Kuressaare piiskopilinnus

See artikkel vajab toimetamist. Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Kuressaare piiskopilinnus on Saare-Lääne piiskoppide kunagine linnus, mis asub Saare maakonnas Kuressaare linna merepoolses servas.

Mõningad uurijad on oletanud, et praeguse kivilinnuse asemel võis varem olla juba 11. sajandil ehitatud puidust kindlusehitis.^[viide?] Mingeid kindlaid tõendeid selle oletuse kinnituseks aga ei ole õnnestunud leida.

Tänapäevani säilinud kivilinnuse ehitusloo kohta on liikvel põhiliselt kaks, suuresti vastakat teooriat. Enamik arhitektuuriajaloolasi lähtub 20. sajandi algul linnuse rekonstrueerimistöid juhtinud arhitekti Hermann Seuberlichi seisukohtadest, mille kohaselt ehitati üles esmalt linnuse põhjapoolses nurgas asuv kaitsetorn, mida mõni aeg hiljem täiendati nelinurkse konvendihoonega. 1970. aastatel tehtud vaatluste põhjal oletas toonaseid ümberehitusi juhendanud arhitekt Kalvi Aluve, et kivilinnuse ehituslugu algab juba 13. sajandi lõpus rajatud, linnuse idanurgas asuvast Pika Hermanni tornist, mis olevat olnud ringmüürkastell tüüpi kindlusrajatise tsentraaltorniks. Hilisemad uurijad, eesotsas Boris Duboviku ja Kaur Alttoaga on naasnud siiski Seuberlichi teooria juurde, täiendades seda omalt poolt väitega, et lisaks praeguse kaitsetorni kahele alumisele korrusele moodustab linnuse vanima osa ka osa praeguse konvendihoone loodetiiva alumistest korrustest. Ühel meelel on uurijad siiski selles, et praegune konvendihoone on valminud hiljemalt 1381. aastaks.

1228. aastal moodustas Saksa-Rooma riigi kuningas Heinrich (VII) Läänemaast ja Lääne-Eesti saartest Saare-Lääne piiskopkonna pindalaga umbes 7600 km², keskusega algul Lihulas, seejärel Vana-Pärnus ning alates 1265. aastast Haapsalus. Piiskopkonda kuulus ka suurem osa Saaremaast (osa kuulus Liivi ordule), mis säilitas algul laialdase autonoomia (piiskopi foogt võis Saaremaale tulla ainult kord aastas). Hiljem eelistas suur osa piiskoppe just Kuressaare linnust oma alalise residentsina.

Esimene kirjalik teade Kuressaare piiskopilinnuse olemasolust pärineb 1381. aastast.

Konvendihoone-tüüpi linnuse ülesanne on olla teatud piirkonna administratiivne keskus ning võimaldada küllalt arvuka inimrühma kooskäimist (conventus – kokkutulek), mis avaldub hoone arhitektuuris ja pakub kaitset ülestõusu või sõja korral.

Seoses tulirelvade arenguga vajas ka Kuressaare linnus tugevdamist. 14. sajandi lõpust kuni 15. sajandi alguseni rajati lisaks 13. sajandist pärinevale ringmüürile uus, võimas 625 meetri pikkune ja 7 meetri kõrgune eelringmüür. Müüri osad on hilisemate vallide ja bastionide kavas säilinud tänaseni. Sajandi keskel kõrgendati müüri ja rajati suurtükitornid. Võimsaim neist, põhjabastionil paiknev suurtükitorn pärineb 1470. aastaist (restaureeritud aastatel 1971.–1972).

Kuressaare linnus jäi Saare-Lääne piiskoppide residentsiks Liivi sõja alguseni. Keskaja lõpus (1559. aastal) müüs piiskop Johannes V oma valduse Saare- ja Kuramaal (sealhulgas ka linnuse) taanlastele. Keskaegsed kivilinnused hakkasid kaotama sõjalist tähtsust tänu üha võimsamate suurtükkide purustavale jõule. 17. sajandi alul mindi kivilinnuseilt üle uut tüüpi kaitseehitistele. Taanlased moderniseerisid ka Kuressaare kindlustussüsteemi. Vana eelringimüüri ära kasutades rajati paksude muldvallide ja bastionide süsteem, mis ümbritseti umbes 30 meetri laiuse mereveest täituva vallikraaviga.

