Saksimaa hertsogiriik

See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2011) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Keskaegne Saksimaa hertsogkond oli varakeskaja lõpul "Karolingide hõimuhertsogkond", mis hõlmas suure osa Põhja-Saksamaast.

Hertsogkond hõlmas tänapäeva Saksamaa liidumaade aladest Bremeni, Hamburgi, Alam-Saksi, Nordrhein-Westfaleni ja Saksi-Anhalti ning suurema osa Schleswig-Holsteinist. Hertsog Heinrich Lõvi vallutas Mecklenburg-Vorpommerni.

Saksid olid üks kõige sõjakamaid hõime selle aja hõimude hulgas ja on pärandanud oma hõimu nime mitmele tänapäevasele geopoliitilisele territooriumile alates Vana-Saksimaast Elbe jõe suudmealal kuni Elbet pidi ülesvoolu minnes Saksimaa kuningriigini ja kolme Saksamaa liidumaani (Alam-Saksi, Saksi-Anhalt ja Saksimaa) (vaata kaarti allpool).

Sakside varasema ajaloo kohta enne ühendamist Saksa-Rooma riiki vaata Vana-Saksimaa.

Pärast Frangi riigi võitu sakside üle hakkas Widukind valitsema 804. aastast Frangi riigi koosseisus olevat Saksimaa hertsogkonda ja nõudis paganlikelt saksidelt katoliikluse tunnistamist. Widukind sai esimeseks Saksimaa hertsogiks, Saksimaa hertsogkond loodi aastal 785, mis koosnes Engernist, Vestfaalist, Ostfaalist ja Nordalbingiast (tänapäeva Schleswig-Holstein).

Kui Frangi riik Verduni lepinguga (843) jagati, tekkis Reinist ida poole Ida-Frangi riik, millest arenes välja tänapäeva Saksamaa. Nõrkade Karolingidest Ida-Frangi kuningate valitsemise ajal puudus tugev keskvõim. Kõik Saksa hõimud olid sunnitud end sissetungijate vastu kaitsma, viikingid põhjast ja slaavlased idast. 852. aastal asutas Liudolf, Widukindi järglane ja esimene Ottoonide (Saksi dünastiast), Gandersheimi kloostri. Saksi dünastia oli Saksa kuningate dünastia (919–1024), mis sai nime päritolu järgi, kuid mida selle esimese keisri järgi tuntakse ka kui Ottoonide dünastiat. Perekonda ennast tuntakse varaseima teadaoleva liikme Liudolfi järgi mõnikord ka kui Liudolfingid.

880. aastal langes Brun, Liudolfi poeg lahingus viikingitega. Tema noorem vend Otto sai Saksimaa hertsogiks. Saksimaa hertsog Otto I Hiilgav (880–912) Liudolfingi dünastiast (Liudolfi järeltulija) laiendas oma võimu Tüüringi hertsogkonnale. Tüüringite markkrahv Burchardi, kes kaitses Tüüringit madjarite rünnakute eest tapeti lahingus 908 ja väikseim niinimetatud noorematest hõimuhertsogkondadest ja neelati pärast Burchardi surma Saksimaasse. Tüüringid jäid eraldi rahvaks ja keskajal organiseeriti nende maa Tüüringi maakrahvkonnaks.

Heinrich, Otto poeg oli tema järglane Saksimaa hertsogina (912–936), 919. aastal valiti Heinrich Fritzlaris Saksi ja Frangi vürstide ühisjõududega ka Saksamaa kuningriigi kuningaks (919–936). Heinrich I Linnupüüdjat kutsutakse õigustatult Saksa riigi tegelikuks asutajaks. Heinrich I pidas peamiselt oma hertsogkonna huvides pikka ja rasket võitlust lääneslaavlaste Polaabi slaavlastega oma maa idapiiril, mille tulemusel moodustati alasid kontrollinud Gero mark.

Heinrichi poeg, Saksimaa hertsog Otto I Suur, krooniti 936. aastal Aachenis Saksa kuningaks (936–973) ja ta kroonis end 962. aastal Roomas Saksa-Rooma riigi keisriks (962–973) Keiser Otto I oli ka suurema osa oma valitsusajast Saksimaa hertsog. Otto I tõi lääneslaavlaste alad Elbe ja Saale paremkaldal Saksa võimu ja kristliku tsivilisatsiooni alla.

