Otepää

See artikkel räägib linnast; küla kohta vaata artiklit Otepää küla

Otepää
Pühajärve tee Otepääl
Pindala: 6,2 km² (2021)[1]
Elanikke: 2155 (1.01.2024)[2]
EHAK-i kood: 5755[3]
Koordinaadid: 58° 3′ N, 26° 30′ E

Otepää (varem Nuustaku) on linn Valga maakonnas Otepää kõrgustikul. Otepää on Otepää valla keskus ning rahvusvaheliselt tuntud talispordilinn ja turismikeskus. Otepää on ka Eesti talvepealinn. Otepää paikneb Eesti linnadest kõige kõrgemal, kuni 171 meetrit merepinnast.

Otepää jaguneb kaheks: vanem, juba 20. sajandi alguses aleviks kujunenud põhjaosa ning Pühajärve lähedal asuv lõunaosa – Otepää aedlinn.

Linnas asub Otepää kirik, mille juures seisab Vabadussõjas langenute mälestussammas ning Otepää Linnamägi, kus asuvad Otepää linnuse varemed. Samuti on Otepääl energiasammas ja Pühajärve rand ning kallasrada. Linnas on Otepää Gümnaasium, Otepää Teater ja Otepää Talispordimuuseum. Otepääl asub osa Tehvandi spordikeskusest (Tehvandi staadion).

Linn on oma nime saanud Otepää Linnamäel 6.–15. sajandil asunud Otepää linnuselt. Linnus püstitati heade looduslike kaitse-eeldustega mäele ja kujunes viikingiaja lõpul üheks Muinas-Eesti kõige olulisemaks keskuseks. Linnusest ja selle juurde tekkinud aolinnast juhiti Ugandi muinasmaakonda ning valitseti linnuse mõjupiirkonna ja Otepääle koondunud kaubateede üle.

Otepääd mainiti kirjalikult esimest korda 13. sajandil koostatud "Esimeses Nov­gorodi kroonikas". Selle kohaselt vallutasid Novgorodi vürsti Mstislav Vladimirovitši väed 1116. aastal on Otepää (kroonikas Медвѣжья голова – Karu Pea). Püsivat võimu Otepää ega Ugandi üle sellega ei tekkinud. Linnuse järgmine mainimine on aastast 1192, mil Novgorodi vürsti Jaroslav Vladimirovitši väed selle maha põletasid.^[4]

1200. aasta paiku oli Otepää kogu Lõuna-Eesti keskus ja olulisem kui Tartu. Eestlaste vastasseisus Riia piiskopi Alberti koondatud väega süüdati linnus 1208. aastal põlema. Samal aastal mainib Otepää (Odenpe, Odempe) nime Läti Henrik oma Liivimaa kroonikas ("Odenpe, id est Caput Ursi"), teades kindlasti, et see tähendab karupead. Hiljem on ürikutes registreeritud veel nimed Odenpeh ja Odemphe, 1782. aastal ka Odempa ja Ottepä. Saksakeelne nimekuju on Odenpäh. Läänemeresoome keelte uurija Lauri Kettunen (1956) pidas Otepää nime puht lõunaeestiliseks: ote + pää ('karupea'), mis võib olla pärit isikunimest.^[5]

1210. aasta alguses piirasid linnust Pihkva ja Novgorodi vürstid ja kui sissepiiratud nõustusid maksma lunaraha hõbedas, väed lahkusid. Veel samal aastal saabus Otepää alla Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu juhitud väesalk, mis vallutas linnuse ja pani selle põlema. Kuna 1215. aastal olid ugalased tapnud latgalite üliku Talibaldi, tulid selle pojad seejärel Ugandit julmalt rüüstama. Peale seda kui ugalased läkitasid saadikud Riiga, et teatada nõusolekust ristiusk vastu võtta, rüüsted lõppesid.^[4]

1216. aastal jõudsid taas kohale pihkvalased ja vallutasid hõlpsasti Otepää. Peale vürst Vladimir Mstislavitši lahkumist saatsid eestlased oma esindajad Riiga, nõudes abi venelaste vastu. Riias viibinud piiskop Albert saatis Otepääle sõjasalga, kes läks koos ugalastega 1217. aasta jaanuaris vasturetkele Novgorodi maadele (Novgorodi kroonikad mainivad küll leedulasi). Ühtlasi alustati Otepää linnuse ümberehitamist ajakohaseks kivilinnuseks, kasutades Eestis esimest korda ehitusmaterjalina tellist.^[6][7]

