Hiina ajalugu

Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. (Miks see märkus siin on?) (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2011) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

HIINA AJALUGU
VANAAEG
3 monarhi ja 5 keisrit
Xia dünastia 2070–1600 eKr
Shangi dünastia 1600–1046 eKr
Zhou dünastia 1122–256 eKr
Lääne-Zhou
Ida-Zhou
Kevadete-sügisete ajastu
Sõdivate riikide ajastu
KEISRIRIIGI AEG
Qini dünastia 221 eKr–206 eKr
Hani dünastia 206 eKr–220 pKr
Lääne-Hani
Xini dünastia
Ida-Hani
Kolm kuningriiki 220–280
Wei, Shu & Wu
Jini dünastia 265–420
Lääne-Jin
Ida-Jin	16 kuningriiki 304–439
Lõuna- ja põhjadünastiad 420–589
Sui dünastia 581–619
Tangi dünastia 618–907
5 dünastiat & 10 kuningriiki 907–960	Liao dünastia 907–1125
Songi dünastia 960–1279
Põhja-Song		Lääne-Xia
Lõuna-Song	Jin
Yuani dünastia 1271–1368
Mingi dünastia 1368–1644
Qingi dünastia 1644–1911
UUSAEG
Hiina Vabariik 1912–1949	Hiina keisririik 1915–1916
Hiina Rahvavabariik 1949–	Hiina Vabariik (Taiwanil)
Hiina ajalugu Hiina dünastiad Hiina sõjaajalugu Hiina kunsti ajalugu Hiina tehnika ja teaduse ajalugu Hiina hariduse ajalugu
See kast: vaata redigeeri

Hiina on üks vanemaid tsivilisatsioone ja kõrgkultuure. Selle kandjateks ja domineerivaks rahvaks kujunesid ajaloo jooksul hiinlased.

Hiina tsivilisatsioon tekkis mitmes piirkondlikus keskuses Huanghe jõe ja Jangtse jõe orus neoliitikumis. Hiina kirjalik ajalugu algas Shangi dünastiaga (u 1700 – u 1046 eKr).^[1] Shangi dünastia ajast pärinevate vanas hieroglüüfkirjas ennustusluude vanimaks vanuseks on radiosüsiniku meetodil dateeritud 1500 eKr.^[2] Hiina kultuuri, hiina kirjandus ja hiina filosoofia alused arenesid välja Zhou dünastia (1045–256 eKr) ajal. Järjepidev kirjalik dateerimine algas Zhou dünastia ajal 841 eKr.

Mütoloogias läheb hiina tsivilisatsioon tagasi kolme monarhini – kultuuriloojate Fu Xi, Shennongi ja Huangdini, kellele eelnes 16 maist keisrit ja rida taevasi keisreid. Need inimesed elasid pärimuse järgi 5000–6000 aastat tagasi. Nende olemasolu kohta ei ole ajaloolisi tõendeid.

Vaata ka: Hiina ajaloo kronoloogia.

 Pikemalt artiklis Hiina esiaeg

Hiina ala on olnud asustatud tuhandeid aastaid. On leitud jäänuseid inimlastest, kes olid inimese kaugeimad eelkäijad.

Vanimad tõendid inimesesest on 2,1 miljoni aasta vanused kivist tööriistad, mis avastati Shangcheni leiukohast Shaanxi provintsi Lantiani maakonnast, mida aga kivististe puudumise tõttu ei ole saadud omistada ühelegi konkreetsele hominiinide liigile^[3]. Shangcheni leiud on dateeringute järgi tunduvalt vanemad kui kõige varasemad (1,9 miljonit aastat tagasi) Homo erectus '​e või Homo ergaster '​i leiud Aafrikas.

Xiaochangliangi leiukohast leitud Homo erectus’e valmistatud kivist tööriistade vanuseks on hinnatud 1,36 miljonit aastat.^[4]

Xihoudu leiukohas on leitud vanimad tõendid tule kasutuse kohta 1,27 miljonit aastat tagasi.^[5]

Paleoliitikumi leiud tõendavad, et hominiinide liik Homo erectus elas tänapäeva Hiina alal vähemalt 500 000 kuni 600 000 aastat tagasi. Seda tõendavad Yunnani provintsist leitud Yuanmou inimese kaks koljut ja kivist tööriistu. Need on dateeritud ajavahemikku 500 000 kuni 1,7 miljonit aastat; see suur ebatäpsus tuleb sellest, et kivististe täpne asend ei olnud dateerimise ajal enam teada.

Viljakaim leiukoht Zhoukoudiani "draakoniluukünkas" Pekingi lähedal tõendab, et seal elasid umbes 400 000 aastat tagasi Pekingi inimesed; ka need arvatakse liiki Homo erectus. See on üks tähtsamaid Homo erectus'e leide (1923–1927).

Kivistise Tianyuan 1 põhjal saab öelda, et anatoomiliselt tänapäevane inimene on elanud Hiinas vähemalt 40 000 aastat.

