Toompea Väike linnus

See artikkel vajab toimetamist. (September 2024) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Toompea Väike linnus (ladina keeles castrum minus või castrum parva) oli kastelli tüüpi linnus Tallinnas Toompea kõrgendikul.

Muistsete eestlaste linnusekompleks hõlmas ilmselt kogu Toompea mäge ning pealinnus oli kagunurgas kõige kõrgemal mäel. See oli arvatavasti puit-, muld- ja kuivmüüritisega kivilinnus^[viide?]. Sinna hakkasid oma esimest kivilinnust rajama ka taanlased pärast 1219. aastat.

1219. aasta varasuvel maabus Valdemari laevastik Revalas nüüdisaegse Tallinna kohal.^[1] Randunud vägi hõivas vastupanuta Lindanise linnuse, lammutas selle ja asus uut ehitama. Miks revalased vana linnust ei kaitsnud või oli see mingil põhjusel maha jäetud, pole selge. Pärast võidukat Lindanise lahingut viisid taanlased Henriku kroonika järgi lõpule uue, suhteliselt nõrga ja vähemalt osaliselt puidust linnuse ehitamise Toompeale (kivilinnus ehk Väike linnus rajati hiljem), mille järel Taani kuningas lahkus Taani. Kuninga asehalduriks (1219–1222) Tallinnas sai Andreas Sunesen. Kohalejäänutel sõda revalastega jätkus, kuni aasta lõpuks suudeti kogu maakond oma võimu alla saada ja ristida. Arvestades lubimördi valmistamiseks kuluvat aega on arvatud, et Toompea kõige kõrgemale alale (tänapäeva Lühikese jala kohal oleva Soome saatkonna kohal) rajatud kindluse lõplik valmisehitamine toimus siiski alles pärast kuninga lahkumist ja asehalduriks jäetud Anders Suneseni juhtimisel.^[2]

1221. aastal pärast lihavõtteid tegid võidukast Lihula lahingust innustust saanud saarlased teoks oma varasema plaani Tallinnas kanda kinnitanud Taani jõude rünnata. Koos appi tulnud revalaste, harjulaste ja virulastega piirati kaks nädalat Toompea linnust, ent nähes merelt lähenemas kogesid, mida peeti Taani sõjaväeks, saarlased taandusid. 1223. aasta veebruaris või märtsis tegid saarlased koos läänemaalaste, varbolaste, järvalaste ja virulaste teoks oma varasema plaani ja proovisid alistada taanlaste käes olevat Toompea linnust. Pika piiramise tõttu raskesse seisu sattunud taanlased otsustasid ise vastaseid rünnata ja neil läkski korda eestlased põgenema lüüa. 1223. aasta sügisel saabus aga Eestimaale suur Vladimiri-Suzdali, Novgorodi ja Pihkva sõjavägi Jaroslav Vsevoloditši, Vladimiri-Suzdali vürsti venna, juhtimisel. Jaroslav paigutas oma mehi Tartu ja Otepää linnustesse, Puides tulid neile aga vastu saarlased, kes veensid Vene väe juhti Riia asemel Tallinna ründama, sama aasta mais oli Taani kuninga Valdemari vangistatud ja Taani positsioonid sellega nõrgenenud. Tallinnasse Toompea linnuse alla jõudes oli venelaste ja ugalastega liitunud ka järvalasi, varbolasi, virulasi ja saarlasi. Pikk linnuse piiramine aga edu ei toonud ja Jaroslavi väed pöördusid pärast Revala rüüstamist Venemaale tagasi.

Pärast seda, kui Taani kuningas Valdemar II sai 1227. aastal sõjas Põhja-Saksamaa vürstiriikidega Bornhövedi lahingus lüüa, alustasid pealetungi Taani kuninga Eestimaa aladele ka mõõgavendade ordu väed, vallutades lõplikult kogu Põhja-Eesti ja muutes Tallinna linnuse oma tugipunktiks. 1230. aastal saabus Eestisse paavsti Gregorius IX viitse-legaat Alna Balduin, kes saavutas paavstile allunud Põhja-Eesti maade (Virumaa ja Järvamaa) tagastamise, kuid pärast lahkumist hõivasid sakslased maakonnad uuesti. 1230. aastal kutsus mõõgavendade ordu omaaegse algallika kohaselt, Saksa ordu kontrolli all olevast Ojamaalt (Gotlandilt) kohale 200 saksa kaupmeest, kes seadsid end sisse Toompea jalamil.^[3][4] Ojamaa Visby oli 13. sajandil tähtsaim hansalinn Läänemerel Hansa Liidus.