Otto I jagas Gero surma järel omandatud idapiirkonna mitmeks margiks, millest kõige tähtsam oli Nordmark, millest aja jooksul kujunesid välja Preisimaa kuningriik ja Meisseni markkrahvkond, millest omakorda kujunes Saksimaa kuningriik. Iga mark oli jagatud kreisideks, mitte ainult sõjalistel ja poliitilistel eesmärkidel, vaid ka kiriklikel: iga kreisi keskel oli kindlustatud loss. Esimesed nende losside juurde ehitatud kirikud olid lihtsad puidust või murtud kivist ehitised.

Hertsogkonna idapiiril kujunesid piirimargid:

• kirdeosas Billungite valitsetud Billungite mark (936), keskusega Mecklenburgis. Billungi mark ulatus Elbe jõest kuni Läänemereni ja Saksi vallist kuni Peene jõeni idas, umbes tänapäeva ida-Holsteini, Mecklenburgi ja Lääne-Pommerini, piirialadel lääneslaavlastest obodriitide, vendide, polaabide jt ning taanlastega. Kontroll alade üle kaotati pärast 983. aasta Suurt slaavlaste ülestõusu;
• Põhjamark (965) (Havelberg, Brandenburg). Kontroll alade üle kaotati pärast 983. aasta Suurt slaavlaste ülestõusu;
• Lausitzi mark (965) (Zerbst, Jüterbog);
• Merseburgi mark (965), ühendati 982. aastal Meißeni margiga;
• Zeitzi mark (965) (Zeitz), ühendati 982. aastal Meißeni margiga;
• Meißeni mark (965). Kontroll kõigi alade üle taastati alles Brandenburgi markkrahv Albrecht Karu (u. 1100–1170) poolt.

Hertsogkond piirnes läänes Friisimaa, Alam-Lotringi ja Ülem-Lotringi ning lõunas Frangimaa hertsogkonnaga.

Saksi hertsogid, Liudolfingi-Ottoonide-Saksi dünastiast

938. aastal sai hertsogkonna kirdeosas asunud Billungite margi valitseja Hermann Billung, Billungite dünastiast Saksimaa markkrahviks ning 953. aastal ülendas Saksa kuningas Otto I Hermann Billungi Saksimaa hertsogi õigustesse ja andis talle laiad valitsemisõigused. 960 andis Otto I Saksimaa hertsogi võimu üle krahv Hermannile, kes oli end esile tõstnud võitluses slaavlastega, ja hertsogi tiitel muutus krahv Hermanni perekonnas pärilikuks. 961. aastast algas Billungite valitsusaeg Saksimaa hertsogiriigis (961–1106). 973. aastal suri Hermann Billung Quedlinburgis ja Bernhard I Billung sai Saksimaa hertsogiks. Samal aastal suri ka Saksa-Rooma keiser Otto I Memlebenis ning Saksi dünastiast Otto II sai keisriks.

983. aastal toimus Schleswigis Taanlaste ülestõus Hedebys ja lääneslaavlaste ülestõus Nordalbingienis.

Otto III surm 1002. aastal tähistas Saksi dünastiast Saksa-Rooma keisrite lõppu. Viimane Saksi dünastiast Heinrich II poeg Heinrich III, valiti roomlaste kuningaks aastal 1002. Erinevatel aegadel valitseti Saksimaa hertsogkonda Saksa kuningate poolt personaalunioonis, täideviivate sõltuvate hertsogite poolt või isegi keisri poegade poolt. 1011. aastal suri hertsog Bernhard I Billung ja tema poeg Bernhard II sai hertsogiks. 1042. aastal abiellus Ordulf Billung, Bernhard II poeg Wulfhildiga, Taani ja Norra kuninga (1042–1047) Magnuse poolõega. Pärast oma isa surma 1059. aastal sai Ordulf Billung Saksimaa hertsogiks.

1072. aastal sai Magnus Billung sai Saksimaa hertsogiks kuid 1106. aastal suri hertsog Magnus pärijateta, lõpetades Billungi dünastia. Saksi hertsogi Magnuse tütrega abiellunud Otto von Ballensted päris märkimisväärse osa Magnuse valdustest ja lootis olla järgmine hertsog. Siiski nimetati tema asemel hertsogiks Lothar von Supplinburg ja Billungi territoorium sai osaks Welfi ja Askaania suguvõsade maadest.

