Lev Trotski

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Lev Trotski

Sünniaeg	7. november 1879
Sünnikoht	Janivka, Hersoni kubermang Venemaa keisririik (tänapäeval Bereslavka, Bobrõnetsi rajoon, Kirovogradi oblast, Ukraina)
Surmaaeg	21. august 1940
Erakond	VSDTP/VSDT(b)P/VK(b)P
Amet	Vene SFNV välisasjade rahvakomissar Vene SFNV sõjaasjade rahvakomissar ja Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimees

Lev Trotski (vene keeles Лев Троцкий), sünninimega Lev Davidovitš Bronštein (7. november, vkj 26. oktoober 1879 Janivka,^[a] Hersoni kubermang, Venemaa keisririik – 21. august 1940 México, Mehhiko) oli Venemaa bolševistlik revolutsionäär ja marksismi teoreetik, pärast 1917 üks Nõukogude Venemaa mõjuvõimsamaid riigitegelasi ja punase terrori eestvedajaid. Pseudonüümi Trotski võttis ta endale 1902. aastal.

Trotski on pärit juudi perekonnast ning tema emakeeleks oli suržik.

1917. aasta revolutsioonide järel sai Trotskist Venemaal võimu haaranud Vladimir Lenini juhitava bolševike (enamlaste) valitsuse liige ning selle vägivallarežiimi relvajõudude juht. Ta oli Nõukogude riigi välisasjade rahvakomissar (välisminister), sõjaasjade rahvakomissar ja Punaarmee formeerimise algataja. Bolševike võimuhierarhia tipus oli sisuliselt vaid Leninile allunud Trotski teine mõjukaim ja tuntuim Nõukogude riigijuht.

1922. aastal loodud Nõukogude Liidus alanud ja pärast Lenini surma (1924) ägenenud võimuvõitluses tõrjus Stalin Trotski bolševike (kommunistliku) partei juhtkonnast välja ja 1929. aastal Trotski pagendati Nõukogude Liidust. Ta tapeti 1940. aastal Nõukogude julgeolekuorganite agentide poolt Mehhikos, kus ta oli organiseerinud poliitilist võitlust Stalini vastu, kuid kommunistliku riigikorralduse poolt, soovides ise juhtida NSV Liitu ja kommunistlikku liikumist.

Lev Trotski sündis rikka juudist maavaldaja-kolonisti perekonnas Janovka külas Jelizavetgradi maakonnas Hersoni kubermangus (tänapäeva Ukraina lõunaosas). Tema lapsepõlvekeeled olid vene ja ukraina keel.^[viide?] Juutide kõneldavat jidišit ta selgeks ei saanudki, tema tinglikuks emakeeleks jäi seega nn suržik.

Trotski õppis reaalkoolis Odessas ja Mõkolaivis. Koolis jõudis väga hästi edasi kõigis õppeainetes, tegeles lisaks joonistamise, kirjanduse (sh tõlkimisega vene keelest ukraina keelde) ning koolialmanahhi väljaandmisega.

1890. aastate lõpus puutus ta kokku marksistlike ideedega ning astus ka Venemaa Sotsiaaldemokraatlikku Tööparteisse. Ta taasasutas ka Lõuna-Vene Töölisühingu ning püüdis korraldada tööliste ja talupoegade ideoloogilist valgustamist. Järgnesid vahistamised ning Trotski istus mitu korda vangis ja oli asumisel. 1902. aastal põgenes ta asumiselt Siberist, kuhu jättis maha esimese naise Aleksandra Sokolovskaja koos kahe tütrega. Venemaalt põgenedes kasutas Bronštein võltsdokumentides esimest korda varjunime Nikolai Trotski, mis oli tegelikult ühe Odessa vangivalvuri nimi.