Nüüdisinimese (Homo sapiens) toodud tulekasutusega seotud kultuur võis levida Hiinas 72–44 tuhat aastat tagasi. Selle jälgi on leitud Altaist Kara Bomist (72 tuhat aastat tagasi). Hiina aladelt on selle varajasemad jälgi leitud Sise-Mongooliast (40,7 tuhat aastat tagasi).

Põhja-Hiinas Shuidonggonini leiupaiga paleoliitiline kultuur pärineb ajast 29,5–23,8 tuhat aastat tagasi.^[6][7]

Umbes 22 tuhande aasta eest on jälgi Xiachuanini kultuurist Shanxi provintsis (mikroliidid).

Kolm Liyuzui koopast (Liuzhou, Guangxi provints) leitud potikildu on dateeritud 18,5 ja 21 tuhande aasta vanuseks.^[8]

Pärast Weichseli jäätumist merepind tõusis, nii et rannajoon nihkus sisemaale. Tänapäeva Pekingi piirkond oli sel ajal merepõhjas, praegused rannikutasandikud koosnesid suurtest soodest.^[9]

 Pikemalt artiklis Vana-Hiina

Mütoloogilisel Xia dünastia eelsel perioodil olevat Hiinat valitsenud kolm monarhi ja viis keisrit^[10]. Nendega, enam mütoloogiliste valitsejate ja kultuuriloojatega, seotud ajavahemikuks oli umbes 3500 eKr kuni 2000 eKr^[11]. Esimesele neist, Fu Xile, omistatakse ka hiina hieroglüüfkirja ja guade loomine.

Xia dünastia (hiina 夏朝, Xiàcháo) oli Hiina esimene ajalooliselt dokumenteeritud dünastia. Valitses umbes aastatel 2070–1600 eKr.

Xia dünastia rajas mütoloogiline keiser Yu Suur.

Shangi dünastia (商朝) oli Vana-Hiina teine dünastia. Selleaegset Hiina riiki nimetatakse Shangi riigiks. Shangi dünastia valitses Hiinas 16. sajandist eKr kuni umbes 11. sajandini eKr. Shangi dünastia on esimene Hiina dünastia, mille ajast on säilinud kirjalikke mälestisi.^[1] Sellest ajajärgust on leitud kokku üle 150 000 ennustusluu. Vanemate sellest ajast pärinevate vanas hieroglüüfkirjas olevate ennustusluude vanuseks on dateeritud 1500 eKr.^[2] Eriti hästi tuntakse hilisemat Yini (殷) ajastut. Kokku on teada 30 kuninga nimed 17 põlvkonnast. Kõiki neid nimesid on kohatud Yinxu oraakliluudel, mistõttu enamik ajaloolasi usub, et need kuningad on tõesti olemas olnud.

14. sajandi algul rajas Shangide kuningas Pangeng Huani jõe äärde oma Yini nimelise pealinna, mis asus 2 km põhja pool praegusest Anyangi linnast. Tegemist oli esimese püsiva pealinnaga Hiina ajaloos. Selles valitsenud Shangi dünastia kuningaid on nimetatud Yini dünastiaks.

 Pikemalt artiklis Zhou

Sõdivate riikide ajastu ehk võitlevate riikide aeg (lihtsustatud kirjas 战国时代 (Zhànguó Shídài) oli periood aastast 475 eKr kuni aastani 221 eKr. Songi dünastia aegne ajalooraamat Zizhi Tongjian paigutab ajastu alguse aastasse 403 eKr. Tegemist oli segase ajaga, kui Ida-Zhou dünastia kuningas oli täielikult autoriteedi kaotanud ja kohalikud vürstid hakkasid end kuningateks nimetama. Ida-Zhou dünastia alguses olnud 150 vasallriigist oli ajajärgu alguseks saanud umbes 16 niisugust vürstiriiki. Peale selle olid tolleaegses poliitikas oma osa mänginud rändrahvad põhjas ja hõimud läänes. Perioodi keskpaiku jäi alles seitse tugevamat vürstiriiki, millest igaüks püüdis vallutada kogu maad. Lõpuks jäi selles võitluseks võitjaks Qini riik, mis hävitas ja liitis endaga ülejäänud kuus. Sellega algas Hiinas keisridünastiate ajastu.

Jätkusid eelmisel ajastul alanud suured muutused. Hüljati vanu traditsioone ja kerkis esile uusi ideid. Riikidevaheline konkurents parema tehnoloogia, halduse ja ideede pärast koos raua ja rauast tööriistade levikuga tõid uue külluse ning kaubanduse ja linnastumise seninähtamatu arengutaseme. Paljud tänapäeva Hiina linnad tekkisid tol ajal. Koos sellega puhkes õitsele täiesti uus kultuur, milles arenesid välja omanäoline filosoofia, kirjandus ja teadus.

