Miguel I

Miguel I
Miguel I
Portugali ja Algarvede kuningas
Ametiaeg
11. juuli 1828 – 26. mai 1834
Eelnev Maria II
Järgnev Maria II
Isikuandmed
Sünniaeg 26. oktoober 1802
Queluzi palee, Lissabon
Surmaaeg 14. november 1866
Karlshöhe jahiloss, Baieri

Miguel I (täisnimega Miguel Maria do Patrocínio João Carlos Francisco de Assis Xavier de Paula Pedro de Alcântara António Rafael Gabriel Joaquim José Gonzaga Evaristo de Bragança e Bourbon; 26. oktoober 1802 Lissabon – 14. november 1866 Karlshöhe jahiloss, Baieri) oli Portugali kuningas aastatel 1828–1834. Kuningana olid tema hüüdnimedeks "Absolutist" (portugali keeles o Absolutista) ja "Traditsionalist" (portugali o Tradicionalista).

Ta oli kuningas João VI ja kuninganna Carlota Joaquina seitsmes laps ja kolmas poeg. Osaluse tõttu 1824. aasta aprillirevolutsioonis oli ta sunnitud eksiili minema ning pöördus Portugali tagasi 1828. aastal oma vennatütre ja kihlatu Maria II regendina. Regendivalitsuse ajal haaras ta ise trooni, sest kuningriigi pärilusseaduste kohaselt oli tema vend Pedro Brasiilia troonile asudes kaotanud enda ja oma järeltulijate õiguse Portugali troonile. See paleepööre tõi riigis kaasa ulatuslikud tagakiusamised, mille tulemusel vahistati, tapeti ja pagendati arvukalt inimesi. Vastuolud kulmineerusid niinimetatud miguelistide sõdadega Migueli toetavate autokraatsete absolutistide (konservatiivide) ja tema venda toetavate progressiivsete konstitutsionalistide (liberaalide) vahel. Sõjad lõppesid Migueli pooldajate kaotusega, 1834. aastal oli ta sunnitud troonist loobuma ja lahkuma välismaale, kus ta elas viimased 32 aastast oma elust.

Elulugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Lapsepõlv

[muuda | muuda lähteteksti]

Dom Miguel Maria do Patrocínio João Carlos Francisco de Assis Xavier de Paula Pedro de Alcântara António Rafael Gabriel Joaquim José Gonzaga Evaristo[1][2] sündis Queluzi palees kuningas João VI ja kuninganna Carlota Joaquina kolmanda pojana. Teisalt on oletatud, et Miguel sündis tegelikult kuninganna Carlota Joaquina abieluvälisest suhtest. Tema isaks on pakutud üht kuninganna armukestest, Marialva markiid Pedro José Joaquim Vito de Meneses Coutinhot.[3] Mõned kuningas João VI lähedalseisvad isikud kinnitasid, et kuninga ja kuninganna vahel ei olnud seksuaalsuhteid olnud juba kaks ja pool aastat enne Migueli sündi.[4] Sel ajal olid kuningas ja kuninganna tõsises abielutülis – sellega kaasnes mitu vastastikust vandenõud ja nad kohtusid ainult üksikutel ametlikel üritustel.

Hoolimata kuulujuttudest pidasid nii kuningas, kuninganna, teised pereliikmed, õukond ja kirik Migueli alati kuninga pojaks. Teooriatele temast kui abieluvälisest lapsest võisid oma kirjutistega aluse panna liberaalsed autorid, kes soovisid alandada kuningannat ning õõnestada Migueli ja tema järeltulijate nõudeid Portugali troonile.

Kindel on see, et Miguel oli kuninganna lemmiklaps. Pärast kuningapaari esimese poja surma langes suurim emalik hool ja tähelepanu Miguelile, mitte tema vanemale vennale Pedrole, kes oli lähedasem oma isaga.[5][6]

1807. aastal suundus viieaastane Miguel koos ülejäänud kuningliku perekonnaga Brasiiliasse, et põgeneda Napoleoni sõdade raames aset leidnud prantslaste sissetungi eest Portugali.[6] Ta pöördus koos ema ja isaga tagasi 1821. aastal, tema vanem vend Pedro jäi aga isa asevalitsejana Brasiiliasse.

