike arvult maailma riikide seas 135. kohal (vt Riikide loend rahvaarvu järgi).

2006. aastal oli elanikke "Eesti entsüklopeedia" andmeil 2 967 000.^[15]

2011. aasta Armeenia rahvaloenduse (12. oktoober) esialgsetel andmetel oli Armeenias 3 018 854 alalist elanikku (kaasa arvatud ajutiselt (mitte üle aasta) ära olijad) ning 2 871 771 kohal viibivat elanikku.^[32]

1. jaanuari 2013 seisuga oli Armeenias linnaelanikke 1 917 500 ja maaelanikke 1 109 400.^[1]

Rahvastiku enamiku moodustavad armeenlased (97,9% rahvastikust). Kurde on 1,3%, venelasi 0,5%, kreeklasi ja muid rahvusi kokku 0,3% (2001. aasta seisuga).^[viide?] 2007. aastal ilmunud "Eesti entsüklopeedia" andmeil on armeenlasi 96%.^[15]

Armeenia kurdidest suur osa on jeziidid. Nad kõnelevad üht kurdi keele kurmandži murde haru, mida ise peavad enamasti siiski iseseisvaks jeziidi keeleks.

 Pikemalt artiklis Religioon Armeenias

Valdav usund on kristlus: 94,7% rahvastikust loetakse kuuluvaks Armeenia Apostlikku Kirikusse, 4% elanikest on muud kristlased. Armeenia venelased ja kreeklased on õigeusklikud. 1,3% elanikest on jeziidid.^[34]

 Pikemalt artiklis Armeenia majandus

Pärast Mägi-Karabahhi konflikti ja Nõukogude Liidu lagunemist tabas Armeenia majandust tõsine tagasilöök. Sisemajanduse kogutoodang vähenes ligi 60% võrra. Majanduskasvu näitaja oli 2000. aastate keskpaigas kahekohaline. Ajakirja Forbes andmeil oli Armeenias 2011. aastal maailma halvemuselt teine majandus: "Armeenia majandus kahanes 2009. aastal 15%, kuna välisarmeenlaste rahastatud ehitusbuum haihtus koos ülemaailmse majanduslangusega. Järgnevate aastate kasvuennustused on kesised. See merepiirita endine Nõukogude vabariik, mis sõltub oma energiavarustuses pea täielikult Venemaast ja Iraanist, püüab pidada sammu ülejäänud maailmaga. SKP inimese kohta on Armeenias 3000 USA dollarit ehk vähem kui kolmandik naaberriigi Türgi omast ja inflatsioon 7%. Kõigele lisaks piiras Venemaa teemandivarusid, lüües valusalt Armeenia kunagi õitsenud teemanditöötlemistööstust."

Sisemajanduse kogutoodang oli 2012. aastal 19,73 miljardit USA dollarit, sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta 6645 USA dollarit.

Armeenia majandusele on halvasti mõjunud suletud piir Türgi ja Aserbaidžaaniga. Suurem osa kaubavahetusest käib Gruusia kaudu. Majandus sõltub tugevalt välisarmeenlaste saadetavast abist.

Enamik energiatootmisest sõltub Venemaalt imporditud kütustest (maagaas ja tuumakütus). Armeenia ainus tuumajaam on 1980. aastal tööd alustanud Metsamori tuumaelektrijaam, mis asub Jerevanist 30 kilomeetri kaugusel seismiliselt aktiivses piirkonnas ja toodab umbes 40% riigis tarbitavast elektrienergiast. 2017. aastaks loodetakse see asendada uue jaamaga. Oluline osakaal on ka hüdroenergeetikal.

Rahaühik on Armeenia dramm (2012. aasta keskmine kurss oli 412 drammi 1 USA dollari eest).

Armeenia suurim ülikool on Jerevani Riiklik Ülikool.