Saksi hertsogid, Billungite dünastiast

Aastal 1112, pärast Lothari põlu alla langemist, nimetati Otto von Ballensted keiser Heinrich V poolt Saksimaa hertsogiks; kuid samal aastal läks ta keisriga tülli ning jäeti hertsogitiitlist ilma. Ta liitus Lothariga ja aitas Lotharil alistada Mansfeldi krahvi Hoyer I-st, kes oli aastal 1115 keisri poolt Saksi hertsogiks nimetatud. 1115. aastal võitis Lothar von Supplinburgi Welfesholzi lahingus Heinrich V-e. 1125. aastal valiti Lothar von Supplinburg valiti Saksa kuningaks ja krooniti keisriks Lothar III nime all. Otto vallutas slaavlastelt alasid Zerbsti ja Salzwedeli ümbruses.

1137. aastal Lothari surma järel läks Saksimaa hertsogkond tema väimehele hertsog Welfi dünastiast Heinrich X Uhkele, kes oli Baieri hertsog aastast 1126, ja kes sai Saksimaa hertsogiks Heinrich II nime all, 1138. aastal püüdis Heinrich X saada Saksa kuningaks, kuid edutult. Ballenstedti krahvi Otto ja Saksimaa hertsogi Magnus Billungi tütre Eilika ainus poeg Albrecht Karu Askaania dünastiast sai uueks Saksimaa hertsogiks.

Albrecht oli pärinud 1123 oma isa väärtuslikud valdused Saksimaa põhjaosas ja ema surma järel 1142 poole Billungite maadest. Albrecht oli oma sugulase Saksi hertsogi Lothar I ustav vasall, kellelt ta umbes 1123 sai Lausitzi markkrahvkonna idas. Pärast Lothari saamist sakslaste kuningaks osales ta 1126 kuninga ebaõnnestunud sõjakäigul Böömimaale, kus ta oli lühikest aega vangis.

Albrechti raskused Saksimaal tulenesid tema soovist laiendada seal oma päritud valdusi. Pärast oma sugulase^[küsitav], Elbe-äärse piirkonna Nordmarki markkrahvi Heinrich II surma 1128 ründas Albrecht pettununa, et ei saanud seda lääni endale, pärijat Udo IV-t ja Lothar jättis ta sellepärast 1131 Lausitzist ilma. Sellest hoolimata läks Albrecht 1132 kuninga saatjaskonnas Itaaliasse ja tema teda autasustati 1134 Nordmarki läänistamisega, mis oli jälle ilma valitsejata.

Kui Albrecht oli end Nordmarkis kindlalt kehtestanud, jätkas ta valduste laiendamist hõredalt asustatud maadel põhjas ja idas. Kolm aastat sõdis ta vendi lääneslaavlaste vastu. Need olid paganad ja sellepärast peeti neid alaväärtuslikeks. 1140. aastal oli Holsteini krahv Adolf II Saksimaa hertsogi vasall vallutatud vendide aladeltvagride maad, Polaabide kuningas Pristlav astus samuti ristiusku. Nende kristlusse sundimine oli 1147 toimunud Vendi ristisõja eesmärk ja selles sõjas osales Albrechtki. Diplomaatilised meetmed olid edukamad ja viimase vendi (hevelli) soost Brandenburgi vürsti Pribislaviga tehtud kokkuleppega tagas Albrecht selle piirkonna endale, kui vürst 1150 suri. Võttes tiitli Brandenburgi markkrahv, survestas ta paganatest vende, laiendas oma marki, julgustas sakslaste rännet ja rajas oma kaitse aluseid piiskopkondi. Nordmarki ja teiste enesele alluvate valduste põhjal asutas ta 1157 Brandenburgi markkrahvkonna, mida tema pärijad (Askania dünastia) hoidsid kuni liini väljasuremiseni 1320. Brandenburgi kindluse vallutas ta verises võitluses 11. juunil 1157 ja 3. oktoobril 1157 nimetas ta end teadaolevalt esimest korda kirjalikus allikas Brandenburgi markkrahviks, sellepärast peetakse seda aastat ka Brandenburgi markkrahvkonna asutamise aastaks. Albrecht hakkas kohe Brandenburgi markkrahvkonda kutsuma ümberasujaid. Need saabusid peamiselt Altmarkist, Harzist ja Flandriast. Eriti tähtsad olid hollandlased, kes asusid Brandenburgi pärast laastavaid üleujutusi oma kodumaal. Nad kasutasid oma oskusi tammide rajamiseks Elbele ja Havelile 1160. aastatel, et kaitsta kaldaäärseid alasid üleujutuste eest. Ümberasujate vastuvõtmist Brandenburgi jätkas Albrechti pärija ja vanim poeg Otto.