Väike Miguel oli üleannetu laps, kellele meeldis ringi liikuda miniatuurses kindralivormis. 16-aastaselt nähti teda kihutamas hobusel Mata dos Carvalhose piirkonnas, ratsapiitsaga möödujatel kübaraid peast lüües. Kõige meelsamini veetis ta aega india päritolu või segavereliste talusulaste seltskonnas.[7] Kuninganna ja õukond olid Migueli ära hellitanud, kuid ta oli ka loomu poolest väga vastuvõtlik teiste inimeste mõjutustele. Palmela hertsog Pedro de Sousa Holstein kirjeldas teda kui "head inimest heade inimeste seas ja halvas seltskonnas teistest veel halvemat"[8].

Vasturevolutsioon

[muuda | muuda lähteteksti]
Miguel I umbes 21-aastaselt (u 1823)

Miguel oli veendunud konservatiiv ning ta imetles Austria peaministrit Klemens Wenzel Lothar von Metternichi, kes pidas 1820. aastate liberaalseid revolutsioone ebarealistlikeks ja ajalooliselt enneolematuteks:

„Rahvas, kes ei oska lugeda ega kirjutada, kelle viimaseks sõnaks on pistoda – eks ole see tõesti sobiv materjal konstitutsiooniliste põhimõtete rakendamiseks! ... Inglise põhiseadus on sajandeid kestnud töö tulemus ... Ei ole olemas mingit universaalset põhiseaduse retsepti.[9]“

Miguel oli 20-aastane, kui ta astus esimest korda vastu 1820. aasta liberaalse revolutsiooni tulemusel loodud konstitutsioonilistele institutsioonidele. Tema mässu on peetud ka üheks osaks kuninganna laiemast strateegiast.[8] Prints Miguelist sai 27. mail 1823 Vila Franca de Xiras vallandunud vasturevolutsiooni juht.[10] Selle päeva hommikul liitus Miguel Vila Francas brigaadikindral Ferreira Sampaio, hilisema Santa Mónica vikondi juhitud 23. jalaväerügemendiga ja teatas oma toetusest absoluutsele monarhiale. Esimeses järjekorras kutsus ta endaga liituma kindral Pamplonat, kellest sai hiljem esimene Subserra krahv. Kindral, kes ei olnud liberaalsest põhiseadusest vaimustuses, vastas printsi üleskutsele jaatavalt. Viie päevaga koondusid kõik vasturevolutsioonilised jõud Migueli juhtimise alla.[8] Kuninganna toetusel tegutsev Dom Miguel läks isegi nii kaugele, et nõudis kuninga tagasiastumist, sest kuningas João VI püüdis vaatamata Vila Franca absolutistide kasvavale toetusele jääda ustavaks 1822. aasta põhiseadusele, mille toetuseks ta oli andnud parlamendile vande.[11]

Prints Miguel ja kuninganna olid huvitatud parlamentaarse süsteemi likvideerimisest.[12] Neid innustas absoluutse monarhia taaskehtestamine Hispaanias, kus Püha Liit ja Prantsusmaa armee olid aidanud purustada kohalikke liberaalseid jõudusid. Nii kihutasid nad ka Portugalis eri fraktsioone üksteise vastu üles ja pidasid välismaiste reaktsiooniliste jõududega läbirääkimisi Portugali liberaalse parlamendi võimult sürjutamiseks. Kindral Pamplona jäi siiski kuningale ustavaks. Ta kinnitas, et ei astu eales kuninga vastu, ja kutsus ka printsi üles oma isa korraldustele alluma. Lõpuks suundus kuningas ise Vila Francasse, kus nii tema poeg kui ka mässulised väeüksused talle truudust vandusid. Samas ei jätnud kuningas kasutamata võimalust peatada 1822. aasta põhiseaduse kehtivus ja Cortes laiali saata. Paljud liberaalid põgenesid seejärel välismaale. Kuigi Miguel pöördus Lissaboni tagasi võidukana, oli kuningas João VI suutnud säilitada oma võimutäiuse ega alistunud tema poega toetanud äärmuslikele reaktsioonilistele jõududele, kellele oleks meelepärane olnud tema troonist loobumine Migueli kasuks.

Pärast vasturevolutsiooni, mida tuntakse Portugali ajaloos Vilafrancada nime all, nimetati Dom Miguel Samora Correia krahviks ja Portugali relvajõudude ülemjuhatajaks. Migueli ema, kes oli tema peamine mõjutaja, ei suutnud aga leppida kuningas João heatahtlikkusega mõõdukate ja liberaalsete poliitikute suhtes, sest kuningas jäi ka pärast mässu mõõdukate vaadetega ministrite nagu Palmela hertsogi ja Subserra krahvi mõju alla.