 Pikemalt artiklis Armeenia ajalugu

 Pikemalt artiklis Armeenia kronoloogia

 Pikemalt artiklis Armeenia esiajalugu

Ürgasustuse jälgi on leitud mitmes Armeenia mägismaa piirkonnas: Arznist, Nurnusist ja mujalt on leitud peatuspaiku kivist tööriistadega. Hrazdani jõe kuristikust, Lusakertist ja mujalt on leitud koobaseluasemeid. Kõige vanemad leitud kivist tööriistad on 800 000 aastat vanad.

On leitud neoliitikumi aegsete inimeste peatuspaiku. Mägedest on leitud arvukalt jahistseenidega kaljujooniseid.

Esimesed maaharijate ja karjakasvatajate asulad Armeenia alal ilmusid Ararati jõeorgu Širaki maakonna alale.^[35].

Areni koopast (Areni-1) leiti septembris 2008 kõige vanem teadaolev nahast king (Areni-1 king): see on üle 5500 aasta vanune^[36]. Leid dateeritakse eneoliitikumi (3600–3500 eKr). See on pehme teravate otstega nahkking (tšarohh). See on vanim jalatsileid Euroopas ja Aasias. Asjatundjate arvates kanti armeenia asulates praktiliselt samasuguseid jalatseid. Samuti leiti sealt seelik^[37] ja veinitöökoda^[38] (Areni-1 veinitöökoda).

Jerevani alalt Šengavithist leiti pronksiaja alguse asula, mis pärineb 5.–3. aastatuhandest eKr^[39][40].

"Kõikjal, kus looduslikud tingimused olid külviks ja karjatamiseks soodsad, paiknesid sugukondade või suurperede asulad. Mägipiirkondades valiti selliste asulate jaoks kõrgendikud; tasandikul kasvas kunstlik küngas tasapisi mitme sajandi jooksul, mil samas kohas oli asula. Need asulad koosnesid lõunapiirkondades kivivundamendile toortellistest ehitatud majadest. Tüüpiline elamu oli ümmarguse põhiplaaniga hoone läbimõõduga 5–7 m, posti tugikiviga keskel. Nähtavasti toetas post lage.^[41].

Arheoloogiliste väljakaevamiste andmed kinnitavad, et Armeenia mägismaal tunti juba iidsel ajal paljusid käsitöid. Juba 5.–4. aastatuhandel eKr osati sulatada vaske ning 2. aastatuhandel eKr rauda.^[42].

Armeenia mütoloogia seostab Armeenia ja armeenlaste päritolu kangelase Hajkiga, kelle nimega seostatakse armeenlaste endanimetust. 5. sajandi armeenia ajaloolane Movses Horenatshi jutustab üksikasjalikult Arami vägitegudest. Armeenlaste (armeenide) ja Armeenia nime seostatakse Aramiga.

 Pikemalt artiklis Urartu

Urartu kuningriik sai alguse Vani järve äärest. Et kaitsta oma riiki Assüüria eest, sõlmis kuningas Arzaškuni kuningas Arama umbes 850 eKr liidu aramea linnriigi Bit Agusiga.^[43] Aastal 848 eKr leidis aset kaks Salmanassar III rasket rünnakut Arzaškuni vastu, mille käigus hävitati ka ümberkaudsed asulad ja Arama põgenes mägedesse. Aastatel 844–832 eKr võttis Salmanassar III ette veel sõjakäike Nairi vastu. Sarduri I ajal rajati umbes 832 eKr Nairisse Vani järve äärde kuninga- ja pealinn Tušpa (praeguse Van'i lähedal).

Tema järglased laiendasid riiki ja viisid selle õitsengule. Rajati palju uusi kindlustusi (tõenäoliselt vallutatud alade kindlustamiseks). Menua valitsemise ajal (umbes 810–785 eKr) arenesid käsitöö ja põllumajandus. Rajati ladusid ja viljaaitu. Samuti rajas ta 70 km pikkuse kanali Güzelsu orust Tušpasse, et linna mageveega varustada (Vani järv on soolane). Tänapäeval seostatakse seda kanalit ekslikult legendaarse kuninganna Semiramisega.