1645. aastal sõlmitud Brömsebro rahulepinguga läks Saaremaa Rootsi valdusse. 1618.–1619. finantsaastal oli linnuses palgal 47 ametimeest ja teenijat ning 50 palgasõjaväelast, neist 36 lihtsõdurit ja 8 relvaseppa, 1623. aastal kahureid 116. 1645. aastal oli garnison seoses sõjaolukorraga märgatavalt suurem: kindluse üleandmisel Rootsile teenis seal 850 palgasõdurit ja 800 talupojast maakaitseväelast. 1648 läänistati Magnus Gabriel De la Gardiele Kuressaare krahvkond ning 16. septembrist ka Kuressaare linnus^[1], Kuressaare krahv De la Gardie nimetati ka 1649. aasta Liivimaa kindralkuberneriks ja ta kavatses linnuses kapitaalseid taastamis- ja ümberehitustöid.^[2] Kuid 1654. aastal loobus Rootsi kuninganna Kristiina troonist ja jättis Saaremaa endale sissetuleku allikaks.

20. sajandi algul restaureeriti linnus Saaremaa rüütelkonna residentsiks.

27. juunil 1934 avati linnuses postiagentuur Kuressaare Loss (RTL 1934, 79).

Kuressaare konvendihoone on hilisgooti stiili linnuseehituse suurepärane näide. Välisarhitektuuri äärmise ranguse ja monumentaalse raskepärasusega liitub orgaaniliselt sisemuse maitsekas arhitektoonika ja dekoor, mis oma lihtsusele vaatamata pääseb hästi mõjule.

Konvendihoone külje pikkus on 43 m, põhjanurgas kõrguva võimsa seitsmekorruselise kaitsetorni Sturvolti kõrgus on 37 m. Ringmüüri peal asuv sakmelise rinnatisega umbes meetri laiune katustamata kaitsekäik rajati selle praegusel kujul alles 1980. aastatel, lähtudes Hermann Seuberlichi 20. sajandil teostamata jäänud kavandeist. Samuti Seuberlichi kavandite järgi rajati 1980. aastatel ka linnuse värava kohal asuv kahekorruseline eenduv nooltekoda ehk ärkel. Nooltekoja alumisel korrusel paikneb langevärava tõstemehhanism, ülemise korruse põhjaavadest sai vaenlasele kive, kuuma pigi, tõrva ja vett pähe visata või nooli lasta. Kui praeguse kaitsekäigu osas võib veel oletada sarnase ehitise olemasolu varasematel aegadel, siis nooltekoda selle praegusel kujul pole Kuressaare linnusel varem ilmselt eksisteerinud. Pigem on kahe torni vahel olnud mingi suurem, massiivne puidust kaitseehitis, mille kinnitusjälgi on praegu võimalik näha Pika Hermanni torni loodeküljel. Välismüüride peal asuv sakmelise rinnatisega umbes meetri laiune katustamata kaitsekäik sai oma praeguse kuju 1980. aastate esimesel poolel. Kunagi sealsamas olnud sarnast kaitsekäiku mööda oli hõlbus liikuda linnuse ühest tiivast teise nii vahiteenistust pidades kui ka vaenlast tõrjudes.

Värava kohale paigutati 1876. aastal Saare-Lääne piiskopkonna kotkakujutisega raidvapp. Värava kõrval seintes on avad, millesse asetatud riivpalgiga sai sissepääsu kindlalt sulgeda.

Keldrikorrusel asusid mitmesugused majapidamis- ja laoruumid. Kagutiivas paiknesid köögid ning nende kõrvalruumid, sealhulgas õllepruulimiskoda ja kolderuum. Samas tiivas asub linnuse kaev, mille juurde pääseb konvendihoone sisehoovist. Palju kõneainet on pakkunud väike kelder, kuhu viib uks hoovi idanurgast. Legendi kohaselt olevat see kinnimüüritud kelder juhuslikult avatud 1785. aastal ning sealt leitud inimese luukere. See kuulunud 16. sajandi algul Saaremaale protestantismiga võitlema saadetud inkvisiitorist mungale, kes avalikuks tulnud armuloo pärast karistuseks elusana kinnimüüritud. Ruumi nimetatakse veel praegugi "sissemüüritud rüütli keldriks".

Edela- ja loodetiivas olid spetsiaalsed sooja õhu kütteseadeldised – hüpokaustid peakorruse tähtsamate ruumide – pidurefektooriumi ja piiskopi eluruumide kütmiseks. Küttesüsteem koosnes suurtest kolletest, nende kohale võlvile laotud kerisest, mis kütmisel soojenes, ning avadest sooja õhu ülesjuhtimiseks. Avasid sai vastavalt vajadusele sulgeda dolomiidist korkidega. Üks hüpokaustidest, mis asub näitusesaali kõrval, on restaureeritud. Soojalaskeavasid näeme peakorrusel pidurefektooriumi põrandas; neist üks on säilinud algkujul.

