Eestimaa hertsogkond

Eestimaa hertsogkond
ladina keeles Ducatus Estonie
taani keeles Hertugdømme Estland
Taani asehalduri residents: Toompea

Eestimaa hertsogkond (taani keeles Hertugdømme Estland, ladina keeles Ducatus Estonie) oli Taani kuninga valdus (ladina keeles dominium directum), mille moodustas Taani vallutatud osa Eestist (Taani valdused Eestis). Hertsogkond eksisteeris ala vallutamisest kuni aastani 1346, mil see müüdi Saksa ordule.[1][2] Hiljem nimetasid end Eestimaa hertsogiks Rootsi kuningas (1584–1721) ja Venemaa keiser (1721–1917), hertsogkonna ala oli samane Eestimaa kubermanguga. Eestimaa hertsogkond oli Põhja-Eesti maakondade ühisnimetus Taani ja Rootsi kuningate tiitlistikus. Rootsi valitsusajal 17. sajandi I poolel kasutati Eestimaa kubermangu kohta Eesti vürstkonna, hiljem Eestimaa hertsogkonna nimetust[3].

Hertsogiriigi traditsiooniline algus

[muuda | muuda lähteteksti]

Traditsiooniliselt loetakse Eestimaa hertsogiriigi algust 1080. aastast, mil Taani kuningas Knud IV asutanud paganliku jahimaa asemele kristliku hertsogiriigi[4].

Taani kuningas (1202–1241) Valdemar II

Hertsogkonna moodustumine

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast sõjalist võitu Lindanise lahingus eestlaste muistses vabadusvõitluses vallutasid ja ristisid taanlased 1219. ja 1220. aastal Põhja-Eesti alad ning saavutasid kontrolli Harjumaa, Virumaa, Alutaguse, osa Läänemaa ja Järvamaa üle, kuhu asutati Eestimaa hertsogkond Taani kuninga valdusena. Esimeseks Eestimaa hertsogiks nimetas Taani kuningas Valdemar II aastal 1220 oma poja Knudi[1]. Pärast Põhja-Eesti vallutamist üritas Taani kuningas 1222. aasta suvel kanda kinnitada ka Saaremaal. Saarlased lõid aga taanlased saarelt välja ja nende initsiatiivil alustati ülestõusu kogu mandril. Varsti olidki taanlased maalt välja löödud, ainsaks tugipunktiks jäi Lindanise (Taanilinn). Samal ajal tekkis aga Taani kuningal Valdemar II-l konflikt Põhja-Saksamaal ning Taani sõjaline võimsus oli suunatud sealsele sõjategevusele.

 Pikemalt artiklites 13. sajand Eestis, Eestlaste muistne vabadusvõitlus ja Taani valdused Eestis

Hertsogkond Taani kuningariigis

[muuda | muuda lähteteksti]

Hertsogkond koosnes Harju- ja Virumaast (k.a. Alutaguse) ning seda kutsuti seetõttu ka Harju-Viruks.[5] Nimetatud ala polnud osa Taani riigist, vaid kuulus isiklikult Taani kuningale[6][7]. Keskaegse Taani kuningriigi kolm põhiregiooni olid Jüüti poolsaar koos Fyni saarega, Sjælland ja Suur-Belti Sundi väina vahelised saared ja Skandinaavia poolsaare lõunaosa Skånelandi Skåne, Hallandi ja Blekinge.

Taani valdused Valdemar II valitsemisajal (1202–1241)

1225. aastal hõivasid sakslased taanlastelt Virumaa ja Järvamaa. Taanlaste ja sakslaste vahelise konflikti ärahoidmiseks moodustas paavsti legaat Modena Wilhelm Viru- ja Järvamaast (taani k. Gervien i Virland) talle alluva haldusüksuse. 1227. aastal sai Valdemar II sõjas Põhja-Saksamaa vürstiriikidega Bornhövedi lahingus lüüa ning kohe alustasid Taani aladele pealetungi ka sakslaste Mõõgavendade ordu väed, vallutades lõplikult kogu Põhja-Eesti.

Läänemere-äärsete paganate maade jaotus ristisõdijate riikide vahel, 1225–1250. Taani kuninga maad on märgitud kaardi ülaosas

1230. aastal saabus Eestisse paavsti Gregorius IX viitselegaat Balduin Alnast, kes saavutas paavstile allunud maade tagastamise, kuid pärast lahkumist hõivasid sakslased maakonnad uuesti. 1232. aastal, kui Balduin Alnast saabus Eestisse juba kui paavsti legaat, saavutas ta uute läbirääkimiste tulemusena maakondade ja kolmandiku Tallinnas Toompeal asuvate kindlustuste paavsti võimu alla andmise.

Pärast sõda Põhja-Saksamaa vürstiriikidega taastas Taani kuningas sõjalise võimsuse. Eesmärgiga nõuda tagasi varem Taanile kuulunud Põhja-Eesti alasid kuulutas ta 1233. aastal välja Saksa ordut toetava Lübecki mereblokaadi, katkestades sellega Vana-Liivimaa ühendusteed (maismaatee oleks läbinud vaenulikku Leedu Suurvürstiriiki).

Vana-Liivimaa pärast Stensby lepingut (Taani ala roheline)
Taani kuninga vasallide ja liitlaste sõjaretk 1240/1241 Vadjamaale ja Pihkvasse

Blokaadi lõpetamiseks pöördus Liivi ordu paavst Gregorius IX poole, kelle vahendusel toimunud läbirääkimiste tulemusel lõpetas Valdemar II 1234. aasta lõpus Lübecki blokaadi. 1237. aastal toimunud ja paavsti poolt heaks kiidetud Saksa ordu ja Mõõgavendade ordu liitumise salalepingu tulemusena anti saksa ordu suurmeistri Hermann von Salza korraldusel maa-alad tagasi Taani valdusse. Reaalne üleandmine toimus aga alles aasta pärast, kuna vaatamata kahele paavsti korraldusele 13. maist ja 10. augustist 1237 nõudis protsess paavsti esindaja Modena Wilhelmi kohapealset vahendustegevust. Üleandmist raskendas asjaolu, et maavalduse üleandmine ei seisnenud ainult nominaalse võimu üleandmises, vaid nõudis ka kõiki seni ordu poolt välja antud läänide tagastamist ja väljaandmist Taani kuninga vasallidele. Lõplikuks üleandmise vormistamiseks kogunesid Valdemar II ja Hermann von Balk ning paavsti legaat Modena Wilhelm 7. juunil 1238 Taanis Sjællandil, kus sõlmiti Stensby leping. Lepingu kompromissina tagastati Põhja-Eesti Taani kuningale, kuid väljaantud läänimaad jäid endiselt Liivi ordu vasallidele, mis jäigi kehtima kuni Taani võimuaja lõpuni 1347. aastal.

