Rwanda

Rwanda Vabariik ruanda Republika y'u Rwanda prantsuse République du Rwanda inglise Republic of Rwanda
Rwanda lipp Rwanda vapp
Juhtlause	"Ubumwe, umurimo, gukunda igihugu" ('ühtsus, töö, isamaalisus')
Riigihümn	"Rwanda Nziza"
Pealinn	Kigali
Pindala	26 338 km²
Riigikeel	ruanda, prantsuse ja inglise
Rahvaarv	13 246 394 (2022)[1]
Rahvastikutihedus	502,9 in/km²
President	Paul Kagame
Peaminister	Edouard Ngirente
Iseseisvus	1. juuli 1962
SKT	9,137 mld $ (2017)[2]
SKT elaniku kohta	748 $ (2017)[3]
Valuuta	Rwanda frank (RWF)
Ajavöönd	maailmaaeg +2
Tippdomeen	.rw
ROK-i kood	RWA
Telefonikood	250

Rwanda (ametlikult Rwanda Vabariik, varem ka Ruanda) on merepiirita riik Aafrika keskosas ekvaatorist veidi lõuna pool. Rwanda piirneb läänes Kongo Demokraatliku Vabariigi, põhjas Uganda, lõunas Burundi ja idas Tansaaniaga.

Rwanda on pindalalt üks Aafrika väiksemaid riike. Aafrika mandril asuvatest riikidest on Rwandast väiksemad ainult Gambia, Svaasimaa ja Djibouti. Rwanda on Aafrika kõige tihedamalt asustatud riik.^[4]

Riigi ala asub suhteliselt kõrgel, keskmiselt 1585 meetri kõrgusel merepinnast. Rwanda lääneosa on mägine, idaosa tasane ja soine.

Rwanda rahvastiku moodustavad ruanda keelt kõnelevad ruandad, kes jagunevad hutudeks, tutsideks ja tvaadeks. Inimeste olulisim elatusallikas on põllumajandus.

Rwanda on suhteliselt kiiresti arenev riik, mis taastub jõudsalt 20. sajandi lõpul aset leidnud hutude ja tutside vaenust sündinud kodusõjast ja genotsiidist.

Riigi nimi on ruanda keeles Repubulika y'u Rwanda, prantsuse keeles République du Rwanda ja inglise keeles Republic of Rwanda. Nimi pärineb ruanda keelt kõnelevate rahvaste nimest.

Eesti keeles kasutati varem nimekuju Ruanda.

Rwanda asub Aafrika keskosas. Territooriumi kõige põhjapoolsem punkt on umbes 116 km kaugusel ekvaatorist. Riik on kujult veidi kirde-edela suunas välja venitatud. Territooriumi ulatus kirde-edela suunas on 248 km ja kagu-loode suunas 166 km.^[5]

Rwanda asub India ookeanist umbes 1500 km kaugusel.

Rwanda riigipiir langeb praktiliselt kokku 1910. aastal Euroopa koloniaalriikide tõmmatud piiridega, mis omakorda järgisid võrdlemisi täpselt varasema ruandade asuala piire.^[6][7]

Piir on suhteliselt liigestatud. Piiri pikkus on 893 km, sellest Burundiga 290 km, Kongo Demokraatliku Vabariigiga 217 km, Tansaaniaga 217 km ja Ugandaga 169 km.^[8]

Idas ja lõunas piiravad riigi territooriumi jõed. Kagera jõgi moodustab piiri Tansaaniaga ja osa piirist Burundiga. Osa piirist Burundiga moodustavad Ruhwa ja Akanyaru jõgi. Osa piirist Kongo DV-ga kulgeb läbi Kivu järve; järvest lõuna pool asuva piiriosa moodustab Rusizi jõgi.^[9]

Riigi pindala on 26 338 km². Rwanda on pindalalt maailma riikide seas 149. kohal.^[10] Maismaa pindala on 25 271 km²^[11]. Siseveekogud moodustavad riigi pindalast umbes 4%.

Territooriumi põhjapoolseim punkt (01°03' S) on Idaprovintsis Uganda piiri ääres vahetult Kagitumba külast loodes, idapoolseim (30°53' E) Idaprovintsis Tansaania piiril Kagera jõel, lõunapoolseim (02°51' S) Lõunaprovintsis Burundi piiril ja läänepoolseim (28°52' E) Lääneprovintsis Kongo DV piiril Ruzizi jõel Bukavu linnast vahetult lõunas.

Rwanda asub Ida-Aafrika kiltmaa loodeosas. Suurem osa territooriumist asub 1500–2000 meetri kõrgusel merepinnast (keskmine kõrgus 1585 m).^[12]

Rwanda territooriumi kõrgeim koht on Karisimbi mägi (4519 m) ja madalaim koht Rusizi jõgi (950 m).^[5]

Osa Rwandast paikneb Ida-Aafrika riftivööndi Alberti haru kohal. Riigi kesk- ja lääneosa on mägised, idaosas on peamiselt savannid, tasandikud ja sood. Rwanda lääneosa läbivad mäeahelikud moodustavad Niiluse ja Kongo jõgikonna vahelise veelahkme. Edelaosas on Mweri ahelik, mis jätkub teisel pool piiri Burundis, loodepiiri ääres on vulkaanilised Virunga mäed, kus asub ka Rwanda kõrgeim mägi Karisimbi.^[12]

Teised kõrgemad mäed on Muhabura (4127 m), Bisoke (3711 m), Sabyinyo (3636 või 3674 m) ja Gahinga (3474 m). Sabyinyo asub kohas, kus Rwanda, Uganda ja Kongo DV piir kokku saavad. Kõrgemate mägede tipud ulatuvad metsapiirist kõrgemale, madalamaid nõlvu katavad vihmametsad. Osa mäetippe on hoolimata ekvaatori lähedusest kaetud igilumega.^[12]

Lääneosa mägise ala kõrgus on valdavalt 2500–3000 meetrit. Mäed laskuvad läänes Kivu järve ja Rusizi jõe oru suunas suhteliselt järsult, ida suunas muutuvad mäed järk-järgult madalamaks ja laugjamaks. Idaosa kõrgus merepinnast on 1400–1800 meetrit.^[12][13]

Leidub nii järsuseinalisi mägesid kui ka metsaga kaetud lamedamaid massiive. Rwandat on nimetatud ka "Tuhande künka maaks". Eriti riigi keskosas on lugematud künkad põllumaana kasutusele võetud. Praktiliselt kogu viljakas maa on kasutusel põllumaana.^[12]

Kõige madalam koht on äärmises edelanurgas, kus Rwanda, Burundi ja Kongo DV piir kokku saavad.

Rwanda sarnaneb geoloogiliselt ehituselt Burundi ja Lõuna-Ugandaga.

Aluskorra moodustavad paleoproterosoikumi (Rusizi) migmatiidid, gneisid ja vilgukildad. Neil lasuvad mesoproterosoikumi Kibara vöö setete kurrutumise ja moonde teel tekkinud kivimid, peamiselt graniitsete intrusioonidega kildad ja kvartsiidid, mis katavad suurema osa Rwanda alast. Loode- ja kaguosas esineb alates kainosoikumist moodustunud vulkaanilisi kivimeid.^[14]

Rwanda lääneosas esineb maavärinaid, mille tugevus Richteri skaalal on olnud kuni 5,2.

Rwandas leidub tinamaaki kassiteriiti, volframiiti, berülli, kolumbiit-tantaliiti ning vähesel määral kulda ja safiire. Kivu järve all on maagaasi leiukohad, mida ei ole veel õieti kasutusele võetud.^[12] Varude suuruseks hinnatakse 50–55 miljardit m³.^[15]

Riigi edelaosas leidub turvast.^[15]

Rwandas on viljakas muld, metsavarud ja rohked pinnavee varud. Umbes 12,4% territooriumist katab mets^[16].

Rwanda mullad sarnanevad troopiliste lateriitmuldadega, kuid on kergemad ja viljakamad. Lateriitmullad sisaldavad suhteliselt palju metalle, peamiselt rauda ja alumiiniumit. Maa loodeosas on viljakad vulkaanilise päritoluga mullad.^[7]

Põllumaa kvaliteeti on vähendanud erosioon, leostumine, ülekarjatamine ja intensiivne põllundus.^[7]

Rwandat läbib Kongo ja Niiluse valgla veelahe. Umbes 80% territooriumist jääb Niiluse valgla alale, ülejäänud alalt voolab vesi Rusizi kaudu Kongosse.^[17]

Rwanda pikim jõgi on Kagera jõe lisajõgi Nyabarongo. 2008. aastal oli Rwandas 861 jõge, mille pikkus oli kokku 6462 km. Suuremad jõed on Niiluse valglas Kagera, Akanyaru, Base, Kagitumba, Mukungwa, Muvumba, Nyabarongo ja Ruvubu (Ruvuvu) ning Kongo valglas Koko, Rubyiro, Ruhwa, Rusizi ja Sebeya.^[18]

Kagera jõe org on soine. Orus kummalgi pool Rwanda ja Tansaania piiri asub hulk järvi ning ainulaadne ujuvsavann.^[13]

2008. aastal loendati Rwandas 101 järve, mille pindala oli kokku 149 487 hektarit. Suurim järv on riigi läänepiiril paiknev Kivu järv, millest suurem osa jääb Kongo DV alale. Teised suuremad järved on Burera (Bulera), Ruhondo, Muhazi, Rweru, Ihema, Cyohoha, Sake, Kilimbi, Mirayi, Rumira, Kidogo, Mugesera, Nasho, Mpanga, Mihindi, Rwampanga, Bisoke.^[18]

Rwanda poolele jäävad ka mõned väikesed saared Kivu järves. Nende seas on Bugarura, Iwawa ja Mushungwe.