Vene vürstid koondasid nüüd suure väe (millega liitusid ka saarlased ja sakalased) ning saabusid märtsis Otepääle. Üritati tormijooksuga linnust vallutada, kuid sakslastest ja ugalastest kaitsjad lõid kõik rünnakud tagasi. Saanud teate Otepää piiramisest saadeti Riiast appi ordumeister Wolquini juhtimisel uus ristisõdijate väesalk (koos latgalite ja liivlastega), mis Otepää all möödus saarlastest, ründas venelasi ning taandus seejärel linnusesse. Linnuse kaitsjad olid siiski järgnenud 17-päevase piiramise järel sunnitud alistuma. Sõlmitud rahulepingu kohaselt pidid piiskopi ja ordu väed Ugandist lahkuma.^[4]

1223. aastal tapeti sakalaste poolt kõik Viljandis viibinud orduvennad. Kuulnud edukast vastuhakust, talitati samal viisil (või orduvendi ka vangistades) Leoles, Tartus ja Otepääl. Vastuhakud aga suruti kiirelt maha. Tartu piiskop Hermann von Buxhövden (Hermann I) asus 1224. aastal resideerima Otepääle ning Tartu vallutamise järel seadis ta Ugandis lõplikult sisse vaimuliku võimu. Hermann I läänistas seejärel Otepää muinaskihelkonna oma vend Theoderic de Bekeshovedele. Praeguse Otepää linna kohal asunud alev taastus 13. sajandi keskpaigaks ja selle elanike arv kasvas järjepidevalt.^[4]

"Riia võlaraamatus" (aastail 1286–1352 Riias sõlmitud krediiditehingute osaline register) esineb kaheksa isikut lisanimega Odempe või Odenpe (ehk Otepää). Üks sellenimelistest perekondadest oli tähelepanuväärselt edukas – 14. sajandi teisel poolel asusid selle liikmed ümber Tartusse ja Lübeckisse ning opereerisid suurte rahasummadega. 15. sajandi alguseks oli Otepää siiski aga teisejärguline asula, mis jäi Tartu varju.^[8] Otepää linnus hüljati lõplikult 15. sajandil.

Otepää keskaegses alevis oli ka kivihooneid. 1996. aasta mullatöödel tulid kiriku vastast üle maantee nähtavale keskaegse poolkeldrikorrusega kivihoone vundament ja põrand. Asulas oli kolm keskaegset kalmistut: lisaks kirikaiale Linnamäest veidi ida pool oleval kiviristiga künkal ja samuti kunagise Piiri tänava idaosa ääres, praegu Tartu maantee ja uue bussijaama vahel. Otepää alevi ja lähiümbruse elanike arv küündis 14. sajandi teisel poolel 400–500 inimeseni. Asjaolu, et kalmistult leitud ehted ja hauapanused sarnanevad tavalistelt ümbruskonna külakalmistutelt leituga, näitab, et Otepää alevikalmistule maeti eestlasi, kes moodustasid enamiku alevi elanikkonnast. Otepää jõukus 13.–14. sajandil rajanes muinasaega ulatuval teedevõrgul ja kaugkaubanduse traditsioonil. Osa Lätist tulevat kaupa liikus Kagu-Eesti sisealadele ja ka Venemaale endiselt Otepää kaudu. Otepää kaotas oma koha kaugkaubanduses aga Tartule, kust veetee Pihkvasse oli turvalisem ja soodsa tuule korral ka kiirem.^[9]

Keskajal võisid Otepääd laastada ka katkupuhangud. Piiri tänava kalmistu on olnud kasutusel lühikest aega ja sinna on korraga maetud arvukalt ridamisi surnuid. DNA-analüüs on toonud kinnitust, et sinna maeti perekondade kaupa katkuohvreid. Arheoloogid peavad võimalikuks, et Piiri tänava kalmistu pärineb 1378. aasta epideemiast, mille järel jäi Tartu piiskopkonnas ühe allika põhjal ellu kuuendik, teise järgi vaid kümnendik elanikest.^[10][11]

