Iraani ajalugu

See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2012) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Iraani ajalugu (ehk Pärsia ajalugu) on tihedalt seotud ümberkaudsete piirkondade ajalooga, alates Egiptusest ja Mesopotaamiast ning lõpetades Kesk-Aasia ja Indiaga. Kuna tänapäeva Iraani on suure osa vältel selle ajaloost nimetatud Pärsiaks, on Iraan ja Pärsia ajaloolises mõttes sünonüümid.

Iraani platoo edelaosas asunud Eelam kuulus varasest pronksiajast saati Vana-Lähis-Ida kultuuriareaali. Iraani suurriik sai alguse rauaajal, pärast iraani rahvaste sissetungi. Antiikajal järgnesid Meedia, Ahhemeniidide riik, Partia ja Sassaniidide riik.

Pärast Iraani tõusu suurriigiks^[1][2] vallutati seda sajandite jooksul korduvalt ning riigi territoorium muutus oluliselt. Iraani tungisid kreeklased, araablased, seldžuki türklased, mongolid ja teisedki rahvad. Siiski säilitas Iraan oma identiteedi eraldiseisva poliitilise ja kultuurilise piirkonnana.

Iraan on üks maailma vanemaid tsivilisatsioone, mille pidev areng on jätkunud tänapäevani. Esimesed asulad Iraanis rajati ligikaudu 4000 eKr.^[3] Meedlased ühendasid Iraani kui rahva ja impeeriumi 625 e.m.a.^[4][4] Ahhemeniidide riik (550–330 e.m.a) oli esimene Iraani suurriikidest, mis valitses laiu alasid Balkani poolsaarest Põhja-Aafrika ja Kesk-Aasiani. Neile järgnesid Seleukiidide riik, Partia ja Sassaniidide riik, mis valitsesid Iraanis ligi 1000 aastat.

Islami vallutus Pärsias (633–656) ja Sassaniidide riigi lõpp oli Iraani ajaloo murdepunkt. Pärsia islamiseerimine 8.–10. sajandil viis zoroastrismi languseni Pärsias. Varasemate Pärsia tsivilisatsioonide saavutused ei läinud siiski kaotsi, vaid hõlmati suuresti uude islami tsivilisatsiooni.

Pärast sajanditepikkust elu võõrvõimude ja lühiealiseks jäänud kohalike dünastiate all liitis Iraani 1501. aastal taas sõltumatuks riigiks Safaviidide dünastia, kes kehtestas riigiusuna ši-iitliku islami.^[5] See oli oluline muutus islami ajaloos.^[6] 1501–1979 oli Iraan monarhia, mida peaaegu katkematult valitsesid šahhid või imperaatorid. 1979. aastal toimunud Iraani revolutsioon kukutas monarhia ning tegi Iraanist 1. aprillil 1979 islamivabariigi.^[7][8]

 Pikemalt artiklis Iraani esiaeg

Vanimad arheoloogilised leiud Iraanis on leitud Kashafrudist ja Ganj Parist ning pärinevad vanemast kiviajast. Leidude seas on ka neandertallaste Moustier' kultuuri kivist tööriistu.^[9] Enamik neandertallaste kultuuri jäänuseid pärineb keskmisest kiviajast, peamiselt Zagrose piirkonnast ja vähemal määral Kesk-Iraani leiukohtadest nagu Shanidari, Kobehi, Kunji, Bisetuni, Tamtama, Warwasi ja Yafteh' koobas.^[10] Nooremat ja hilist kiviaega tuntakse eelkõige Zagrose piirkonna Kermanshah' ja Khoramabadi koobast ning mõne Alborzi mäestiku ja Kesk-Iraani leiukoha põhjal.

Teppe Sarabist Kermanshah' provintsis on leitud ka 9000 aasta vanuseid inimeste ja loomade kujukesi.^[9] Kaheksandal aastatuhandel hakkasid Iraanis kujunema põllumajanduslikud ühiskonnad nagu Susiana varaseim küla Chogha Bonut^[11][12], kas siis pärismaise arengu või välismõjude ajel.^[13] Umbkaudu samal ajal valmistati samuti Lääne-Iraani jäävas Ganj Dareh's savinõusid, inim- ja loomakujukesi.^[13] Iraani edelaosa kuulus Viljakasse Poolkuusse, kus kasvas enamik olulistest teraviljadest. Küladest nagu Susa (nüüdseks linn, mis eksisteerib alates 7000 e.m.a)^[14][15] ja asulaist nagu Chogha Mish, mis sai alguse 6800 e.m.a^[3][16], on Zagrose mägedes toimunud väljakaevamistel leitud 7000 aasta vanuseid veinikanne^[17] (nüüdseks on need Pennsylvania ülikoolis) ning 7000 aasta vanuste asulate varemeid nagu Sialk. Noorema kiviaja asulaist on Iraanis peamised Zayandeh Rudi jõe kultuur ja Ganj Dareh.