Paljudes järvedes vohab vesihüatsint, mis kasvab kiiresti ja moodustab vee pinnale tiheda vaiba. See soodustab soostumist, takistab liiklust ja hüdroenergia tootmist, rikub kalade elupaigad ja on soodne pinnas malaariat levitavate sääskede arenguks.^[18]

Riigi idaosas on palju soid, mis paiknevad eelkõige jõgede orgudes ja järvede ümber. Kõige soisem on idapiiri ääres.

2008. aastal kaardistati 860 sood. Soode pindala oli kokku 278 536 hektarit, mis moodustab 10,6% riigi pindalast.^[18]

Rwandas valitseb lähisekvatoriaalne kliima^[13]. Et kogu Rwanda ala paikneb kõrgel, on temperatuurid mõõdukamad kui sama laiuskraadiga madalamatel aladel.

Temperatuur on aasta lõikes väga ühtlane. Näiteks riigi keskosas asuvas Kigalis on ööpäeva madalaim temperatuur keskmiselt 12–14 °C ja kõrgeim temperatuur keskmiselt 24–27 °C. Lääne- ja keskosa mägedes on veidi jahedam kui idaosa savannis. Kõige kuumemad kuud on tavaliselt august ja september.^[19]

Vihma- ja kuivaperioodid on selgelt eristatavad. Vihmaperioodid kestavad veebruarist või märtsist mai või juunini ja septembrist-oktoobrist detsembrini^[13]. Vihmaperioodil sajab paduvihma peaaegu iga päev. Vahepeal võib küll ka päike välja tulla.^[20] Juunist septembrini on kõige kuivem periood, mil tihti ei saja üldse.

Sajab keskmiselt 1000 mm aastas, lääneosas ja Virunga mägedes kuni 2000 mm.^[13]

Septembrist detsembrini esineb sageli tugevaid äikesetorme, mägedes võib ka lund sadada.^[12]

Eelajaloolisel ajal kattis kolmandikku tänapäeva Rwanda alast pilvemets. Praegu laiuvad suuremal osal territooriumist terrassidena rajatud põllud. Puutumatu loodus on säilinud peamiselt üksnes rahvusparkides.

Kõige liigirikkam taimestik on säilinud riigi edelaosas Nyungwe rahvuspargi metsades, kus leidub umbes 200 puuliigi esindajaid. Nende seas on Entandrophragma excelsum ja Manni tüvijalg. Leidub ka mitmesuguseid sõnajalgtaimi, üle saja käpalise ja begooniaid. Pargi alale jääb nii vihmametsi, bambusesalusid, rohumaid kui ka soid. Rahvuspargi alalt on leitud umbes 1100 taimeliiki, neist 137 endeemi.^[21]

Rwanda loodeosas Vulkaanide rahvuspargis kasvavad peamiselt bambusesalud, mis vahelduvad nõmmede ja väikeste metsasaludega. Idaosas paikneva Akagera rahvuspargi alal on valdav savann, kus kasvavad peamiselt akaatsiad. Piirkonnas leidub ka endeemseid liike.

Nüüdseks looduses hävinud maailma väikseim vesiroos pisi-vesiroos kasvas endeemsena Rwanda edelaosas Mashyuzas ühesainsas väikeses veekogus veel kuni 2008. aastani, mil veekogu toitev kuumaveeallikas ammendus.^[22]

Rwanda alal elab 189 liiki imetajaid. Neist kaks on kriitilises seisundis liigid (teravmokk-ninasarvik ja käsitiivaline Rhinolophus hilli), neli eriti ohustatud (elevant Loxodonta cyclotis, mägigorilla, šimpans ja näriline Delanymys brooksi), 11 ohualtid (aafrika elevant, lõvi, jõehobu, närilised Hybomys lunaris, Pelomys hopkinsi, Praomys degraaffi ja Thamnomys kempi, Crocidura lanosa, Ruwenzorisorex suncoides, käsitiivaline Rhinolophus ruwenzorii ja aafrika kuldkass ja viis ohulähedased.^[23]

Nyungwe metsades elab vähemalt 86 liiki imetajaid, neist 14 on Alberti rifti endeemid. Nende seas on ka 14 primaadiliiki, sealhulgas šimpansid. Puu otsas elavad Colobus'ed liiguvad suuremas karjas kui ükski teine Aafrika primaat; nad võivad liikuda kuni 400 kaupa. Nyungwe rahvuspargi alal elab 280 linnuliigi (sealhulgas 26 Alberti rifti endeemi), 31 kahepaiksete (15 endeemi) ja 43 roomajaliigi (8 endeemi) esindajaid. Endeemseid liblikaliike on 21.^[21]

Tähelepanuväärne on lihasööja sipelglane Dorylus, kes liigub hiigelkolooniatena. Uurimused on näidanud, et sipelgate summaarne biomass on suurem samal alal elavate lihasööjate imetajate omast ning nad ka söövad kokku rohkem kui imetajad.^[21]

Kõik suurimetajad on kaitse all. Akagera rahvuspargis elavad tüüpilised savanniloomad, nende seas kaelkirjakud, elevandid, leopardid, lõvid, hüäänid, sebrad, kudud, kannad, pühvlid, tüügassead. Vulkaanide rahvuspargis Virunga mägedes elab umbes kolmandik maailma mägigorilladest. Virunga alal elavad ka elevandid, lõvid, šimpansid, antiloobid ja tüügassead.^[12]

Rwanda alal elab umbes 730 liiki linde. Nyungwe metsades on nähtud 280 liigi esindajaid; neist 26 on Alberti rifti endeemid. Nende seas on mägiturako ja ruanda frankoliin. Riigi idaosas elab teiste seas savannile tüüpiline värvuline Laniarius erythrogaster ning palju soo- ja järvelinde, sealhulgas toonekured ja kured.

Kivu järves elavad pärismaisena pardkalad, angersägad ning kirevahvenlased Haplochromis ja Oreochromis niloticus. Võõrliigina lasti 1959. aastal järve heeringlane Limnothrissa miodon.

Paljudes järvedes elab tilaapia.

Pärismaise elustiku kaitseks on loodud kolm rahvusparki. Riigi idapiiri ääres Kagera jõe kaldal asub Akagera rahvuspark, loodeosas Virunga mägedes eelkõige mägigorillade kaitseks loodud Vulkaanide rahvuspark ja edelaosas metsakaitseala Nyungwe rahvuspark.

Kõige suuremaid keskkonnaprobleeme tekitavad Rwandas linnade kasvust tingitud vee- ja õhureostus, põud, metsade hävitamine põletuspuuks ja põllumaa saamiseks, pinnase erosioon ja mulla kurnamine ning salaküttimine.^[12]

1990. aastate kodusõja ja eriti genotsiidi eest varjunud põgenikud seadsid end tihti sisse piiriäärsetes metsades, kust võtsid vajadusel põletuspuid ning kasutasid toiduks kõike, mis vähegi hamba alla kõlbas. Tihti jäi neist maha tühi ja paljas maa. Et põllumaad napib, raiutakse põllu rajamiseks metsa kõikjal, kus see pole kaitse all. Põlde rajatakse ka kõrgematele nõlvadele, kust paduvihmad mullakihi alla uhuvad. Allakantud pinnaseosakesed settivad veekogudesse. Põldude kastmine ja vee ümbersuunamine kuivatab jõgesid, see omakorda sunnib (eriti riigi idaosas) loomad endale uut elupaika otsima. Salaküttimisega tegelevad nii nälja leevenduseks liha jahtivad põllupidajad kui ka elevante, antiloope ja primaate küttivad ärimehed, kes oma saagi turistidele müüvad.^[12]

Rwanda riik loodi 1. juulil 1962, kui vabaneti Belgia hooldusõiguse alt ja kuulutati välja iseseisvus.

Iseseisvumise päev 1. juuli on rahvuspüha.

Rwanda on unitaarne presidentaalne vabariik. Praegune põhiseadus võeti vastu 2003. aastal pärast 26. mail 2003 peetud rahvahääletust. Sellele eelnenud põhiseadus kehtis alates 1991. aastast.^[24]

Valimisõigus on vähemalt 18-aastastel isikutel. Naised said valimisõiguse 1961. aastal^[25].