 Pikemalt artiklis Qini dünastia, Qini riik

Qini dünastia valitses aastail 221–206 eKr ja selle rajas 221 eKr Qini riigi valitseja Ying Zheng (Yíng Zhèng), kes kuulutas end keisriks Qin Shi Huangdi nime all. Enne teda oli keisritiitel Hiinas kasutusel vaid jumalate ja mütoloogiliste muinaskeisrite kohta. Valitsemises lähtus Shi Huangdi legistlikust ideoloogiast. Pealinnaks oli Xianyang (kaasaegse Xi'ani lähistel). Shi Huangdi on tuntud ka konfutsionistlike raamatute põletamise ja õpetlaste matmise poolest. Dünastia ajal alustati Hiina Suure müüri ehitamist. Suurt Hiina müüri ehitati alates 3. sajandist eKr kuni 17. sajandi alguseni eesmärgiga kaitsta valitsevaid dünastiaid võõrvõimude (mongolid, türklased jt) sissetungi eest. Mitmeid müürilõike ehitati alates 3. sajandist eKr, kuid Suur Hiina müür sai alguse ajavahemikus 220–200 eKr, kui esimene Hiina keiser Qin Shi Huangdi lasi üksikud müürilõigud omavahel ühendada. Müüri kogupikkuseks loetakse pärast 2009. aasta arheoloogilisi avastusi 8851,8 km (peamüüri pikkus 2400 km) ja praegu ulatub müür mererannikult Pekingist idas kuni Gobi kõrbeni Gansu provintsis keset Hiinat.

Oluliseks oli pärast eelnenud killustust ja sõdasid keskse valitsemise sisseseadmine, seadustike ühitamine, ühtsete mõõtude sisseviimine ning kirja ühtlustamine ja arendamine. Elujõulise kauplemise edendamiseks kogu impeeriumi ulatuses tuli isegi vankrite telgede pikkused ühtlustada.^[12]

Pärast esimese keisri Shi Huangdi surma 210. aastal eKr puhkes kodusõda. Keisri järglane Er Shi valitses vaid kolm aastat, kuni Qini keisririik kokku varises. Qini keisririiki peetakse esimeseks varatotalitaarseks riigiks.^[13]

Shi Huangdi surma järel lagunes Qini keisririik 18 kuningriigiks. Järgnenud sõdaderohket aega Hani dünastia alguseni nimetatakse Chu ja Hani vastasseisuks (楚汉战争, chǔhànzhànzhēngэн). Sellel ajal oli ülekaalus Chu (楚) dünastia 209 – 202 eKr) võim.

 Pikemalt artiklis Hani dünastia

 Pikemalt artiklis Kolme riigi ajastu, Killustatuse ajastu (265–618)

 Pikemalt artiklis Sui dünastia

 Pikemalt artiklis Tangi dünastia

 Pikemalt artiklis Viie dünastia ajastu

Viie dünastia ja kümne kuningriigi ajastul vahetusid Põhja-Hiinas kiiresti viis dünastiat ja loodi enam kui tosin sõltumatut riiki, enamik neist Lõuna-Hiinas. Traditsiooniliselt loetletakse neist siiski vaid kümme, millest tuleneb ajastu nimi.

Song dünastia oli Hiina keisririigi valitsev dünastia 960–1279. Songi dünastia tuli võimule pärast Viie dünastia ja Kümne Kuningriigi ajastut. Songi valitsus oli maailmas ajaloos esimene, mis andis välja paberraha, samuti esimene Hiina valitsus, mis rajas püsiva laevastiku. Sellal võeti esmakordselt kasutusele püssirohi ning hakati määrama põhja-lõuna suunda kompassi abil.

 Pikemalt artiklis Songi dünastia

Songi dünastia valitsusaeg jaguneb kaheks: Põhja-Songi ja Lõuna-Songi ajaks. Põhja-Songi, 960–1127 pealinn oli Bianjing (tänapäeval Kaifeng) Põhja-Hiinas ning dünastia võimu alla jäi suurem osa Sise-Hiinast.

Keiser Song Taizu, kes valitses 960–976, ühendas Hiina, vallutades oma valitsusajal teisi maid, millega lõppes viie dünastia ja kümne kuningriigi murrang. Song Taizu rajas Kaifengi keisririiki valitseva tugeva keskvalitsuse ja ta tagas püsiva haldusvalitsemise, edendades riigi bürokraatide eksamisüsteemi teel väeteenistusse kutsumist ning edendas projekte, mis tagasid tõhusa sideühenduse üle kogu keisririigi. Kartograafid koostasid iga provintsi ja linna kohta detailseid kaarte, mis koguti suurde atlasesse. Keiser Taizu edutas ka murrangulisi teaduslikke ja tehnoloogilisi uuendusi. Songi õukond säilitas diplomaatilised suhted Chola riigiga, Egiptuse fatimiididega, Srivijaya riigiga, Karakhaniidide riigiga Kesk-Aasias ja teiste kaubanduslike partnerriikidega. Hiina lähimatel naaberriikidel oli suurim mõju riigi sise- ja välispoliitikas.