Ajastu ebastabiilsusest andis tunnistust ka esimese Loulé markii, liberaalse poliitiku Agostinho Domingos José de Mendoça Rolim de Moura Barreto salapärane surm Salvaterras 28. veebruaril 1824, milles kahtlustati Dom Migueli või tema sõprade kätt.

30. aprillil 1824 andis jätkuvalt ema mõju all viibiv prints Miguel oma väeüksustele käsu vahistada ministrid ja mitmed muud olulised isikud, tuues ettekäändeks vabamüürlaste väidetava vandenõu kuninga tapmiseks. Kuningas João VI paigutati tema korraldusel Bemposta paleesse, kus Miguelil oli võimalik "kaitsta ja hoida tema elu". See uus mäss sai tuntuks Abrilada nime all ja pani muretsema mitmed välisriigid. Välisdiplomaadid, kes mõistsid, et poeg oli sisuliselt oma isa vangistanud, suundusid Bempostasse, kus neil õnnestus kuningas vabastada ja toimetada Briti sõjalaeva Windsor Castle pardale. Laeval viibides kutsus kuningas João Migueli enda juurde, vabastas ta relvajõudude ülemjuhataja ametist ja saatis ta kohe pagendusse Viini, kuhu Miguel jäi kolmeks aastaks elama.[12]

Pagendus ja tagasipöördumine

[muuda | muuda lähteteksti]
Miguel I 22-aastaselt (1824)

Viinis elades oli prints Miguel Klemens Wenzel Lothar von Metternichi külaline ja sõber. Tema pagenduses oleku ajal suri 10. märtsil 1826 kuningas João VI ja Migueli vanem vend tõusis Pedro IV nime all Portugali troonile. Pedro soovis aga edasi jääda ka Brasiilia keisriks ja loobus seetõttu Portugali troonist oma alaealise tütre Maria da Glória kasuks. Kehtestati regendivalitsus, mida asus juhtima kuninganna Maria tädi, prints Migueli õde Isabel Maria. Pedro oli juba 1822. aastal püüdnud meelitada Migueli enda juurde Brasiiliasse tulema, et teda ema mõju alt vabastada, kuid asjatult. Pärast isa surma püüdis Pedro taas perekonda lepitada ja kindlustada oma tütre õigused troonile sellega, et lasi vastu võtta konstitutsioonilist monarhiat kinnitava uue liberaalse põhiseaduse ja pakkus Miguelile tema 25-aastaseks saamisel võimalust ise regendiks hakata. Selle lepingu kohaselt pidi Miguel jääma Portugali regendiks kuninganna Maria täisealiseks saamiseni ja seejärel temaga abielluma. Miguel nõustus oma venna pakkumisega ja vandus uuele põhiseadusele truudust.

Pedro ja Migueli õe Isabel Maria regendivalitsus oli äärmiselt ebastabiilne: valitsuses ja kohaliku võimu organites valitsesid lahkhelid, millest suurema osa põhjustasid Migueli toetajad, kes soovisid endiselt tagasipöördumist absolutistliku valitsemiskorra juurde. Nad väitsid, et Pedro ei olnud Brasiilia troonile asumise tõttu oma isa seaduslik pärija ja sellest tulenevalt oli ka uus põhiseadus kehtetu. Uue põhiseaduse pooldajaid pidasid nad reeturiteks, liberaalseid poliitikuid tervikuna aga varjatud vabariiklasteks ja vabamüürlasteks.[10][13] Nende asjaolude ja printsess Isabel Maria haigestumise tõttu sooviti regendivalitsus võimalikult kiiresti Miguelile üle anda ning kuna sügisel 1827 pidi ta saama 25-aastaseks, kinnitati ta 3. juulil 1827 ametlikult Portugali uueks regendiks.[14] Sügisel alustas ta tagasiteed Austriast Portugali.