Topeltkodakondsus on lubatud, kuid topeltkodakondsusega isik ei saa kandideerida presidendiks.^[26]

 Pikemalt artiklis Rwanda president

 Pikemalt artiklis Rwanda riigipeade loend

Riigipea on president, kelle valib rahvas otsestel valimistel. Presidendi ametiaeg kestab seitse aastat. Kedagi ei tohi valida presidendiks rohkem kui kaheks ametiajaks.^[26]

Presidendiks võib kandideerida vähemalt 35-aastane sünnipärane Rwanda kodanik, kelle vähemalt üks vanematest on Rwanda kodanik.^[26]

President nimetab ametisse ja vabastab ametist peaministri ja valitsuskabineti, esindab riiki välissuhtluses, annab armu, kuulutab välja sõja, sõlmib ja ratifitseerib välislepinguid (teatud juhtudel parlamendi heakskiidul).^[26]

President on Rwanda kaitseväe juhataja.^[26]

Presidendil on õigus pärast arupidamist peaministri, kodade esimeeste ja riigikohtu esimehega Esindajatekoda laiali saata. Senatit laiali saata ei saa.^[26]

 Pikemalt artiklis Rwanda parlament

Seadusandlik organ on kahekojaline parlament. Kuni 2003. aastani oli parlament ühekojaline.

Ülemkojas ehk senatis (Umutwe wa Sena) on 26 liiget. Senati koosseis valitakse kaheksaks aastaks. Kandideerida võivad vähemalt 40-aastased isikud. Vähemalt 30% senaatoritest peavad olema naised. 12 senaatorit valivad kohalikud omavalitsused, 8 määrab president, 4 poliitilised organisatsioonid ja 2 ülikoolid. Endistel riigipeadel on õigus soovi korral senati liikmeks saada.^[26]

Alamkoja ehk esindajatekoja (Umutwe w'Abadepite) liikmed valitakse viieks aastaks. Esindajatekotta kuulub 80 liiget. Neist 53 valib rahvas üldistel otsestel proportsionaalsetel valimistel. Alamkoja 24 naistele ette nähtud kohale valivad oma saadikud iga provintsi kohalike omavalitsuste ja naisorganisatsioonide esindajad. Kaks esindajat valivad noorteorganisatsioonid ja ühe puuetega inimeste organisatsioonid. Valimiskünnis on viis protsenti.^[26]

Esinduskogusse valitud isik ei ole seotud konkreetsete valijate antud mandaadiga. Kui parlamendi liige erakonnast välja astub või välja heidetakse, kaotab ta oma koha parlamendis.^[26]

Keegi ei tohi samaaegselt kuuluda parlamenti ja valitsusse.^[26]

President ja senati esimees ei tohi kuuluda samasse erakonda.^[26]

 Pikemalt artiklis Rwanda peaminister

 Pikemalt artiklis Rwanda valitsusjuhtide loend

Valitsus teostab koos presidendiga riigis täidesaatvat võimu. Valitsuskabineti tööd juhib peaminister.

Parlamendis enamuses oleva erakonna esindajad ei tohi moodustada rohkem kui 50% valitsusest.^[26]

Rwanda õigussüsteem põhineb peamiselt Saksamaa ja Belgia tsiviilõigusel ning tavaõigusel^[20]. 2000. aastate reformide käigus on üle võetud ka angloameerika õigussüsteemi elemente. Kohtuvõim on täidesaatvast võimust lahutatud, kuid poliitikuid on süüdistatud õigusemõistmisse sekkumises^[27].

Kohtusüsteem on mitmeastmeline. Seda on muu hulgas seoses genotsiidijuhtumite menetlemise ja haldusreformiga korduvalt ümber korraldatud ja lihtsustatud. Kõrgeim kohtuorgan on Ülemkohus.

Traditsiooniliselt mõistis Rwandas kohut väärikaim mees külas. Külakohut nimetati gacaca'ks. Aastal 2001 otsustas valitsus gacaca taaselustada, et kiirendada genotsiidijuhtumite menetlemist. Moodustati üheksaliikmelised gacaca'd. 1990. aastate teisel poolel vangistati genotsiidis süüdistatuna üle saja tuhande inimese. Et nii vanglad kui ka kohtud olid üle koormatud, anti massilisi amnestiaid, eelkõige kergemates kuritegudes süüdistatutele. Genotsiidis osalenud said vabaduse tingimusel, et on nõus astuma gacaca ette.^[27] Gacaca määrab tavaliselt karistuseks ühiskondliku töö.^[28]

Surmanuhtlus kaotati Rwandas 2007. aastal.^[27]

Rwanda riiklikud sümbolid on lipp, deviis, vapp ja hümn.^[26]

Rwanda lipp on alates 2001. aastast sinise, kollase ja rohelise laiuga trikoloor. Lipuvärvides vapp on kasutusel samast aastast.

Riigi deviis on "Ubumwe, umurimo, gukunda igihugu" ('ühtsus, töö, isamaalisus').

Rwanda hümn on alates 2001. aasta algusest "Rwanda Nziza" ('ilus Rwanda').

Rwanda pealinn Kigali asub riigi keskel. Kigali on pealinn alates riigi iseseisvumisest 1962. aastal.

Pealinn moodustab ühe viiest provintsist.

 Pikemalt artiklis Rwanda haldusjaotus

Alates 2006. aastast jaguneb Rwanda territoorium viieks provintsiks (intara). Enne seda oli provintse 12.

Provintsid jagunevad kokku 30 ringkonnaks (akarere), mis omakorda jagunevad kokku 416 sektoriks (imirenge). Sektorid jagunevad rakkudeks (utugari) ja küladeks (imidugudu).

• Idaprovints
• Kigali
• Lõunaprovints
• Lääneprovints
• Põhjaprovints

Rwandas on mitmeparteisüsteem. Põhiseadus keelab erakondade moodustamise rassilisel, etnilisel, usulisel või soolisel alusel. Registreeritud erakonnad saavad riigilt rahalist toetust.^[26]

Kohtunikel, prokuröridel, sõjaväelastel, politseinikel ja julgeolekutöötajatel ei ole lubatud erakondadesse kuuluda.^[26]

Valitsev erakond on Rwanda Isamaarinne. Teised suuremad erakonnad on Sotsiaaldemokraatlik Partei, Liberaalne Partei ja Kristlik-Demokraatlik Partei.

Rwanda on alates 1962. aastast ÜRO liige. Aastal 1963 sai ta Aafrika Liidu eelkäija Aafrika Ühtsuse Organisatsiooni liikmeks.

Aastal 2007 astus Rwanda Ida-Aafrika Ühenduse ja 2009 Rahvaste Ühenduse liikmeks.

Rwanda kuulub ka prantsuskeelsete riikide ühendusse Francophonie.

Eesti sõlmis Rwandaga diplomaatilised suhted 14. märtsil 2006.^[29] Rwanda suursaadik Eestis on alates oktoobrist 2014 Hollandis Haagis resideeriv Jean Pierre Karabaranga.^[30] Eestil Rwandas diplomaatilist ega konsulaaresindust ei ole.

Rwandat võivad 2011. aasta seisuga viisavabalt külastada Burundi, Hongkongi, Keenia, Mauritiuse, Rootsi, Saksamaa, Suurbritannia, Tansaania, Uganda ja USA kodanikud; kõigil teistel tuleb taotleda viisa.^[31]

Rwanda on järgmiste organisatsioonide liige:^[4]

Rwanda kaitsevägi loodi pärast riigi iseseisvumist 1962. aastal. Praegusel kujul eksisteerib ta alates 1994. aastast. Suurem osa armee koosseisust pärineb pärast genotsiidi Rwanda Isamaarindest eraldatud sõjalisest tiivast.

Kaitsevägi koosneb maa- ja õhuväest. Sundajateenistust ei ole. Vabatahtlikult võivad teenistusse astuda kõik vähemalt 18-aastased Rwanda kodanikud.^[4]

Kaitsekulutused moodustasid 2006. aastal 2,9% rahvuslikust kogutoodangust.^[4]

2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Rwanda rahvaarv 8 162 715.^[32] Aastal 2011 elas riigis Rwanda Statistikaameti andmetel 10 718 379 inimest^[33] ja USA Luure Keskagentuuri hinnangul 11 689 696 inimest^[34]. World Gazetteeri arvutuste järgi elab 2012. aastal Rwandas 9 320 208 inimest.^[11]

Rwanda on Aafrika kõige tihedama asustusega riik. Ühel ruutkilomeetril elab umbes 400 inimest^[35]. Aastal 2010 elas 19% elanikest linnades. Linnastumise tempo on 4,4% aastas.^[4]

Umbes 99% Rwanda elanikkonnast moodustavad ruanda keelt kõnelevad hutud ja tutsid. 84% elanikest on hutud ja 15% tutsid. Ühe protsendi rahvastikust moodustavad pügmeede hulka kuuluvad tvaad.^[4]

Rahvastikukasvu kiirus on 2,751% aastas.^[4] Rwanda naine sünnitab keskmiselt kuus last.^[36]

Aastal 2006 oli keskmine eluiga 47 aastat, sealhulgas meestel 46 ja naistel 48 aastat.^[13] Keskmine elueaootus sünnihetkel on 55,4–58,8 aastat.^[37][38] Aastal 2011 moodustasid kuni 14-aastased rahvastikust 42,9%, 15–64-aastased 54,7% ja üle 65-aastased 2,4%.^[4]

Aastal 2001 olid 56,5% elanikest katoliiklased, 26% protestandid, 11,1% adventistid, 4,6% muslimid, 0,1% loodususku ja 1,7% ei tunnistanud ühtki religiooni.^[4]

70,4% vähemalt 15-aastastest ruandalastest on kirjaoskajad. Meeste seas on kirjaoskajaid 76,3 ja naiste seas 64,7%.^[4]

Lubatud on ainult monogaamne abielu mehe ja naise vahel.^[26]

2010. aastal oli Rwandas umbes miljon orbu.^[39]

 Pikemalt artiklis Rwanda asulate loend

Suuremad linnad on pealinn Kigali (1 029 384 elanikku aastal 2010), Butare (89 800, 2005), Gitarama (87 613, 2005), Ruhengeri (86 685, 2005) ja Gisenyi (83 623, 2005).