Välismaalgi osales Trotski poliitilises tegevuses. Suurbritannias Londonis lõi ta kaasa sotsiaaldemokraatliku suunitlusega ajalehe Iskra toimetuses, kus tegutsesid ka Georgi Plehhanov, Veera Zassulitš, Juli Martov ja Vladimir Uljanov (Lenin). Venemaa sotsiaaldemokraatliku partei siseses fraktsioonidevahelises võitluses toetas ta algselt menševikke (Plehhanovit), olles vastu Lenini ja bolševike pakutavale demokraatlikule tsentralismile, mis taotles parteiliikmete iseseisvuse vähendamist ja partei juhtorgani määratud suundade vastuvaidlematut järgimist. 1903. aastal lõhenes VSDTP kaheks tiivaks: Lenini juhitud äärmuslikeks bolševikeks ("enamlasteks") ning mõõdukamateks ja demokraatlikumateks menševikeks ("vähemlasteks"). Trotski oli vahepeal jõudnud toetada mõnd Lenini ideed, kuid üldiselt olid need talle siiski vastumeelt. Samas ei köitnud teda eriti ka menševike mõtted. Ta eraldus sisuliselt mõlemast vaenutsevast parteirühmitusest ja püüdis neid hiljem korduvalt lepitada.

Aastail 1903–1905 elas Trotski Lääne-Euroopas ning oli muude ettevõtmiste kõrvalt ka ajalehetoimetaja. Ilmsiks tulid tema suurepärane organisaatorivõime ja geniaalsus mitmel alal, aga ka tema auahnus.

Trotskit on nimetatud revolutsiooni vabakunstnikuks, sest ta tegutses väga erinevates ringkondades, kuid jäi alati truuks omaenda põhimõtetele. Seetõttu liikus ta pidevalt ühest ringkonnast teise, mis parajasti tema vaadetega paremini sobis. Nii oli ta alates Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei lagunemisest pigem menševike seas, 1905. aasta revolutsiooni ajal tegutses aga sisuliselt omapead, nõudes, et marksistid jõuga võimu haaraksid. Seejärel laveeris ta sageli bolševike ja menševike vahel.

1905. aastal tuli Trotski Venemaale tagasi ning oli detsembris moodustatud revolutsioonilise Petrogradi Nõukogu juht. Ta püüdis viia revolutsiooni masside sekka, et juba siis, kui isegi Lenin oli veel proletaarse revolutsiooni vastu, viia ellu oma permanentse maailmarevolutsiooni ideed (mida hakati ellu viima hiljem Kominterni kaudu). See tal aga siiski ebaõnnestus ning ta saadeti 1907. aastal Põhja-Siberisse eluaegsele asumisele. Sealt põgenes ta aga peagi, kasutades uue abikaasa Natalja Sedova perekonnanime Sedov, ning asus elama Austria-Ungari pealinna Viini, kuhu ta jäi kuni esimese maailmasõjani.

1908. aastal hakkas Lev Trotski esimesena välja andma bolševistlikku ajalehte Pravda, mis ilmus aastatel 1908–1912. Lenini juhtimisel hakati ajalehte Pravda välja andma alles 1912. aastal.

Hiljem oli Trotski Balkani maades Ukraina ajalehe Kijevskaja Mõsl («Киевская мысль») sõjakorrespondent Balkani sõdades.

Viinis andis Trotski välja ajalehte Pravda, mis sai revolutsionääride seas väga populaarseks, ning pälvis üleeuroopalise kuulsuse. Ta haris end ka Viini kunstimuuseume külastades ning luges palju erinevat kirjandust. Tol perioodil kujunes temast üks marksismi juhtivaid teoreetikuid. Suhted Leniniga jäid pinevaks, kuid alates sõja puhkemisest olid nad üksteise suhtes leplikumad. Trotski elas lühikest aega ka Pariisis ning Lenin käis tal seal ilmselt ka külas.

Enne maailmasõda tegutses Trotski Balkanil ka sõjareporterina, saades oma reportaažidega üsnagi tuntuks. Seal omandas ta ka oma esimesed sõjakogemused ning arusaama armee ülesehitusest ja toimimisest.

1916. aasta lõpul sõitis Trotski Ameerikasse, kus sai aga teada veebruarirevolutsioonist ning asus Jacob Schiffi kaasabil kohe tagasiteele Venemaale. Sinna jõudis ta tuntud revolutsionääridest viimasena, kuid ta võeti ikkagi soojalt vastu. Ta asus bolševikega tihedat koostööd tegema, lootes oma ideed ellu viia ehk korraldada revolutsioon, mis algataks doominoefekti ja viiks välja maailmarevolutsioonini. Trotskile kui hiilgavale organisaatorile usaldati bolševike paramilitaarsete üksuste loomine. Nii tema kui ka Lenin leidsid, et kõige parem oleks vägivaldselt teiste, kõhklevate ja otsustusvõimetute parteide eest võim haarata ning üheparteiline diktatuur kehtestada.