Teel Lissaboni tegi ta peatuse Suurbritannias, kuhu ta saabus 30. detsembril 1827. Temaga kohtusid sadamas Clarence'i hertsog, kes oli sel ajal mereminister, ja mitmed Briti õukonna tähtsamad liikmed. Peaminister Wellesley, kes juhtis sel ajal ebapopulaarset tooride valitsust, lootis, et nad suudavad selle visiidi raames veenda Migueli nõustuma Pedro IV välja pakutud konstitutsioonilise korraldusega.[15] Pärast lõunasööki suundus prints Miguel kuninglike tõldadega ja ratsaväeohvitseride saatel Londonisse Westminsteri palee juurde, kus teda oli tervitama kogunenud rahvamass. Londonis viibides peatus ta Dudley' paruni palees Arlingtoni tänaval, kus ta lahutas oma uute sõprade meelt. Kuningas George IV ministrid, diplomaadid ja ametnikud kutsusid teda külla ja Briti aadel korraldas tema auks mitmeid pidustusi. Ta käis kontsertidel ja faasanijahil ning külastas riiklikke ehitisi (muuhulgas ka Tamisa tunnelit, mida tema ajal rajati ja mis veidral kombel pärast tema külaskäiku kokku varises). Vana aasta õhtul külastas ta kuningat Windsori palees, kus tema auks korraldati suurejooneline bankett. Hiljem võttis Miguel Rutlandi hertsogi majas vastu Suurbritannia portugali diasporaa esindajad, kes kinkisid talle mälestusmedaljoni. Kogu visiit möödus positiivses õhkkonnas.

Regendivalitsus

[muuda | muuda lähteteksti]
Miguel I 26-aastaselt (1828)

13. jaanuaril 1828 lahkus Miguel Londonist. Veetnud veidi aega hertsog Wellingtoni maamajas Stratfield Saye's, sõitis ta Plymouthi, et sealt jätkata teed Lissaboni. 9. veebruaril asus ta kahe Briti laeva saatel Inglismaale saabunud Portugali fregati Pérola pardale, kuid ei saanud halva ilma tõttu kohe merele minna.[16] Printsi laev saabus Lissaboni 22. veebruaril 1828, kus teda tervitati kell 14 vallandunud kanonaadiga küngastelt ja Tejo jõel asuvatelt laevadelt. Fregati Pérola saabumise ajal kihas jõgi laevadest.

Eeldati, et regent tuleb maale Praça do Comérciol, kuhu oli selleks puhuks püstitatud lava. Dom Miguel otsustas aga maale tulla hoopis Belémis. Arvatakse, et Migueli ema oli saatnud talle vastu paadimehe, kellel oli kaasas sõnum, et Lissabonis peaks prints külastama oma ema ja talle teatama, kellele ta õigupoolest lojaalne on.[17] Kaldal tervitasid kohalikud elanikud regenti rõõmuhõisetega, kirikutes helistati kelli ja tänavatel lauldi rõõmsaid ülistuslaule. Printsile korraldati mööda siidilippudega kaunistatud tänavaid triumfimarss Ajuda paleesse; naised heitsid tema ette lilli. Kõikjal oli kuulda linnaelanike hüüdeid "Viva o Senhor Dom Miguel I nosso rei absoluto!" ('Elagu isand Dom Miguel I, meie absoluutne kuningas!'), mille vahele hüüti ka "Surm Dom Pedrole!" ja "Surm liberaalsele põhiseadusele!".[18]

Muidugi ei pidanud Miguel saama kuningaks, vaid ainult regendiks, kes valitseb Portugali seadusliku monarhi Maria II nimel. Kuninganna täisealiseks saamisel pidi Miguelist saama tema abikaasa. Miguel oli kohustatud valitsemisel järgima ka Pedro IV põhiseadust, millega nõustumine oli tema regendiks saamise eeltingimus (olgugi et sisimas ta selle põhimõtetega ei nõustunud ja eelistas endiselt absoluutset monarhiat).[19]

26. veebruaril 1828 toimus Ajuda palee suures saalis parlamendi mõlema koja liikmete, kuningliku õukonna ja diplomaatilise korpuse juuresolekul regendi ametisse seadmise tseremoonial. Sellel osalesid ka mõned prints Migueli sõbrad Brasiiliast, kelle oli kohale toimetanud leskkuninganna (printsi ema). Kell 13.00 sisenes Miguel koos oma õe Isabel Mariaga, et temalt regendivalitsus ametlikult üle võtta. Pärast seda kui nad olid koos istunud samal troonil, luges printsess Isabel Maria ette võimu üleandmise vande ja lahkus. Miguelile anti seejärel Piibel ja vande tekst, millega ta pidi lubama kaitsta põhiseadust. See näis ajavat teda "segadusse ja tundus, et ta ei suuda või ei taha seda ette lugeda"[20] Ei ole teada, kas ta lõpuks üldse andis vande, sest kuuldavalt ta selle sõnu ei korranud. Samuti ei näinud keegi teda missaali suudlemas, sest Cadavali hertsog seisis tseremoonia selle osa ajal tema ja ülejäänud rahva vahel.[21] Tseremoonial osalenud Briti rändur Carnarvoni krahv kirjutas selle kokkuvõtteks:

