Karl-Siegmund Litzmann

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Märts 2022) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Karl-Siegmund Litzmann
Sünniaeg	1. august, 1893 Minden, Vestfaal
Surmaaeg	august, 1945 Kappeln, Schleswig-Holstein
Auaste	kindralkomissar (SA-Obergruppenführer)
Juhtinud	Eesti kindralkomissariaat 1941 – 1944

Karl-Siegmund (Sigismund) Litzmann (1. august 1893 Minden, Vestfaal – 23. august 1945 Dampi mõis, Rendsburg-Eckernförde, Schleswig-Holstein) oli Teises maailmasõjas Saksamaa okupeeritud Ida-alade (Ostland) Riigikomissariaadi Eesti kindralkomissar (Generalkommissar für Estland) asukohaga Tallinnas. Ta määrati ametisse SA-Obergruppenführeri auastmes 5. detsembril 1941 ja vabastati seoses Eesti mahajätmisega Saksa vägede poolt 17. septembril 1944.

Karl-Siegmund Litzmann sündis toonase ooberstleitnandi Karl Litzmanni (1850–1936) ja tema abikaasa Clara (sünd Ossent) pojana. Tema kooliaeg möödus vastavalt isa teenistuskohtadele Berliinis, Colmaris (Essen), Plönis (Holstein), Brombergis (Lääne-Preisimaa), Dessaus (Anhalt) ja lõpuks uuesti Berliinis. 1905. aastal astus ta kadetikooli. Märtsis 1911 sai ta lipnikuks ja astus Erfurdis asuvasse 6. ratsastatud kütirügementi. Sealt siirdus ta 1912. aastal Potsdami sõjakooli ja 1913. aastal Paderborni (Vestfaal) ratsakooli. Seal ülendati ta novembris leitnandiks.

Esimesest maailmasõjast võttis Litzmann osa alates 2. augustist 1914 rühma- ja patrullijuhina 6. ratsastatud kütirügemendis. Sama aasta novembris suundus ta teenima kompaniiülemana 261. jalaväe reservrügementi. See väeosa allus Lodzis asuvale 3. kaardiväediviisile, mille juhiks oli tema isa, kindral-leitnant Karl Litzmann.

1917. aastal oli ta ühe korpusekomando käsundusohvitser ja hiljem sideohvitser ühes Austria-Ungari diviisis. 1918. aastal teenis ta kompanii- ja hiljem pataljoniülemana kaardi-füsiljeerügemendis.

Karl-Siegmund Litzmann sai I maailmasõja jooksul kolm korda haavata.

Kuulus 1919. aastal vabakorpuse võitlejana maalaskurite korpusse. Alates 1920. oli tegev Heimwehris, Ida piirikaitses ja Ida välikütiüksuses.

Pärast sõja lõppu, 1919. aastal suundus ta suurmaavaldaja Carl Wentzeli juurde Teutschenthali Halle lähedal, kus ta õppis põllu- ka metsamajandusettevõtte juhtimist. Tema erialaks oli looma- ja hobusekasvatus, samuti metsamajandus. 1921. aastal võttis ta Wentzelilt üle Insterburgis, Ida-Preisimaal asunud Althof-Didlackeni mõisa juhtimise.

1929. aasta kevadel astus Litzmann NSDAP liikmeks, oli Danzigi ja Ida-Preisimaa SA asutaja. 1931. ülendati ta SA-Standartenführeriks ja nimetati SA juhiks Ida-Preisimaal (SA Obergruppe I). Oli selle juht kuni septembrini 1933. 27. juunil 1933. ülendatakse SA-Obergruppenführeriks. Sai ka Partei kuldaumärgi.

1932. aastal valiti ta Preisi maapäeva liikmeks. Kuulus selle põllu- ja metsamajanduse komisjonidesse. Pärast Preisi maapäeva likvideerimist 12. novembril 1933 sai Litzmann Saksa Riigipäeva ja Preisi riiginõukogu liikmeks. 1933. aasta aprillist oktoobrini oli Preisi siseministeeriumis erikomissariks.

1933. aasta sügisest kuni 1934. aasta suveni oli SA Obergruppe II (Pommeri, Mecklenburg, Hamburg, Schleswig-Holstein) juht. Alates novembrist 1933 kuni detsembrini 1934 oli erinevate hobusekasvatuse ja ratsaspordi ametite juht ja olümpiakomitee liige ratsaspordi alal.

1934. aastal pääses ta hädavaevu hukkumisest. SA-Obergruppenführer Litzmanni nimi oli likvideeritavate nimekirjas, mis koostati seoses Ernst Röhmi ja teiste SA juhtide kõrvaldamisega (30. juuni 1934). Litzmanni isa, kindral Karl Litzmann oli Saksa Riigipäeva ja Riiginõukogu spiiker ning Adolf Hitleri eeskuju ning viimane ei soovinud enda iidoli poja hukku. Pärast putši viidi ta üle peavalitsuse ülemaks kõrgemasse SA juhatusse.