Rwanda on vaene põllumajanduslik maa. Loodusvarasid on vähe. Majandusele mõjus hävitavalt 1990. aastate alguse kodusõda ja genotsiid.

Enamik rahvast elab maal ja hangib elatise peamiselt naturaalmajanduslikust põllupidamisest ja karjakasvatusest. Tööstus on vähe arenenud. Peamised ekspordikaubad on kohv, tee ja mineraalid, ka kasvav turism. Majandus on sõltuv rahvusvahelisest abist ning kohvi ja tee hindadest maailmaturul. Üle poole rahvast elab allpool vaesuspiiri.^[4]

1960. ja 1970. aastatel majandus kasvas, 1980. aastate kohvihinna langus tõi kaasa aeglustumise ning 1990. esimese poole kodusõda ja genotsiid järsu languse. Alates 1995. aastast on valitsus püüdnud majandust ümber profileerida, erastada riigiettevõtteid, liberaliseerida ettevõtluskliimat, arendada tööstust ja mäendust, meelitada Rwandasse välisinvestoreid. Et suurem osa majapidamistest on enam-vähem naturaalmajanduslikud, on siseturg väike. Infrastruktuur (energiavarustus, transpordivõrk) on puudulik.

Rwanda sisemajanduse kogutoodang on alates 2003. aastast kasvanud 7–8% aastas ja inflatsioon on olnud alla 10% aastas.^[4] Rwanda on Ida-Aafrika kiireima majanduskasvuga maa.^[40]

Maailmapank paigutas Rwanda oma 2012. aasta raportis "Doing Business" ärikliima poolest Aafrika riikide seas Mauritiuse ja Lõuna-Aafrika Vabariigi järel kolmandale kohale.^[41]

Rwanda sisemajanduse kogutoodang oli 2011. aastal USA riigidepartemangu hinnangul 6,1 miljardit USA dollarit; SKT reaalkasv oli 8,2%. Kogutoodang inimese kohta ostujõupariteedi järgi oli 1600 USD, keskmine inflatsioon 7,8%.^[20]

Põllumajanduse osakaal sisemajanduse kodutoodangus oli 2010. aastal 33,6%, tööstuse osakaal 14,1% ja teenuste osakaal 52,3%.^[20]

Kuni 90% rahvast elatub põllumajandusest. Põllumajandustoodang moodustab umbes kolmandiku sisemajanduse kogutoodangust. Põllumaa moodustas 2005. aastal umbes 45% Rwanda alast.^[20][29] Et rahvastiku kasvades muutub harimiskõlblik maa järjest vähem kättesaadavaks, väheneb ka farmide suurus. See on keskmiselt alla ühe hektari.

Rwandas on traditsiooniliselt kasvatatud toitu ainult oma tarbeks. 20. sajandil lisandusid peamiselt eksporditulusid ihaldavate Belgia võimude sunnil kohvipuud ja teepõõsad.^[42]

Peamised toidukultuurid on banaanid, kaunviljad, bataat, jahumaniokk, mais, hirss, sorgo, maapähkel, kartul, suhkruroog. Kasvatatakse ka tubakat. Riisi viljeldakse vähe, kuid Hiina ja Taiwani riisikasvatajad on saanud valitsuselt loa hakata seda suuremas mahus kasvatama.^[42]

Banaani kasvatatakse väikefarmides aasta ringi. Mais annab kaks saaki aastas, seda kasvatatakse vaheldumisi ubadega. Maniokk on kiire kasvuga ja põuakindel, seda külvatakse vaheldumisi banaani, ubade ja maisiga, eriti Gitaramas ja Gikonkos.^[42]

Peetakse kitsi, veiseid, kanu, lambaid, sigu.

Kasvatatakse neitsikummelit, millest valmistatakse herbitsiidi püreetrumi.

Rwanda kaevandused on valdavalt väikesed ja vajavad hädasti kaasajastamist. Neisse investeeritakse vähe, puudus on geoloogidest ja mäeinseneridest. Kasutatakse peamiselt kirkasid, labidaid, haamreid ja teisi käsitööriistu, harvem ka pneumaatilisi tööriistu. Maake riigis ümber ei töödelda.^[43]

Avastatakse ka järjest uusi leiukohti ja valitsus püüab äratada välisinvestorite huvi kaevanduste rajamise vastu. Riik on andnud 12 ettevõttele kokku 22 vähemalt 30-aastast kontsessiooni, lisaks tegutseb sadakond väikekaevandust. Mäenduse alal töötab umbes 35 000 inimest.^[43]

Aastal 2010 teenis Rwanda mineraalide ekspordilt 67,8 miljonit USA dollarit. See moodustas koguekspordist 14,9% ja oli suurim valuutaallikas. Kassiteriiti toodeti ja eksporditi 3874 tonni 42,2 miljoni dollari eest (2009. aastal 4269 tonni), koltani 749 tonni 18,48 miljoni dollari eest (2009. aastal 949 tonni) ja volframiiti 843 tonni 7,1 miljoni dollari eest (2009. aastal 874 tonni).^[43]

Rwandas toodetakse umbes 9% maailma tantaalimaagist ja umbes 4% volframiidist.^[43]

Suurema osa ruandade energiavajadusest katab puit ja puusüsi. Elektrienergia on kättesaadav vaid 11%-le elanikest^[40]. USA Luure Keskagentuuri hinnangul toodeti Rwandas 2008. aastal 160 miljonit kWh ja tarbiti 236,8 miljonit kWh elektrienergiat^[4]. Umbes 30% elektrienergiast tarbivad ettevõtted^[44]. Osa elektrienergiast imporditakse Kongo DV-st.

Elektrijaamade koguvõimsus on umbes 100 MW. Elektrienergia on Rwandas üle kahe korra kallim kui naabermaades. Umbes 59% elektrienergiast toodetakse hüdroenergiast ja ülejäänu fossiilkütustest, sh umbes 1% Kivu järve metaanist.^[45]

Suuremad hüdroelektrijaamad on Mukungwa hüdroelektrijaam Ruhundo järvel (12,5 MW), Ntaruka hüdroelektrijaam Burera järvel (11,76 MW), Gihira hüdroelektrijaam (1,8 MW) ja Gisenyi hüdroelektrijaam (1,2 MW). Koos Kongo DV ja Burundiga rajatud elektrijaamadest Rusizi I ja Rusizi II on Rwanda kasutada vastavalt 3,5 ja 12 MW. Peagi valmivad kaks uut elektrijaama, Nyabarongo (27,5 MW) ja Rukarara (9,5 MW). Riigi kesk- ja lääneosas on palju kohalikke mikroelektrijaamu.^[46]

Suuremad soojuselektrijaamad on Jabana 1 (7,8 MW), Jabana 2 (20 MW), Aggreko 1 (10 MW) ja Aggreko 2 (5 MW).^[46]

Kivu järve ümbritseva kuumaveeallikate vöö geotermilise energia potentsiaalseks rakendatavaks võimsuseks hinnatakse 170–320 MW.^[46]

Valitsuse aastateks 2011–2017 koostatud plaan näeb ette suurendada hüdroelektrienergia tootmist 333 megavatini, rajada maapõueenergial põhinevad elektrijaamad koguvõimsusega 310 MW ning metaanil töötavad elektrijaamad koguvõimsusega 300 MW.^[45]

Kigali lähedal Jali mäel on tuulepark.^[47]

Kirehe ringkonda on rajamisel Rwanda, Tansaania ja Burundi ühine 80-megavatine Rusumo hüdroelektrijaam.^[48]

Tööstustoodang moodustas 2010. aastal 14,1% sisemajanduse kogutoodangust. Valdavalt tegutsevad väikeettevõtted, kus töödeldakse põllumajandustooteid, toodetakse toiduaineid, tsementi, õlut, karastusjooke, seepi, mööblit, jalatseid, plaste, tekstiiltooteid, sigarette, ravimeid, tööriistu, katusematerjale.^[20]

Umbes 90% vedudest tehakse maanteid mööda. Maanteede kogupikkus on üle 14 000 km, neist umbes 20% on kattega teed.^[15]

Raudteid Rwandas ei ole. Kavas on ehitada raudteeliin Kigalist Tansaaniasse Isakasse, mis on Rwandat ja Burundit Dar es Salaami sadamaga ühendav transpordisõlm. Teine planeeritav liin ühendab tulevikus Rwanda ja Burundi Kongo DV kaudu Aafrika lõunaosa raudteevõrguga.^[15]

Rwanda riikliku lennufirma RwandAiri lennukid peavad ühendust eelkõige paljude Aafrika suurlinnadega, aga ka Mumbai ja Dubaiga. RwandAiri kodulennujaam on Kigali äärelinnas asuv Kigali rahvusvaheline lennujaam. Kigalist 40 km kaugusele Bugesera ringkonda rajatakse uut rahvusvahelist lennujaama^[15]. Cyangugus asub kohaliku tähtsusega Kamembe lennujaam.