Alates riigi tekkest Taizu võimu all vaheldas Songi dünastia sõjapidamist ja diplomaatiat loodes Liao dünastia etniliste kitanitega ja kirdes Xiaxia tanguutidega. Songi dünastia kasutas Liao dünastia mahasurumiseks ja kitanite kontrolli alla kuulunud territooriumi kuueteistkümne prefektuuri, mida peeti traditsiooniliselt Tegeliku Hiina osaks tagasi vallutamiseks sõjalist jõudu. Siiski andsid Liao väed Songi vägedele tagasilöögi. Liao dünastia väed korraldasid iga-aastasi sõjaretki Põhja-Songi territooriumile kuni 1005. aastani, mil sõlmiti Shanyuani leping, mis lõpetas need kokkupõrked põhjapiiril. Song oli sunnitud maksma kitanitele andamit, kuigi selline andami maksmine tegi Songi majandusele kahju alates ajast, mil kitanid olid suuresti sõltuvad Songist imporditavatest suurtest kogustest kaupadest. Veelgi olulisem oli Liao tunnustamine diplomaatiliselt võrdsetena Songi riigi poolt.

Songi dünastia võitis 11. sajandi alguses Xiaxia tanguutide üle mitu sõjalist lahingut, mis kulmineerus kindrali ja riigimehe Shen Kuo juhitud sõjaretkega. Sõjaretk lõpuks siiski luhtus ja Xiaxialt saadud territoorium kaotati.

Sõda Vietnami Lý dünastia vastu aastatel 1075–1077 algas samuti piirivaidluste üle, ja Songil katkesid kaubandussuhted Đại Việti riigiga. Pärast Lý vägedele suurte kaotuste tekitamist rünnakul Guangxile, tungis Songi väejuht Guo Kui Thăng Longi (tänapäeva Hanoi). Mõlema poole suured kaotused ajendasid Lý väejuhti Thường Kiệti rahu tegema ja mõlemad pooled loobuksid sõjast; Songi ja Lý valduses olnud vallutatud territooriumid vahetati 1082. aastal vastastikku koos sõjavangidega.

Lõuna-Songi, 1127–1279 ajastuks kaotas Songi dünastia Põhja-Hiina Jini dünastiale (1115–1234). Songi õukond taandus Jangtse jõest lõunasse ning viis pealinna Lin'ani (tänapäeval Hangzhou). Ehkki Songi dünastia oli kaotanud kontrolli Hiina tsivilisatsiooni sünnikoha üle Kollase jõe ääres, ei varisenud Songi majandus kokku, kuna Lõuna-Songi riiki kuulus 60 protsenti Hiina rahvastikust ja enamus viljakamast põllumaast.^[14] Lõuna-Songi dünastia tugevdas oluliselt oma laevastikku, et kaitsta oma maismaavaldusi ja merepiiri ning korraldada mereretki.

Songi valitsus toetas ulatuslikku laevaehitust ja sadamate parandamise plaane ning tuletornide ja meresadamatesse kaubaladude ehitust, selleks, et toetada merekaubandust välismaal ja tähtsaid rahvusvahelisi sadamaid, näiteks Quanzhou, Guangzhou ja Xiamen, mis olid jätkusuutlikud Hiina kaubanduse säilitamisel. Suure hulga sõitvate laevade toetamine ja kaitsmine merendus huvidel Ida-Hiina mere, Kollase mere, Kagu-Aasia, India ookeanis ja Punasel merel oli vajalik riikliku alalise laevastiku loomiseks.

1132. aastal rajas Songi dünastia Hiina esimese püsiva laevastiku, mille keskus asus Dinghais. Jangtse jõe 1161. aastal Tangdao ja Caishi lahingutes töötas Songi laevastik välja kiire tiiburlaeva, mis oli relvastatud pardal olevate katapultidega, mis viskasid püssirohupomme. Songi väed olid mõlemas lahingus võidukad tänu pommide purustavale jõule ja tiiburlaevade kiirele rünnakule. Kuigi Songi dünastia oli suuteline Jini riiki tagasi hoidma, tugevnes uus vaenlane steppide, kõrbete, tasandike taga Jini dünastiast põhjas. Nendeks olid mongolid.

Song oli alguses mongolite liitlane. Aastal 1230 juhtis Ugedei isiklikult kampaaniat hiinlaste Jini dünastia vastu. Mongoli väejuht Subutai vallutas aastal 1232 Jini dünastia pealinna Kaifengi. Ugedei pojad Kotšu ja Koten, koos kindral Chaganiga tungisid aastal 1234 Lõuna-Hiinasse. Koos Songi dünastia abiga hävitasid mongolid Jini dünastia ja Xiaxia aastal 1234. Songi ja mongolite liit purunes, kui Song vallutas Jini dünastia lagunemisel tagasi endised keiserlikud pealinnad Kaifengi, Luoyangi ja Chang'ani.

Lõuna-Hiinas vallutasid mongolid Songi dünastia käest Siyang-yangi, Jangtse jõe ja Sichuani, kuid ei suutnud neid piirkondi enda käes hoida. Songid vallutasid Siyang-yangi tagasi aastal 1239. Mongolite väejuht Möngke-khaan juhtis 1259. aastal Songi vastu sõjaretke, kuid ta hukkus sama aasta 11. juulil Diaoyu lahingus Chongqingis.