Suvel 1917 oli Trotski 1917. aasta juuliülestõusu ettevalmistamises osalemise tõttu lühikest aega vangistatud, kuid ta vabastati Kornilovi mässu ajal, et ta bolševike relvarühmitusi juhiks.

Trotski määrati (12.) 25. oktoobril 1917 Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu juurde asutatud Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee juhiks. Komitee ülesanne oli kaitsta nõukogude võimu, kuid muutus vastavalt bolševike partei kavadele hoopis salajaseks bolševike võimuhaaramise staabiks. Lenin varjas ennast sel ajal Petrogradis konspiratiivkorteris. Võimuhaaramise käiku 6.–7. novembril (vkj 24.–25. oktoobril), oma sünnipäeval, juhtis Trotski.

 Pikemalt artiklis Oktoobrirevolutsioon

Pärast Ajutise Valitsuse arreteerimist moodustatud Venemaa Nõukogude Vabariigi Rahvakomissaride Nõukogus sai Trotski Välisasjade Rahvakomissari (st välisministri) koha. Järgnevate kuude jooksul ehitas Trotski oma liitlastega sisuliselt üles Punaarmee. 8. märtsis sai ta ka ametlikult Punaarmee juhiks, Venemaa SFNV sõja- ja sõjalaevastiku rahvakomissariks ning koordineeris selle tegevust üsnagi edukalt.

Trotski juhatas Nõukogude Venemaa delegatsiooni Brest-Litovski rahulepingu sõlmimisel. Tema poliitika oli väga originaalne: ta esitas oma kuulsa fraasi

„Ei sõda ega rahu!“

ning püüdis Saksamaa Keisririigi ja Austria-Ungari keisririigi delegatsiooni esindajaid segadusse ajada ja aega võita. 11. veebruaril teatasid Saksa Keisririigi väed vaherahu lõpetamisest ja 18. veebruaril 1918 alustasid uuesti sõjategevust, mille käigus vallutasid Mandri-Eesti, Läti idaosa, Valgevene ja Ukraina. Et hoida võimu enda valitsuse käes, pidid bolševikud leppima suurte maaalade kaotamisega. Pärast venitamistaktika läbikukkumist ning suurte territooriumide loovutamist Saksa vägedele sõlmiti 3. märtsil 1918 Bresti rahu, mis andis Nõukogude Venemaale ja selle bolševike valitsusele Saksamaa poolt de facto tunnustuse.

Järgmisel aastal muutus oht bolševike Venemaale üha suuremaks, kuna Siberis tegutsesid nõukogudevastase Tšehhoslovakkia korpuse väeosad ja valgekaartlikud kindralid ning Antandi riigid saatsid Venemaale oma väed. Kuid Trotski kutsus Punaarmeesse tsaariaegseid ohvitsere, näiteks Mihhail Tuhhatševski ja Semjon Budjonnõi, ning pidas rinnetel – tihtipeale oma elu ohtu seades – sütitavaid kõnesid. Nii suutiski Punaarmee valgeid ja teisi vastaseid võita, ehkki enam tänu nende ühise koostöö puudumisele ja lihtrahvavaenulikule poliitikale kui Trotski "ületamatule geeniusele". Trotskile endale meeldis aga asju mõistagi just nii tõlgendada ning kahtlemata oli tema osa Punaarmee võidus väga suur.

 Pikemalt artiklis Vene kodusõda

Uus tõsine oht tekkis aga 1920. aastal, kui Poola ja Ukraina Rahvavabariigi väed sisenesid Ukrainasse ning ka nõukogude valitsus Ukraina pealinnas Kiievis langes. Trotski juhtimisel läks Punaarmee pealetungile ning paistis isegi, et Poola vallutataksegi. Bolševikud lootsid, et seejärel kandub revolutsiooniliikumine edasi lääne poole, Euroopasse ning rääkisid peatsest Berliini ning Pariisi jõudmisest. Trotski unistus maailmarevolutsioonist näis tõeks saavat. Kuid Visla lahingus suutis marssal Pilsudski kommunistide väed tagasi lüüa, kuna Stalini auahnus oli Punaarmee plaanid sassi ajanud. Nimelt oli tema juhitud väegrupp liikunud Varssavi asemel Lvivi peale ja nii jäi Mihhail Tuhhatševski Pilsudski juhitud vägede vastu vähemusse. Nii sõlmiti rahu, millega suured osad endisele Venemaa Keisririigile kuulunud Valgevene ja Ukraina aladest läksid kuni Teise maailmasõjani Poola riigi koosseisu.