Sarduri II ajal (umbes 765–733 eKr) jõudis Urartu territoorium maksimumini. Püüdes murda Assüüria ülemvõimu, pingutas ta üle ja sai assüürlastelt hävitavalt lüüa.

Rusa I (umbes 733–714 eKr) ajal sai Urartu hinge tõmmata. Assüüria kuningas Sargon II (721–704 eKr) hävitas aastal 714 eKr Musasir. Rusa I sooritas väidetavalt enesetapu. Tema järglased püüdsid riiki uuesti kindlustada. Kuni aastani 609 eKr jäi Urartu edasi. Pärast Assüüria lõppu järgnes uus tõus. Pärsia kuningas Kyros II kohustas Urartut jälle andameid maksma.

 Pikemalt artiklis Suur-Armeenia

Suur-Armeeniasse ulatus mitme suurriigi võim, nende seas olid Hetiidi impeerium, Mitanni ja Hayasa-Azzi (1500–1200 eKr). Armeenia mägismaal asusid 12.-9. sajandil eKr Nairi ja 1000–600 eKr Urartu riik. Tänapäeva Armeenia pealinna Jerevani rajas 782 eKr kuningas Argišti I.

600. aasta paiku lõi Orontiidide (armeenia keeles Ervanduni) dünastia Armeenia kuningriigi.

Armeenia nimi esineb esimest korda (Urartu sünonüümina) Behistuni raidkirjal umbes aastast 520 eKr. Suurimate antiikajaloolaste ja -geograafide kaartidel on Armeenia tähistatud kõrvuti Pärsia, Süüria ja teiste antiikaja riikidega. Ptolemaoise kaardil on "Armen." Meediast vasakul ja Mesopotaamiast ülalpool.^[44] Ka Herodotose kaardilt võib leida Armeenia, kuid veidi rohkem lõunas kui Ptolemaiosel.^[45]

Pärast Aleksander Suure surma aastal 323 eKr muutus Armeenia Suur-Süüria Seleukiidide riigi vasalliks. Kui viimased said lüüa roomlastelt Magnesi lahingus (190 eKr), tekkis korraga kolm armeenia riiki – Väike-Armeenia Eufrati jõe läänekaldal, Sophena sama jõe idapoolsel kaldal ja Suur-Armeenia keskusega Ararati tasandikul.

Pärast Aleksander Suure impeeriumi lagunemist tekkisid armeenlaste kuningriigid Ajrarati riik (Armeenia satraapia) ja Tsophkhi riik (Sophene riik). Hiljem vallutas Seleukiidide riik need riigid. Pärast Seleukiidide riigi purustamist Rooma vabariigi poolt 2. sajandil eKr tekkis kolm armeenia riiki: Suur-Armeenia, Väike-Armeenia ja Sophene.

Tigran II ajal (95–55 eKr) muutus Suur-Armeenia vägevaks riigiks, mis laius Palestiinast Kaspia mereni.^[46]; ent pärast seda, kui Tigrani äi ja liitlane Pontose kuningas Mithridates VI sai 66 eKr Rooma väejuhilt Pompeiuselt lüüa, ei suutnud liitlasteta jäänud Tigran kahel rindel võidelda ning kaotas Rooma-Partia liidule ja jäi ilma kõigist vallutatud aladest peale päris Suur-Armeenia^[47] ning osast Partialt vallutatud maadest. Hiljem muutus Suur-Armeenia Partia ja Rooma riigi vaheliseks puhverriigiks ja veel hiljem (3.–4. sajandil pKr) Rooma ja Sassaniidide Iraani vaheliseks puhverriigiks.