Kivu järve kaldal asuvate asulate vahel toimub laevaliiklus. Olulisemad sadamalinnad Kivu järve kaldal on Cyangugu, Gisenyi ja Kibuye.

Rwandas on parempoolne liiklus.^[35]

Rwandas on kaks suuremat telekommunikatsiooniettevõtet, MTN Rwanda ja Tigo.^[15]

2011. aastal oli Rwandas umbes 3,6 miljonit mobiiltelefoni kasutajat.^[15]

Aastal 2010 kasutas Internetti 13% Rwanda elanikest.^[49]

Rwanda ekspordib peamiselt teed, kohvi, kassiteriiti, koltani, püreetrumi, loomanahku. Peamised väljaveomaad on Keenia, Kongo Demokraatlik Vabariik, Hiina ja Pakistan. 2011. aasta oodatav ekspordimaht oli 295 miljonit USA dollarit.

Rwanda impordib peamiselt toiduaineid, seadmeid, terast, naftatooteid, tsementi ja muid ehitusmaterjale. Peamised impordipartnerid on Keenia, Uganda, Araabia Ühendemiraadid, Tansaania, Hiina. 2011. aasta oodatav impordimaht oli 1,315 miljardit USA dollarit.^[20]

Suurem osa Rwanda sisse- ja väljaveetavast kaubast peab läbima umbes 1500 km pikkuse autoreisi mööda viletsavõitu teid Kigali ja Mombasa või Dar es Salaami vahel.^[50]

Rwandas on üks riiklik telekanal, üks üleriigiline riiklik raadiojaam ja üheksa eraraadiojaama.^[4]

Suuremad ajalehed on ingliskeelsed ja need on eraomandis. Levinumad ajalehed on The New Times, Rwanda Herald ja Rwanda Newsline ning viimase ruandakeelne sõsarväljaanne Umuseso.^[51]

Rwanda keskpank loodi 1964. aastal.^[52] Rwanda rahaühik on Rwanda frank (ISO 4217: RWF). Üks frank jaguneb sajaks santiimiks. Frank võeti kasutusele 1964. aastal. Märtsis 2012 on 1 euro kurss umbes 800 franki.^[53]

Rwanda börs avati jaanuaris 2011.^[54]

Üheksaklassilise põhihariduse omandamine on kohustuslik ja riiklikus koolis tasuta.^[26] President Paul Kagame lubas 2010. aastal uueks ametiajaks kandideerides, et tasuta haridust pikendatakse veel kolme aasta võrra.^[55]

Esimesel kolmel aastal toimub õppetöö ruanda keeles, hiljem prantsuse või inglise keeles.^[56]

Aastal 2010 oli Rwandas 2510 põhikooli, kus õppis umbes 2,3 miljonit last. Tüdrukuid ja poisse oli nende seas enam-vähem võrdselt. Keskkoole oli 1399 ja neis õppis umbes 425 000 õpilast.^[57]

Palju on erakoole, osa neist on kirikute juures. Erakoolid õpetavad riikliku õppekava järgi, kuid nõuavad õppemaksu.

Tasuta haridusest hoolimata ei käi kõik lapsed koolis. Paljudele peredele käib üle jõu ka rõivaste ja koolitarvete ostmine. Keskustest kaugemal asuvate koolide jaoks on raske leida õpetajaid.

Kõrgkoole oli 2010. aastal 30, neist 17 olid riiklikud. Nii riiklikes kui ka erakõrgkoolides õppis umbes 31 000 üliõpilast. Riiklike kõrgkoolide õpilastest umbes kaks kolmandikku on mehed. Erakõrgkoolide üliõpilastest moodustavad aga naised umbes 55%.^[57]

Suurim ülikool on 1963. aastal Butares asutatud Rwanda rahvuslik ülikool. Kigalis asub Kigali tehnikainstituut.

Tervishoiu- ja meditsiiniteenused ei ole Rwandas alati kättesaadavad. Puudus on nii arstidest kui ka ravimitest. 75% arstidest tegutseb Kigalis, kus elab alla 20% inimestest. Riigis on üks haigla iga 190 000 elaniku kohta.^[58] Eriti lapsed kannatavad alatoitluse all ja surevad tihti nakkushaigustesse. 45% alla viieaastastest lastest kannatab alatoitluse all. 2010. aasta andmetel suri umbes 20% lastest alla viie aasta vanusena.^[39]

Rwandas tegutseb üks arst iga 18 000 inimese kohta.^[59] Arstiabi on tihti tasuline.

Imikusuremuskordaja on 50.^[59]

Kõige suurem probleem on nakkushaiguste levik, mida soodustavad viletsad elutingimused, puudulik hügieen ja puhta vee puudus. Umbes kolm protsenti elanikkonnast põeb AIDSi või kannab HI-viirust.^[59] Arvatakse, et umbes veerand prostituutidest kannab HI-viirust. Prostitutsioon on illegaalne ja selle eest võidakse karistada vangistusega. Sellest hoolimata on prostitutsioon levinud, sest vaesuses elavad naised ei leia tihti raha teenimiseks muud võimalust.^[60]

Levinud on ka tuberkuloos ja eriti malaaria, mis on levinuim surma põhjustaja. Muu hulgas teetanuse, lastehalvatuse ja leetrite levikule on suudetud piir panna ning oluliselt on vähendatud malaariasse suremust.^[58]

Aastal 2008 moodustasid kulutused tervishoiule 9,7% Rwanda riigieelarvest ja järgmistel aastatel plaaniti seda suurendada.^[58]

 Pikemalt artiklis Rwanda ajalugu

Rwanda ala vanimad asukad olid teadaolevalt küttidest-korilastest tvaade esivanemad. Nad asustasid piirkonna millalgi pärast viimast jääaega, vahemikus 8000–3000 eKr^[61]. Arheoloogilistel väljakaevamistel on leitud hõreda asustuse jälgi nooremast kiviajast ja mõnevõrra suurema asustuse jälgi rauaajast. Rauaaja asupaikadest on leitud muu hulgas lohukestega kaunistatud keraamikat ja rauast tööriistu.^[62] Praegu 99% rahvastikust moodustavate hutude ja tutside päritolu kohta on erinevaid seisukohti. Varem on valitsenud seisukoht, et aastatel 700–1500 asusid piirkonda elama maaharijatest bantu hõimud, kelle tegevus hävitas tvaade asupaigaks olnud metsad ja surus tvaad mägedesse. Tulijaid on peetud hutude eellasteks. Alates 15. sajandist järgnesid karjakasvatajatest bantud, kes selle arvamuse kohaselt olid tutside esivanemad.^[63] Pole teada, kas maad vallutati ühekorraga või toimus aeglane integratsioon. Kuigi hutusid ja tutsisid on peetud eri rasside esindajateks, arvatakse, et hutud ja tutsid võisid tulla ka koos ning nende eristamine on sündinud pigem eri tegevusaladest tingitud erineva sotsiaalse staatuse põhjal.^[61][64]

Esialgu olid ruanda rahvad organiseerunud klannidesse (ubwoko). Praeguse Rwanda alal oli umbes 20 klanni.^[61] Alates 15. sajandist hakkasid kujunema kuningriigid, mille eesotsas oli pooljumalaks peetud valitseja bami. Aastaks 1700 eksisteeris umbes kaheksa kuningriiki. 18. sajandi keskpaigaks muutus domineerivaks Rwanda kuningriik, mida valitses tutside Nyiginya klann. Võimsaim oli tutside riik kuningas Kigeri IV Rwabugiri valitsemise ajal alates 19. sajandi keskpaigast kuni Saksa kolonisaatorite saabumiseni sajandi lõpus. Kigeri laiendas kuningriiki lääne ja põhja suunas ning juurutas ubuhake ja uburetwa. Need süvendasid hutude ja tutside klassivahet.

Alates bantude tulekust on hutud alati enamuses olnud. Valitsejad seevastu olid tutsid, kellele kuulus ka kogu maa. Samas elasid kõik ruanda rahvad külg külje kõrval, neil oli ühine keel ja kultuur, sealhulgas usundid, muusika, müüdid, tantsud; sõlmiti ka segaabielusid. Karjakasvatus lõi rohkem jõukust ning tänu majanduslikule üleolekule saavutasid tutsid pikkamööda ka poliitilise võimu. Samal ajal polnud klasside piirid jäigalt paigas; hutud, kes jõukuse kasvades kariloomi omandasid, said tutsideks; tutsisid, kes oma karjast ilma jäid, hakati aga pidama hutudeks.