Paavst Gregorius IX viitse-legaadil Alna Balduinil õnnestus 1233. aastal Virumaa ja Järvamaa linnused uuesti enda kontrolli alla saada, kuid Tallinna linnust keeldusid mõõgavennad loovutamast. 1233. aastal tungisid paavsti legaadiga järjekordselt tülli läinud orduväed kallale legaadi valdustes olevatele Rooma paavsti vasallidele (arvatavalt Taani valitsemisajast paikseks jäänud Taani päritolu vasallid) ning vallutasid nende valdused ja võtsid tagasi ka ajutiselt Rooma paavstile kuulunud Toompea Väike linnuse osa, hukates seal olnud paavsti sõjasalga liikmed. Puhkenud lahingus sai legaadi vägi lüüa ja ordu haaras taas kogu Põhja-Eesti endale. Toompea Väikese linnuse rajas mõõgavendade ordu 1229. aastal Toompea paelava edelajärsakule. Mõõgavendade ordu, kelle valduses oli Toompea 1227–1237 ajal valmis Toompea järsaku edelaosas kastell, mille kagunurgas kõrgus vahitorn. Kastelli kaitses ülejäänud Toompea poolt kaitsekraav. Linnust nimetati castrum minus'eks ('väikeseks linnuseks') erinevalt ülejäänud Toompeast, mis kandis nimetust castrum magnus (suur linnus).

1238. aastal sõlmiti Taanis Sjællandi saarel legaat Modena Wilhelm, Liivimaa ordumeistri Hermann Balke ja Taani kuningas Valdemar II, kes sõlmisid 7. juunil 1238 Stensby leping ning kuningas sai Revala, Harjumaa ja Virumaa tagasi. Alates 1238. aastast ehitasid taanlased kaitseehitisi edasi ning linnus oli Taani kuninga asehalduri residents. See oli läbi Toompea kagunurgas asunud eeskaitseala (cingele) ühenduses Toompea Suure linnusega (castrum maius). Seega jagunes lavasaar kolme ossa.

Pärast 1238. aastat hakkasid kindlust edasi ehitama taanlased, nüüd aga mitte enda vanas, vaid mõõgavendade ordu alustatud kohas. Nad jagasid kastelli müüriga kaheks, jättes selle lõunapoolse osa eeshooviks ning rajades põhjapoolsesse hoovi omakorda müüriga piiratud asehalduri residentsi. Loss asus tänapäevase lossi hoovi kohal ja liitudes Pika Hermanni juures läänepoolse müüriga (pildil). Õuedevahelises müüris asuva värava kõrval kõrgus torn. 14. sajandi algul laiendati kindlust eeshoovide ja müüridega ida suunas. Seal asus ka kindlust all-linnaga ühendav värav (Lühikese jala värav). Taaniaegsest lossist on säilinud vaid kinnimüüritud suured aknaavad läänepoolses välismüüris.

Jüriöö ülestõusu ajal, kui Liivimaa ordu sõjajõud võitsid ülestõusnuid 11. mail Kämbla ja Kanavere lahingutes ning 14. mail Tallinna lähistel Sõjamäel. Taani esindajad andsid end ordu kaitse alla. Taani pealik Bertram Parembek andis pärast lahingut Tallinna müüride all 14. mail 1343. aastal Tallinna ja Rakvere lossi, pärast ka Narva kindluse Saksa ordu kätte, et tema need "Taani kuninga kroonile hoiaks". Goswin von Herike seati Tallinna pealikuks ja Taani maaosa kaitsjaks.^[5] Goswin von Herike oli Tallinna linnuse peamees (kohusetäitja) aastatel 1343–1345 ja 1347–1348.

