Ernest Hemingway

Ernest Hemingway
Sünniaeg 21. juuli 1899
Surmaaeg 2. juuli 1961 (61-aastaselt)
Amet ajakirjanik, kirjanik
Autasud Nobeli kirjandusauhind, Pulitzeri ilukirjanduspreemia
Autogramm
[muuda Wikidatas]

Ernest Miller Hemingway (21. juuli 1899 Oak Park, Illinois – 2. juuli 1961 Ketchum, Idaho) oli Ameerika Ühendriikide kirjanik, üks 20. sajandi tähtsamaid ja mõjukamaid kirjanikke. Peale kuulsate raamatute on Hemingway tuntud ka oma seikleva ja mitmekesise eluviisi poolest.

Hemingway oli nn kadunud põlvkonna üks juhtivaid kirjanikke. Hemingwayd inspireerisid kirjutamisel esimese maailmasõja läbi elanud inimesed: nad olid muutunud tõrjuvaks ja küüniliseks, kuid emotsionaalselt nõudlikuks, ning neile olid vastukaaluks tavalised inimesed, kes tegelesid kalapüügiga.

Hemingway loomingu põhiteemad olid surm ja vägivald. Ta oli näinud mõlema maailmasõja vägivalda ja Hispaania kodusõja õudusi.

17-aastaselt avaldas noor Hemingway oma esimese kirjandusteose.

Hemingway lõi endast müüte, mida paljud kergesti uskuma jäid (näiteks kuulutas ta, et on Mata Hari salaarmuke).

13. juulil 2009 teatas Slovakkia uudisteagentuur SITA, et Hemingway oli Nõukogude Liidu julgeoleku agent.

Nõukogude Liidu julgeolekuteenistuse dokumendid annavad tunnistust, et Hemingway tegi koostööd KGB-ga. Hemingway toimiku kohaselt oli tema agendinimi Argo ja oma teeneid pakkus mees KGB-le ise. "Ta avaldas korduvalt soovi meid aidata," öeldakse Hemingway toimikus. Julgeolekuteenistuse kaastööliseks värvati Hemingway 1941. aastal, enne tema Hiina reisi. 1940. aastate lõpul teatasid venelased aga, et ei vaja enam ta teeneid. "Ta ei pakkunud mingit poliitilist informatsiooni," põhjendatakse koostöö lõpetamist.[1]

Hemingway pidas suurepäraseks kirjanikuks saamise tähtsaimaks eeltingimuseks õnnetut lapsepõlve.[2]

Hemingway lõpetas elu enesetapuga. Põhjuseks võib pidada depressiooni, mis tulenes alkoholismist.

Elulugu

[muuda | muuda lähteteksti]
Ernest Hemingway (1923)

Ernest Miller Hemingway sündis 1899. aastal Chicagos Oak Parki eeslinnas oma vanaisa majas. Ta oli kuuest lapsest teine. Tema isa Clarence Edmonds Hemingway oli arst ja kirglik kirikukoguduse liige. Ema Grace Hall Hemingway laulis kirikukooris.

Kui Hemingway oli kuuene, suri ta vanaisa ning pere kolis uude majja. See oli kaheksa magamistoaga kolmekorruseline maja, kus oli ka kabinet isa töö jaoks. Kodus valitses range kord, pühapäeviti oli keelatud igasugune lõbutsemine, selle asemel käidi kirikus. Sõnakuulmatust karistati karmilt.

Ernesti ema õpetas lastele muusikat ja loovust ning viis neid kontsertidele, kunstimuuseumitesse ja ooperisse. Ernesti isa õpetas lastele armastust looduse vastu. Talved veetis Hemingway Chicagos ja suved Beari järve ääres.

Juba noorelt tundis Hemingway huvi relvade ja jahipidamise vastu. 12. sünnipäevaks kingiti Hemingwayle esimene tulirelv. Täiskasvanuks saades tema jahihuvi säilis ning 1954. aastaks oli temast saanud professionaalne jahimees. Kohalik pargivaht tegi Hemingwayst oma elupiirkonna eest vastutava isiku, edutades ta ülempargivahiks. Eriti edukas oli ta kalapüügis.[3]

Hariduse omandas Hemingway Oak Parki ja River Foresti keskkoolis. Ta oli väga tugev inglise keeles, aga huvitus ka teistest õppeainetest. Ta õppis poksima. Hemingway kirjutas ka artikleid kooli nädalalehele. Hemingway keskkooli aastaraamatus oli tema kohta kirjutatud nõnda: "Ei leidu kedagi, kes oleks nutikam kui Ernie."