Siiski ei toonud rahvastikukaotused 14. sajandil ega linnuse varemeisse jäämine 15. sajandil kaasa alevi mahajätmist. Siin oli peamine laadakoht kaupmeestele, kes kauplesid Pihkva ja kaugema Venemaaga. Alevis oli Valgjärve, Neeruti, Kammeri ja Kostferi mõisnikel üks krunt koos majaga, Pühajärve ja Arula mõisnikel koguni kaks. Rikkalikke annetusi anti pühale Eliisabetile pühitsetud lossikirikule, millel oli Uexkülli vapp. Alevis olid 16. sajandi alguses ka sillutatud tänavad.^[12]

1582. aastal Otepää mõisa (Odempe) jõudnud Poola revisjon märkis, et ammu varemeisse jäänud linnuse juurde kuulus 4 adramaad maavaldusi. Kirik seisis tühjana. Kirik ja selle juurde kuulunud 2 adramaad olevat kuulunud Holzschuheri perekonnale, kelle isa (võib-olla Jürgen Holtschur) olevat selle ostnud. Tema järglased ei suutnud aga poolakatele omandiõigust kinnitavat dokumenti ette näidata.^[13]

1620. aastatel Rootsi võimude poolt läbi viidud kirikuülevaatuse andmetel olid Otepää kirikust alles neli seina ja mõlemad otsaseinad ning kirik kuulus kantslerile. Kiriku lähedal asus kirikumõis, kus elas pastor Heinrich Fabricius noorem. Sellest pool miili eemal oli Vaivaste (Waiwaste) küla, mis oli varem kuulunud Vaiste (Wayste) mõisale. Varem elas Vaivastel neli taluperemeest, kellest kantser oli kaks ümber tõstnud pastoraadi kõrvale.^[14] 1627. aastal olid linnus, alev ja kirikud varemeis ning pastoraadis olid püsti vaid viletsad ehitised. 1627. aastal kuulus pastoraadile Arula juures asunud Waiwastekülla.^[12]

1671. aastal ehitati üles pühale Martinile pühitsetud kihelkonnakirik.^[12] 1680. aastatest pärineva kaardi järgi oli praeguse linnasüdame kohal enamik maid põllustatud. Kiriku ja pastoraadi juures paiknes tihedalt koos viis majapidamist, üks talu oli ka Alevijärve ja Kaarnajärve vahelisel alal ning üks praeguse alajaama kohal Kaarnaoja silla juures. Hilisem kirikumõisa maa kuulus siis veel Otepää mõisale.^[15] 1683. aastal mainitakse kirikust kaugemal asuvat Sirpsi karjamõisa. 1690. aastal kandis nime Odempäh vaid üks mõis, mille müürid olid lagunenud.^[12]

Rootsi ajal pandi alus rahvakoolide võrgule. Aastail 1686–1699 tegutses Otepääl rahvakool, mille asukohta pole suudetud tuvastada,^[16] kus oli õpetajaks Ignatsi Jaak. 1699. aastal jätkus rahvakooli tegevus Juusa talus.^[17]

Pärast Katariina II ukaasi 1772. aastal rajati Otepää vana kalmistu.^[18] 1825. aastal asusid umbes praeguse tervisekeskuse kohal Nuustaku talu ja kõrts.^[19] 1842. aastal oli üks kõrts ka Nüpli mõisa maal praeguse Tehvandi spordikeskuse kohal.^[20] Kirikul oli 1844. aastal oma kõrts Kanepi tee põhjaküljel, Alevijärve ääres asus aga kellamehe maja.^[21]

1861. aastal esitas Pühajärve mõisaproua Julie von Schrenck Liivimaa kubermanguvalitsusele palvekirja, et saada luba Nuustaku karjamõisa asemele alevi asutamiseks. Ta lubas alevi jaoks eraldada 50 vakamaad ja soovitas selle nimeks ajaloolise linnuse järgi panna Vastse-Otepää. Kirjalik luba selleks saabus kubermanguvalitsuselt 17. jaanuaril 1862.

20. septembril 1876 korraldas Tartu Eesti Põllumeeste Selts kirikumõisas esimese Eesti põllumajandusnäituse.