Artašesiidide dünastia valitsemisajal laiendas Suur-Armeenia oma territooriumi vahetult kuni Kaspia mereni. Armeenia kuningriigi õitseaeg oli Tigran II Suure valitsusajal 95-66 eKr, mil see oli piirkonna üks võimsamaid kuningriike, alistades Sophena ning kasutades ära pikka sõda Rooma ja Partia vahel. Sellal ulatus Armeenia võim Väike-Kaukasusest Palestiina piirini. Järgnenud sajandeil kuulus Armeenia peamiselt Pärsiale.

Ajaloos vaheldusid Armeenia iseseisvusajad autonoomiaga suurriikide võimu all. Armeenia strateegilise asendi tõttu kahe kontinendi piiril tungisid sinna paljud rahvad, nende seas assüürlased, kreeklased, roomlased, bütsantslased, araablased, mongolid, pärslased.

Ajalooliselt valitses Armeenias masdaistlik zoroastrism (erinevalt Pärsia zurvanistlikust Sassaniidide riigist), mille kultuse keskmes oli Mihr (avesta Mithra). Kristlus jõudis maale vähemalt 40 pKr. Kuningas Tiridates III (238–314) kuulutas kristluse 301. aastal riigiusuks. Sellega sai Armeeniast maailma esimene ametlikult kristlik riik, 10 aastat enne kristlusele sallivuse kehtestamist Roomas Galeriuse ajal ning 36 aastat enne Constantinus Suure ristimist.

Aastal 387 jagasid Rooma ja Pärsia omavahel Suur-Armeenia. Pärast Armeenia kuningriigi langemist 428. aastal liideti enamik Armeeniast Sassaniidide riigiga. Pärast Armeenia ülestõusu 451. aastal jäeti kristlikele armeenlastele usuvabadus ja Armeeniale autonoomia. 640. aastal tungisid maale araablased, kes muutsid selle vasalliriigiks, kus valitsesid araablastest asevalitsejad.

Seoses araabia Kalifaadi nõrgenemisega tekkis Armeenias mitu kuningriiki (9.–11. sajandil). Neist kõige võimsam oli Bagratiidide riik, mille pealinn oli Ani (884–1045). Ajapikku Bagratiidide riik lõhenes, sellest lõid lahku mitu riiki, mis siiski tunnistasid Bagrationi dünastia ülevõimu. Üks selline kuningriik asus Ararati mäe lääneküljel keskusega Karsas (962–1064) ja teine Armeenia põhjaosas keskusega Loris (982–1090). Samal ajal tekkis ka Vaspurakani kuningriik Vani järve orus, Sjunikhid aga asutasid kuningriigi tänapäevases Sjunikhi maakonnas Sevani järvest lõuna pool (970–1166).

1045. aastal vallutas Bagratiidide Armeenia Bütsants, kes alistas peatselt teisedki Armeenia riigid. Bütsantsi keisrite võim jäi siiski lühikeseks, kuna juba 1071. aastal tungisid Armeeniasse seldžukid, kes Manzikerti lahingu järel rajasid Seldžuki suurriigi. Türklaste võimu alt põgenes Tarsusesse Kiliikias hulk armeenlasi. Nende eesotsas oli Roupen, kelle sugulane oli tapetud Ani kuningas Gagik II. Põgenikele andis varju Bütsantsi kuberner, ajapikku tekkis Kiliikias uus Armeenia riik. See oli ristisõdijate tugev toetaja ning nägi end kristluse kantsina Idas. Kiliikia Armeenia püsis 1375. aastani, mil selle alistasid Egiptuse mamelukid.

1230. aastail vallutasid Armeenia mongolid, neile järgnesid teised Kesk-Aasia hõimud. 14. sajandil vallutasid ja rüüstasid Armeenia Tamerlani (Timuri) hordid. 16. sajandil jagasid Armeenia omavahel Otomani impeerium ja Safaviidide Pärsia. Kui Türgi võimu all anti armeenlastele ulatuslik autonoomia ning nad elasid suhteliselt rahumeelselt oma enklaavides, siis ‘Abbās I Suur rakendas 1604. aastast oma riigi loodepiiril põletatud maa taktikat, mis viis paljude armeenlaste küüditamiseni kodumaalt.