„Kogu tseremoonia ajal ... oli ta nägu pilves ja tema talitsetud olek jättis mulje näitlejast, kes on äärmise vastumeelsusega sunnitud mängima piinlikku osa. Ma lugesin konstitutsiooni saatuse välja tema mossis ilmest, puudulikust vandetõotusest ning mulle jäänud kummalisest ja üleüldisest muljest, et toimub mingi kiirustamine ja varjamine.[22]“

1. märtsil kogunesid mõned linnaelanikud palee juurde, nimetades Dom Migueli "absoluutseks kuningaks" ning vihastades sellega välja paljud liberaalsed poliitikud ja linnaelanikud. Samal õhtul tegi uus regent teatavaks uue valitsuse koosseisu. Nädala jooksul vabastati teenistusest paljud mõõdukate vaadetega ohvitserid ja vahetati välja provintside sõjaväelised kubernerid. Nii puhastasid prints ja leskkuninganna "oma koja" vanadest vaenlastest ja konstitutsioonlise monarhia pooldajatest.[23]

13. märtsil 1828 saatis Dom Miguel Cortese laiali põhiseaduses ette nähtud uusi valimisi välja kuulutamata. Mõned linnanõukogud, paljud aadlikud, vaimulikud[24] ja silmapaistvad kodanikud nõudsid, et regent tühistaks põhiseaduse ja hakkaks kuningana valitsema.[25] Esimese verevalamise põhjustasid liberaalid, kui 18. märtsil mõrvasid Coimbra keevalise loomuga üliõpilased Lissaboni teel olnud Coimbra Ülikooli delegaadid, kes oletatavasti soovisid minna austust avaldama regendile.[22] 25. aprillil tegi ülikooli senat avalduse, milles kutsus Migueli ise troonile asuma. See ainult süvendas lahkhelisid konstitutsionalistide ja absolutistide vahel. Viimaste jaoks olid Pedro ja tema tütar Brasiilia iseseisvumise tõttu Portugali troonil ebaseaduslikult ning seaduslik troonipärija oli prints Miguel.

Kuningas

[muuda | muuda lähteteksti]
Miguel I umbes 27-aastaselt (u 1829)

3. mail 1828 kohtusid Pedro IV poolt parlamendi ülemkotta nimetatud aadlikud Lafõesi hertsogi palees ja kutsusid Migueli üles kokku kutsuma uue, traditsioonilistel alustel ehk kolme seisuse esindajatest moodustatud Cortese, et see otsustaks, kes siis ikkagi on Portugali legitiimne valitseja.[26] See Cortes tuli kokku sama aasta juunis Ajuda palees. Viseu piiskop tegi Cortese istungil ettepaneku, et Miguel võtaks endale kuningakrooni, sest "Kõigeväelise käsi juhtis Teie Majesteedi Doonau kallastelt Tejo kallastele oma rahvast päästma ...". 7. juulil kuulutati Dom Miguel absoluutseks valitsejaks ja 15. juulil läks kolme seisust esindav Cortes laiali. 11. juulil 1828 krooniti senine regent Portugali kuningaks Miguel I nime all.