Pärast kooli lõpetamist ei läinud Hemingway kolledžisse, vaid soovis selle asemel kirjutada või sõjaväkke astuda. Isa aga ei lubanud tal sõjaväkke minna ja nii otsustas Hemingway hakata töötama reporterina ajalehes Kansas City Star. Tema töö oli kirjutada kõigest, mis toimus politseijaoskonnas, rongijaamas ja haiglas. (Õe Marcelline'i sõnul oli tema ülesanne kirjutada tulekahjudest, kaklustest, matustest ja kõigest muust kogenumatele reporteritele tähtsusetust.)

Hemingway tahtis väga esimesest maailmasõjast osa võtta, kuid vigase vasema silma tõttu oli armeesse võtmine ebatõenäoline. Sellegipoolest võttis Punane Rist ta kiirabi autojuhiks Itaalia rindele.

Niipea kui Hemingway Milanosse jõudis, plahvatas terve laskemoonatehas. Tema algatusel korjati surnukehad kokku ja kanti surnukambrisse.

8. juulil 1918 pärast südaööd, kuus päeva enne tema 19. sünnipäeva, tabas neid Austria suurtükiväe rünnak. Vigastatute seas oli ka Hemingway, kes pärast mitut operatsiooni oli võimeline karkudel liikuma alles kahe kuu pärast. Tema vigastatud jalal oli 227 armi. Hiljem ülendati Hemingway leitnandiks ja autasustati hõbemedaliga vapruse eest.

Hemingway armus Agnes von Kurowskysse, kes oli temast seitse aastat vanem meditsiiniõde. Kurowsky jättis ta varsti maha nende liiga suure vanusevahe tõttu. Agnes von Kurowskyst on inspireeritud Catherine Barkley tegelaskuju Hemingway teoses "Hüvasti, relvad".

1919. aasta jaanuaris saabus ta tagasi Ameerikasse ning tegi mitmele ajalehele reporteritööd.

1920. aasta sügisel tutvus Hemingway noore Hadley Richardsoniga, kellega hiljem abiellus. Lisaks tutvus ta kirjanik Sherwood Andersoniga, kes veenis teda minema Pariisi oma kirjanduslikke püüdlusi ellu viima.

1921. aasta sügisel sõitis Hemingway abikaasaga Pariisi, kus tutvus mõjuka seltskonnaga (nende seas olid ka Ezra Pound, Gertrude Stein ja Francis Scott Fitzgerald). Seda aega kajastab teos "Pidu sinus eneses". Pariisi-perioodil ilmusid Hemingway esimesed ilukirjandusteosed. Tuntuse tõi romaan "Ja päike tõuseb".

1927. aastal lahutas Hemingway Hadleyst ja abiellus Arkansase rikka maaomaniku tütre Pauline Pfeifferiga.

1928. aastal pöördus Hemingway kodumaale tagasi ja kolis Key Westi Florida osariigis. Sel ajal ta kirjutas, kalastas, pidas jahti Aafrikas, võttis osa härjavõitlustest Hispaanias, tarbis rohkelt alkoholi ja kannatas depressiooni all. Hiljem lõppes abielu Paulinega.

Hemingway oli abielus kokku neli korda.

Hemingway võttis osa Hispaania kodusõjast. Pärast selle lõppu asus ta elama Kuubasse Havanna lähedale. 1954. aastal oli ta nomineeritud Nobeli kirjandusauhinnale, mille ajendiks oli Kuuba olustiku põhjal kirjutatud jutustus "Vanamees ja meri".

Looming

[muuda | muuda lähteteksti]
Ernest Hemingway oma jahi pardal (1950)

Romaanid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "The Torrents of Spring" (1926)
  • "Ja päike tõuseb" (1926; "The Sun Also Rises")
  • "Hüvasti, relvad! / Jumalaga, relvad!" (1929; "A Farewell to Arms")
  • "Kellel on ja kellel pole" (1937; "To Have and Have Not")
  • "Kellele lüüakse hingekella" (1940; "For Whom the Bell Tolls")
  • "Üle jõe ja puude varju" (1950; "Across the River and Into the Trees")
  • "Vanamees ja meri" (1952; "The Old Man and the Sea")
  • "Noore mehe seiklused" (1962; "Adventures of a Young Man")
  • "Islands in the Stream" (1970)
  • "Eedeni aed" (pärast surma 1985; "The Garden of Eden")
  • "True at First Light" (kirjutatud 1953, ilmunud poja Patricku toimetatuna 1999)