Jüriöö ülestõusu ja valduste müümise tagajärjel 14. sajandi keskel läks linnuste haldus tagasi Saksa ordule. Ordu rekonstrueeris Väikese linnuse aastatel 1350–1360 trapetsikujulise põhiplaaniga keskse konvendihoonega linnuseks. Toompeal Väikeses linnuses asus Tallinna komtuuri residents ning ülemvõimu Tallinna all-linna üle tal polnud, komtuur allus kogu ordule ja vastutas eestkätt Liivimaa ordumeistri ees. Küll aga valitses ta Toompea ning linnast väljapoole jääva maapiirkonna komtuurkonna üle.

Ordu rajas 1350.–1360. aastatel kastelli keskmesse konvendihoone. Selle kõrgus ulatus 20 meetrini, seinte paksus oli kuni 2,6 meetrit. Vana konvendihoone (mille vundamendil tänapäeval asub Riigikogu hoone) oli 34 x 39 meetri suurune. Ehitise keldrikorrusel paiknesid laod ja kerisahjud, millega köeti ruume. Võimalik, et seal asusid ka köök ja söögisaal. Põhikorrusel paiknesid ühisruumid: koosoleku- ehk kapiitlisaal ja kabel. On ka arvatud, et seal asus rüütlite ühine magamisruum ehk dormitoorium. 1350–1360. aastate konvendihoone ehitamisega kõrgendati linnuse ringmüüre ja läänemüüri toetamiseks ehitati konvendihoone välikülje keskossa suur dansker.

1370. aastatel täiendati kindlust lõunapoolse eeshooviga, mille nurkades oli kaks torni: edelas sihvakas Pikk Hermann (1420–1430, nüüd 45,6 meetrit kõrge) ja kagus alt nelinurkne, ülevalt kaheksatahuline Stür den Kerl (alamsaksa 'tõrju vaenlast'). Kindluse kirdenurka ehitati ümar ešogett Pilsticker (Nooleteritaja) ja nüüdseks oma ülakorrused kaotanud, kuid algselt Pika Hermanniga ühekõrgune olnud suurtükitorn Landskrone (Maakroon). Täiustati ka ida- ja lõunasuunalisi kaitseehitisi. Kaevati vallikraav ning väikest ja suurt kindlust ühendav värav varustati tõstesillaga. Konvendihoone ees olid keskajal kraav ja kaev, kust joodeti loomi. Ajalooallikate põhjal on teada, et 15.–16. sajandil ehitati konvendihoone linnusemüüri kõrguseks.

Vastu kastelli läänemüüri paiknes sisehoovi ümbritsevate ristikäikudega konvendihoone, mille kompaktsest mahust eendus läänes dansker ning kagunurka kroonis võimas nelinurkne kaitsetorn – Püssirohutorn.

Algselt oli kastellil kolm väravat. Need on tänaseni nähtavad, kuid nüüd on suletud väljapääsud läänes (ühendus Toomaleviga), põhjas (ühendus Suure kindlusega) ning hilisemates ümberehitustes lammutatud peavärav idamüüri lõunaosas. Kastelli piiras põhjast ja idast sügav, kuid kuiv vallikraav.

Ida- ja lõunakülg kindlustati parhammüüriga ning ida- ja põhjakülg ka umbes 15 meetri laiuse paesse raiutud vallikraaviga. Ettekujutuse võib saada osaliselt säilinud Kuressaare piiskopilinnuse järgi. Konvendihoone kagunurgal kõrgus Püssirohutorn, linnuse välisnurkades seisid Stür den Kerli, Pilstickeri, Landskrone ja Pika Hermanni (1371) kaitsetorn. Linnust kaitses hiljem vallivärav ja Roosikrantsi suurtükitorn.

Väikest linnus täiendas Toompea eeslinnus, mida ümbritses nurgatornidega välismüür. Müür kulges ringmüüriga paralleelselt, käändus seejärel põhja poole ning jätkus maapinda järgides kuni Lühikese jala väravani. Seal sulgus eeslinnus ristmüüriga, milles paiknes linnuse üks välisväravaid.

Vene-Liivi sõja ajal, kui Liivimaa ordu ei olnud suuteline sõjaliselt kaitsma põhja-Eestit ja Tallinna, kuulutas Läänemaa stiftifoogt Christoph von Münchhausen end Taani kuninga asevalitsejaks Eestimaal ja andis 1558 ordulinnuse valitseda talle ja Taani kuningale truudust vandunud Heinrich von Uexküllile ja Dietrich Behrile,^[6] kes oma sõjasulastega kaitsesid lossi ja ei andnud linnusevaldamisõigust üle Liivimaa ordukäsknikuile.