Juba 18. mail 1828 oli tõstnud uute arengutega rahulolematu Porto linna garnison mässu, moodustanud ajutise valitseva hunta ja kavatses marssida konstitutsioonilise monarhia kaitseks traditsionalistide peamise tugipunkti Coimbra peale. Neid vägesid juhtinud kindral ei paistnud aga silma otsustuskindlusega; see võimaldas Miguelil koguda oma väed, moodustada vabatahtlike pataljoni ja võtta Porto piiramisrõngasse. Mässu püüti tõsta ka Lagoses, kuid seal hoidis selle ära absolutistlik kindral Póvoas, kes lasi maha mässu kavandanud kindral Saraiva. Pärast seda lahkusid kiiresti riigist João Carlos de Saldanha Oliveira e Daun ja Pedro de Sousa Holstein, kes olid äsja saabunud Briti laeva Belfast pardal Portugali Suurbritanniast, et asuda liberaalide vägede etteotsa. Neile tundus, et võitlus oli kaotatud. Osa liberaalide üksusi põgenes Hispaaniasse Galiciasse, kus nad jäid armetutes tingimustes ootama võimalust uueks rünnakuks. Ka Migueli õukonnas leidus üksikuid konstitutsioonilise monarhia toetajaid. Neist üks oli kuninga õde Isabel Maria, kes oli aga ise liiga tagasihoidlik, et Miguelile vastu astuda. Vajalikku julgust või oskusi ei jagunud ka teda toetavatel ministritel.[27] Liberaalne eliit ja nende toetajad emigreerusid. Kogu Portugal peale Madeira ja Terceira saarte tunnistas uue kuninga võimu. Madeira õnnestus lihtsalt alistada, kuid Terceira jäi ustavaks konstitutsioonilisele monarhiale.

Tema toetajate innukus oma liberaalidest vastaseid taga kiusata jättis Migueli valitsusaja mainele musta pleki.[15] Liberaalide ülestõusu ajal 6. märtsil 1829 Cais do Sodrés tapsid traditsionalistid brigaadikindral Moreira, tema ohvitserid ja nende toetajad tääkidega. 7. mail hukati mässu tõstnud Porto garnisoni sõdurid. Mõnel juhul aitas ka kohalik elanikkond neile õudustele ja kättemaksuaktidele kaasa, näiteks Vila Franca da Xiras, kus kohalikud elanikud mõrvasid 70 inimest, keda kahtlustati liberaalide toetamises. Paljud Migueli valitsuse ministrid mõistsid need teod hukka. Migueli hea sõber, arstist Queluzi vikont saadeti isegi seetõttu pagendusse Alfeitesse, et ta liitus kättemaksuaktid hukka mõistnud häältega. Kuninganna Carlota Joaquina toetas aga jätkuvalt rünnakuid liberaalidele ja õhutas neid isegi tagant, uskudes, et need aitavad tugevdada monarhiat. Asju ei muutnud ka kuninganna surm 7. aprillil 1830 – jätkuvalt sooritati Migueli nimel mitmesuguseid hirmutegusid, kusjuures nende ohvriks langes ka välisriikide kodanikke, kes sekkusid või keda kahtlustati Portugali poliitikasse sekkumises.

Sel ajal kui Hispaania, Paavstiriik ja Ameerika Ühendriigid tunnistasid Migueli seadusliku kuningana, oli toetus tema valitsusele Prantsusmaal ja Suurbritannias madal.[28] Migueli valitsuse ettevaatamatus Prantsusmaa ja Suurbritannia kodanike ahistamisel tõi kaasa nende riikide protestid. Lõpuks sai Prantsuse admiral Albin Roussin kuningas Louis Philippe I korralduse midagi ette võtta – admiral sõitis oma laevastikuga Tejo jõe suudmesse, hõivas Tejo lahingus kaheksa Portugali laeva ja sundis Portugali valitsust 14. juulil 1831 nõustuma ultimaatumiga, mis keelas edaspidi Prantsusmaa kodanikke vahistada ja nõudis seni vahistatud prantslaste vabastamist. Vaatamata sellele jätkasid Migueli toetajad liberaalide karmi kohtlemist ja enamik kohtuotsuseid viidi täide 24 tunni jooksul. Ainuüksi 1831. aasta kahel augustipäeval viis Lissabonis asuv 4. jalaväediviis täide 29 hukkamist.

Miguelistide sõjad

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Miguelistide sõjad
Kaasaegne karikatuur, millel on vendasid Pedrot ja Migueli kujutatud lastena, keda toetavad ja tõukavad tagant Euroopa suurriigid

Neid 1828. aastal puhkenud kokkupõrkeid absolutistide ja konstitutsionalistide vahel on hakatud nimetama miguelistide sõdadeks. Sõjategevus intensiivistus 1830. aastate alguses.

1829. aastaks oli kuninganna Maria II ustavaks jäänud ainult Assooride koosseisu kuuluv Terceira saar, kus jätkas tegutsemist ka konstitutsiooniline valitsus. Kuigi liberaalide üks silmapaistvamaid juhte João Carlos Saldanha de Oliveira Daun saarele ei pääsenud, õnnestus sinna jõuda Vila Flori krahvil António José Severim de Noronhal, kes rajas sinna kaitseehitised ja lõi 11. augustil 1829 edukalt tagasi Migueli vägede rünnaku. 1831. aastaks langesid kõik Assooride saared liberaalide kätte.