 Pikemalt artiklites Virumaa, Rävala ja Harjumaa, Toompea, Toompea Suur ja Toompea Väike linnus, Rakvere ja Rakvere linnus, Narva ja Narva linnus, Virumaa piiskopkond, Tallinna piiskopkond, Taani hindamisraamat
Eestimaa hertsogkonna, Vana-Liivimaa, Leedu, Poola, Vene, Ukraina, Valgevene ja Kuldhordi alad 1250

1240. aastal asutas Valdemar II Tallinna piiskopkonna, reserveerides endale ja tulevastele Taani kuningatele õiguse määrata ametisse Tallinna piiskoppe ka edaspidi. Otsus oli ainulaadne tollases roomakatolikus kirikus, kus normiks oli piiskoppide valimine ametisse kapiitlite poolt.[8] Vaatamata paavsti protestidele määrati kõik Tallinna piiskopid: Torkil, Trued, Jens, Henrik ja Oluf Eestimaa hertsogkonna eksisteerimise jooksul ametisse Taani kuninga poolt.[9] 13. sajandil oli ametis veel kaks Virumaa piiskoppi.

Eestimaa hertsogkonna alad Eestimaal, Riia peapiiskopkonna ja Liivimaa ordu valdused Liivimaal 1260. aastal

1240.–1241. aastani korraldasid Liivi ordu, Taani kuningas Valdemar II-e vasallid ja Tartu piiskopkond sõjaretki ida poole, vallutades ajutiselt Vadjamaa lääneosa ja Pihkva. 1243. aastal andis paavst Innocentius IV indulgentsi Liivimaale ja Preisimaale siirdunud Taani, Norra, Rootsi, Poola ristisõdijatele ja 20. veebruaril 1245 andis paavst Innocentius IV indulgentse neile Lundi peapiiskopkonna alamatele, kes lähevad ühe aasta jooksul Taani kuninga Erik IV alluvuses võitlema Eestimaa paganate vastu. Ta lubas 26. novembril 1247 Taani kuningal korraldada Eestimaa vastristitute kaitseks ristisõda, kuid see sõda ei toimunud mitte kunagi.

1240. aastast on pärit ka Valdemar II Eesti hertsogkonda puudutav Taani hindamisraamat, mille kohaselt 80% hertsogkonna vasallidest olid rahvuselt sakslased, 18% taanlased ja 2% eestlased. Eestlastest vasalle oli viis, kelle hallata oli keskmise suurusega läänid. Samas kui enamik eestlasi kuulus talupoegade hulka, oli põlisrahvale avatud ka linnadesse asumine, kellest vähemalt üks tõusis ühe tolleaegse Tallinna linnuse (Storeborg) läänihaldajaks, vasalliks.[10]

Sellega erines Taani valdusse sattunud Põhja Eesti alad tunduvalt Mõõgavendade ordu vallutatud Lõuna-Eestist, kus põliselanikke valitseva klassi hulka ei integreeritud ning eestlaste osaks jäi talupoja- või sõduriamet. Eestimaa hertsogkonnas keelati ka orjapidamine, samas kui Lõuna-Eestis müüs Saksa ordu sõjavange orjadeks veel aastal 1411.[11]

1254. aastal toimus Riia piiskopkonna vägede ja Taani kuninga Virumaa vasallide[12][13] Otto von Lüneburgi ja Didrich von Kiweli (Tidemandus de Kiveloe, Tidemannus ehk Theodoricus de Toyvele) juhtimisel sõjaretk Narva taha vadjalaste ja karjalaste maale. Paavst Aleksander IV käskis sel puhul 19. märtsil 1255. aastal piiskop Albertile antud kirjas võtta mainitud paganad kiriku kaitse alla ja Riia peapiiskoppi Albert Suerbeeri 19. märtsil 1255 määrama aadlike Otto von Luneburgi ja Dietrich von Kyvelit palvel ametisse piiskopi. Paavst nõudis 3. augustil 1255 peapiiskopilt, et see määraks Vadjamaale, Ingerimaale ja Karjalasse piiskopi[14]. 1256. aastal, Kiievi suurvürsti Aleksandri viibimise ajal Vladimiris korraldasid Liivimaa sakslased, Taani kuninga vasallid, hämelased, soomlased ja Rootsi väed Didrich von Kiweli juhtimisel retke Novgorodimaa valdustesse Ingerisse Narva jõe idakaldapiirkonda, kus alustasid ka Narva jõe äärde püsiva kantsi ehitamist[15], kuid novgorodlaste vastusõjakäigu tõttu oldi sunnitud taanduma vallutatud aladelt. Sõlmiti rahuleping 12 aastaks. Taani hindamisraamatu järgi oli Dietrich von Kyvel 13. sajandi keskel üks Virumaa suuremaid maaomanikke kuninga kõrval, ta oli silmapaistev isiksus, keda on peetud Narva linna alusepanijaks[16], Taani asehalduriks Virumaal, Virumaa ja Alutaguse maaomanik, sealse vasallide korporatsiooni juhiks ja ristisõja ettevõtjaks[17].

1269. aastast kuulus Eestimaa hertsogi tiitel Taani kuningatele. Eestimaa hertsogid Eestis ei asunud, selle asemel määrati hertsogkonna asevalitsejaks kuberner (ladina keeles capitaneus), kelle residents asus Tallinnas[18]. Kuberneri on teadaolevalt esmamainitud 1240. aastal. Kuberneri ülesandeks oli maa haldamine, maksude kogumine, sõja korral vägede ülemjuhataja ja peakohtuniku amet. Enamik Eestimaa hertsogkonna asevalitsejaid olid kas taani või taani-eesti rahvusest.[19]

Aastatel 1266–1282 oli Eestimaa hertsogkond Taani kuninganna Margrete Sambori valdus ja sellest tulenevalt oli kuninganna tiitliks "Eestimaa emand" (ladina keeles Domina Estonie). Alates aastast 1265 oli alustatud vastavalt kuninganna Margrete dekreedile Eestimaa hertsogkonnas Tallinnas kohalike müntide vermimisega. Erinevus kaasaegsetest Taanis vermitud müntidest seisnes pärlitega ehitud krooni kujutises. Tallinnas vermitud Eestimaa hertsogkonna münte on leitud nii Tallinnast, Irust, Lõuna-Eestis Tartu ümbrusest, Lääne-Eestist kui ka Lätist[1].