4. juunil 1884 õnnistati Otepää kirikla saalis sisse esimene Eesti lipp. Seetõttu on kiriku juures Eesti lipu tuba ja Eesti lipu õnnistamise mälestustahvel. Kiriku lähedal asub ka Jakob Hurda mälestussammas.

Vabadussõja ajal vabastas Nuustaku punastest 24. jaanuaril 1919 Kuperjanovi partisanide pataljoni 1. rood, mida juhtis Otepää Kaitseliidu looja ja esimene ülem leitnant Rudolf Tarik.

13. oktoobril 1919 asutas siseminister Nuustaku alevi.^[22] 4. oktoobril 1922 nimetas Vabariigi Valitsus Nuustaku alevi ümber Otepää aleviks.^[23] Selleks oli soovi avaldanud alevivolikogu, kellele oli tõuke andnud Matthias Johann Eiseni kõne Otepää Linnamäel peetud peol 2. juulil 1922.

"Vanade eestlaste ajaloo järele asunud vanasti praeguse Nuustaku alevi kohal eesti linn "Otepää". Kui saksa raudrüütlid eestlased äravõitsid purustati ära ka Otepää linn, ja pärast poole kasvanud sinna kohale pähklimets. Vanakirjade järele elanud seal siis keegi Nuustaku Rein, kes, kui pähklid valmis saanud iga aasta ühel teatud päeval kõik ümbruskonna teomehed kokku käsutanud pähklate kogumiseks, mis siis mõisa viidi. Sellest pähkli päevast tulnud saksakeelne nimetus Nusstag, millest Vene ajal Nustago saanud.

Et aga Nustago, mida eestlased Nuustakuks kutsuvad, muistset kurba orja aega meeletuletab, kuna aga "Otepää" selle vastu endist kuldset minevikku mälestab, otsustas Nuustaku alevivolikogu omal koosolekul 13 augustil s. a. [1922] Nuustaku alevi nimetust ümber muuta "Otepää" aleviks, silmas pidades, et seal, alevi kiire edenemise tõttu, edespidi jälle "Otepää linn" saab asuma."^[23]

10. juunil 1928 avati Otepää Vabadussõja mälestussammas. 1. aprillist 1936 sai Otepää alev linnaks.^[24] Esimeseks linnapeaks sai Julius Niklus, Otepää linnavalitsus asus enne teist maailmasõda aadressil Turu 11. 1936. aasta 1. juulist alustas Otepääl tegevust Otepää linnatapamaja Pärnu tänav 11.^[25] 1940. aastal oli Otepää linnavanem Arvo Orn.

1941. aasta Suvesõja ajal vabastasid Eesti vastupanuvõitlejad Karl Talpaku juhtimisel Otepää linna Nõukogude võimust 10. juulil, nädal enne Saksa vägede saabumist. Tegevuse taastasid Eesti Vabariigi aegsed asutused ja 22. juulil 1941 anti Otepääl välja niinimetatud Otepää postmargid. 1944. aasta augustis hävis lahingutes suur osa Otepääst.

Aastatel 1950–1959 oli Otepää linn Otepää rajooni keskus.

Laulva revolutsiooni ja Eesti taasiseseisvumise ajal pidas Otepää linnapea ametit Jaanus Raidal.^[26] Pärast teda oli linnapea ametis Aivar Nigol, kes juhtis linna kuni omavalitsuste ühinemiseni.^[27]

Oktoobris 1999 ühinesid kohalike omavalitsuste valimise tulemusena Otepää linn ja Pühajärve vald Otepää vallaks. 4. juunil 2004 tähistati kiriku juures lipu pühitsemise 120. aastapäeva.

Otepää on väga tuntud talispordi- ja suusalinn. 1996. aastast on ta Eesti talvepealinn.^[28]

Tehvandi spordikeskuses korraldatakse Eesti meistrivõistlusi murdmaasuusatamises, kahevõistluses, suusahüpetes ning laskesuusatamises.