Kolmandal aastatuhandel eKr tekkis Eelami riik, mille pealinn oli Susa. Elami hävitasid 639 e.m.a assüürlased. 9. sajandil eKr elasid seal läänes meedlased ja lõunas iaanlased, kes olid indoeuroopa päritolu. Kyaxarese (625–585 e.m.a) ajal kujunes Meediast suurriik, toimus Assüüria hävitamine ja ühtlasi tungis ta Väike-Aasias Halyese jõeni. Pärslased, keda valitses ahhemeniidide dünastia, Susa lähistele. 550 eKr võitis Kyros II (valitses 559–529) Meedia kuningat ning vallutas Ekbatana ja 539 eKr Babüloni. Kambyses II (valitses 529–522) liitis Iraani riigiga ka Egiptuse ning võttis oma käsutusse Foiniikia laevastiku.^[18]

 Pikemalt artiklis Seleukiidide riik (312–63 e.m.a)

 Pikemalt artiklis Partia

Partia riik ja hilisem impeerium moodustus 3. sajandi eKr keskpaiku, kui Seleukiidide Süüria suurriik kaotas idapoolsed alad ja Kesk-Aasias moodustus hellenistlik Baktria riik ja Iraani aladel lõi lahku kohalikku päritolu Partia dünastia.

Partia impeeriumi eksistensi lõpetas Sassaniidide riik, mis hõlmas järgnevalt tänapäeva Iraagi, Iraani, Afganistani, Ida-Süüria, Kaukaasia maa-alad ning piirkondi Türgis ja Araabia poolsaarel.

 Pikemalt artiklis Sassaniidide riik (224–651)

Sassaniidide riiki valitses Sassaniidide suguvõsa aastatel 224–651. Riigi rajas ning dünastiale pani aluse Ardashir I. Sassaniidide riik hõlmas tänapäeva Iraagi, Iraani, Afganistani, Ida-Süüria, Kaukaasia maa-alad ning piirkondi Türgis ja Araabia poolsaarel.

Kaliif (632–634) Abū Bakri ajal alustati naabermaade vallutamisi, sooritati retki Sassaniidide Mesopotaamiasse ja Süüriasse. Kalifaadi tegelik rajaja oli ‘Umar (634–644), tema juhtimisel vallutati Khālid ibn al-Walīdi poolt Bütsantsilt Vahemere-äärsed kristlikud Damaskus (635) ja Süüria (636), Palestiina (638), Egiptus (639–641) ja Kürenaika ning Tripoli (643).

637. aastal purustati Kadisija lahingus Sassaniidide riik ja 642. aastal tungiti Taga-Kaukaasiasse. Esimese Umaijaadide dünastiast kaliifi ‘Uthmān ibn ‘Affān (644–656) ajal vallutasid araablased 651. aastaks lõplikult Pärsia.

 Pikemalt artiklis Kalifaat, Rashiduni kalifaat (632–661), Umaijaadide kalifaat (661–750)

 Pikemalt artiklis Abbassiidide kalifaat (750–1258)

Samaniidid olid tadžiki päritolu dünastia aastatel 819–999, kes valitsesid Abbassiidide kalifaadi nimel aastatel 875–999 Khorāsāni (Kirde-Iraan), Samarkandi, Buhhaara, Herāti, Mavarannahri ja Põhja-Iraani hõlmanud aladel.

 Pikemalt artiklis Samaniidid

Tahiriidid olid Kirde-Iraani (Horasani) emiiridünastia 821–873, kes olid tegelikult Bagdadist sõltumatud, nende ajal algas araablaste vallutuste tõttu purustatud Pärsia kultuuri taaselustumine.

 Pikemalt artiklis Tahiriidid

Safariidid olid Ida-Iraani alade valitsejad alates. 866. aastast, millele nad lisasid veel vallutatud alad Loode-Indias, Kābuli orus, Sindi, Tocharistani, Makrani (Baluchistan), Kermāni ja Fārsi; Tahiriidide alistamise ja Khorāsāni vallutamisega 873. aastal, saavutas Safariidide impeerium oma suurima ulatuse.

Sõda Abbassiidide Bagdadi kalifaadi vastu 876. aastal lõppes aga kaotusega Dayr al-ʿĀqūl lahingus. Sõda Samaniidide vastu Transoxania pärast lõppes aga kaotusega 900. aastal.