Linnusevalitsemine oli ka erinevalt Harjumaa ümbritsevatest orduvaldustest raskendatud 1561. aastal, kui Tallinna linn ja Harju-Viru rüütelkond tunnistasid uue maaisandana Rootsi kuningas Erik XIVndat. Poola kuninga protektsiooni all oleva Liivimaa ordu linnusepealik Caspar von Oldebokum ei andnud linnust üle Rootsi kuninga asehaldurile Eestis, ja Klas Horn oli sunnitud piirama, pommitama ja sõjalise jõuga proovima saavutada kontrolli linnuse üle. Viimaks Caspar von Oldenbockum alistus ja lahkus linnusest.

Põhjamaade seitsmeaastase sõja ajal, 7. jaanuaril 1570 võttis Liivi sõjas Rootsi poolel olnud mõisameeste pealik Klaus Kursell, mässus ootamatu rünnakuga oma valdusse Toompea Väikese linnuse. Tallinna raad vahendas kokkuleppe, millega kuberner Gabriel Kristiernsson Oxenstierna vabastati, linnus pidi aga jääma Kurselli kätte järgmiste nelipühadeni, milliseks ajaks oodati Rootsi kuninga Johan III-lt võlgu oldavat summat või mingit muud lahendust olukorrale. 24. märtsil 1570 võtsid aga rootslaste väed Toompea linnuse kavalusega tagasi. Klaus Kursell ja enamik mässus osalenud mehi vangistati. Kursell mõisteti varsti surma ja hukati koos paari kaaslasega..^[7]

 Pikemalt artiklites Tallinna piiramine (1570–1571) ja Tallinna piiramine (1577)

Rootsi valduses Toompea linnus kohandati Rootsi kuninga asehalduri residentsiks. Rootslased ehitasid Pika Hermanni kõrvale ja konvendihoone vahelisele alale läänemüüri äärde Riigisaalihoone. 25 meetrit pika ja 11 meetrit laia riigisaali rajamiseks saadeti 1583. aastal Tallinna ehitustöid juhtima Poola päritolu ehitusmeister Antonius Poliensis. Riigisaalihoone fassaadi keskel paiknes kuulidele toetuvate obeliskidega kahepoolne paraadtrepp, eeskuju võeti toonasest Stockholmi kuningalossist. Teisel korrusel asus suur palklaega saal ja selle lääneseina välisküljel lahtine fanfaaripuhujate rõdu. Saali valgustamiseks raiuti kindluse läänemüüri avad. Konvendihoonet kõrgendati korruse võrra ja muudeti selle ruumide planeeringut. Pärast Riigisaali ja kuninglike eluruumide valmimist kohtusid seal 1589. aasta augustis-septembris Rootsi kuningas Johan III ja tema poeg Sigismund – Poola kuningas ja Rootsi troonipärija. Sellest suurejoonelisest riigisaalist on säilinud kolm kinnimüüritud aknaavaust lossi läänefassaadis, Pika Hermanni kõrval müüris.

Rootsi valitsusajal oli Toompea kogu Suure linnuse ehk Tallinna linnusepealikud (rootsi k. Slottslofven på Reval) residentsiga väikeses linnuses: Hans Björnsson Lejon (1565), Karl Henriksson Horn ja Pontus De la Gardie (1572), Bertil Eriksson Ljuster (1571^[8]/1573^[9]), Göran Boije (1574), Johan Berendes (1574–), Hans Eriksson (1576^[10]), Anders Larsson Cruus^[11] (1576), Matts Larsson Cruus^[12] (1576), Göran Boije (1577^[13]), Henrik Abel von Minden (1591^[14]), Magnus Hermansson Fleming (1579^[15]), Erik Gabrielsson Oxenstierna (1580), Jesper Kruus, Ulf Bonde (1609^[16]) (surn. 1657), Anders Larsson Botilast (1603–1612), Nils Hansson Bagge (1614^[17]), Philipp von Scheiding (1628–1642^[18]), Ever/Eberhard Breitholtz (1636/1637^[19]).