Kui Euroopa koloniaalriigid 1884. aastal peetud Berliini konverentsil omavahel Aafrikat jagasid, määrati Rwanda koos Burundiga Saksa Ida-Aafrika osaks. Aastal 1890 liideti Rwanda Saksa kolooniatega.^[65]

Esimese eurooplasena uuris Rwanda ala põhjalikumalt Gustav Adolf von Götzen, kes läbis maa selle kaguosast kuni Kivu järveni ja kohtus teiste seas ka kuningaga. Sakslased märkimisväärselt kohalikku ellu ei sekkunud, vaid toetasid senist valitsemissüsteemi. Nad lõid aluse hutude ja tutside rassilisele eristamisele, pidades hutusid alaväärseks ja tutsisid kõrgema rassi esindajaiks.

Esimese maailmasõja käigus vallutasid maa 1916. aastal Belgia väed. Aastal 1923 andis Rahvasteliit Belgiale mandaadi Rwanda ja Burundi haldamiseks Rwanda-Urundi Territooriumi nime all. Pärast Teist maailmasõda määras ÜRO selle Belgia hooldusterritooriumiks, et valmistada ette riigi iseseisvumist.^[65] Belgia valitsejad tsentraliseerisid võimu ja lihtsustasid valitsemise struktuuri, arendasid haridust ja põllunduskultuuri. Belglased tõid ka katoliku usu, prantsuse keele ja eugeenika. Mõõdeti kolju läbimõõtu, nina pikkust ja silmade värvi ning tehti tulemuste põhjal järeldusi tutside ja hutude erineva võimekuse kohta. Tutsid olid tulemusega rahul, hutud aga jäeti kõrvale mitte üksnes valitsemisest, vaid ka kooliharidusest, ning pandi sunnitööle.^[28]

Aastal 1935 juurutati isikutunnistused, kuhu pandi kirja igaühe päritolu. See kaotas varem eksisteerinud klassidevahelise liikuvuse.^[28]

1950. aastatel süvenesid rahva seas iseseisvumispüüdlused. Tutsid tahtsid olemasoleva võimustruktuuri ja oma privileegide säilitamist, hutud aga võimu ümberjagamist. Aastal 1959 asutati hutu Rahva Vabadusliikumise Partei^[65]. Rahutused kulmineerusid samal aastal revolutsiooniga. Revolutsioon algas novembris 1959 põllumeeste ülestõusuna ning kasvas organiseeritud liikumiseks, mille eesmärk oli monarhia kaotamine ja võimu üleandmine hutudele. Tapeti tuhandeid tutsisid, üle 100 000 tutsi põgenes naabermaadesse.^[66]

Hutude juht oli tulevane esimene president Grégoire Kayibanda. Varem tutsi valitsejaid toetanud Belgia võimud asusid nüüd hutude poolele. Kohalikel valimistel 1960 said hutud suure võidu. Gitaramas tuli Belgia võimude vaikival heakskiidul võimule esialgne hutu valitsus. Jaanuaris 1961 korraldati rahvahääletus, millega kaotati monarhia ja mwami Kigeri saadeti maalt välja. Tuhanded tutsid põgenesid ja juba 1964. aasta alguses oli neid naabermaades vähemalt 150 000.^[66]

Juunis 1962 tühistas ÜRO Belgia hooldusõiguse ja otsustas moodustada iseseisvad riigid Rwanda ja Burundi.^[65] Esimeseks Rwanda presidendiks sai Grégoire Kayibanda.

1960. ja 1970. aastatel riigi majandus kasvas, kuid konflikt hutude ja tutside vahel hõõgus tuha all. Ametlik ideoloogia pidas tutsisid vaenlasteks. Aastatel 1965–1989 kasvas Rwanda SKT pidevalt umbes 5% aastas, inflatsioon oli väike ja inimesed muutusid jõukamaks. Tänu sellele vähenes ka vaenulikkus hutude ja tutside vahel. Umbes kaks kolmandikku rahvast teenis raha kohvipuude kasvatamisega. Euroopa riigid toetasid Rwandat heldelt. Aastal 1973 moodustas rahvusvaheline abi SKT-st 5%, 1991. aastal juba 22%. Suuremad rahalised toetajad olid Belgia ja Šveits, prantslased abistasid muu hulgas sõjalise väljaõppega.^[67]

Aastal 1972 toimus Burundis hutude ülestõus, tutsi võimud tapsid selle mahasurumise käigus umbes 200 000 hutut ja teist sama palju põgenes Rwandasse.^[67]

Eksiilis elavad tutsid tegid piiriäärsetel aladel korduvalt edutuid rünnakuid.

Kayibanda oli pärit Gitaramast ning teda toetasid eelkõige riigi kesk- ja lõunaosa inimesed. Et ta jagas ka ametikohti ainult oma lähikondlastele, tekkis vastuolu põhja ja lõuna hutude vahel ning peagi kaotas ta põhjaosas igasuguse toetuse. 5. juulil 1973 haarasid võimu põhjaosa ohvitserid tollase hutust kaitseministri kindralmajor Juvénal Habyarimana juhtimisel. Habyarimana jäi võimule 21 aastaks. Kayibanda suri vanglas nälga.^[67]

Habyarimana oli lubanud tagada tutside turvalisuse ja rünnakud neile mõneks ajaks lakkasid^[67]. Ta keelustas parteid ning asutas 1975. aastal erakonna Rahvuslik-Revolutsiooniline Arenguliikumine^[65]. Aastatel 1975–1991 oli Rahvuslik-Revolutsiooniline Arenguliikumine ainuke legaalne partei, kuhu pidid kuuluma kõik inimesed. Igaüks pidi kandma isikutunnistust, kus oli kirjas tema etniline päritolu ja elukoht. Elukohta ei tohtinud loata vahetada. Tutsid said ametikohti nii riiklikus kui ka erasektoris nende osakaalule vastava kvoodi järgi, segaabielusid piirati. Habyarimana sulges piiri eksiilis elavatele tutsidele. Aastatel 1983 ja 1988 valiti Habyarimana ainsa kandidaadina presidendi ametisse tagasi. Teda toetas peamiselt põhjaosa, kust ta ise pärit oli. 1980. aastate lõpus muutus riigi majanduslik olukord kohvihindade languse ja põua tõttu raskemaks.^[67]

Ugandas elavad tutsid astusid Yoweri Museveni loodud Milton Obote režiimi vastu võitlevasse armeesse. Kui Museveni jaanuaris 1986 Kampala vallutas, moodustasid umbes 3000 tutsit juba neljandiku tema armeest. Juulis 1986 teatas Museveni, et vähemalt kümme aastat Ugandas elanud tutsid saavad soovi korral automaatselt Uganda kodakondsuse.^[67] Neli aastat hiljem oli ta avaliku pahameele tõttu sunnitud oma lubaduse tühistama^[28]. Rwanda naabermaades elas selleks ajaks umbes 700 000 tutsit. Eksiilis elavad tutsid nõudsid õigust koju tagasi pöörduda, kuid Habyarimana vastas, et maa on niigi üleasustatud. Aastal 1987 asutati Kampalas Rwanda Isamaarinne, mis seadis oma eesmärgiks lisaks tagasipöördumisõigusele demokraatliku reformi Rwandas. 30. septembril 1990 deserteerus Uganda armeest umbes 4000 tutsit koos relvadega. Nende juhiks sai Uganda armeest erru saadetud kindral Fred Rwigyema. Üks Uganda tutside liidritest oli ka Paul Kagame, kes oli 1961. aastal nelja-aastaselt koos perega oma kodukohast Gitaramast lahkunud.^[67]

 Pikemalt artiklis Rwanda kodusõda

 Pikemalt artiklis Rwanda genotsiid

Kodumaatud põgenikud otsustasid jõuga Rwandasse tagasi pöörduda. 1. oktoobril 1990 tungisid Isamaarinde väed Rwandasse. Algas kodusõda. Rünnak ei olnud esialgu eriti edukas; vägesid juhtinud Rwigyema sai kohe surma.^[67]

Juunis 1991 tegi Habyarimana opositsiooni ja lääne üldsuse survel põhiseaduses muudatused, millega lõpetati ainupartei võim. Aprillis 1992 moodustas ta koalitsioonivalitsuse.^[67]

Osalt seetõttu, et Rwanda paiknes prantsuskeelse ja ingliskeelse Aafrika piiril, pidas Prantsusmaa riiki oma huvisfääri kuuluvaks. Habyarimana palus prantslastelt abi, teatades, et tutsid tahavad monarhiat taastada. Lisaks prantslastele sai Habyarimana abivägesid ka Belgialt ja oma liitlaselt Mobutu Sese Sekolt Sairis. Aastal 1991 koosnes tema armee 28 000 mehest. Prantslased õpetasid sõdureid välja ja tarnisid relvi, muu hulgas vahendades relvalepinguid Egiptuse ja Lõuna-Aafrika Vabariigiga. Relvadele kulutati umbes 100 miljonit USA dollarit, millest suurem osa oli rahvusvaheline majanduse edendamiseks mõeldud abi.^[67]

1991. aastal sai Isamaarinde juhiks Paul Kagame, kes oli vahepeal USAs väljaõpet saanud. 1992 sõlmiti relvarahu.^[67]

Rwandas hakkas organiseeruma äärmuslaste grupp, mille liikmed ei olnud nõus Habyarimana kokkuleplusega. Asutati liikumine Vabariigi Kaitsmise Koalitsioon. Organisatsioon oli poolsalajane ja valmistas ette "tutside ohu" kõrvaldamist. Vaenu õhutati muu hulgas meedias, eriti ajalehes Kangura. Augustis 1993 kirjutas Habyarimana lääne survel alla Arusha kokkuleppele, nõustudes muu hulgas demobilisatsiooniga. Oktoobris 1993 rööviti ja tapeti Burundi esimene hutust president Melchior Ndadaye; see vallandas massilise verevalamise. Umbes 300 000 hutut põgenes Rwandasse. Burundi sündmused kinnitasid hutu ekstremistide veendumust, et tutsid tahavad kõikjal võimu haarata. Tutsivastast propagandat tõhustati. Armeejuht kolonel Bagosora juhtis ettevalmistusi rünnakuks. Rahvale jagati relvi ja korraldati sõjalist väljaõpet. Jaanuarist 1993 kuni märtsini 1994 importis Rwanda üle poole miljoni matšeete. Rajati varjatud relvalaod, kuhu koguti tulirelvi, matšeetesid, granaate ja kirveid. Koostati vaenlaste nimekirju.^[67]

ÜRO saatis Rwandasse oma rahuvalveväed UNAMIRi, umbes 2500 meest Roméo Dallaire'i juhtimisel. Vägedel oli puudulik väljaõpe ning puudus nii varustusest kui ka rahast. Dallaire teadis massimõrva ettevalmistustest ja palus abi, kuid lisajõu saatmist ei peetud võimalikuks.^[67]

Üleminekuvalitsus pidi varasemate plaanide järgi ametisse astuma jaanuaris 1994, kuid Habyarimana venitas, osalt ka äärmuslaste survel. 6. aprillil 1994 osales Habyarimana Dar es Salaamis ühepäevasel Aafrika tippkohtumisel. Kuigi ta tavaliselt vältis pimedas lendamist, otsustas ta seekord veel samal hilisõhtul tagasi lennata. Ta pakkus küüti ka Burundi presidendile Cyprien Ntaryamirale. Tema lennuk Falcon oli kingitus president Mitterrandilt ja selle meeskonna moodustasid kolm prantslast. Lennuki pardal oli ka valitsusliikmeid. Umbes kell 20.15 hakkas lennuk Kigali lennuväljale maanduma, kui seda tabas kaks raketti. Kõik lennuki pardal olnud inimesed hukkusid.^[67]

Vallandus tapmine. Esimesena tapeti kõrgetel positsioonidel mõõdukad hutud, nende seas peaminister Agathe Uwilingiyimana ja kümme teda kaitsnud Belgia rahuvalvesõdurit. Üleskutsed raadios andsid teada, et tutside tapmine on iga õige hutu kohustus. Inimesed otsisid varju kirikutest, kuid suured rahvakogunemised tegid tapmise ainult lihtsamaks. Koguneti ka koolidesse ja haiglatesse. Ohvrite ainukesed relvad olid kivid. Palju inimesi tapeti jõe ääres, sest seal oli laipadest kerge lahti saada. Kagera jõe vool viis Victoria järve umbes 40 000 surnukeha. Oma riigi kodanikke evakueerima saabunud Prantsusmaa lennukid viisid Euroopasse varjule ka Habyarimana perekonna ja teised genotsiidi planeerimise liidrid, mõrvatud peaministri viis last seevastu jäeti maha. Rahuvalvejõud olid jõuetud, sest lisaks ressursipuudusele polnud neil ka õigust sekkuda. Belgia otsustas pärast sõdurite tapmist oma väed ära kutsuda. Et belglased moodustasid vägede selgroo, otsustas ÜRO missiooni katkestada, jättes alles vaid paarsada inimest abioperatsioonide koordineerimiseks.^[67]

Genotsiidi käigus tapeti vähemalt 800 000 tutsit ja 50 000 hutut.^[67]

Isamaarinde väed edenesid pikkamööda põhjast lõuna poole. Nad vallutasid esialgu idaosa, kust hutud põgenesid Tansaaniasse. Aprilli lõpus ületas ühe päevaga piiri umbes veerand miljonit hutu pagulast. See äratas ka lääneriikide tähelepanu ja alustati massiivset abioperatsiooni.^[67]

ÜRO Julgeolekunõukogus vaieldi samal ajal selle üle, kas ikka on tegemist genotsiidiga, ja kas abijõudude saatmine on vältimatu. 8. juunil 1994 otsustati moodustada Unamir 2. Enne ÜRO plaanide jõustumist otsustas aga sekkuda Prantsusmaa, kes tahtis iga hinna eest ära hoida Isamaarinde pääsemise võimule. Prantsusmaa sai ÜRO Julgeolekunõukogult mandaadi ja saatis Rwandasse 2500 meest, kes ületasid Kongo DV piiri Bukavu juures 23. juunil 1994. Dallaire oli prantslaste operatsiooni vastu. Hutud tervitasid prantslasi päästjatena.^[67]

4. juulil 1994 vallutasid Isamaarinde väed Kigali ja tungisid edasi lääne suunas. Hutud põgenesid massiliselt üle Sairi piiri. Prantsuse vägede kaitse all pääsesid põgenema paljud genotsiidi korraldajad. Lääneriigid nimetasid genotsiidis osalenute kogunemist põgenikelaagritesse ajaloo suurimaks humanitaarkatastroofiks. 18. juulil 1994 kuulutas Paul Kagame kodusõja lõppenuks. Järgmisel päeval vannutati ametisse rahvusliku ühtsuse valitsus.^[67]

Novembris 1994 asutas ÜRO Julgeolekunõukogu Rwanda Rahvusvahelise Kriminaaltribunali. Tribunal on siiani süüdi mõistnud mõnikümmend inimest.

Sairi põgenenud hutu äärmuslased jätkasid rünnakuid üle Rwanda piiri. Aastal 1996 sisenesid Rwanda väed Sairi, et toetada koos Uganda vägedega Laurent Kabila juhitavaid mässulisi president Mobutu Sese Seko vastu. Kui hiljem selgus, et ka Kabila toetas hutusid, asus Rwanda toetama mässulisi, kes olid huvitatud Kabila kukutamisest. Rwanda osalus Kongo sõjas äratas rahvusvahelist pahameelt ja riik jäeti ka välisabist ilma. Aastal 2002 sõlmiti rahuleping, millega Rwanda viis oma väed Kongost välja ja hutu mässulistelt võeti relvad.^[66]

Aastal 2000 astus tagasi alates 1994. aastast president olnud Pasteur Bizimungu ja Paul Kagame sai presidendiks.^[66]

Aastal 2003 võeti vastu uus põhiseadus ja peeti esimesed demokraatlikud mitmeparteilised valimised. Kagame valiti presidendi ametisse tagasi. Ta valiti suure häälteenamusega tagasi ka 2010. aastal.^[66]

Aastal 2006 viidi läbi haldusreform, millega asendati senised 12 provintsi viie provintsiga. Samal aastal kustutasid Maailmapank ja IMF osa Rwanda võlgadest. Aastal 2007 sai Rwanda Aafrika Liidu liikmeks.^[66]

Rwandas elavatel rahvastel on ühine kultuuripärand. Muusikal, tantsul ja käsitööl on traditsiooniliselt oluline roll. Laulu ja tantsu abil on kujutatud nii vaprust võitluses, jahiõnne kui ka humoorikaid vahejuhtumeid.

Muusika- ja tantsutraditsioon on omavahel läbi põimunud. Laulude ja tantsude saateks mängitakse harfiga sarnanevat kaheksa keelega pilli lulunga't. Pidulikumate tantsude saateks mängib 7–9 trummist koosnev orkester.^[68]

Aastal 1974 asutati Rwanda rahvusballett (Urukerereza), mis hoiab elus ruandade tantsu-, laulu- ja pillimängutraditsiooni. Seda peeti 1980. aastate lõpus maailma parimaks folktrupiks.^[69]

Tantsuetteaste koosneb enamasti mitmest osast. Rohust parukatega ja odadega mehed esitavad traditsioonilist kangelaste tantsu intore. Tantsijad kujutavad lahingust saabuvaid võidukaid kangelasi, kes kirjeldavad jõuliste liigutuste ja verd tarretama panevate karjatuste abil lahingu käiku. Intore on tvaade, hutude ja tutside ühine tants, mis kirjeldab vastupanu ühisele vaenlasele.^[70] Tänaseni on elus sajandeid tagasi loodud tantsutrupp Intore, mis omal ajal esines ainult kuninglikus õukonnas. Praegu korraldab trupi etteasteid Butares asuv Rahvusmuuseum.^[68]

Umushagiriro on naiste tants, mille sujuv koreograafia kujutab loomade graatsilist liikumist. Ukurambagiza on flirtiv peibutustants, milles osalevad mehed ja vallalised naised.^[71]

Ikinimba on muusika ja tants, mis jutustab möödunud aegade kangelastest ja kuningatest.