Vene-Pärsia sõja lõpetanud Gulistani rahulepingu järgi ühendas Venemaa endaga 1813. aastal Karabahhia alad, aga Turkmeenia lepingu alusel 1828. aastal Jerevani ja Nahhitševani khaaniriigid. Vene-Türgi sõja tulemusena 1877–1878 vallutas Venemaa Türgi võimu all olnud Armeenia alad.

Kristlastena olid armeenlased Osmanite riigis diskrimineeritud. Kui nad hakkasid taotlema senisest suuremaid õigusi, korraldas sultan ‘Abdu’l-Hamid II 1894–1896 vastuseks armeenlaste vastased pogrommid. Eri allikate andmeil hukkus neis 80 000–300 000 inimest. Veresauna tõttu pälvis valitseja välismaal hüüdnimed "Verine sultan" ja "Punane sultan". Pärast noortürklaste revolutsiooni lootsid armeenlased olukorra paranemist, ent kuna Vene armees oli hulgaliselt armeenia vabatahtlikke, suhtus ka uus valitsus neisse umbusuga.

Kui Esimene maailmasõda oli alanud, asusid türklased peagi lahendama nn armeenia küsimust, pagendades armeenlased Väike-Aasiast. 24. aprillil 1915 arreteeriti armeenia intellektuaalid. Armeenlastest sõdurid, kes olid teeninud Türgi sõjaväes, kutsuti sõjaväkke tagasi ja lasti maha. Naised, lapsed ja vanurid pagendati Süüria kõrbesse. 1915–1917 toimunud armeenia genotsiidis hukkus 600 000–1 000 000 inimest. Paljud armeenlastest, kes jäid ellu tänu türklaste ja kurdide abile, põgenesid Venemaa Armeenia aladele või teistesse Lähis-Ida maadesse.

Armeenia kuulutati avalikult iseseisvaks Armeenia Demokraatlikuks Vabariigiks 28. mail 1918. Septembris 1920 alustas Türgi sõjategevust Armeenia vastu ja vallutas Armeenia territooriumist läänepoolse kaks kolmandikku. Novembris tungisid idapoolsesse Armeeniasse aga Punaarmee väeosad ja 29. novembril 1920 kuulutati avalikult välja Armeenia Nõukogude Sotsialistlik Vabariik.

Armeenia NSV sõlmis 2. märtsil 1922 Aserbaidžaani NSV ja Gruusia NSV-ga lepingu, mille kohaselt loodi Taga-Kaukaasia Sotsialistlike Nõukogude Vabariikide Föderatiivne Liit, millest moodustati omakorda Taga-Kaukaasia Sotsialistlik Föderaalne Nõukogude Vabariik 13. detsembril 1922. Seejuures säilitas iga moodustis oma vormilise iseseisvuse. Föderatsioon arvati NSV Liidu koosseisu 30. detsembril.

Stalini valitsusajal oli riigis kehtestatud diktatuur, millega kaasnes põllumajanduse kollektiviseerimine, industrialiseerimine (suunaga rasketööstusele ja sõjatööstusele), urbaniseerumine, religiooni tagakiusamine ja "parteilise liini" ametlik kehtestamine kõigis eluvaldkondades.

Aastal 1936 deporteeriti Kesk-Aasiasse umbes 25 000 armeenlast, kes võitlesid kollektiviseerimispoliitika vastu. Stalinistlike puhastustööde käigus hukkusid Armeenia kommunistliku partei esimene sekretär Agasi Handžjan, katoolikos Horen Muradbekjan, rida valitsuse ministreid, silmapaistvad armeenia kirjanikud ja poeedid (Jeghiše Tšarents, Axel Bakunts ja teised). Aastal 1936 likvideeriti Taga-Kaukaasia SFNV, aga selle koosseisu kuulunud Armeenia NSV, Gruusia NSV ja Aserbaidžaani NSV kuulutati eraldi liiduvabariikideks NSV Liidu koosseisus.

Sõja lõppedes pani Stalin katoolikosele ette kutsuda välismaal elavaid armeenlasi tulema Nõukogude Armeeniasse, võttes arvesse, et armeenia diasporaas on palju raha ja kvalifitseeritud spetsialiste.

Aastatel 1945–1948 pöördus Ida-Armeeniasse tagasi umbes 150 000 armeenlast, enamik neist Lähis-Ida riikidest. Selle tulemusena paljud neist represseeriti. Juulis 1949 küüditati osa armeenia intelligentsi koos peredega Kesk-Aasia maadesse, kus enamik neist hukkus.

1990. aasta mais toimusid Armeenia Ülemnõukogu (ÜN) valimised, mille koosseisu said nii kommunistid kui ka opositsiooni esindajad – Armeenia üldrahvusliku liikumise (AÜRL) liikmed. Augustis valiti Ülemnõukogu esimeheks AÜRL-i esimees Levon Ter-Petrosjan.

23. augustil 1990 võeti ülemnõukogu esimesel istungil vastu Armeenia iseseisvusdeklaratsioon, mille alusel likvideeriti Armeenia NSV ja moodustati iseseisev Armeenia Vabariik.

Aastatel 1991–1994 toimus Armeenia ja Aserbaidžaani vahel sõda Nõukogude ajal Aserbaidžaani NSV-le kuulunud Mägi-Karabahhi autonoomse oblasti alade pärast. Sõja lõppedes sõlmiti lääneriikide ja Venemaa vahendatud rahulepe, mille kohaselt pidid Armeenia väed Mägi-Karabahhist taanduma ja endisest autonoomsest oblastist saama taas autonoomne üksus Aserbaidžaani piires. Selle asemel kuulutati välja Mägi-Karabahhi Vabariik, mida 2016. aastaks pole tunnustanud isegi mitte Armeenia, kellest tunnustamata riik suuresti sõltub. Aserbaidžaani ja Mägi-Karabahhi piiridel on aastate vältel jätkunud madala intensiivsusega kokkupõrked.

2016. aastal puhkes Mägi-Karabahhi piiril Aserbaidžaani ja Armeenia vahel taas intensiivne konflikt, mis nõudis kümneid inimelusid.

 Pikemalt artiklis Armeenia kirjandus

 Pikemalt artiklis Armeenia muusika

 Pikemalt artiklis Armeenia köök

Armeenia kultuuri ja identiteedi tähtis osa on armeenia kiri, mille lõi Mesrop Maštotsh umbes 4. sajandil pKr.

Kultuuris on olulised ka vanaarmeenia panteon ja vanaarmeenia kalender.

 Pikemalt artiklis Armeenia jalgpallikoondis

 Pikemalt artiklis Armeenia jalgpalli kõrgliiga

 Pikemalt artiklis Armeenia 2014. aasta taliolümpiamängudel

• Lääne-Armeenia
• Väike-Armeenia
• Mägi-Karabahh
• Armeenia ajalehtede loend
• Armeenia poliitika
• Armeenia välisesinduste loend
• Dilidžani rahvuspark
• Sevani rahvuspark
• Armeenia sametrevolutsioon