Konvendihoonet kasutati Rootsi ajal ametiruumidena. Toompea loss oli ka Rootsi Tallinna linnuse ehk lossipealiku ja Tallinna linnuselääni asehalduri residents. (Lääni)asehaldur, oli ühtlasi kindluse komandant, käsutas sõjalist võimu ja oli kuninglike domeenide valitseja^[20] ning oli ka lossi ehk Tallinna linnusekohtu eesistuja. Linnusekohtus lahendati peamiselt riigiametnike, sõjaväelaste ja riigimõisate talupoegadega seotud kohtuasjasid.^[21]

1580. aastatel ehitati Pika Hermanni kõrvale renessanss-stiilis Riigisaalihoone, mis lammutati 1780. aastate II poolel seoses linnusesse kubermanguvalitsuse uute hoonete ehitamisega.

Riigisaal rajati 1583–1590 (arhitektid Antonius Poliensis, Hans von Aken) vastu kastelli läänemüüri Pika Hermanni ja konvendihoone vahele. Suure saali valgustamiseks raiuti lääne kaitsemüüri kolm kõrget akent, mis alates 1999 on taas õhtuvalgusele avatud. Läänemüüri taha järsaku kohale eendub trompeetri rõdu. Kahekorruseline renessanss-stiilis esinduslik hoone oli hoovi poolt kolmeosaline: eenduvale saaliosale liitusid otstes kõrvalruumid. Kahepoolne paraadtrepp oli kaunistatud kuulidel seisvate püramiidjate obeliskidega. Juba varem hävinenud Riigisaali viimased jäänused lammutati pärast Riigikogu hoone valmimist.

17. sajandi vältel ümberehitustööd jätkusid, kuid kindlus oli oma sõjalise tähtsuse kaotanud, seda enam, et uute kaitseehitistena ehitati kogu Tallinna all-linna ja Toompea kaitseehitistena Tallinna kindluse 1696 Ingeri ja Rootsi bastion.

18. sajandi II poolel lõppes Toompea ordulinnuse kui kindlusehitise areng. 18. sajandi lõpul tasandati Väikese linnuse idapoolne vallikraav, lammutati kagupoolne välismüür ja ehitati selle asemele ehitusmeister Johann Schultzi juhtimisel hilisbarokne Eestimaa kubermanguvalitsuse hoone. Linnuse kagukülje kindluslik ilme oli sellega kadunud. Kubermanguvalitsuse hoone lõunatiib ehitati linnuse lõunamüüri sisekülge, seal kaitsemüüri ei lammutatud.

Keskaegsest linnusest on säilinud tänapäevani lääneküljel esindustorn Pikk Hermann edelanurgal, Pilstickeri torn loodenurgal ning osaliselt hoonetega ümbritsetud Landskrone torn kirdenurgal.

Konvendihoones tegutsenud Eestimaa kubermanguvangla puuosa põles 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni ajal. Hiljem lammutati ka säilinud kiviosa ja 1920–1922. aastatel rajati selle kohale ekspressionistlik Riigikogu hoone. Samuti rajati kortermaja linnuse loodeküljele endiste tallide asemele.

Lõunapoolne ringmüür ja kubermangulossi lõunatiib ehitati 1930. aastate II poolel ümber esindustraditsionalistlikuks haldushooneks, samuti lammutati Riigisaalihoone viimased jäänused ning sinna ehitati haldushoone. Ka kortermaja linnuse loodeküljel ehitati ümber, samuti ehitati hooneid seni vabade müürilõikude külge.

• 
  Toompea ja Toompea loss 18. sajandil. Eduard Philipp Körberi joonis Johann Christoph Brotze kogust
• 
  Toompea, toomkirik ja Toompea loss 18. sajandil. Eduard Philipp Körberi joonis Johann Christoph Brotze kogust

• Toompea loss
• Toompea Suur linnus

• Rein Zobel. "Tallinn (Reval) keskaegsed kindlustused". Eesti Kunstiakadeemia, Tallinn: 2011, 287 lk. ISBN 9789949467129
• Rein Zobel, Juhan Maiste, Mart Kalm. "Toompea loss". Riigikogu Kantselei, Tallinn 2009, 165 lk. ISBN 9789985953167

 Toompea Väike linnus – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis