Pjotr Krasnov

See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2009) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Pjotr Nikolajevitš Krasnov (Краснов Пётр Николаевич) (10. (vkj) 22. september 1869 Peterburi – 6. mai 1947 Moskva) oli vene sõjaväelane ja ajakirjanik, üks valgekaartlaste liikumise juhte.

Lõpetas 1887 Aleksandri kadetikorpuse viitse-allohvitserina, 1889 – Pauli sõjakooli veltveebli auastmes; 1892 astus Nikolai Kindralstaabi Akadeemiasse, kuid aasta pärast lahkus tagasi tegevteenistusse keiserliku õukonna ihukaardiväe 1. Ratsaväe kaardiväediviisi kasakate Atamanipolku.

Aastail 1897–1898 oli Pjotr Krasnov Keiserliku saatkonnaga Abessiinias. 1902 määrati atamanipolgu polguadjutandiks.

Pjotr Krasnov oli sõjakorrespondent, tegi kaastööd sõjandusalastele ajakirjadele Vojennõi Vestnik (Военный инвалид), Razvetšik (Разведчик), Vestnik Russkoi Konnitsõ (Вестник русской конницы).

1901. aastal viibis Bokserite ülestõusu mahasurumise ajal Hiinas.

Aastail 1905–1906, Vene-Jaapani sõja ajal osales sõjategevuses kasakaväeosade koosseisus, ülendati alamjessauuliks. Aastail 1906–1907 oli atamanipolgu sotnja ülem; 1907–1909 õppis ratsaväeohvitseride koolis. Oktoobris 1909 jäeti kooli õppejõuks. 1910. aasta märtsis ülendati polkovnikuks. Juunis 1911 määrati 1. Siberi polgu komandöriks, oktoobris 1913 10. Doni kasakapolgu komandöriks.

Osales Esimeses maailmasõjas, autasustati novembris 1914 Georgi relvaga; ülendati kindralmajoriks ja määrati Doni kasakadiviisi 1. brigaadi komandöriks. Aprillis 1915 juhatas 3. Kaukaasia ratsabrigaadi. Juulist määrati 3. Doni kasakadiviisi ülemaks. Septembris 1915 määrati juhtima 2. koondkasakadiviisi.

Veebruarirevolutsiooni suhtus mõõdukalt, Kornilovi mässu ajal määrati viimase poolt 24. augustil (vkj) 6. septembril 1917 3. kasakakorpuse juhiks ning sai korralduse liikuda oma korpusega Petrogradi, kuid ei jõudnud sinna, kuna vahistati mässust osavõtu eest Ajutise Valitsuse korraldusel, aga vabastati varsti vastukaaluks kasvavale bolševike mõjule Petrogradi garnisoni sõjaväelaste seas.

Ajutisse Valitsusse kuuluvate vasakpoolsete survel hajutati 3. kasakakorpuse väeosad erinevatesse rindelõikudesse, korpuse staap jäi aga Pihkva kubermangu Ostrovi linna.

Oktoobrirevolutsiooni ajal Petrogradis suundus kasakaväeosadega Petrogradi peale, aga vähesed kasakaväeosad peatati pärast esimesi edukaid lahinguid ning Gattšina ja Tsarskoje Selo vallutamist Punakaardi poolt. Krasnov langes vangi 14. novembril 1917, kuid vabastati kasakate komitee nõudmisel 15. novembril 1917.

Veebruaris 1918 taandus kasakaväeosadega Doni piirkonda, kus pärast bolševikevastase ülestõusu algust valiti 16. mail 1918 Novotšerkasskis kasakavägede atamaniks (атаман Всевеликого войска донского). Juhatas enamjaolt kasakastest koosneva Doni Armee loomist, mis likvideeris juuliks 1918 nõukogude võimu Doni piirkonnas. Eesmärgiks oli kasakapiirkondade (Doni kasakad, Kubani kasakad, Astrahani kasakad, Teri kasakad) eraldumine Venemaast ja ühise kasaka-kaukaasia riigi moodustamine koos Kaukaasia mägirahvastega. Oma tegevuses toetus Saksamaale, mis viis konfliktini Anton Denikini ja tema juhatatava Vabatahtlike Armeega.

1918. aasta juulis-augustis asus Doni Armee Krasnovi juhtimisel pealetungile põhja – Voroneži suunal ja kirdesse – Tsaritsõni suunal, vallutades Punaarmeelt Doni piirkonna ja Voroneži oblasti. Kuid kolm katset vallutada strateegiliselt tähtis Tsaritsõni linn 1918. aasta juuli-augusti ja septembri-oktoobri ning 1919. aasta jaanuaripealetungides ei õnnestunud. Pärast Punaarmee vastupealetungi tekitatud kaotusi oli Krasnov sunnitud nõustuma 8. jaanuaril 1919 oma vägede liitumisega Lõuna-Venemaa relvajõududega ja Anton Denikini ülemjuhatusega. 15. veebruaril 1919 läks Krasnov kasakavägede juhi kohalt erru.

Suvel 1919 suunati ta Denikini poolt Loodearmee juhataja Nikolai Judenitši käsutusse ning juulis 1919 saabus ta Narvasse. Seal määrati ta septembris 1919 Loodearmee propagandaosakonda, kus koos Aleksandr Kupriniga andis välja ajalehte Prinevski krai. Jaanuaris 1920 pärast Eesti Vabadussõja lõppu sai Krasnovist Loodearmee esindaja Eestis ja Loodearmee likvideerimiskomisjoni liige.

Märtsis 1920 emigreerus Saksamaale, novembris 1923 aga Prantsusmaale, kus tegeles kirjandusega – andis välja 20 mälestusteraamatut, jutustust ja romaani.

Tegi koostööd bolševikevastase Vene Üldsõjaväelise Liiduga.

1936. aastal kolis Saksamaale, kus tegi koostööd Saksa Riigi luureteenistustega.

Teise maailmasõja ajal oli Saksa vägede koosseisus olevate Kasakavägede Peavalitsuse ülem.

1945. aasta veebruaris põgenes Punaarmee eest Itaaliasse, aprillis Austriasse Lienzi ja mais andis end vangi Suurbritannia vägedele.

29. mail 1945 anti Pjotr Krasnov Suurbritannia vägede poolt koos teiste Saksa poolel võidelnud kasakate ning naiste ja lastega välja NSV Liidu sõjaväevastuluurele – SMERŠ-ile.

6. mail 1947 NSV Liidu Ülemkohtu Sõjakolleegiumi poolt mõistetud surmanuhtlus poomise läbi, mis viidi täide samal päeval Moskvas NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi Lefortovo vanglas.

Tšiili kindral Miguel Krasnov on tema vennapoeg.