Traditsiooniline trumm on õõnsast puutüvest ja loomanahast valmistatud ingoma.^[72]

Kirikulaul esindab moodsamat laulutraditsiooni.^[68]

Popmuusikat mõjutavad rahvusvahelised trendid, kõige rohkem mõjutusi on saadud Ida-Aafrika, Kongo ja Ameerika muusikast. Levinuim stiil on hiphop. Rwanda tuntumate lauljate seas on Simon Bikindi ja Jean-Paul Samputu.

Eelkõige maal on säilinud traditsioonilised käsitööoskused. Tegeldakse keraamika, korvipunumise, puunikerduste ja maalikunstiga.^[68]

Ainulaadne Rwandale omane kunstivorm on imigongo, lehmasõnnikust ja pigmentidest puitplaadile tehtud spiraalsed või geomeetrilised mustrid.^[73]

Keraamikaga on traditsiooniliselt tegelenud eelkõige tvaad. Nad hankisid savi peamiselt riigi idaosa rabadest. Rahvusparkide ja kaitsealade loomise käigus aeti tvaad oma ajaloolistelt asualadelt välja. Nende savileiukohad jäid aga valdavalt Akagera rahvuspargi alale ja seetõttu jäid nad oma tooraineallikast ilma.

Ruandade traditsioonilised eluasemed (nyakatsi'd) olid ringi- või ruudukujulise põhiplaaniga pinnasest ja rohust ehitatud majakesed.

Aastal 2008 algatas valitsus ulatusliku uute majade ehitamise kampaania,^[74] mille käigus plaaniti hiljemalt 2011. aasta esimese poole jooksul algelised elamud täielikult uutega asendada. Sügisel 2010 oli alles ligi 71 000 nyakatsi't. Kampaania raames aidati inimestel ehitusmaterjale hankida ja korralikud majad ehitada.^[75] Hiljem pikendati programmi 2011. aasta lõpuni. Kampaania maksis üle 6,5 miljardi frangi.^[76]

Rwandas ei ole ühtki UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluvat mälestist.

Ruandade kirja pandud lugude traditsioon on võrdlemisi noor. Luuletusi ja rahvajutte on põlvest põlve suuliselt edasi antud. Häid lugude jutustajaid peetakse suure au sees.

Rwanda tuntumaid kirjamehi ja rahvakultuuri uurijaid oli Alexis Kagame. Tänapäeva kirjanikest on tuntumad Benjamin Sehene, Saverio Naigiziki, Gilbert Gatore, Anicet Karege, Yolande Mukagasana, Scholastique Mukasonga. Nad kõik on kirjutanud eelkõige prantsuse keeles. Ruandakeelseid teoseid on ilmunud väga vähe.

Ruandade põhitoiduainete hulgas on banaanid, kaunviljad, bataat, kartul, jahumaniokk, mais, hirss, riis, sorgo, maapähkel. Süüakse ka avokaadot, mangot ja papaiat. Tvaade ja hutude menüü on traditsiooniliselt koosnenud peamiselt taimsetest toiduainetest. Karjapidajatest tutsid tarbisid rohkem piimatooteid. Liha on väga harva söödud. Ka karjakasvatajad ei söönud liha sageli, sest loomad olid pigem staatusesümbol ja jõukuse märk ning neid ei raatsitud tappa. Järvede lähedal süüakse rohkem kala, eriti tilaapiat.^[42]

Rwanda elanikud on maailma suurimate banaanisööjate hulgas. Banaane kuivatatakse ja võidakse seejärel hapendada. Neist tehakse ka õlut. Maisi keedetakse ja röstitakse või valmistatakse ugali't, mis on veega keedetud maisipuder. Manioki tõid ruandade söögilauale belglased 1930. aastatel. Lisaks juurtele süüakse ka manioki lehti. Valminud manioki juured säilivad mullas kaua ja võivad saagikoristust oodata, seetõttu hoitakse neid tihti varuks ootamatu nälja puhuks. Maniokist tehakse muu hulgas jahu, millest küpsetatakse leiba. Kuivatatud kalaga serveeritakse purustatud maniokilehtedest tehtud isombe't. Ibihaza on kõrvitsast ja ubadest valmistatud roog. Riisi süüakse palju, see sobib ka pidulikumaks eineks.^[42]

Ikinyiga on pudrutaoline pasta, mida tehakse pähklitest; umustima w’uburo on hirsijahust tehtud puder.^[77]

Lihavaese dieedi puhul võib tekkida valgupuudus. Asulates süüakse rohkem liha kui maal. Süüakse kitse-, looma-, kana-, lambaliha.^[42]

Õlle pruulimine on laialt levinud. Õlu on tähtis jook ka tseremooniate ja rituaalide juures. Muu hulgas banaanide ja sorgo kääritamise teel valmistatakse mitmesuguseid alkohoolseid jooke, sealhulgas urwagwa-nimelist õlut. Ubuki on kääritatud meest valmistatud jook.^[78] Naised joovad alkoholi harva.^[42]

Rahvalike tähtpäevade ja pühadena peetakse nii rahvusvaheliselt tähistatavaid pühi kui mälestatakse ka rahva ajaloos olulisi päevi. Rwandas on 11 riiklikku püha:^[79]

• 1. jaanuar – uusaasta
• 1. veebruar – kangelaste päev
• suur reede
• 7. aprill – genotsiidi mälestuspäev
• 1. mai – tööpüha
• 1. juuli – rahvuspüha, iseseisvuspäev
• 4. juuli – vabanemispüha, genotsiidi lõppemise päev
• 15. august – Maarja uinumispüha
• ‘Īd al-Aḑḩā
• 25. detsember – esimene jõulupüha
• 26. detsember – teine jõulupüha

Genotsiidi mälestuspäevale järgnevat nädalat tähistatakse leinanädalana. Ramadaani lõppu tähistavat ‘Īd al-Fiţrit peetakse vastavalt Rwanda muslimiorganisatsiooni seatud kalendrile.

Rahvuskeel on bantu keelte hulka kuuluv ruanda keel. Ametlikud keeled on ruanda, prantsuse ja inglise keel.^[26]

Eelkõige kaubanduses kasutatakse ka suahiili keelt.

Rwanda traditsioonilised võistlused olid rammukatsumised pidustuste puhul. Võisteldi muu hulgas maadlemises, kõrgushüppes, vibulaskmises ja piigiheitmises läbi liikuva rõnga.^[80]

Suveolümpiamängudel on Rwanda võistkond osalenud seitse korda, kuid medaleid võitnud ei ole. Taliolümpiamängudel Rwanda osalenud ei ole.

Rwanda sportlane Jean de Dieu Nkundabera võitis 2004. aasta paraolümpiamängudel Ateenas pronksmedali ratastoolisõidus.^[81]

Populaarseim spordiala on jalgpall. Rwanda jalgpallikoondis Aafrika tugevamate hulka ei kuulu. Levinud on ka võrkpall, kergejõustik ja korvpall.^[80]

• 2018. aasta Rwanda parlamendivalimised

• Rwanda valitsuse koduleht
• Rwanda Parliament
• US State Department – Rwanda
• Rwanda Penn State University
• Discover Rwanda

Aafrika maad

Iseseisvad riigid: Alžeeria | Angola | Benin | Botswana | Burkina Faso | Burundi | Djibouti | Egiptus | Ekvatoriaal-Guinea | Elevandiluurannik | Eritrea | Etioopia | Gabon | Gambia | Ghana | Guinea | Guinea-Bissau | Kamerun | Keenia | Kesk-Aafrika Vabariik | Komoorid | Kongo Vabariik | Kongo Demokraatlik Vabariik | Lesotho | Libeeria | Liibüa | Lõuna-Aafrika Vabariik | Lõuna-Sudaan | Madagaskar | Malawi | Mali | Maroko | Mauritaania | Mauritius | Mosambiik | Namiibia | Niger | Nigeeria | Roheneemesaared | Rwanda | Sambia | São Tomé ja Príncipe | Senegal | Seišellid | Sierra Leone | Somaalia | Sudaan | Svaasimaa | Zimbabwe | Tansaania | Togo | Tšaad | Tuneesia | Uganda

 Sõltuvad alad: Briti India ookeani ala | Ceuta | Chafarinase saared | Kanaari saared | Madeira | Mayotte | Melilla | Peñón de Alhucemas | Peñón de Vélez de la Gomera | Réunion | Saint Helena

 Tunnustamata riigid ja okupeeritud alad: Edela-Somaalia | Jubaland | Lääne-Sahara | Puntland | Somaalimaa

 Aafrika maad | Aasia maad | Austraalia ja Okeaania maad | Ameerika maad | Euroopa maad