1268. aastal toimus pihkvalaste ja novgorodlaste sõjaretk vürstide Daumantase ja Dmitri Aleksandrovitši juhtimisel üle Narva jõe ordu ja Taani kuninga valdustesse Virumaal: Kunda lahing 18. veebruaril Liivimaa ordu vägede vastu. Liivimaa ordu vägesid juhtis Liivi ordu maameister Konrad von Mandern. Vene väed piirasid Rakveret ning laastasid maad kuni Tallinnani, ka mereäärsetel maadel; samal ajal vallutati Tartu. 1294. aastal tegi Otto von Kivel, Dietrichi poeg, uue katse Vadjamaa vallutada. Ta ehitas Narva vastu tänapäeva Jaanilinna kohale teise linnuse, mille venelased aga peagi hävitasid[20]. 1302. aastal sõlmisid novgorodlased rahu Taani kuninga Erik VI-ga.

Ilmalik võim, Eestimaa hertsogkond

[muuda | muuda lähteteksti]
Taani vapp, millel on kujutatud kolme sinist sammuvat lõvi ümbritsetud südametega

Hiljemalt aastatel 1271–1346 kuulus Taani kuningate ja hilisemate Eestimaa valitsejate titulatuuri tiitel "Eestimaa hertsog". Kõrgemaks kohapealseks võimukandjaks Eestimaa hertsogkonnas oli Taani kuninga asehaldur, kelle asukoht oli Tallinna linnuses ja kuninglik nõukogu, mis koosnes 15 liikmest. Taani kuninga ja Eestimaa hertsogi valdustesse kuulusid: Revala, Harjumaa ja Virumaa.

Tallinna linn

[muuda | muuda lähteteksti]
Tallinna väike vapp

1248. aastal andis Taani kuningas (1241–1250) Erik IV Adraraha Tallinnale Lübecki linnaõigused, kuningas (1286–1319) Erik VI Menved 1302 Rakverele ja kuningas (1340–1375) Valdemar IV Atterdag andis[21] 1345 Narvale Lübecki linnaõigused[22].

Tallinna suur vapp

Tallinna linna väike vapp on senini Taani lipuvärvides. Tallinna väike vapp on ühtlasi Harjumaa vapiks, ulatub Taani aega ning kujutab nn Dannebrogi risti. Tallinna suurel vapil on kolm sinist sammuvat, otsavaatavat (passant guardant) kuldse krooniga lõvi (leopardi). Vapil olevad lõvid on Eesti sümbolitest vanimad. Neid on kasutatud juba alates 13. sajandist. Kolme sinise sammuva lõviga (leopardiga) kuldne vapikilp põhineb Taani vapil, mille kasutamise õiguse andsid, traditsiooni järgi, siinse maa isandateks saanud Taani kuningad Tallinna linnale ja Harju-Viru rüütelkonnale.

Narva

[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1219–1241 koostatud Taani hindamisraamatus on mainitud Narvia 8 adramaaga küla. 1256. aasta Liivimaa sakslaste, Taani kuninga vasallid, hämelased, soomlased ja Rootsi vägede sõjaretke Novgorodimaa valdustesse Ingerisse, Narva jõe idakalda piirkonda, kus alustasid ka Narva jõe idakaldale püsiva kantsi ehitamist, kuid novgorodlaste vastusõjakäigu oldi sunnitud taanduma vallutatud aladelt. Sõlmiti rahuleping 12 aastaks. 1256. aastast olid esimesed teated Narva linnusest, mis ehitati Narvia küla lähistele, esialgu küll üle Narva jõe, tänapäevase linnuse vasta. 1329. aastal nimetatakse Narvat esimest korda kui castrum et civitas – linnus ja linn.

 Pikemalt artiklites Tallinna ajalugu, Rakvere ajalugu ja Narva ajalugu

13. sajandi teisel poolel alustasid Taani asehaldurid uute kaitserajatiste ja linnuste rajamist linnades (Tallinna linnamüür 1265, Rakvere ordulinnus, Narva linnus 1254). Maahärra läänistas maid koos talupoegadega edasi läänimeestele ehk vasallidele, kes kandsid oma senjööri (maahärra ) kasuks sõjateenistust ja täitsid ka mitmesuguseid ülesandeid maa valitsemisel. Eriti kiiresti anti suurem osa maid vasallide kätte Taani valdusalal, kus juba 13. sajandi keskel oli enamik maid läänimeeste käes. 1241. aastal kuulus Harjus-Virus 114 vasallile 4067 adramaad, s.o. 75 % kogu haritud maast.

 Pikemalt artiklites Eestimaa hertsog ja Taani kuninga asehaldur

Vaimulik võim, Tallinna piiskopkond

[muuda | muuda lähteteksti]

Kiriklikult moodustati Taanile tagastatud aladest Rooma-Katoliku kiriku Tallinna piiskopkond, mis allus kuni 1374. aastani Lundi peapiiskopkonna peapiiskopile Rootsis. Piiskopi asukohaks määrati Tallinn ning tema diötseesi kuulus peale Harju- ja Virumaa veel Järvamaa. Virumaale oli paavsti poolt määratud ka Virumaa piiskop. Ilmalikku võimu Tallinna piiskopil ei olnud ja ta ei kuulunud Vana-Liivimaa maahärrade hulka. 13. sajandil, kuni 1274. aastani eksisteeris veel Virumaa piiskopkond, mis ühendati Tallinna piiskopkonnaga[23].

 Pikemalt artiklites Tallinna piiskopkond ja Tallinna piiskoppide loend

Kirikliku jaotusena olid Tallinna piiskopkonna aladel kirikukihelkonnad, Harjumaal: Keila kihelkond (moodustatud 1220–1221), millest 13. sajandil eraldusid iseseisvate kihelkondadena Harju-Madise (esmamainitud 1343) ja Nissi kihelkond (esmamainitud 1452), Hageri kihelkond (esmamainitud 1241) Harju-Jaani kihelkond (esmamainitud 1322), Jüri kihelkond (moodustatud 1220–1221, algul kandis nime Vaskjala kihelkond), Jõelähtme kihelkond (moodustatud 1220–1221), Juuru kihelkond (eraldus Hagerist 1240), Kose kihelkond (asutatud enne 1240), Kuusalu kihelkond (moodustatud umbes 1220), Rapla kihelkond (eraldati Hagerist 14. sajandi alguses, esmamainitud 1412); Virumaal: Haljala kihelkond (moodustati 1220. aastail), Jõhvi kihelkond (esmamainitud 1354), Kadrina kihelkond (moodustati umbes 1240), Lüganuse kihelkond (esmamainitud 1373), Simuna kihelkond (moodustati 1220. aastail), Vaivara kihelkond (moodustati 13. sajandi algul, algul nimetati Narva kihelkonnaks, Viru–Jaagupi kihelkon (moodustatud pärast 1220. aastat, esialgne nimi Võhu kihelkond, Viru–Nigula kihelkond(moodustatud pärast 1220. aastat, esialgne nimi Mahu kihelkond).