Lühijutustused, novellid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "Three Stories and Ten Poems" (1923)
  • "Meie ajal" (1925; "In Our Time")
  • "Mehed ilma naisteta" (1927; "Men Without Women")
  • "Surm pärastlõunal" (1932; "Death in the Afternoon")
  • "The Snows of Kilimanjaro" (1936)
  • "Winner Take Nothing" (1933)
  • "Aafrika haljad künkad" (1935; "Green Hills of Africa")
  • "The Fifth Column and the First Forty-Nine Stories" (1938)
  • "The Essential Hemingway" (1947)
  • "The Hemingway Reader" (1953)
  • "Ohtlik suvi" (kirjutatud 1959–1960, ilmunud 1985; "The Dangerous Summer")
  • "Pidu sinus eneses" (1965; "A Moveable Feast")
  • "The Nick Adams Stories" (1972)
  • "Ernest Hemingway Selected Letters 1917–1961" (1981)
  • "The Complete Short Stories of Ernest Hemingway" (1987)
  • "Collected Stories" (1995)
  • "Under Kilimanjaro" (2005)

Eesti keeles ilmunud

[muuda | muuda lähteteksti]

Tunnustus

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Hemingway revealed as failed KGB spy
  2. ↑ Jensen, Andreas Ebbesen (4. august 2023). "Kirjanik Fjodor Dostojevski elas üle omaenda hukkamise". Imeline Ajalugu. Vaadatud 12. augustil 2023.
  3. ↑ "The Hemingway You Didn't Know: Papa's Adventures".

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Nobel

1901 Prudhomme • 1902 Mommsen • 1903 Bjørnson • 1904 F. Mistral, Echegaray • 1905 Sienkiewicz • 1906 Carducci • 1907 Kipling • 1908 Eucken • 1909 Lagerlöf • 1910 von Heyse • 1911 Maeterlinck • 1912 Hauptmann • 1913 Tagore • 1915 Rolland • 1916 von Heidenstam • 1917 Gjellerup, Pontoppidan • 1919 Spitteler • 1920 Hamsun • 1921 France • 1922 Benavente • 1923 Yeats • 1924 Reymont • 1925 Shaw • 1926 Deledda • 1927 Bergson • 1928 Undset • 1929 Mann • 1930 Lewis • 1931 Karlfeldt • 1932 Galsworthy • 1933 Bunin • 1934 Pirandello • 1936 O'Neill • 1937 du Gard • 1938 Buck • 1939 Sillanpää • 1944 Jensen • 1945 G. Mistral • 1946 Hesse • 1947 Gide • 1948 Eliot • 1949 Faulkner • 1950 Russell • 1951 Lagerkvist • 1952 Mauriac • 1953 Churchill • 1954 Hemingway • 1955 Laxness • 1956 Jiménez • 1957 Camus • 1958 Pasternak • 1959 Quasimodo • 1960 Perse • 1961 Andrić • 1962 Steinbeck • 1963 Seféris • 1964 Sartre • 1965  Šolohhov • 1966 Agnon, Sachs • 1967 Asturias • 1968 Kawabata • 1969 Beckett • 1970 Solženitsõn • 1971 Neruda • 1972 Böll • 1973 White • 1974 Johnson, Martinson • 1975 Montale • 1976 Bellow • 1977 Aleixandre • 1978 Singer • 1979 Elýtis • 1980 Miłosz • 1981 Canetti • 1982 García Márquez • 1983 Golding • 1984 Seifert • 1985 Simon • 1986 Soyinka • 1987 Brodski • 1988 Mahfuz • 1989 Cela • 1990 Paz • 1991 Gordimer • 1992 Walcott • 1993 Morrison • 1994 Ōe • 1995 Heaney • 1996 Szymborska • 1997 Fo • 1998 Saramago • 1999 Grass • 2000 Gao • 2001 Naipaul • 2002 Kertész • 2003 Coetzee • 2004 Jelinek • 2005 Pinter • 2006 Pamuk • 2007 Lessing • 2008 Le Clézio • 2009 Müller • 2010 Vargas Llosa • 2011 Tranströmer • 2012 Mo • 2013 Munro • 2014 Modiano • 2015 Aliaksijevič • 2016 Dylan • 2017 Ishiguro • 2018 Tokarczuk • 2019 Handke • 2020 Glück • 2021 Gurnah • 2022 Ernaux • 2023 Fosse • 2024 Han

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ernest_Hemingway&oldid=6702426"