Liao dünastia valitses keisririiki Ida-Aasias, sh valitses aastatel 907–1125 Mongooliat, Mandžuuriat, osa Kaug-Ida, Korea põhjaosa ja Hiina põhjaosa. Dünastia sai nime Lõuna-Mandžuuria jõe Liao järgi. Dünastia asutas Tangi dünastia lagunemisel kitani suurkhaan Abaoji (872‒926), hilisem keiser Taizu. Peaaegu kohe pärast selle asutamist algas Liao dünastia territoriaalne laienemine. Abaoji juhtis edukat vallutuskäiku Bohai riigi vastu. Järgnevalt allutasid nad Mandžuuria tšurtšenid ja Goryeo ehk Koryo dünastia valitsetud (935–1392) Korea. Liao dünastia Kitanite riigi territooriumil asusid ka Shangjin ja Nanjing. Liao dünastia hävitasid 1125. aastal tšurtšenite Jini dünastia.

Liao riigi enda allutanud hõim, tšurtšenid, tõstsid Liao vastu mässu ja moodustasid oma riigi. Songi keiser Song Huizong moodustas tšurtšenitega liidu ning nende ühine sõjaline kampaaniaga kukutati ja 1125. aastaks olid nad Liao dünastia riigi täielikult vallutanud.

Kitanite armee jäänused taandusid Kesk-Aasia lääneossa, kus moodustasid uue Kara-Kitai ehk Xi Liao riigi, mille 13. sajandil vallutasid mongolid.

 Pikemalt artiklis Liao dünastia

 Pikemalt artiklis Jini dünastia (1115–1234)

Põhja-Hiinat valitses aastatel 1115–1234 Jini dünastia või Tšurtšenite dünastia. Jini dünastia rajas varajane Wanyani klann.

Songi armee sõjalisest nõrkusest tingituna murdsid tšurtšenid liidust Songiga lahti, millele järgnes tšurtšenite sissetung Songi territooriumile 1125. aastal ja teine 1127. aastal; sissetungi hilisemas pooles ei vallutanud tšurtšenid mitte ainult Songi pealinna Kaifengi, vaid vangistasid ka erus oleva keisri Huizongi, tema järeltulija Qinzong ja suur osa keiserlikust õukonnast. 1127. aastal vallutasid nad Jini-Songi sõdade ajal Põhja-Songi ja said enda kontrolli alla suurema osa Kirde-Hiinast, Nende rivaaliks oli Liao dünastia, kes valitses mitmeid sajandeid Põhja-Hiinas, sh Mandžuurias ja osa Mongoolias. Jini dünastia hävitasid Tšingis-khaani kolmanda poja Ugedei juhtimisel mongolid.

Tšingis-khaani juhitud mongolid tungisid Jini dünastia territooriumile 1205. aastal, 1209. aastal toimusid piiraladel suured rünnakud ja 1211. aastal kutsuti kokku tohutu mongoli armee Jini vallutamiseks. Jini dünastia oli vasallina sunnitud mongolitele alluma ja neile andamit maksma; kui Jin kolis pealinna ootamatult varasemast pealinnast Pekingist Kaifengi, nägid mongolid selles mässu.

Aastal 1230 juhtis Ugedei isiklikult kampaaniat hiinlaste vastu. Mongoli väejuht Subutai vallutas aastal 1232 Jini dünastia pealinna Kaifengi. Ugedei pojad Kotšu ja Koten, koos kindral Chaganiga tungisid aastal 1234 Lõuna-Hiinasse. Koos Songi dünastia abiga hävitasid mongolid Jini dünastia ja Xiaxia aastal 1234.

 Pikemalt artiklis Xixia, ehk Tanguudide riik ehk Lääne Xia

 Pikemalt artiklis Hiina vallutamine mongolite poolt

Mongolite riik sai alguse Kesk-Aasias, kui ühinesid mongoli ja turgi hõimud. Tšingis-khaani juhtimise all laienes riik läänes Lähis-Itta, Venemaale ja Euroopasse; lõunas Hiinasse ja Indiasse ning idas kuni Korea poolsaareni ja Kagu-Aasiasse. Kui Tšingis-khaan suri aastal 1227, oli ta määranud oma pärijaks kolmanda poja, karismaatilise Ugedei. Mongolid taastasid võimu Mandžuuria üle, purustades Hiina läänepiiril tanguudide Xixia^[15] riigi. Aastal 1230 juhtis Ugedei isiklikult kampaaniat Hiina Jini dünastia vastu. Mongoli väejuht Subutai vallutas aastal 1232 Jini dünastia pealinna Kaifengi. Ugedei pojad Kotšu ja Koten, koos kindral Chaganiga tungisid aastal 1234 Lõuna-Hiinasse. Koos Songi dünastia abiga hävitasid mongolid Jini dünastia aastal 1234.

1235. aastal toimunud kurultail määratleti neli sõjakäiku: kaks Kaug-Idas, Koreasse ja Lõuna-Songi riigi vastu Lõuna-Hiinasse; üks Lähis-itta, Pärsia, Süüria, Kaukaasiasse ja Rumi Seldžukkide sultanaadi vastu Väike-Aasias ning üks läände – Euroopasse. Mongolid üritasid ka mitmel korral Korea poolsaart vallutada, kuid edu ei saavutatud. Korjo ehk Korea kuningas Gojong alistus halvima ärahoidmiseks, kuid hakkas hiljem mässama ja tappis mongolite darugachi'd (ülevaatajad) ning liigutas riigi pealinna Kaesongist Ganghwa saarele.