 Pikemalt artiklis Safariidid

Gaznaviidid oid 10. sajandil Afganistanis tekkinud valitsejate dünastia, mille rajas Samaniididest lahku löönud türgi väepealik Alptegin (962–963). Gaznaviidide riik oli suurim sultan Sabuktegini (977–997) ja Mahmud Gaznavi ajal, siis liidendati Horezm. Gaznaviidide võimule tegid 1186 lõpu Guriidid.

 Pikemalt artiklis Gaznaviidid

 Pikemalt artiklis Ilkhanaat (1258–1353), Mongolite riik, Tšagatai khaaniriik (1225–1370)

 Pikemalt artiklites Seldžukkide sultanaat ja Seldžukkide riik, Seldžukid

 Pikemalt artiklis Safaviidide riik

Safaviidide Iraani šahhidünastia (1502–1736), rajas šahh (1502–24) Ismail I, kes ühendas Iraani ja naaberalade väikeriigid tugeva keskvõimu alla. Safaviididest alates on šiiism olnud Iraani riigiusund. Safaviidide riigi pealinn oli algul Tabrīz, seejärel Qazvīn ja aastast 1598 Eşfahān.

Ismail võitis 1500. aastal Şirvani šahhi väge ja hõivas Bakuu, haaras 1501. aastal võimu ka Lõuna-Aserbaidžaani aladel (kuulutas Tabrīzi pealinnaks), järgmisel aastal võitis Ida-Anatooliat, Iraaki, Armeeniat, Aserbaidžaani ja Lääne-Iraani hõlmava türkmeenide oguuside dünastia Ak Kojunlu riigi väge ja kuulutas end Iraani šahhiks. Aastatel 1503–1510 taasühendas ta kogu Iraani, Aserbaidžaani ja Lõuna-Dagestani, liidendas Armeenia ja Iraagi, hõivas Bagdadi ning usbekkidega sõdides osa Kesk-Aasiat (Horasani). Ismaili katse tungida Osmanite riiki, lõppes 1514. aastal lüüasaamisega Çaldırani lahingus Türgi sultani (1512–1520) Selim I vastu.

Safaviidide riik saavutas suurima ulatuse ja võimsuse ‘Abbās I Suure ajal (1587–1629), kes reformis relvajõud ning pidas sõdu Osmanite riigi ja Šeibaniidide usbeki riigiga. Safaviidide dünastia valitsetud Iraanil tekkisid tihedad sidemed nii Euroopa (nt Adam Oleariuse saatkonna reis) kui ka Ida riikidega, poliitikas hakkasid suuremat osa mängima pärslased.

Tema järglaste ajal hakkas keskvõim nõrgenema, toimusid rahvaülestõusud, 1722. aastal hõivasid suure osa maast afgaanid, 1722–1732 loovutas Iraan Kaspia mere äärseid alasid Venemaa keisririigile. 18. sajandi algul Osmanid ja Venemaa keisririik jagasid suure osa Pärsia valdustest 1724. aasta Konstantinoopoli rahuleppega. Vene-Pärsia sõja (1722–1723) ajal okupeeris Venemaa keisririik Bakuu ja Bakuu khaaniriigi, mis oli seni kuulunud Safaviidide riigi alla, kuid nõustusid 1735. aastal Bakuust loobuma.

Iraani šahh (1736–1747) Nadir oli 1726 väepea­likuna šahh (1722–1732) Tahmasp II teenistuses. Nadir tõr­jus 1729. aastal Iraanist sinna tunginud afgaanid, taastas Osmanite riigiga peetud sõjas (1730–1736) Iraani võimu Mesopotaamias, Armeenias, Gruusias, Aserbaidžaanis ja Dagestanis.

Nadir kõrvaldas 1732. aastal võimult Tahmasp II ja hakkas valitsema tema poja ‘Abbās III regendina. 1736. aastal valisid hõimupealikud uueks valitsejaks Nadir-šahhi (1688–1747). Järgnevalt vallutas Nadir-šahh 1737–1738 Af­ganistani ja 1738–1739 Loode-India, rüüstas 1739 Delhi, hõivas 1740 Buhhaara ja Hiiva. Nadir-šahhi suurriik lagunes pärast tema tapmist.

 Pikemalt artiklis Kadžaarid

Kadžaaride dünastia valitses Pärsias šahhidünastiana, aastatel 1781–1925. Kadžaarid pärinesid Iraani turkmeenidest, kes elasid Ganjas, praeguse Aserbaidžaani alal. Dünastia rajasid Agha Mohammad-khaan ja Fath Ali-šahh. Agha Mohammad-khaan kukutas viimase Zandi dünastia esindaja 1796, kuid ta ise mõrvati järgmisel aastal. Kadžaaride võimu ajal tugevnes feodaalide positsioon. 1779. aastal vallutas Agha Muhammed Põhja-Pärsia. Tema järglaseks sai vennapoeg Fath Ali-šahh. 1786. aastal tegid Kadžaarid Teheranist riigi pealinna.