Läänemaa

[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1222–1224 toimus eestlaste ülestõus, mille käigus vabastati kogu Eestimaa välja arvatud Tallinn. 1223. aasta veebruaris või märtsis toimus Tallinna piiramine, mil saarlased koos seni Taani kuninga võimu all olnud läänemaalaste, varbolaste, virulaste ja järvalastega piirasid Toompea Väikest linnust, taanlaste tugipunkti Eestimaal. Pärast pikka piiramist tungisid linnuse kaitsjad eestlaste väele kallale ja lõid selle põgenema. Taanlased kutsusid Mõõgavendade ordu appi ülestõusu maha suruma, kuid pärast ülestõusu mahasurumist läksid vallutajad omavahel maade pärast tülli. Kullamaa linnus oli kuni 1224. aastani Taani kuninga valduses, kuid peale ülestõusu läks Kullamaa piirkond Mõõgavendade ordule. Paavsti legaat Wilhelm Modenast moodustas vallutajate vahel tekkinud maatüli lahendamiseks Viru-, Järva- ja Läänemaast otse paavstile alluva Eestimaa piiskopkonna ning Kullamaa linnusest sai alates 1226. aastast paavsti asehalduri residents. 1227. aastal vallutas Mõõgavendade ordu Taani ja paavsti käes olnud Põhja-Eesti alad, Läänemaa läks Riia piiskopi ja ordu võimu alla. 1234. aastal anti Läänemaa äsja ametisse nimetatud Saare-Lääne piiskopile. 1242. aastal anti neljandik maakonnast ordule. 1251. aastal loobus Taani kuningas Abel Taani kuningate varasemast nõudlusest Läänemaale, mis kuulus Saare-Lääne piiskopkonda.

 Pikemalt artiklis Läänemaa#Läänemaa Liivimaa ristisõjas

Kuninga läänimehed

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklites Taani kuninga vasallid Eestimaal ja Taani kuninga vasallisuguvõsade loend

Eestimaa hertsogkonna maavaldused olid suures osas Valdemar-Eriku lääniõiguse alusel läänistatud saksa päritolu kuningameestele[24] (taani k. kuniges man) ehk vasallidele ja vasallisuguvõsadele (Loded, Maydellid, Pollid, Rosenid, Kyvelid, Soyed, Wrangellid, Bremenid, Fircksid, Tödwenid, Alwenid, Aggmalid, Orgiesid, Hastferid, Kegelid, Scherembeked[24] (sv), Liked jt). Taanlastest vasallidest pöördusid pooled peatselt Taani tagasi, teine pool jäi aga Eestisse ja saavutas tänu oma suurtele valdustele mõjuka koha, liitudes tihedalt saksa aadliga. Harju-Viru vasallide seas oli eestlasi eri hinnangutel vähemalt 4[25]–10%[26]. 1933. aastal avaldas Paul Johansen ühe olulisema Taani hindamisraamatut käsitlevaid uurimusi, Die Estlandliste des Liber Census Daniae. Raamat sisaldab muuhulgas Eestimaa suure ja väikese nimistu faksiimile, Taani hindamisraamatus mainitud 13. sajandi esimese kolmandikult, Põhja-Eesti Taani valduste külade nimekirja, nende ajaloo ja vasallide sugupuud.

Stensby lepinguga 1238. aastal tuli Liivimaa ordul paavsti legaadi Modena Wilhelmi survel leppida Põhja-Eesti tagasiminekuga Taanile ning osa orduvasallidest kaotas oma läänid ja asendati taanimeelsete meestega, kuid enamus jäi siiski paigale ja asus teenima uut maahärrat[24]. Taani kuningas (1252–1259) Christoffer I kinnitas 1252. aastal läänistatud maavalduste pärandatavust oma Tallinna ja Rakvere vasallidele. Vasallide korporatsiooni, Harju-Viru rüütelkonda, on esimest korda on mainitud 1259. aastal. 13. sajandil Liivimaale asunud Saksa sisserändajad, said Taani kuninga ja Tallinna piiskoppide vasallideks, nad maaisanda käest mõisad laenuks kohustusega tema teenistuses maakaitseks valmis olla. Neid nimetati siis vasallus, Mann jne. Et vasalliks saada, selleks oli nõndanimetatud lääni- ehk laenuõiguse järele tarvis investituuri ehk vasalli õigustesse kinnitamist. Esialgu kordus isiklik investituur iga valitsuse, samuti ka iga vasalli isiku vahetuse puhul. Hiljemini astus selle asemele üldine rüütelkondade truualamliste tunnete avaldamine ja sellele vastuseks nende eesõiguste maksvaks tunnistamine. Saksa läänimeeste iseseisvus Taani kuninga asevalitseja suhtes on küllaltki suur. Põhilist läänisuhte kohustust, osalemist süserääni väes sõdades, nad ei täitnud. Kuna ka Taani kuningas ei suutnud osutada neile sõjalist abi sõjategevuses mittealluva maarahvaga ning idasuunalt Novgorodi vabariik ja Pihkva vürstiriik) teostatavate sõjaretkede vastu, tekkisid Taani kuninga vasallidel (omaaegses kirjaviisis kuninga meestel, ladina homines regis) tihedad kontaktid Mõõgavendade ordu ja Tartu piiskopkonnaga, kellega neil olid ühised vaenlased. Kuninga läänimehed osalesid koos Mõõgavendade orduga, Taani kuninga nõusolekul, koos tema poegadega, sõjaretkel 1240. aastal Venemaale. 1241. aastal osalesid läänimehed ka ordu sõjaretkes Vadjamaale.

 Pikemalt artiklis 13. sajand Eestis, 14. sajand Eestis

Taani leskkuninganna ja Eestimaa emand Margrete Sambor andis ta 1265. aastal käsu rajada Tallinna esimene linnamüür (nn Margareti müür) ning andis Tallinnale müntimisõiguse[27]. Kuningas (1286–1319) Erik VI Menvedi ajal sattus vabalinn Lübeck 1307. aastal Taani võimu alla ning vabanes sellest alles Erik Menvedi surma järel 1319. aastal[28]. Taani kuninga ja ka Eestimaa hertsogina ta: 1287 kinnitas Tallinna Püha Mihkli (Miikaeli) tsistertslaste nunnakloostri abtissile kloostrile annetatud valdused (sh Palmse küla (Palkemas) ühes kõigi neil olevate vabaduste, õiguste ja privileegidega; 1290. aastal kinnitas ta oma ediktiga[29] Ojamaa Roma (Guthvalia) kloostri tsistertslastel valdused[30] Eestimaa ja Virumaa maadel; 1297 andis välja dekreedi, mis ei lubanud raiuda haljastust Naissaarel, Aegnal ja Paljassaarel[31][32][33]; 1302. aastal andis ta Rakverele Lübecki linnaõigused[22] ning 1315. aastal lubas kuninga vasallidele läänide meesliinis pärandamise õiguse (Valdemar-Eriku lääniõiguse), 1319. aastal andis ta Tallinna toomkapiitlile koolipidamise ainuõiguse Tallinnas[34].