Lõuna-Hiinas vallutasid mongolid Songi dünastia käest Siyang-yangi, Jangtse jõe ja Sichuani, kuid ei suutnud neid piirkondi enda käes hoida. Songid vallutasid Siyang-yangi tagasi aastal 1239. Pärast Ugedei poja Kocho äkilist surma Hiinas tõmbusid mongolid Lõuna-Hiinast tagasi, kuid Kotšu vend prints Koten tungis siiski Tiibetisse kohe pärast taandumist.

1260. aastal Suurhordi kagaaniks või suurkhaaniks ehk ametlikult kõigi mongoli riikide ülemvalitsejaks saanud Tšingis-khaani pojapoeg Hubilai võttis ta endale 1271. aastal Hiina keisri tiitli ning rajas nõnda Yuani dünastia, 1279. aastaks vallutas ta Hiina täielikult.

 Pikemalt artiklis Mongolite riik#Ugedei vallutused, Yuani dünastia

 Pikemalt artiklis Mingi dünastia

1636. aastal rajasid mandžud Qingi dünastia ja 1644. aastal vallutasid mandžud Pekingi ja suurema osa Hiinast. Qingi dünastia jäi võimule kuni 1911. aastani.

 Pikemalt artiklis Qingi dünastia, Mandžud

 Pikemalt artiklis Esimene oopiumisõda (1839–1842), Nanjingi leping, Hongkong, Teine oopiumisõda (1856–1860).

 Pikemalt artiklis Hiina-Prantsuse sõda (1894–1895), Prantsuse Indohiina

 Pikemalt artiklis Esimene Hiina-Jaapani sõda (1894–1895), mille järel Jaapan annekteeris Formoosa (Taiwani) saare

 Pikemalt artiklis Bokserite ülestõus (1899–1901), välismaalaste vastu suunatud bokserite ülestõus

1911. aastal alanud Mandžu ehk Qingi dünastia vastase Xinhai revolutsiooni tulemusel 1912. aastal kukutati Hiina viimane keiser Pu Yi, Qingi dünastiast ja kuulutati välja vabariik. Hiina Vabariigi esimene presidenti Sun Zhongshani peetakse kaasaegse Hiina rajajaks. Hiina Vabariigi esimene president Sun Yatsen asutas Guomindangi (Rahvuslik Rahvapartei).

 Pikemalt artiklis Hiina Vabariik (1912–1949)

 Pikemalt artiklis Hiina keisririik (1915–1916)

Aastatel 1916–1926 toimunud sõdade käigus lagunes riik rivaalitsevate militaristlike grupeeringute vahel sisuliselt iseseisvateks piirkondadeks ja 10 aastat kestis militaristlike grupeeringute ajastu. 1917. aastal astus Hiina Antanti poolel Esimesse maailmasõtta. 1921. aastal asutati Hiina Kommunistlik Partei.

Aastatel 1926–1928 taastas Guomindangi liider Jiang Jieshi Põhjaretke käigus Hiina Vabariigi ühtsuse ja pani aluse üheparteilisele diktatuurile.

 Pikemalt artiklis Mandžuuria, Shandong, Mandžuuria kriis 1931, Mandžukuo

Pärast Mukdeni intsidenti, kui Hiina sõjaväelased tungisid kallale Lõuna-Hiina raudteele, alustas Jaapan 18. septembril 1931. aastal sõjategevust ning vallutas Mukdeni ja Harbiini ning lõpuks kogu Lõuna-Mandžuuria piirkonna. Mandžukuo koosnes Mandžuuriast ja endisest Hiina Jeholi maakonnast.

Aastal 1932 rajas Jaapan Mandžuuriasse Mandžukuo-nimelise nukuriigi pealinnaga Changchunis, mida juhtis aastatel 1933–1945 endine Hiina keiser Pu Yi. Kui Jaapan 1945 sõja kaotas, langes Puyi nõukogude vägede kätte vangi ning 1950 andsid nood ta Hiina kommunistlikele võimudele välja. Ta mõisteti vangi kui sõjakurjategija.

 Pikemalt artiklis Hiina Teises maailmasõjas

 Pikemalt artiklis Vahejuhtum Marco Polo sillal, Teine Hiina-Jaapani sõda, Nanjingi veresaun

1945. aastal Teise maailmasõja lõpul vallutas NSV Liit jaapanlastelt Mandžuuria, Kirde-Hiinas ja andis selle üle kommunistidele. Aastatel 1946–1949 toimus Hiina kodusõda Guomindangi ja Kommunistliku Partei vahel, mille lõpu järel 1949. aasta 1. oktoobril kuulutati Pekingis välja Hiina Rahvavabariik ja riik lõhestus kaheks osaks. 1946. aastal alanud Hiina kodusõjas said Mao Zedongi juhitud kommunistid sõjalist ja majanduslikku abi NSV Liidult, Jiang Jieshi Guomindang omakorda USA-lt. Vaatamata USA abile ei suudetud peatada kommunistide edasitungi Lõuna-Hiina suunal ning Guomindangi vägede riismed ja Hiina Vabariigi keskvalitsus olid sunnitud 1949. aastal põgenema Taiwani saarele.