Saksimaa Askania soost hertsogid

1142. aastal andis Saksa kuningas Konrad III Saksimaa hertsogi tiitli Welfide dünastiast Heinrich Lõvile (Heinrich XII nime all). Heinrich Lõvi laiendas järk-järgult oma võimu üle Kirde-Saksamaa. Pärast ka Baieri hertsogkonna omandamist ulatusid Heinrichi valdused rohkem kui kahe kolmandikuni Saksamaast, Alpidest kuni Põhjamere ja Läänemereni välja, tehes temast võimsaima valitseja Kesk-Euroopas. Heinrich Lõvi laiendas Saksa võimu ja kristlust tänapäeva Mecklenburgi ja Pommerisse. 1143. aastal asutas Saksi hertsogi Heinrichi vasall Holsteini krahv Adolf II Trave ja Wakenitzi ühinemiskohale, saarele Lübecki linna.

 Pikemalt artiklis Vendi ristisõda (1147–1184), Läänemere ristisõjad

1144. aastal langes ristisõdijate riik, Edessa krahvkond Levandis. Rooma paavst Eugenius III soovis ristisõda krahvkonna tagasivallutamiseks. Põhjapoolsed saksid tegid ettepaneku, et neil ei jätku raha saata ristisõdijaid hommikumaale ja soovivad selle asemele ristisõja kuulutamist läänemere paganate vastu.

1147. aastal kuulutas Rooma paavsti Eugenius III avaldatud bullaga "Divina dispensatione" välja ristisõja Läänemere regiooni paganatest lääneslaavlaste vastu. Paavst nimetas läänemere ristisõja juhiks Havelburgi piiskopi Anselmi. 1147. aastal vendide kuningas Nyklot alustud vasturünnakus sakside kätte langenud maade tagasisaamiseks piirasid saksi väed Anselm Havelburgist, Meisseni krahv Konrad Suur, Brandenburgi krahv Albrecht Karu koos Magdeburgi, Halberstadti, Münsteri, Merseburgi ja Määrimaa piiskoppidega juhtimisel vasturünnakus Dimini kindlust.

Teine ristisõdijate vägi suundus Drohiczyni kindlust piirama Baieri ja Saksimaa hertsogi Heinrich Lõvi ja Bremeni piiskop Adelbergo juhtimisel. Drohiczynisse saabus lisaks 100 000 taanlast. Sakslased jätkasid piiramist ning läbirääkimistel sõlmiti kokkuleppe, vendid võtsid vastu ristiusu, vabastati kõik orjad. Ühtegi ala juurde ei õnnestunud vallutada. Sakslased ja taanlased pööraid omavahel tülli. Odobriitide kuningas Nyklot nõustus olema sakslaste vasall ning sakslaste ja vendide suhted paranesid. Sõja tulemusel tunnistas Niklot Heinrichi ülemvõimu ja oli nõus ristimisega. 1160. aasta Heinrich Lõvi ja Taani kuninga Valdemar I ühise sõjakäigu tulemusel Niklot tapeti ja obodriitide maad jaotati. Heinrich Lõvi hilisema languse järel sai Nikloti pojapojast esimene Mecklenburgi vürst.

Hohenstaufenist keiser Friedrich I Barbarossa püüdis Welfidega leppida ja andis aastal 1156 Welfide Heinrich Lõvile tagasi Baieri hertsogkonna, ilma Marcha Orientaliseta. Lahutatud Marcha Orientalis oli hilisema Austria (Ostarrichi) tuumikuks. Heinrich Lõvi asutas arvukalt linnu, sealhulgas Müncheni aastal 1158. Oma tugeva seisundi kaudu kahe hertsogkonna, Saksimaa ja Baieri valitsejana läks ta konflikti Friedrich I Barbarossaga.

Aastatel 1180–1181 toimus kodusõda Baieri ja Saksimaa hertsogi Heinrich Lõvi ja Saksa-Rooma keisri Friedrich Barbarossa vahel. Heinrich Lõvi keeldus abist keiser Friedrich I Barbarossale tema kampaanias Lombardia linnade vastu aastal 1176, järgnevalt pandi Heinrich aastal 1180 Würzburgis riigivande alla. Keiser Friedrich I Barbarossa ja tema liitlased, kellest paljud olid tema isapoolse nõo hertsog Heinrich III Lõvi vasallid ja endised toetajad, lõid Heinrich III Lõvi lõpuks. Aastal 1181 tükeldati vana Saksimaa hertsogkond Gelnhauseni riigipäeval paljudeks väikesteks osadeks, Saksa-Rooma keiser Friedrich I Barbarossa võttis Heinrich III Lõvilt tema Baieri, Braunschweigi ja Saksimaa hertsogkonnad. Hertsogkonna lääneosa suurim jagu anti Vestfaali hertsogkonnana Kölni peapiiskopile. Saksidest piiskopid, kes olid enne seda vallanud suveräänset võimu oma territooriumitel, kuigi Saksimaa hertsogi eestkoste all, saavutasid sõltuvuse ainult keiserlikust valitsusest; sama juhtus ka suure arvu ilmalike krahvkondade ja linnadega. 1182. aastal Heinrich Lõvi ja tema naine Mathilde, Henry II ja Akvitaania Eleanori tütar ning Richard I Lõvisüdame õde, Stadest lahkusid eksiili Inglismaale.

Friedrich I Barbarossa jaotas Saksimaa mitmeks tosinaks otse keisrile alluvaks territooriumiks, andes territooriumi sellele oma liitlasele, kes oli selle varem Heinrich Lõvilt või tema allesjäänud toetajailt vallutanud.

Vana Saksimaa hertsogkonnast on säilinud rikkalik kultuuripärand; katedraalid ja kloostrikoolid Corbies, Hildesheimis, Paderbornis ja Münsteris. Ajastust on pärit Romaani stiilis kirikud Goslaris, Soestis ja Brunswickis, Püha Bartolomeuse kabel Paderbornis, konvendikirik Quedlinburgis jt. Hildesheimi romaani stiilis kirik on eriti silmapaistev näide. Katedraalid Naumbergis, Paderbornis, Münsteris ja Osnabrückis on silmapaistvad üleminekuperioodi näited.

Kuigi aastal 1168 ei õnnestunud Askaania suguvõsal, Friedrich I Barbarossa liitlastel, seada oma pere liiget Siegfriedi Bremeni peapiiskopiks, võidutsesid nad aastal 1180 kahekordselt. Askaania suguvõsa pea Brandenburgi markkrahv Otto I, Albrecht Karu poeg, Heinrich Lõvi emapoolne nõbu, seadis oma kuuenda venna Anhalti krahvi Bernhardi Saksimaa hertsogiks Bernhard III nime all.

Hertsogkonda kutsuti nooremaks Saksimaa hertsogkonnaks (1180–1296), ja see oli tugevalt vähendatud territooriumiga, mis koosnes kolmest eraldiasuvast territooriumist piki Elbe jõge, loodest kagusse, (1) Hadeln ümber Otterndorfi, (2) Elbe äärse Lauenburgi ümbrus ja (3) Wittenbergi ümbrus. Kuigi selle noorema Saksimaa hertsogkonna valitsejad kandsid tiitlit Saksimaa, Engerni ja Vestfaali hertsog, oli selle territooriumil (eriti pärast dünastilist jagunemist aastal 1296), mis koosnes vaid vana Saksimaa hertsogkonna (enne 1180) äärealadest, viimasega vähe ühist. Vana Saksimaa hertsogkonna alad läänes kandsid järgnevalt nimetust Vestfaal.

Mitmed eraldatud territooriumid läksid vahetult Saksa-Rooma keisrile, samas teised vahetasid võimalusel vaid lääniisandat. Järgnev loend sisaldab riike, mis tekkisid kohe pärast aastat 1180 endise hõimuhertsogkonna territooriumil lisaks kahele legaalsele hõimuhertsogkonna järglasele, Askaania suguvõsa Saksimaa hertsogkond keskusega Wittenbergis ja Vestfaali hertsogkond, mida valitsesid Kölni peapiiskopid.

Otto ja Bernhard aitasid oma teisel vennal Siegfriedil, kes alates 1168. aastast kutsus ennast valitud Bremeni piiskopiks, omandada Bremeni piiskopkond koos osaga piiskopkonna territooriumist, mis nüüd ülendati Bremeni peapiiskopkonnaks (saksa keeles Erzstift Bremen). Seega sai Bremeni peapiiskopkond – paljude teiste seas – üheks vana Saksimaa hertsogkonna järglasriigiks, hallates vaid väikest osa oma endisest territooriumist.

Võimult kõrvaldatud Welfid säilitasid oma pärusvaldused, mis ei jäänud tugevalt vähenenud noorema Saksimaa hertsogkonna osaks pärast Askaania suguvõsale läänistamist. Welfide valdused ülendati aastal 1235 Braunschweig-Lüneburgi hertsogkonnaks. See hertsogkond jätkas vana Saksimaa vapi elementide (Saksi ratsu) kasutamist, samas Askaania suguvõsa andis nooremale Saksimaa hertsogkonnale oma perekonna värvid.

Aastatel 1269, 1272 ja 1282 jagasid vendadest kaasvalitsejad Johann I ja Albrecht II järk-järgult oma valitsusalasid kolmel territoriaalselt eraldi asuval Saksimaa alal (Hadeln, Lauenburg ja Wittenberg), valmistades seega jagamist ette.

Pärast Johann I tagasiastumist aastal 1282 oma kolme poja Erich I, Johann II ja Albrecht III kasuks, millele järgnes kolm aastat hiljem tema surm, jätkasid kolm venda ja nende onu Albrecht II ühisvalitsemist Saksimaal.

Aastal 1288 sai Albrecht II Saksa kuningas Rudolf I-lt oma pojale ja pärijale hertsog Rudolf I-le lääniks Saksimaa pfaltskrahvkonna, millele järgnesid pikaajalised vaidlused Wettinitega. Kui Brehna krahvkond läks pärast krahvisuguvõsa väljasuremist tagasi keisrile, läänistas kuningas selle hertsog Rudolfile. Aastal 1290 sai Albrecht II Brehna krahvkonna ja aastal 1295 Gommerni krahvkonna Saksimaale. Kuningas Wenzel II õnnestus tuua Albrecht II, Nassau krahvi Adolfi uueks Saksa kuningaks valijate hulka: Albrecht II sõlmis valimislepingu 29. novembril 1291, kus lubas hääletada Wenzeliga sarnaselt. 27. aprillil 1292 andis Albrecht II Saksimaa eest hääle, valides Saksa kuningaks Adolfi.

Viimane dokument, mis viitab Albert II ja tema vennapoegade ühisvalitsemisele Saksimaa kaashertsogitena, pärineb aastast 1295. Saksimaa hertsogkonna kindel jagunemine Saksi-Lauenburgiks (saksa keeles Herzogtum Sachsen-Lauenburg), mida ühiselt valitsesid vennad Albrecht III, Erich I ja Johann II ning Saksi-Wittenbergiks (saksa keeles Herzogtum Sachsen-Wittenberg), mida valitses Albrecht II, leidis aset enne 20. septembrit 1296. Vierlande, Sadelbande (Land Lauenburg), Land Ratzeburg, Land Darzing ja Land Hadeln on märgitud kui vendade territoorium. Albrecht II sai Saksi-Wittenbergi ümber samanimelise linna ja Belzigi. Albrecht II oli seega Saksi-Wittenbergi Askaania liini asutaja.

Welfide suguvõsa liikmed Hannoveri harust said hiljem Braunschweig-Lüneburgi kuurvürstideks (1692/1708), Suurbritannia, Iirimaa (mõlemad 1714), Ühendkuningriigi (1801) ja Hannoveri (1814) kuningateks.

• Saksimaa kuurvürstiriik
• Saksimaa kuningriik