Esimene murdmaasuusatamise maailma karikasarja etapp korraldati Otepääl 1999. aastal; Kristina Šmigun saavutas seal naiste 10 km klassikasõidus kolmanda koha. Järgmised samalaadsed võistlused toimusid aastatel 2001, 2003–2012, 2015 ja 2017.^[29] Kokku on see võistlus toimunud 15 korral ning viimati 2019. aastal.^[30]

2011. aastal peeti Tehvandi spordikeskuses juunioride ja kuni 23-aastaste põhja suusaalade maailmameistrivõistlused. See oli läbi aegade suurim Eestis peetud tippspordisündmus. Osales 700 sportlast 38 riigist, eestlased võitsid kolm pronksmedalit.^[31]

2019. aastal peeti Otepääl esimest korda kahevõistluse maailma karikasarja etapp.^[32] Järgmised samalaadsed võistlused toimusid 2022. ja 2023. aastal. Lumepuuduse tõttu jäid võistlused 2018. ja 2020. aastal ära, 2021. aastal ei toimunud võistlusi koroonapandeemia tõttu.^[33]

Tehvandi staadionihoones asub 2011. aastast Otepää Talispordimuuseum, mille eelkäija oli aastatel 2001–2010 Otepää Suusamuuseum. Suur osa ekspositsioonist pärineb Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi kogudest, lisaks ka hulk sportlastele kuuluvaid esemeid, sealhulgas võidetud medalid.^[34]

Otepääl asub tuntud suusamaratoni, Tartu maratoni start alates 1996. aastast, selle finiš on Elvas. 1960. aastast toimuva suusamaratoni varasemad stardikohad olid Tartu (Kääriku või Otepääni) ja Matu (Elvani).

Otepääl viiakse läbi võistlusi ka Otepää-Tartu jooksumaratonis, mis on Eesti vanim maraton ning toimub 1973. aastast. 2023. aastal peeti seda 50. korda.^[35] Distantsid on 2000. aastatel olnud maraton (42,195 km), poolmaraton (21,1 km) ja kepikõnd (21,1 km).

Alates 2000. aastast alates toimuvad Otepää rattamaratoni võistlused. Algselt olid distantsid 50–55 km pikkused, kuid lisaks võistlusi on läbi viidud maratoni (u 80 km), poolmaratoni (u 50 km) ja matkadistantsidel (u 25 km). Korraldatud on ka lastevõistlusi.

• 
  Otepää vallavalitsuse hoone
• 
  Otepää vallavalitsuse hoone küljelt
• 
  Otepää Kultuurimaja
• 
  Otepää talvekirik
• 
  Otepää lipp vallavalitsuse hoonel
• 
  Otepää Vabadussõja mälestussammas
• 
  Otepää vana kalmistu
• 
  Tehvandi staadion

• Otepää lipp
• Otepää vapp
• Otepää tänavate loend
• Otepää Linnaraamatukogu
• Otepää looduspark
• FC Otepää
• FC Otepää II
• Otepää alevivolinike loend 1934
• Otepää kalmistu
• Otepää trükikoda
• Otepää Teataja
• Otepää kivilabürint
• Euroopa saunamaraton

• Kaja, 3. juuni 1934, nr 128. (Otepää erinumber.)
• Otepää saab linnaks. Uus Eesti, 30. märts 1936, nr 88, lk 4.
• Suured pidustused Otepääl. Uus Eesti, 2. aprill 1936, nr 91, lk 2.
• Oskar Kruus. Kirjanduslik Otepää. Eesti Raamat. Tallinn, 1969.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Otepää

Tsitaadid Vikitsitaatides: Otepää

• 20 asja mida Otepääl pead nägema ja tegema. otepaa.eu/otepaa.
• Rein Raudvere. Otepää tahab oma 900. sünnipäeva pidada amfiteatris Maaleht, 22. aprill 2010
• Piret Laos lapsepõlvest Otepääl: oli jube äge aeg Lõuna-Eesti Postimees, 12. juuni 2020

v r Otepää valla asulad
Linn	Otepää
Alevikud	Puka Sangaste
Külad	Arula Ilmjärve Kassiratta Kastolatsi Kaurutootsi Keeni Kibena Koigu Kolli Komsi Kuigatsi Kurevere Kähri Kääriku Lauküla Lossiküla Lutike Makita Meegaste Miti Mäeküla Mägestiku Mägiste Mäha Märdi Neeruti Nõuni Nüpli Otepää küla Pedajamäe Pilkuse Plika Prange Pringi Põru Päidla Pühajärve Raudsepa Restu Risttee Ruuna Räbi Sarapuu Sihva Tiidu Truuta Tõutsi Vaalu Vaardi Vana-Otepää Vidrike Ädu