1934. aastal sai Litzmann ülesande luua Riigi ratsakool Berlin-Zehlendorfis, mis pidi muuhulgas valmistama ette ratsutajaid 1936. aasta Berliini olümpiamängudeks. Pärast seda oli ta riigiinspektor ratsutamise- ja sõiduväljaõppe alal eelsõjaväelise väljaõppe ülesandega.

Litzmann teostas aastail 1930–1933(?) korduvaid pikemaid reise Poolasse, Leetu, Lätise, Ungarisse, Jugoslaaviasse ja Itaaliasse. Sooritas 14-päevase ratsamatka läbi Ungari.

1. septembrist 1939 suundus Litzmann taas sõjaväljale. Ta tegi ühe Ida-Preisi ratsarügemendi eskadroniülemana kaasa sõjakäigud Poola, Hollandisse, Belgiasse ja Prantsusmaale. Osales luureüksuse ülemana sõjakäigul Venemaale kuni Smolenskini.

1941. aastal teatati avalikult, et Wehrmachti ja SA jaoks ei ole ratsaväeline õpetus enam vajalik. Litzmann vabastati kõigist muudest ülesannetest ja leidis rakendust Eestimaa kindralkomissarina. Veel enne Eestisse saabumist vahetasid perekond Litzmannid naise nõudmisel oma nime Lietzmanniks (et mitte sattuda halvakõlalise nimega naerualusteks), kuid erinevalt naisest kirjutas Karl-Siegmund dokumentidele endiselt alla „Litzmann“. Eestis ilmunud ajalehed nimetasid teda alati uue nimega. Selle peale hakati rahvasuus litse kutsuma "lietzideks".^[1]

Karl-Siegmund Litzmann määrati Eesti kindralkomissariaadi kindralkomissariks alates 5. detsembrist 1941. Tallinnasse jõudis ta päev varem, 4. detsembril. Järgmisel päeval võttis ta Kadrioru lossis Saksa vägede armeegrupi Nord tagalaülemalt kindral Franz von Roques'ilt asjaajamise üle ("Juhi käsul võtsin mina 5.12.1941 endise Eesti Vabariigi maa-ala kindralkomissarina üle tsiviilvalitsuse."^[2]). Päeva peeti niivõrd tähtsaks, et Eesti Omavalitsuse Sisedirektoorium soovitas kõigil majaomanikel sellel puhul lipud välja panna.

Seoses Eesti üleminekuga sõjaväe valitsusalast tsiviilvalitsuse alla kuulutas Litzmann uues ametis esimese asjana välja Eesti ala jagamise kuueks piirkonnakomissariaadiks ja määras nende etteotsa piirkonnakomissarid.

 Pikemalt artiklis Eesti kindralkomissariaat

Vabastati ametist seoses Eesti mahajätmisega Saksa vägede poolt 17. septembril 1944.

1944. aastal, kui Saksa väed jätsid Eesti maha, sai Litzmannist Waffen-SSi ohvitser. 1945. aasta kevadel osales ta lahingutes Ungaris ja Tšehhimaal. Mais 1945 suundus Litzmann Werner Lehmanni nime all oma õe juurde Kappelni Schleswig-Holsteinis, sooritas seal enesetapu ja maeti Karby surnuaiale. 1970. aastal maeti tema haud üle.

Ta oli abielus.

Karl-Siegmund Litzmanni õe Amelie poeg abielust juudi päritolu arhitekti Walter Lehweßiga oli tuntud saksa hävituslendur ja Rüütliristi kavaler Walter Lehweß-Litzmann (1907–1986).

• 1914 – Raudristi II klass. Luuresalga juhtimise eest Prantsusmaal esimesel sõjakuul.
• 1915 – Raudristi I klass. Luuresalga juhtimise eest Venemaal 1915. aastal ja ühe Kaunase fordi vallutamise eest.
• suvi 1916 – Kuningliku Hohenzollernite ordu rüütel
• Austria-Ungari Sõjateenete rist.

"Mul ei ole eesti rahva ees saladusi ja seepärast ma võin igal ajal ausasti kõnelda ja vastata.

Uskuge mind, kõik korraldused, mis on antud minu või Eesti Omavalitsuse poolt, antakse pärast põhjalikku kaalumist ja nõupidamist asutiste ning eriteadlastega. Mulle on täiesti selge, et need korraldused on sageli karmid, üksikisikule ehk tihti arusaamatud ja et nad võivad näida teinekord isegi ebaõiglastena. Säärasel korral on alati olnud mingi raskeltkaaluv põhjus üldsuse huvides, mis mind sundis sellelaadilisele sammule."

(Kõnest omavalitsustegelastele, 23. aprillil 1942.)