Jüriöö ülestõus

[muuda | muuda lähteteksti]
Jüriöö ülestõusu kulgu kirjeldav kaart
 Pikemalt artiklis Jüriöö ülestõus

Jüriöö ülestõusu ajal, kui Liivimaa ordu sõjajõud võitsid ülestõusnuid 11. mail Kämbla ja Kanavere lahingutes ning 14. mail Tallinna lähistel Sõjamäel. Taani esindajad andsid end ordu kaitse alla. Taani pealik Bertram Parembek andis pärast lahingut Tallinna müüride all 14. mail 1343. aastal Tallinna ja Rakvere lossi, pärast ka Narva kindluse Saksa ordu kätte, et tema need „Taani kuninga kroonile hoiaks“.

 Pikemalt artiklis Taani valdused Eestis#Taani võimu lõpp

Jüriöö ülestõus aastatel 1343–1345 ja Taani kuninga rahalised kohustused sundisid Taani krooni Eestimaa hertsogkonnast loobuma. See müüdi umbes nelja tonni hõbeda (19 000 Kölni marga) eest Saksa ordule, kes võttis territooriumi ametlikult üle 1. novembril 1346.[1] Kuni Liivi sõjani jäi endine Eestimaa hertsogkond Saksa ordu Liivimaa haru (Liivi ordu) Tallinna komtuuri hallata.

Eestimaa hertsogi tiitel hilisemal ajal

[muuda | muuda lähteteksti]

Nimeliseks muutus tiitel "Eestimaa hertsog" alates 1456. aastast, kui Taani kuningas Christian I tiitli taaselustas ja oma nimele lisas.[35]

Hertsogkond Rootsi kuningriigis

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Liivi sõda ja Rootsi ülemvõimu kehtestamist, kui 1561. aastal Vana-Liivimaa – Harjumaa, Virumaa ja Järvamaa (4. juunil) ning Tallinna linna (6. juunil) aadlikud andsid end vabatahtlikult Rootsi krooni alla, andes ustavusvande Rootsi kuningale Erik XIV-le[36], pärisid 1584 tiitli Rootsi kuningad.

Liivi sõja tulemusel valduste muutumised Eesti aladel

1558. aasta Narva piiramise ja vallutamise järel oli Virumaa ja Narva aastatel 1558–1581 Moskva tsaaririigi võimu all. Lõuna-Eestis aga, 1562. aastast, kui Rootsi kuninga Erik XIV vend Soome hertsog Johan III abiellus, Poola kuninga Zygmunt I Vana tütre Katarina Jagellonicaga. Poola kuningas Zygmunt II August kinkis õele kaasavaraks hertsog Johanile, Liivimaal asuvad lossid: Paide (mis oli juba selle ajal rootslaste valduses), Helme, Karski, Ruhja, Trikata ja Härgmäe ordulinnused. Kuningas Erik XIV-le Johani iseseisvus ei meeldinud ja Johan III koos oma naisega Katarzyna Jagiellonkaga vahistati ning 1563. aastal andis kuningas Erik XIV korralduse hõivata Johani linnused Eestimaal ning Rootsi väed hõivasid Karksi ordulinnuse.

Rootsi kuninga asemiku ja valitsejana Tallinnas Rootsi valitsusperioodil tegutses Rootsi asehaldur Tallinnas, 1561–1674 Eestimaal kuberner ja aastatel 1674–1710 kindralkuberner. Kuberner oli Rootsi kuninga asemik, riigivõimu esindaja, haldusaparaadi juht nii tsiviil- kui ka sõjaväelistes (v.a välivägedesse puutuvates) küsimustes ning õigusvõimu teostaja[37]. Tallinnas, kui iseseisvas haldusterritooriumil Rootsi kuningriigis oli Rootsi asehaldur Tallinnas ja Toompeal kuninga esindajaks Toompea ehk Tallinna lossifoogt. Provints jagunes seitsmeks linnuselääniks: Tallinna linnuselään, Paide linnuselään, Rakvere linnuselään, Narva linnuselään, Haapsalu linnuselään, Koluvere linnuselään ja Lihula linnuselään, mida juhtisid asehaldurid (Tallinnas, Paides, Rakveres, Narvas, Haapsalus, Koluveres ja Lihulas.

Põhjamaade seitsmeaastane sõda

[muuda | muuda lähteteksti]

1563. aastal puhkes sõda Taani ja Rootsi vahel. Rootslased vallutasid Läänemaa ja poole Saaremaast (endised Maasilinna foogtkonna alad), septembris kogu Hiiumaa. Augusti algul vallutas Rootsi Haapsalu ja septembris kogu Hiiumaa, ka Pühalepa kihelkonna, mis kuulus Maasilinna foogtile. 1568. aastaks langes Maasilinn rootslaste kätte. Pärast Maasilinna vallutamist sõlmiti Hiiumaal vaherahu taanlaste ja rootslaste vahel, mille põhjal Maasilinn, Pöide kihelkond ja Muhu saar jäid rootslaste otsesele haldamisele, Pajumõisa ametkond Loode-Saaremaal aga taanlastele vastutasuks hertsog Magnusele ostetud, kuid rootslaste poolt juba 1563 vallutatud Hiiumaa Käina kihelkonna eest.

1569. aastal juulis saabus Tallinna lahte Taani laevastik, millega ühines 6 Lübecki laeva, ning pommitas Tallinna reidilt linna 13 päeva jooksul ägedalt. Liitlased riisusid Tallinna sadama täiesti tühjaks ja said sõjasaagiks enam kui 30 kaubalaeva. 1570 võttis Liivi sõjas Rootsi poolel olnud mõisameeste pealik Klaus Kursell ootamatu rünnakuga oma valdusse Tallinnas Toompea Väikese linnuse, rootslaste väed võtsid aga Toompea linnuse kavalusega tagasi. 1570. aastal lõpetati sõda ning Johan III sõlmis Taani kuningriigiga Stettini rahulepingu. Põhjamaade seitsmeaastase sõja tulemusena läks Taani käest Rootsi valdusse Lääne-Eesti, kuid Saaremaa jäi Taani valdusse kuni Brömsebro rahuni.