Hüpokaustide kütmiseks vajalike küttepuude endises hoiuruumis asub ajutiste näituste saal. Kütteruumi restaureerimisel on osaliselt säilitatud omaaegne paekivipõrand.

Loodetiiva kolmes keldris paiknevad muuseumi loodusosakonnad, mis avati 1993. aastal.

Peakorrus on suurejooneliselt välja ehitatud, kuna seal paiknesid kõige olulisemad ruumid.^[viide?] Kuressaare konvendihoone arhitektuur on Eesti alal erakordne nii ruumijaotuse kui ka raiddekoori iseloomu poolest. Kui kõikjal mujal on ruum vööndkaarte abil selgelt eraldatud löövideks, traveedeks ja võlvikuteks jagatud, siis Kuressaares on esindusruumides piirdutud võlviroiete kasutamisega.

Pidurefektoorium kujutab endast kahelöövilist viie võlviku pikkust saali, mis esialgu kavandati ilmselt lühemana. Tegu on linnuse väiksuse tõttu algusest peale polüfunktsionaalse ruumiga, mis eeskätt oli mõeldud linnuse kiriku ilmalikele koguduseliikmetele. Jumalateenistuste vaheaegadel oli see ruumiosa vajadusel kasutusel nii piiskopi nõupidamiseruumi kui ka refektooriumina. Edelatiivas, saali all asus üks kalorifeer – sooja õhu kütteseadeldis (teine samasugune oli piiskopi keskmise eluruumi all).

Ristvõlvid on kaetud pirnvöödi ja süvarihvadega profileeritud tugevate roietega, mis annab ruumile erilise võlu. Neid kannavad neli kaheksatahulist sammast. Selgusetuks on jäänud kagupoolseimat piilarit ümbritseva massiivse kaheksatahulise laua funktsioon. Nähtavasti toimusid seal mõnikord ka piiskopkonna valitsuse – kõrgemaist vaimulikest koosneva toomkapiitli istungid. 20. sajandi algul kohandasid Saaremaa aadlikud saali oma maapäevade pidamise kohaks. Sellest ajast pärinevad ka Riias valmistatud uusgooti stiilis uksed.

Praeguse ilme sai see ruum 1976. aastal. Nüüd on see kasutusel kontserdisaali ja pidulike vastuvõttude toimumispaigana. Ruumis paiknevad toolid on valmistatud Saaremaal 1980. aastatel sajandivanuse mööbli eeskujul.

Pidurefektooriumi kõrval konvendihoone lõunanurgas paiknev kabel on kõrgeim ruum linnuses. Kabelit on refektooriumist eraldanud võre, mis on XIX sajandi II poolel puudunud ja asendatud XX sajandi alguse renoveerimistööde käigus seinaga. Algselt oli tegemist linnuse kiriku osaga, kuhu oli õigus siseneda vaid vaimulikuseisusest inimestel. Ruudukujulise põhjaplaaniga ruumi keskel toetab võlve sihvakas kaheksatahuline piilar. Kabeli edelaseinas on suur, kaguseinas väike sakramendinišš. Mõlemad on kujundatud rikkalikult ja väga tugevalt reljeefsetena. Konsoolidele toetuvad kolmnurksed fiaalidega rippsambad. Niššide peal, fiaalide vahel on gooti krabidega kaunistatud vimpergid (ehisviilud).

Peakorruse idanurgas pääseb kitsaid treppe kaudu Pika Hermanni nime kandvasse vahitorni, mis enamiku uurijate arvamust mööda on ehitatud konvendihoonega samaaegselt. Torn on linnuse tsitadellina muust konvendihoonest eraldatud šahtiga, mida 18. või 19. sajandil loodud legendi põhjal on hakatud nimetama Lõukoerte auguks. Enne peab läbima eeskoja, kus võib näha keldrikorruse kolderuumi kohal paiknevat mantelkorstnat.

Vahitornil oli mitu funktsiooni. See oli mõeldud vahipidamiseks ja ringmüüride taga toimuva võitluse juhtimiseks, aga ka viimseks vastupanupaigaks kaitsjaile vaenlase linnusesse tungimise korral.

Vahitorn konvendihoone ühel nurgal on üldiselt levinud võte. Seda võib kohata ka 13. sajandi lõpu Preisimaa linnustes ja ka paljudes hilisemates linnustes. Vahitorni ainuke sissepääs asub 9 meetri kõrgusel maapinnast ja on hoone ülejäänud osaga ühenduses ainult silla kaudu.

Sillalt avaneb vaade šahti, mis eraldab torni linnuse ülejäänud osast kogu hoone kõrguses. Sillast veidi allpool eendub müürist dansker, mille sissepääsu võib näha dormitooriumis. Kõrgemal šahti nurgas on vaadeldavad kaitsemeeskonna kunagise käimla jäänused. Seega oli "lõviauk" kaitsefunktsiooni kõrval vajalik kolme käimla kogumiskaevuna. Vahitorni peakorruse põrandas näeme metallvõrega piiratud ruudukujulist ava, mille kaudu pääses 9 meetri sügavusse keldrisse. Pärimuse kohaselt hoiti seal keskajal pantvange, sellest ka torni populaarseim nimetus – vangitorn. Arvatavasti kasutati keldrit ka laoruumina. Peakorruse kohal on veel kolm korrust algsete müürisiseste kaminatega.

22. septembril 1920 võttis maakonnavalitsus Kuressaare linnuse ja osa selle inventarist Saaremaa Rüütelkonnalt akti alusel üle.^[3]

Linnuses asub Saaremaa Muuseumi püsiekspositsioon, mis koosneb konvendihoone ülakorrusel asuvast vanema ajaloo osakonnast (avatud järkhaaval 1985. ja 1987. aastal), keldrikorrusel asuvast loodusosakonnast (avatud 1993. aastal) ja kirdetiivas asuvast ekspositsiooniosast, mis tutvustab Saaremaa ajalugu aastail 1939–1949 (avatud 2005. aastal). Osa linnuse ruume on kasutusel ajutiste näituste eksponeerimispaigana, konvendihoone kapiitlisaal on kasutusel kontserdisaali ja mitmesuguste esindusürituste toimumispaigana.

• 
  Sissemüüritud rüütel
• 
  Linnus
• 
  Vaade linnusele põhjast
• 
  Vaade lõunast
• 
  Vallikraav
• 
  Lossi sisemus
• 
  Peakorrus. Kapiitlisaal
• 
  Kuressaare linnus
• 
  Põhjabastioni suurtükitorn
• 
  Linnus kuuvalguses
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
  Linnus öösel, talv 2019

• Piiskopi Sõdalaste Selts
• Väike Linnape

• Karl Rudolf Hermann Seuberlich. "Das Schloss zu Arensburg". // Jahrbuch für bildende Kunst in der Ostseeprovinzen. Riia 1907, nr 1, lk 85–92
• Voldemar Vaga. "Kuressaare linnus". Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1957
• Kalvi Aluve: "Kuressaare linnus-kindlus". Tallinn: Eesti Raamat, 1977
• Kalvi Aluve. "Kuressaare linnus. Arhitektuuriajalooline uurimus". Tallinn: Valgus, 1980
• Kaur Alttoa, Boris Dubovik. "Veel kord Kuressaare linnusest". // Ars Estoniae Medii Aevi grates Villem Raam viro doctissimo et expertissimo". Tallinn 1995, lk 87–99
• Olavi Pesti. "Kuressaare kindluse hoonestus 18.–19. sajandil". // Saaremaa Muuseum: Kaheaastaraamat 2001–2002. Kuressaare 2003, lk 66–77
• Tõnis Koit, Kuressaare kindluse fortifikatsioonide areng 17.-19 sajandil, Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond Ajaloo ja arheoloogia instituut, Tartu 2013, lk 5–11

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kuressaare piiskopilinnus

• Kuressaare piiskopilinnus kultuurimälestiste riiklikus registris
• Linnuse aerofoto / aeropanoraam
• Kuressaare linnuse aerofoto
• Saaremaa Muuseumi ametlik koduleht
• Läänemaa Muuseumi ametlik koduleht
• Garel Püüa, KURESSAARE VANALINNA MUINSUSKAITSEALA EKSPERDIHINNANG.. Arheoloog Garel Püüa. KURESSAARE 11.2016, Kultuurimälestiste riiklikus registris nr 27011

Linnusest ajakirjanduses

• Kalle Kesküla: "1645. aasta linnuseplaan oli eelmisest põhjalikum" Oma Saar, 28. juuni 2008
• "Muuseumiöö Kuressaare linnuses" Meie Maa, 14. mai 2009
• "Kuressaare kindluses kaevati välja 15. sajandist pärinevad tornid" Delfi, 14. juuli 2010
• "Kuressaare lossi hoovis kaevati välja 14. sajandist pärinev kaitsemüüritis" Postimees, 24. mai 2011