 Pikemalt artiklis Nõukogude-Poola sõda

Poola-sõjakäiguga olid olulisemad Vene kodusõja sündmused ka läbi ning Trotski keskendus enam tsiviilasjadele. Ta jäi ka edasi isepäiseks vabamõtlejaks, mis Lenini ja ta kolleegide jaoks tundus väga ohtlik, sest kardeti, et ta võib võimuvõitluse käigus bolševike partei lõhestada.

Ehkki hiljem emigratsioonis kritiseeris Trotski võimuvõitluse tulemusel Nõukogude diktaatoriks saanud Stalini tegevust, oli ka Trotski enda tegevus nõukogude võimu algusaastatel suunatud kõigi meetodite ja võimalustega võimu säilitamisele ning vastaste hävitamisele. Punaarmee ülemana andis Trotski korralduse hävitada rindepiirkonnas asuvad kontrrevolutsioonilised valged ohvitserid, andis käsu nr 31, lasi rajada esimesed koonduslaagrid Nõukogude Venemaal ja paigaldada kõhklevate Punaarmee üksuste tagalasse nn tõkkeüksused, kes hukkasid taganevaid sõjaväelasi, ning korraldas ka taganenud sõjaväelaste seas avalikke hukkamisi, valides ülesrivistatud sõjaväelaste seast iga kümnenda isiku, kes rindelt taganemise eest teistele hoiatuseks hukati.

1918. aastal, esinedes sõnavõtuga nõukogude aktiivi ees, teatas vastloodud riigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimees Trotski:

„Millega me saame kompenseerida oma kogenematust? Jätke meelde seltsimehed – ainult terroriga! Järjepideva ja halastamatu terroriga. Kui kuni selle ajani oleme hävitanud sadu ja tuhandeid, siis nüüd on tulnud aeg luua organisatsioon, aparaat, mis vajadusel suudaks hävitada kümneid tuhandeid.

Meil ei ole aega ja võimalusi välja otsida meie aktiivseid vastaseid. Me oleme sunnitud astuma kõikide klasside, kõikide elanikkonnagruppide füüsilise hävitamise teele, kellest võivad saada meie võimu vaenlased.^[1]“

Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee esimehe Jakov Sverdlovi korraldusel keiser Nikolai II hukkamise kohta avaldas Trotski hiljem oma mälestustes:

„Karistuse karmus näitas kõigile, et me peame halastamatut võitlust ega peatu mitte millegi ees. Tsaariperekonna hukkamine polnud vajalik mitte ainult selleks, et hirmutada, tekitada õudu, jätta vaenlane ilma lootusest, vaid ka selleks, et raputada omi ridu, näidata, et taganemisteed pole, et ees on kas võit või täielik hukk.“

– ^[2]

• 25. (12.) oktoobrist 1917 Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu juurde asutatud Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee esimees;
• 7. november 1917 Nõukogude Venemaa välisasjade rahvakomissar;
• mai 1918 Nõukogude Venemaa relvajõudude rahvakomissar;
• 1918–1925, Vene SFNV Sõja- ja sõjamerelaevastiku rahvakomissar;
• Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu juures asuv Kontsessioonide peakomitee esimees, kus tegeles välisriikide era- ja juriidilistele isikutele Nõukogude Venemaal majandustegevuseks tegevuslubade väljaandmisega;

Nõukogude Liidu algusperioodil oli Trotski üks populaarsemaid bolševike liidreid, kes oli tuntud väga hea kõnemehena. Stalin oli vähem tuntud tegelane, kes juhtis partei administratiivtööd. Pärast Lenini surma 1924. aastal kujunes parteis kaks gruppi, millest ühte juhtis Trotski, teist Stalin. Aastast 1925 ühinesid Trotskiga Grigori Zinovjev ja Lev Kamenev.

Stalini poolel oli enamik VK(b)P Keskkomitee liikmetest, sealhulgas ka suur NEP-i toetaja Nikolai Buhharin jpt. Kujunenud vastasseisus süüdistasid mõlemad pooled teineteist marksismi-leninismi teelt kõrvalekaldumises.

Trotskile ja tema pooldajaile hakati sulgema ligipääsu massimeediale, samuti hakati neid taga kiusama. 1926. aasta 23. oktoobril toimunud ÜK(b)P KK ja PKK ühisel Pleenumil vabastati Lev Trotski ÜK(b)P Keskkomiteest ja ka KK Poliitbüroo liikme kohustustest koos L. Kamenevi ja G. Zinovjeviga. 16. novembril 1927 heideti Trotski ka kommunistlikust parteist välja. Zinovjev ja Kamenev tunnistasid Stalini vaated õigeks ning nad võeti parteisse tagasi, Trotski aga hoidis oma seisukohtadest visalt kinni ning ta isoleeriti täielikult.

14. novembril 1927 tõsteti Trotski välja tema ametikorterist Kremlis. 18. jaanuaril 1928 viidi Trotski jõuga Jaroslavli vaksalisse ja saadeti asumisele Alma-Atasse.

1929. aasta veebruaris saadeti Trotski laeval Iljitš maalt välja Türgisse İstanbuli lähedale Büyükada saarele.^[3][4] 1933. aastal asus ta elama Prantsusmaale, kuid oli 1935. aasta juunis sunnitud sealt lahkuma ja läks Norrasse. Kuid Norra valitsus sattus Nõukogude Liidu surve alla ja 1936. aasta detsembris nõustus Mehhiko valitsus Trotskile asüüli andma. Trotski jõudis Mehhikosse 1937. aasta jaanuaris.^[5]

Eksiilis jätkas Trotski oma vaadete esitamist kirjasõnas ning tema ümber kogunes suhteliselt palju toetajaid. Trotskism levis populaarse vasakpoolse liikumisena paljudes riikides (mõnedes akadeemilis-teoreetilistes ringkondades on sel toetajaid tänini, ent see on lõhestunud suureks hulgaks erinevateks grupeeringuteks). Trotski kavandas ka IV Internatsionaali kokkukutsumist väljaspool NSV Liitu kommunistidest.

1932. aastal võeti Trotskilt ära Nõukogude Liidu kodakondsus.^[6]

24. augustil 1936 mõisteti Trotski Moskvas toimunud kohtuprotsessil tagaselja surma. 1930ndate lõpus toimunud nn Moskva protsessidel (nt Kolmas Moskva protsess) oli kohtualuste tüüpiliseks süüdistuseks sidepidamine Trotskiga, temalt instruktsioonide saamine jne. Trotskit tituleeriti neil aastatel Gestapo agendiks ja bandiidiks, ka Stalini-aegsed akadeemilised ajalooõpikud kubisevad sellistest väljenditest nagu "Juudas Trotski", "diversantide ja spioonide jõugu peamees Trotski" jne.

24. mail 1940 püüti Trotskit maha lasta, kuid atentaat ebaõnnestus.^[7]

20. augustil 1940 pääses Trotski eramajja hispaania päritolu NKVD agent Ramón Mercader, kes teeskles Trotski veendud pooldajat. Mercader lõi Trotskile selja tagant jääkirkaga pähe, mille tagajärjel Lev Trotski järgmisel päeval haiglas suri.^[8] Trotski jõudis enne oma surma selles süüdistada Stalinit. Mercader arreteeriti ning talle mõisteti 20 aastat vangistust. 24. augustil 1940 avaldas Pravda Stalini enda redigeeritud artikli "Trotski kuulsusetu surm", omamoodi nekroloogi paroodia Trotski surma puhul. "Hauda läks inimene, kelle nime põlguse ja needusega lausuvad kogu maailma töötajad, inimene, kes paljude aastate jooksul võitles töölisklassi ürituse ja töölisklassi avangardi, bolševistliku partei vastu. Kapitalistlike riikide valitsevad klassid kaotasid oma ustava teenri. Võõrluured jäid ilma pikaaegsest, paadunud agendist, kes ei valinud vahendeid oma kontrrevolutsiooniliste eesmärkide saavutamiseks," märgitakse teatises.^[9]

Trotski pärand avaldas hiljem sügavat mõju Lääne uusvasakpoolsusele (vt Uusvasakpoolsus).

Lev Bronštein oli kaks korda abielus. Tema esimene naine oli Aleksandra Lvovna Sokolovskaja, kellega tal oli kaks tütart: Zinaida Volkova (1901–1933) ja Niina Nevelson (1902–1928). Teise abikaasa Natalja Sedovaga oli Lev Trotskil kaks poega: Lev Sedov (1906−1938), kes suri 1938. aastal Pariisis pärast tavalist pimesooleoperatsiooni salapärastel asjaoludel, ja Sergei Sedov (1908–1937).

Trotski oli ilmselgelt marksist, ta nõudis puhtakujulist marksistlikku sotsialismi, st kasarmusotsialismi. Trotski nõudis, et toimitaks nõnda, nagu on kirjas Marxi "Kommunistliku partei manifestis": tuleb luua tööarmeed. Trotski nõudis töö militariseerimist. Ta leidis, et töö peab muutuma sunniviisiliseks, selle peamisteks hoobadeks ja stiimuliteks peavad saama käsud ja karistused. Marksismi keskseks nõudeks oli jaotada inimesed klassidesse: käskijateks, keda mitte keegi ei vali, ja rõhututeks. Trotski soovis just nimelt seda, ta nõudis avalikku orjust: teie hakkate tööle, mina aga juhin.

„Trotski nõudis rahva täielikku orjastamist tööarmeedes. Vahe sunnismaise teoorjusega seisnes vaid selles, et talupoeg töötas osa ajast mõisniku, osa aga enese heaks. Kuid marksistlikes-trotskistlikes tööarmeedes kavandati ainult käskija kasuks töötamist. Teoori võis end mõisniku käest vabaks osta, kuid trotskistid püüdsid säärast võimalust vältida, nad tahtsid täielikult kaotada eraomandi ja raha.“

– Viktor Suvorov, Puhastus, Tallinn 2000, lk 112–113.

• 1918–1929 kandis Tšapajevsk Samara oblastis nime Trotsk.
• 1923–1929 kandis Gattšina Leningradi oblastis nime Trotsk. Seda põhjendati tema teenetega Kerenski-Krasnovi ülestõusu mahasurumisel 1917. aastal ja Petrogradi kaitsmisel 1919. aastal.
• Trotski nime on kandnud ka mitmed tänavad ja väljakud Venemaal.
• 1923–1924 kandis Kiievi olümpiastaadion nime Lev Trotski nimeline Punane staadion

• Pavel Sudoplatov, "Erioperatsioonid". Tõlkinud Gerda Kroom, Olion, Tallinn 2000 (4. peatükk "Trotski likvideerimine" lk 96–123)
• Harry Wilde, "Trotski". Saksa keelest tõlkinud Ants Sisask. Olion, 2003. ISBN 9985-66-315-2
• Leonid Mletšin, "Välisministrid". Tõlkinud Margus Leemets. Varrak, Tallinn 2004, lk 9–64 (peatükk "Lev Davidovitš Trotski: revolutsioon ei vaja diplomaatiat")
• Robert Service, "Trotski". Tõlkinud Tõnis Värnik. Varrak, Tallinn 2011, 568 lk; ISBN 9789985322659

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Lev Trotski

Tsitaadid Vikitsitaatides: Lev Trotski

• Venekeelne biograafia
• Trotski veebiarhiiv (Marxists.org)(GFDL-litsents)
• FBI records relating to Trotsky's murder
• Writings and Marxist analysis
• "Forty Years Since Leon Trotsky’s Assassination" autor Lyn Walsh
• "Lenin and Trotsky – What they Really Stood For" autorid Alan Woods ja Ted Grant
• "Trotsky's Relevance Today" autor Peter Taaffe
• "Impressions of Soviet Russia" – John Dewey
• "Trotsky admits aid to Japanese imperialism" – Trotski kriitika
• Trotski biograafia portaalis Spartacus Educational
• The Lubitz TrotskyanaNet dealing with Leon Trotsky, Trotskyism and Trotskyists (english)