 Pikemalt artiklis Põhjamaade seitsmeaastane sõda (1563–1570)
Eestimaa ja Vene tsaaririigi poolt vallutatud ja okupeeritud alad aastatel 1570–1577

Vene-Liivi sõja ajal olid Moskva tsaaririigi valduses Vene-Liivi sõjas Eestimaal, 1558. aastal vallutatud Tartu linn, Tartu piiskopilinnus ja Tartu piiskopkond ning osa endise Liivi ordu territooriumist: Narva ordulinnus (1558–1581) ja Pärnu (1575–1582), Haapsalu (1576–1581), Karksi ordulinnus (1579–1582), Kirumpää piiskopilinnus (1558–1579), Laiuse ordulinnus (1558–1582), Lihula linnus (1576–1581), Koluvere loss (1576–1581), Vasknarva ordulinnus (1558–1582), Padise klooster (1576–1580), Tarvastu ordulinnus (1570–1582) ja Toolse ordulinnus (1558–1581) ja ümberkaudsed alad.

 Pikemalt artiklites Hertsog Magnus ja Liivimaa kuningriik

1564. aasta septembris sõlmiti Venemaa ja Rootsi vahel 7 aastaks Tartus vaherahuleping, millega Venemaa tunnistas Tallinna, Pärnu, Paide ja teiste Eestimaal asuvate alade ja linnuste Rootsi võimu alla minekut.

Narva kindlus

Kahekümneviieaastane sõda

[muuda | muuda lähteteksti]

1570. aastal tunnistas Moskva tsaar Ivan IV osa Vana-Liivimaast omandanud hertsog Magnuse, Liivimaa kuningaks Moskva tsaaririigi vasallina. Liivimaa kuningriigi territoorium piirnes põhjas Rootsi kroonile allunud territooriumitega. Rootsi kuninga Johan III ja Moskva tsaari Ivan IV (Ivan Julm) vaheline sõda algas 21. augustil 1570 rootslaste valduses olnud Tallinna piiramisega ning jätkus rüüsteretkede ja kindlustatud punktide piiramisega ülemvõimu eest Eestimaa alade üle.

 Pikemalt artiklites Tallinna piiramine (1570–1571) ja Paide piiramine (1572–1573)

1573. aastal korraldasid venelased suure sõjakäigu Narva kaudu Eestisse ja vallutasid Paide linnuse. Järgnenud sõjavretkel Läänemaale, said aga Vene väed Koluvere lahingus rootslastelt lüüa.

1577 tegid Rootsi väed sõjakäigu Narva jõe suudmesse, 1579. aastal suvel tegid Rootsi väed uue sõjakäigu Narva ja aasta sügisel toimunud sõjakäigu ajal piirasid nad ka Narva linna, kuid edutult. Rootsi Kuningriigi väed vallutasid Paide ja Pontus De la Gardie juhtimisel vallutasid 1581 nad Rakvere, Narva ja seejärel ka Ingerimaa.

 Pikemalt artiklites Kahekümneviieaastane sõda ja Rootsi Ingeri
Rootsi Läänemere-äärsed valdused 1595, sh Eestimaa hertsogkond

1582. aastal viidi läbi adramaarevisjon ja 1584 Rootsi kuninga Johan III poolt teostatud Harju-, Viru-, Järva- ja Läänemaa liitmine ühtseks territooriumiks – Eestimaa hertsogkonnaks, mis oli ka aluseks Pontus de la Gardie initsiatiivil Harju-Viru rüütelkonnast 20. märtsil 1584 Rootsi Eestimaal oma rüütelkonna moodustamiseks. Samal (1584) aastal võeti Eestimaa rüütelkonda vastu Läänemaa aadelkond ning neile laienesid samad privileegid.

 Pikemalt artiklites Eestimaa rüütelkond ja Eestimaa rüütliõigus, Maanõukogu

Eestimaa hertsogkonna ala hakati nimetama Läänemereprovintside Eestimaa provintsiks, vahel ka Eestimaa hertsogkonnaks, 1673. aastast Eestimaa kindralkubermanguks.

1590. aastal alanud Vene–Rootsi sõja 1595. aasta Täyssinä rahulepinguga loovutas Rootsi Moskva tsaaririigile Ingerimaa, mis oli saadud Pljussa vaherahuga, kuid Moskva tsaar loovutas Rootsile Eestimaa hertsogkonna koos kõigi linnustega: Narva, Tallinna, Paide, Rakvere, Padise, Toolse, Vasknarva, Porkuni, Haapsalu, Koluvere, Lihula ja Vigalaga.

Sõda Sigismundiga

[muuda | muuda lähteteksti]
Liivimaa, Gerardus Mercatori Atlas sive Cosmographicae Meditationes de Fabrica Mundi et Fabricati Fugura kaardil 1596

1595, kui Södermanlandi hertsog Karl alustas avalikku mässu, katoliiklasest Poola-Rootsi kuninga Sigismundi vastu. Sigismund oli Poola kuninga Zygmunt I Vana tütre Katarina Jagellonica ja Johan III poeg. Soome ja Eestimaa asevalitseja Klas Eriksson Fleming otsustas kuningas Sigismund III-le truuks jääda ning nii jagunes Rootsi riik sisuliselt kaheks: Rootsi emamaa oli Karli kontrolli all, Soome ja muud idavaldused allusid aga Flemingile ja Sigismundile. Aastatel 1598–1599 toimus sõda Rootsi trooni pärast luterliku hertsog Karli ning 1587. aastal Poola kuningaks ja 1592. aastal ka Rootsi kuningaks valitud katoliku usutunnistusega Zygmunt III Waza vahel.

Aastal 1598 püüdis Zygmunt III Waza lahendada küsimust sõjaliselt, kuid sõjaretk tema päritoluriik sai Linköpingi lahingus lüüa; Zygmunt võeti vangi ja pidi nõustuma karmide tingimustega. Pärast tema Poolasse naasmist aastal 1599 kukutas seisuste riigipäev ta Rootsis ja Karl viis Rootsi väed Eestisse. Rootsi kodusõda jõudis 1599. aastal Eestisse, kus sai Narvast alguse Sigismundi vastane mäss, sügisel puhkes linnuses mäss, mille tagajärjel Narva läks üle hertsog Karli leeri, üheks võtmeisikuks oli šotlasest palgasõdurite lipnik Thomas Ebbernet (Abernathy)[38]. Zygmunt kuulutas aastal 1600 välja Eesti liidendamise liitriiki, mis oli samaväärne Rootsile sõjakuulutusega.

Rootsi-Poola sõda (1600–1611)

[muuda | muuda lähteteksti]
Rootsi Läänemere-äärsed valdused 1617/1629, koos Ingerimaa ja Käkisalmi lääni ning Liivimaaga
 Pikemalt artiklis Rootsi-Poola sõda (1600–1611)

Võnnu vojevoodkonna vojevood, Liivimaa aadlilipkonna ülem Jürgen Fahrensbach, kellele oli antud liitriigi vägede juhtimine, sai lüüa Karli poolt piirkonnas kogutud palju suuremalt armeelt, kelle kiire pealetung andis 1600. aastal tulemuseks enamuse Liivimaast ülevõtmise kuni Daugava jõeni, välja arvatud Riia. Enamus kohalikust rahvastikust tervitas rootslaste tulekut, olles selleks ajaks Poola-Leedu võimu suhtes üha rahulolematum. Aastal 1601 saavutas Krzysztof Radziwiłł edu Koknese lahingus, kuid Rootsi edu ümberpööramine kuni Tallinnani toimus alles pärast seda, kui suurhetman Jan Zamoyski tõi juurde olulise jõu. Enamus sellest armeest, olles jäänud tasustamata, läks Poolasse tagasi. Puhastustegevust jätkas Jan Karol Chodkiewicz, kes oma väikese väekontingendiga võitis Rootsi sissetungijaid aastal 1604. aasta Paide lahingus Paide all.

Aastal 1605 käivitas Karl, nüüd Rootsi kuningas Karl IX, uue pealetungi, kuid tema jõupingutusi ületasid Chodkiewiczi võidud Kircholmi lahingus ja mujal ning Poola edu merel, kuigi sõda jätkus ilma otsustavat tulemust saavutamata. 1611. aasta vaherahuga suutis liitriik säilitada enamuse vaidlusalustest aladest, kui mitmesugused sisemised ja välismaised raskused, sealhulgas suutmatus tasuda palgasõduritele ja uniooni uus osalemine Venemaal välistasid kõikehõlmava võidu.

 Pikemalt artiklites Poola-Rootsi sõda (1621–1625) ja Rootsi-Poola sõda (1626–1629)

Kalmari sõda Eestis

[muuda | muuda lähteteksti]
Kalmari sõjatanner Skandinaavias

Ülemvõimu eest Läänemere piirkonnas toimunud Taani-Rootsi sõdade 1611–1613 aastate Kalmari sõda, puudutas Saaremaad, Muhu saart ja Hiiumaad. 1611 augustis toimus vähemalt üks taanlaste sõjakäik Saaremaalt, mandrile Läänemaale Virtsu ümbrusesse. Rootsi väed tegid Taani vastu Eesti pinnal 1611–1613 vähemalt kolm rüüsteretke. Rootsi väed okupeerisid juuni lõpus ja juuli algul 1611 Muhu ning hävitasid 2. jaanuarist märtsini 1612 toimunud sõjakäigul suure osa Kuressaarest. Taani väed tungisid juunis 1612 Hiiumaale, põletasid Pühalepa foogtimõisa ja rüüstasid saart Kõpu poolsaareni.

Taani väed 250 mehega tungisid 17. veebruaril 1613 Hiiumaale. Rüüsteretke käigus hukkus Pühalepa lähistel toimunud lahingus 12 Rootsi sõjameest. Rootsi väed 400 mehega tegid 21. veebruaril 1613 Hiiumaalt Soela väina kaudu Saaremaale vasturünnaku ja taandusid Hiiumaale 27. veebruaril 1613. 1613. aasta Knäredi rahulepingu allkirjastamisega Rootsi tunnistas Taani-Norra ülemvõimu aga veel 1614. aastal tungisid Taani väed Kuressaare lossifoogti Gert von Hove juhtimisel Muhust Läänemaale[39].

 Pikemalt artiklis Kalmari sõda#Sõjategevus Eestis

Stolbovo rahu

[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1610–1613 toimunud Venemaa pärilussõja tulemusena, milles osalesid Rzeczpospolita ja Rootsi Kuningriik ning Romanovite dünastia Moskva tsaaririigi troonikandidaadid, kaotasid tsaar Mihhail I Fjodorovitš ja Moskva tsaaririik Rootsile ja kuningas Gustav II Adolfile uuesti Ingerimaa. 1617. aastal sõlmitud Stolbovo rahuga, said Ingerimaa koos Jaanilinna linnusega (Jaanilinna), Jaama, Koporje, Nöteborgi kindluse ja Laadogast läänes oleva Laadoga-Karjalaga Käkisalmi lääni alad Rootsi Kuningriigi valdusse.

 Pikemalt artiklites Läänemereprovintsid ja Eestimaa kindralkubermang
 Pikemalt artiklites Rootsi aeg ja Rootsi suurvõimu ajastu

Hertsogkond Venemaa keisririigis

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Uusikaupunki rahu sõlmimist aastal 1721 läks Venemaa keisrile üle ka tiitel Eestimaa hertsog. Hertsogiriigi nimetuse kasutamise keelas 1845. aastal Nikolai I rõhutamaks, et tegu ei ole iseseisva Euroopa hertsogiriigiga, vaid jagamatu Venemaa tavalise kubermanguga.

Uuesti võeti hertsogiriigi nimetus kasutusele Saksa okupatsiooni ajal 1918. aastal. Viimane titulaarne Eestimaa hertsog oli Nikolai II[40].

Pärast tema troonist loobumist esitati uueks hertsogiks Mecklenburgi hertsog Adolf Friedrich, kuid Esimese maailmasõja lõpu tõttu ei pääsenud ta kunagi valitsema.

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Skyum-Nielsen, Niels (1981). Danish Medieval History & Saxo Grammaticus. Museum Tusculanum Press. ISBN 9788788073300.
  2. ↑ Helle, Knut. The Cambridge History of Scandinavia. Cambridge University Press. Lk pp. 269, Danish realm: Duchy of Estonia. ISBN 9780521472999. {{cite book}}: parameetris |pages= on üleliigne tekst (juhend))
  3. ↑ Eestimaa hertsogkond, EE 2, 1987
  4. ↑ Moritz Brandis, Chronik, oder, älteste Livländische Geschichte, nebst den ältesten Ritter- oder Lehn-Rechten. Riga, Leipzig 1842, S. 39
  5. ↑ Sulev Vahtre. Jüriöö. Tallinn: Eesti Raamat, 1980., lk 32
  6. ↑ Thomas Riis, The Status of Danish Estonia: a colony or part of Denmark?, Ajalooline Ajakiri, 2022, 2/3 (180/181), 127
  7. ↑ Kristian Erslev, Den senere Middelalder. Danmarks Riges Historie II (Copenhagen: Nordiske Forlag, E. Bojesen, 1898–1905), 293
  8. ↑ Niels Skyum-Nielsen, lk 113
  9. ↑ Niels Skyum-Nielsen, lk 115
  10. ↑ Niels Skyum-Nielsen, lk 118
  11. ↑ Niels Skyum-Nielsen, lk 119
  12. ↑ Kristjan Kaljusaar, Virumaa läänimehed 13. sajandi esimesel poolel, Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat 2021 (Tartu: Õpetatud Eesti Selts, 2022), 31–64. 24
  13. ↑ Edgar V. Saks, Eesti soost vasallkond taaniaegsel Virumaal 1220 -1345, Võitleja = The Combatant : ülemaailmne Eesti sõjameeste ja vabadusvõitlejate häälekandja, 1 July 1970
  14. ↑ Friedrich Georg von Bunge: Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten
  15. ↑ Bonnell, Russisch-livländische Chronographie, Peterburi 1862, lk 71
  16. ↑ Hansen, H. J. Geschichte der Stadt Narva. Dorpat 1858, S. 6−7; Johansen, P. Die Estlandsliste... S. 138, 801.
  17. ↑ Uno Trumm, Dietrich von Kyvel – Rakvere piirkonna suurvasall, SA Virumaa Muuseumid Toimetised 2017, lk 24
  18. ↑ Michael, Jones (2000). The New Cambridge Medieval History. ISBN 9780521362900.
  19. ↑ Niels Skyum-Nielsen, lk 120
  20. ↑ Bonnell, Russisch-livländische Chronographie, Peterburi 1862, lk 89
  21. ↑ DANMARKS RIGES BREVE. UDGIVET AF DET DANSKE SPROG- OG LITTERATURSELSKAB: 3. række 2. bind: 1344-1347. UNDER LEDELSE AF FRANZ BLATT, KØBENHAVN 1959, Danmarks Riges Breve Goswin, fungerende høvedsmand i Reval, lk 131
  22. ↑ 22,0 22,1 Eesti entsüklopeedia. 12. köide: Eesti A–Ü. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2003, lk 297.
  23. ↑ Stefan Pajung ja Mihkel Mäesalu, Tülikas legaat – Albert Suerbeeri konflikt Lundi peapiiskopi Uffega, Tallinna Linnamuuseumi ajaveeb (vaadatud 29.04.2024)
  24. ↑ 24,0 24,1 24,2 Sulev Vahtre Kuningamehed ja Jüriöö ülestõus. Vikerkaar nr 4 1993, 52-59
  25. ↑ Paul Johansen
  26. ↑ Herbert Ligi
  27. ↑ Tiina Kala, Kuidas lugeda Tallinna Taani-aegseid dokumente ehk veel kord Lübecki õigusest, TUNA 1 / 2020, lk 8–21
  28. ↑ Piirjooni Hansa ajaloost, Sakala (1878-1940), nr. 125, 16 august 1944
  29. ↑ Rigsarkivet, Ny kronologisk række (1980-1981), 96-c
  30. ↑ osaline tõlge (LUB, I, 537 teksti alusel): "Erikult, taanlaste ja slaavlaste kuningalt Jumala armust, kõikidele käesoleva kirja nägijatele igevene ...tervitus Issandas. Anname kõikidele teada, et meie armastatud ema [Agnes Brandenburg] tahtel ja nõusolekul käesoleva [kirja] ettenäitajatele, vagadele meestele, abtile ja tsistertslaste ordu konvendile Gothvalias oleme loovutanud, omistanud ja kinnitanud [dimisimus, appropriamus et adiudicamus] kõik nende varad meie Eestimaa ja Virumaa maadel, mida meie kuninglikud esivanemad neile heldelt on andnud ja mida mungad ise meie eelneva [kuninga] loal on külades omandanud: Kuusalus, Kahalas, Kalamäel, Arukülas, Jumindal, Uuris, Kullavas, Sigulas, Muuksis, Vahastus, Kõnnus, Valgejõel, Kolgas ja Pärispeal [in villis Kusele, Kaile, Kalameke, Arweculle, Iumentake, Ughri, Culluas, Sicudale, Mukenkulle, Wasth, Kundis, Witena, Kolco et Prenespe], mida nad on uuesti üles ehitanud, koos kõige liikuva ja liikumatu varaga ja kõige neile kuulavaga, nimelt põldudega, heina- ja karjamaadega, metsade ja veekogudega, samuti kalastuskohtadega, haritud ja ülesharimata aladega..
  31. ↑ Erik, Jumala armust taanlaste ja allutatud rahvaste kuningas, Eestimaa hertsog, soovib kõigile, kes käesolevat dokumenti näevad, igavest päästet Issandas. Me keelame rangelt meile osaks saanud armuga, et keegi ega mingitel tingimustel ei võtaks ette puude maharaiumist meie saartel Nargheten /Naissaar/, Vulvesöö /Aegna/, Blocekarl ja Rughenkarl /Paljassaar/ ega põletaks mingil viisil puusütt, v.a. meie Tallinna lossi ja linna tarbeks, nii nagu on tavaks juba iidsest ajast – kui tahetakse meie hukkamõistu ja kuninglikku karistust vältida. Selle asja tunnistuseks laseme siia juurde panna meie pitseri. Antud Roskildes, 1297
  32. ↑ Ajalugu. Looduskaitse ajalugu Eestis ulatub aastasse 1297, loodushoiufond.ee, (vaadatud 10.08.2024)
  33. ↑ Naissaare vanem ajalugu, www.naissaar.ee
  34. ↑ Regina Hansen, Tallinna Toomkooli lõpetajatest jääb Toomparki õunaaed, e-kirik.eelk.ee, 13. juuni 2020
  35. ↑ Christiansen, Eric (1997). The Northern Crusades. Penguin. ISBN 9780140266535.
  36. ↑ Enn Küng, „Paludes kristlikku päästmist ja kaitset”: Eestimaa seisuste alistumine Rootsi võimule 1561. aasta suvel, Tuna 3/2011
  37. ↑ Eestimaa rootsiaegne kindralkuberner, Eesti Ajalooarhiiv, EAA.1
  38. ↑ Nikolai Treumuth "Narva sündmused 1599. a. sügisel" Ajalooline Ajakiri nr. 1/1931
  39. ↑ Ilmar Arens: "Kalmari sõda Eestis 1611 – 1613." Saaremaa Muuseumi Kaheaastaraamat 1995–1996. 1997, lk: 3-17
  40. ↑ Joubert, Carl (1905). Russia as it Really is. E. Nash.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eestimaa_hertsogkond&oldid=6756186"