Aastatel 1804–1813 peetud Vene-Pärsia sõja tulemusel vallutas Venemaa keisririik Kaspia mere ääres asunud ja Pärsiale kuulunud Dagestani, Gruusia Kharthli, Kahhethi, Samegrelo, Imerethi, Guria piirkonnad Gruusias ja Abhaasia. Venemaa sai oma valdusse ka osa tänapäeva Aserbaidžaani territooriumi ja Bakuu, Karabahhi, Gəncə, Shirvan, Derbent ja Quba khaaniriigid. Venemaa valdusse läksid sõja tulemusel ka osa Talõši khaaniriigist. 1826–1828 Vene–Pärsia sõja lõpetanud Turkmeenia lepingu alusel 1828. aastal liitis Venemaa keisririik Armeenia Jerevani ja Nahhitševani khaaniriigid.

 Pikemalt artiklis Vene-Pärsia sõda (1804–1813), Vene-Pärsia sõda (1826–1828), Vene-Pärsia sõjad

Peetud sõjad nõrgendasid riiki ning Kadžaaride Pärsia jäi suuremasse sõltuvusse Euroopa suurriikidest. Toimusid ka mitmed feodalismi vastased ülestõusud, neist suurim oli 1905 Iraani konstitutsiooniline revolutsioon. Iraani 1908. aasta revolutsiooni tagajärjel asendati Iraani senine šahhi ainuvõim konstitutsioonilise monarhiaga. Kadžaarid tõukas troonilt 1925 Pärsia kasakabrigaadi ohvitser, tulevane šahh Reẕā Pahlavī.

 Pikemalt artiklis Pahlaviidide dünastia, Reẕā Pahlavī, Moḩammad Reẕā Pahlavī, Iraani Keisririik

Reẕā Pahlavī valitsusajal 1935. aastast hakati Iraani kohta Reẕā Pahlavī nõudmisel Euroopas kasutama kreekapärase nimetuse Pärsia asemel, riigi nimetusena Iraan.

 Pikemalt artiklis Iraan Teises maailmasõjas, Valge revolutsioon, SAVAK, Iraani kalendrireform, Pärsia ajaarvamine

1979. aastal toimunud Iraani revolutsioon kukutas monarhia ning tegi Iraanist 1. aprillil 1979 islamivabariigi. Revolutsioon, muutis Iraani konstitutsioonilise monarhia kus valitses šahh Mohammad Reza Pahlavi, islami vabariigiks, mida juhtis ajatolla Rūḩollāh Khomeynī.

 Pikemalt artiklis Iraani revolutsioon, Iraagi-Iraani sõda

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Iraani ajalugu

• Aasia ajalugu
• Iraani poliitika
• Iraani valitsejate loend
• Iraani riigipeade loend
• Lähis-Ida ajalugu

• Nasr, Hossein (1972). Sufi Essays. Suny press. ISBN 978-0-87395-389-4.
• Abrahamian, Ervand (2008). A History of Modern Iran. Cambridge University Press. ISBN 0521821398.
• Cambridge University Press (1968–1991). Cambridge History of Iran. (8 vols.). Cambridge: Cambridge University Press. ISBN 0521451485.
• Daniel, Elton L. (2000). The History of Iran. Westport, Connecticut: Greenwood. ISBN 0313361002.
• Del Guidice, Marguerite (2008). "Persia – Ancient soul of Iran". National Geographic Magazine. {{cite journal}}: eiran tundmatut parameetrit |month= (juhend); tundmatu tühi parameeter: |day= (juhend)
• Olmstead, Albert T. E. (1948). The History of the Persian Empire: Achaemenid Period. Chicago: University of Chicago Press.
• Van Gorde, A. Christian. Christianity in Persia and the Status of Non-Muslims in Iran (Lexington Books; 2010) 329 pages. Traces the role of Persians in Persia and later Iran since ancient times, with additional discussion of other non-Muslim groups.
• Benjamin Walker, Persian Pageant: A Cultural History of Iran, Arya Press, Calcutta, 1950.

• Pärsia ajalugu
• Pärsia teatmeteoses "Ancient History Encyclopedia"
• Iraan "Encyclopædia Iranicas"
• "Iran" "Encyclopædia Britannicas", Janet Afary
• "Ancient Iran" "Encyclopædia Britannicas", Adrian David Hugh Bivar ja Mark J. Dresden
• Iraani ajalugu
• Iran chamber
• "A reference about Iran" – Veebileht Iraani ajaloost, kultuurist ja loodusest linnade ja provintside kaupa
• WWW-VL History Index: Iran
• Pärsia ajalugu
• Zoroastrismi ajalugu