• Karl August Hermann "Wanad poisid: Teadusline lugemine rahwa elust. Abessinia maa ja rahwas. Armenlased ja kurdlased. Korea" Tartu: Postimees, 1896
• H. Aasamaa "Armeenia Nõukogude Sotsialistlik Vabariik" Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1950
• Marietta Šaginjan "Matk läbi Nõukogude Armeenia" (tõlkinud E. Roomet) Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1954
• Garnik Isaakjan "Armeenia NSV" (tõlkinud E. Hiiemäe) Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962
• Aira Kaal "Esimest korda Armeenias: reisikiri" Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964
• "Armeenia NSV" (koostanud K. Laigna) Tallinn: Eesti Raamat, 1986
• Lembo Tanning "Armeenia probleem" Tallinn: L. Tanning, 2005
• "Armeenlaste väited ja ajaloolised faktid: küsimused ja vastused" Ankara: Strateegiliste Uuringute Keskus, 2005
• "Armeenlased" (koostanud Armenui Kazarjan ja Ita Serman, tõlkinud Ita Serman) Tallinn: Ilo, 2009
• Brigitta Davidjants "Ida läänepiiril: Türgi, Armeenia, Gruusia" Tallinn: Go Group, 2010

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Armeenia

Vikisõnastiku artikkel: Armeenia

Tsitaadid Vikitsitaatides: Armeenia

• Armeniapedia – Armeenia wiki
• Armenica.org
• virtuaal-Armeenia
• Armeenia turismiportaal

Sõltumatute Riikide Ühenduse riigid

Armeenia | Aserbaidžaan | Kasahstan | Kõrgõzstan | Moldova | Tadžikistan | Usbekistan | Valgevene | Venemaa
Assotsieerunud vaatleja: Türkmenistan

Aasia maad

Iseseisvad riigid: Afganistan | Araabia Ühendemiraadid | Armeenia | Aserbaidžaan | Bahrein | Bangladesh | Bhutan | Brunei | Egiptus | Filipiinid | Gruusia | Hiina koos Macau ja Hongkongiga | Ida-Timor | Iisrael | India | Indoneesia | Iraak | Iraan | Jaapan | Jeemen | Jordaania | Kambodža | Kasahstan | Katar | Kuveit | Kõrgõzstan | Küpros | Laos | Liibanon | Lõuna-Korea | Malaisia | Maldiivid | Mongoolia | Myanmar | Nepal | Omaan | Pakistan | Põhja-Korea | Saudi Araabia | Singapur  | Sri Lanka | Süüria | Tadžikistan | Tai | Türgi | Türkmenistan | Usbekistan | Venemaa | Vietnam

 Tunnustamata riigid ja okupeeritud alad: Abhaasia | Golani kõrgendikud | Lõuna-Osseetia | Mägi-Karabahh | Palestiina | Põhja-Küpros | Taiwan | Tiibet

 Aafrika maad | Aasia maad | Austraalia ja Okeaania maad | Ameerika maad | Euroopa maad

Euroopa maad

Iseseisvad riigid: Albaania | Andorra | Armeenia¹  | Aserbaidžaan¹ | Austria | Belgia | Bosnia ja Hertsegoviina | Bulgaaria | Eesti | Gruusia¹ | Hispaania | Holland | Horvaatia | Iirimaa | Island | Itaalia | Kasahstan² | Kosovo | Kreeka | Küpros¹ | Leedu | Liechtenstein | Luksemburg | Läti | Malta | Moldova | Monaco | Montenegro | Norra | Poola | Portugal | Prantsusmaa | Põhja-Makedoonia | Rootsi | Rumeenia | Saksamaa | San Marino | Serbia | Slovakkia | Sloveenia | Soome | Suurbritannia | Šveits | Taani | Tšehhi | Türgi² | Ukraina | Ungari | Valgevene | Vatikan | Venemaa²

 Sõltuvad alad: Ahvenamaa | Akrotiri ja Dhekelia¹ | Gibraltar | Guernsey | Fääri saared | Jan Mayen | Jersey | Man | Svalbard

 Tunnustamata riigid ja okupeeritud alad: Abhaasia¹ | Lõuna-Osseetia¹ | Põhja-Küpros¹ | Transnistria

¹ loodusgeograafiliselt asub Aasias       ² suurem osa territooriumist Aasias

 Aafrika maad | Aasia maad | Austraalia ja Okeaania maad | Ameerika maad | Euroopa maad