 Pikemalt artiklis Mao Zedong, Hiina kodusõda (1946–1949)

 Pikemalt artiklis Hiina Vabariik ehk Taiwan

 Pikemalt artiklis Hiina Rahvavabariik

Hiina Kommunistlik Partei (HKP) kujundas ligi 500 miljoni inimesega riigis välja NSV Liidu eeskujudele tugineva kommunistliku diktatuuri. Kogu võimutäius riigis ja parteis kuulus kuni 1976 Hiina Kommunistliku Partei esimehele Mao Zedongile (1893–1976). Riigis likvideeriti eraettevõtlus (era- ja välisettevõtete "vabatahtlik" riigistamine), 1950. aastate alguses kollektiviseeriti põllumajandus (kooperatiivid ja kolhoosid) ning alustati üliindustrialiseerimist eelisarendades rasketööstust.

1950. aastal okupeeris Hiina Tiibeti, mis alates 1913 oli olnud sisuliselt iseseisev riik. Aastatel 1953–1956 toimunud Korea sõja ajal sõdis ligikaudu 1 miljon hiina "vabatahtlikku" ÜRO vägede vastu Koreas.

1956. aastal algas Saja õie kampaania, mis kujunes Mao Zedongi vastaste represseerimiseks. HKP esimees Mao Zedong avaldas üleskutse kõiki vabalt väljendama oma arvamusi ja vaateid partei tegevuse kohta, et kindlustada revolutsiooni jätkumist. Kampaania juhtlauseks oli "Las õitseda sada lille, las võistelda sada mõtteviisi". Kampaania esialgse eesmärgina on nähtud parteijuhtkonna soovi parandada suhteid laiemate rahvamassidega, aga eelkõige intelligentsiga. Vastuseks algatatud kampaaniale vallandus aga partei ja valitsuse aadressil laialdane kriitika ning tekkis oht oma võimutäius kaotada, sõnastas esimees Mao kampaania juhtlause ümber: "Õigus õitseda on vaid healõhnalistel lilledel, halva lõhnaga lilled tuleb välja kitkuda". Sellele järgnesid repressioonid kõigi nende suhtes, kes olid partei siseselt või väliselt julgenud kritiseerida HKP-d ja selle juhtkonda. Repressioonide ohvriks langesid ka Kommunistliku Partei parempoolse tiiva esindajad, kelles Mao Zedong nägi ohtlikku konkurenti seni valitsenud mauistlikule tiivale. Saja lille kampaania käigus suutis esimees Mao kindlustada oma parteisisest ainuvõimu.

1958. aastal ründas Hiina Taiwani (piiras Quemoy ja Matsu saari), kuid kriis lahenes tänu NSV Liidu sekkumisele ning USA-Hiina esindajate kohtumisele Varssavis.

1958. aastal algas kampaania "Suur hüpe", mille eesmärgiks oli Hiina ülikiire arengu saavutamine korraga nii tööstuses kui ka põllumajanduses. Loobudes NSV Liidu poolt pakutavast abist ja oma rahvast maksimaalselt mobiliseerides loodeti leida Hiina Rahvavabariigi oma arengutee ja mitte enam järgida Moskva poliitikat ja suuniseid. Suure hüppe käigus võeti eesmärk täita viisaastaku plaan ühe aastaga ja kahekümne aasta plaan viie aastaga.

1959. aastal toimus Hiina vastane ülestõus Tiibetis, mille järel dalai-laama põgenes Indiasse. Aastatel 1959–1963 toimunud näljahäda käigus hukkus kümneid miljoneid inimesi. Aastatel 1962–1963 toimus Hiina-India sõda, millega Hiina Rahvavabariik okupeeris Assami põhjaosa Himaalaja idaosas ning väiksemaid alasid Kashmiri piirkonnas (Ladakh).

1964. aastal katkesid Hiina Rahvavabariigi senised tihedad sidemed kommunistliku NSV Liiduga. Hiina Kommunistlikul Parteil olid NSV Liiduga tihedad suhted juba alates 1920. aastatest, kui sealt saadi laialdast majanduslikku ja sõjalist abi Hiina Vabariigi valitsusvägede vastaseks võitluseks. Hiina kodusõja (1946–1949) ajal toetas NSV Liit Hiina kommuniste jaapanlastelt võetud relvadega ning oli kuni 1950. aastate teise pooleni Hiina Rahvavabariigi peamiseks liitlaseks, kaubanduspartneriks ning abiliseks. 1950. aastate teisest poolest hakkasid kommunistliku Hiina suhted NSV Liiduga teravnema (Hiina-Nõukogude lõhe9. Mao Zedong ei suhtunud hästi Nikita Hruštšovi algatatud isikukultuse kritiseerimisse NSV Liidus. Peale selle lootis esimees Mao Zedong haarata Stalini surma järel (1953) liidrirolli kommunistlikus maailmas enese ja Hiina RV kätte. 1960. aastatel saadeti ideoloogiliste vastuolude tõttu Hiinast minema kõik NSV Liidu spetsialistid ja nõuandjad. Alates 1960. aastast algasid esimesed konfliktid kahe riigi piiril (nt 1969 relvastatud kokkupõrge Ussuuri jõel, Damanski saare juures). Alates Kuuba kriisist (1962) vallandus avalik lõhe kahe kommunistliku suurriigi vahel. Mao Zedong heitis Hruštšovile ja NLKP-le ette kommunistlikku ideoloogia ja maailmarevolutsiooni reetmist ning Hiina tegi seejärel katseid maailma riikide kommunistlikke parteisid lõhestada. Kahe riigi suhted katkesid 1964. aastal.

1965. aastal kuulutas Mao Zedong välja Suure proletaarse kultuurirevolutsiooni ning see aastatel 1966–1976 toimunud maoistlik sotsiaalpoliitiline kampaania kasvas Hiina Kommunistliku Partei sisesest võimuvõitlusest laiahaardeliseks sotsiaalseks, poliitiliseks, administratiivseks ning majanduslikuks kaoseks, mis viis Hiina Rahvavabariigi paari aastaga praktiliselt kodusõja äärele, andis suure hoobi haridussüsteemile ning mõjus halvasti rahvusvähemustele ja kommunismi tingimustes niigi piiratud inimõigustele. Suure proletaarse kultuurirevolutsiooni eesmärgiks oli ametlikult "Linna ja maa, vaimse ja füüsilise töö, tööliste ja talupoegade vaheliste vastuolude kaotamine".

1971. aastal alanud Pingpongi poliitika pani aluse suhete soojenemisele USA-ga, millele aitasid kaasa mõlema riigi vastuolud NSV Liiduga ja Hiina Rahvavabariik võeti ÜRO Julgeolekunõukogu alaliseks liikmeks. Kommunistliku Hiina suhted USA-ga olid väga teravad kuni 1970. aastate alguseni. Selle peamiseks põhjuseks oli USA toetus Taiwani saarele põgenenud Guomindangile (Hiina Vabariigile). ÜRO Julgeolekunõukogu ühe alalise liikmena, tõkestas USA Hiina Rahvavabariigi ÜRO liikmeks saamise ning kehtestas kommunistliku Hiina vastase kaubandusembargo.

Repressioonide ja terrori tõttu sai 1949–1975 hukka 45–60 miljonit inimest.^[16]

1976. aastal suri Mao Zedong ning Hiina KP mõõdukas suund eesotsas Deng Xiaopingiga alustas kümnendi lõpul majandusreforme. "Sotsialistlik turumajandus, millega likvideeriti kollektiivmajandid ning taastati talud, riigile kuuluval maavaldusel. Talupojad said taas õiguse oma saadusi müüa. Hakati vähendama majanduse tsentraliseeritud juhtimist ning suurendati riigiettevõtete tegevusvabadust. Inimestel lubati uuesti tegelema hakata eraettevõtlusega. Lubati luua väikeettevõtteid teenindussfääris ja ka teistes majanduse valdkondades. Tihendati kaubandussuhteid lääneriikidega, lubati riiki siseneda välisettevõtetel ning loodi rannikualadele vabakaubandustsoone (e erimajandustsoonid). Majandusreformide tulemusena ja tänu läänemaailmaga võrreldes odavale ning ulatuslikule tööjõule on Hiina majandus kasvanud alates 1980. aastast keskmiselt 10% aastas ning see on jätkunud kuni 21. sajandi alguseni. 2010. aastal möödus Hiina RV nominaalse sisemajanduse koguprodukti (SKP) alusel Jaapanist, tõustes maailma teiseks majanduseks USA järel.

1979. aastal toimus Hiina kallaletung Vietnamile, mille põhjuseks oli asjaolu, et Moskva-meelne Vietnam oli aasta varem saatnud oma väed naaberriiki Kambodžasse ning kukutanud seal Hiina-meelse (maoistliku) Pol Pothi juhitud nn punaste khmeeride totalitaarse valitsuse. Ligikaudu kuu kestnud sõja jooksul suutis Vietnam hiinlaste rünnaku tagasi tõrjuda ning hiinlased kandsid suuri inimkaotusi. 1979. aastal algatati Hiinas ka ühe lapse programm, millega üritatakse leevendada ülerahvastatust.

• Suur Hiina näljahäda

• H. Fischer, Suurriikide poliitika esimese Hiina kriisi ajal aastatel 1897–1899., Ajalooline Ajakiri nr 1/1939

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Hiina ajalugu

• A universal guide for China studies
• Vana Hiina (Ancient China)
• Hiina ajalugu (History of China)
• Endymion Porter Wilkinson, Chinese history: a manual, Harvard University Asia Center, ISBN 0674002474 ja ISBN 9780674002470