1831. aastal loobus Pedro oma poja kasuks Brasiilia troonist ja asus ise Assooridel liberaalide armee etteotsa. Juulis 1832 maabus ta oma vägedega Portugali põhjaosas Mindelos ja hõivas kiiresti Porto. Migueli armeesse kuulusid aga paremad üksused ja sellega liitusid paljud vabatahtlikud, kes aitasid kompenseerida puudusi ohvitserkoosseisus. Porto piirati sisse ja liberaalide edasitung peatati, kuid samas ei suudetud ka Portot vallutada. Miguel I külastas Portot piiravaid vägesid aprillis 1833.

Juunis 1833 tegid endiselt Porto all piiramisrõngas viibinud konstitutsionalistid dessandi Algarvesse. Seda juhtisid António José Severim de Noronha ja Briti mereväeohvitser Charles Napier. Noronha väed randusid Faro lähistel ja marssisid läbi Alentejo põhja suunas, purustades miguelistide kindrali Teles Jordão väed ja vallutasid 24. juulil pealinna Lissaboni. Napier, kes purustas juuli alguses miguelistide laevastiku São Vicente neeme lahingus, purjetas oma laevastikuga samuti Lissaboni lähistele ja võttis Tejo jõe suudme oma kontrolli alla.

Migueli nõustas sõjaliselt Prantsuse kindral Louis Auguste Victor de Ghaisne de Bourmont, kes oli saabunud koos mitmete teiste Prantsuse armee ohvitseridega Portugali pärast Charles X kukutamist 1830. aastal. Hiljem vahetas ta välja šoti kindral Ranald MacDonnell, kelle juhtimisel taganes absolutistide armee Lissaboni alt Santarémi ümbruse läbipääsmatule mägismaale, mis kujunes Migueli toetajate peamiseks baasiks. Miguelistidel õnnestus saavutada edu Alcáceri ümbruses, kuid samal ajal vallutas liberaalide kindral Saldanha Pernesi ja Almosteri. Need lahingud veebruaris 1834 olid kodusõja veriseimad. Lõpuks määras sõja tulemuse poliitika: Migueli liit Hispaania printsi Carlosega pööras tema vastu Hispaania kuninga Fernando VII, kes otsustas tunnistada Maria II Portugali seadusliku valitsejana ning liitus Portugali liberaalide, Prantsusmaa ja Suurbritanniaga Migueli vastu.

Hispaania kindral José Ramón Rodil tungis Portugali. Samal ajal võitsid kindral Nordonha väed 16. mail 1834 Asseiceira lahingu, seades Migueli lootusetusse olukorda. Miguel lahkus Santarémist ja suundus Portugali kaguossa Elvasesse. Kui Miguel jõudis Évora Montesse, otsustasid tema kindralid sõjategevuse peatada ja paluda rahu. Miguel nõustus selle otsusega.[29]

Pärast kuut aastat kokkupõrkeid ja kolme aastat sõda oli Miguel I sunnitud troonist loobuma. Ametlikult tegi ta seda 26. mail 1834 Évora Monte lepinguga. 1. juunil asus endine kuningas Sineses Genovasse suunduva Briti sõjalaeva pardale. Esmalt elas ta eksiilis Itaalias, seejärel Suurbritannias ja lõpuks Saksamaal. Portugali ei pöördunud ta enam kunagi tagasi.[29]

Eksiilis

[muuda | muuda lähteteksti]
Miguel I oma abikaasa ja kahe vanema lapsega (u 1860)

Detsembris 1834 pagendas Cortes Migueli ja kõik tema järeltulijad surmanuhtluse ähvardusel alaliselt Portugalist. See seadus jäi kehtima kuni selle tühistamiseni mais 1950. 1838. aasta põhiseadus välistas Migueli vereliini troonipärilusest, kuigi kui 1842. aastal taastati 1826. aasta põhiseaduse kehtivus, muutus see klausel tühiseks.

Esimese karlistide sõja ajal 15. jaanuaril 1837 arvas Hispaania Cortes Migueli välja ka Hispaania troonipärilusest, tuues põhjuseks tema liidu oma emapoolse onu, Hispaania printsi Carlosega, kes nõudles endale Hispaania trooni. Migueli vanem õde Teresa ja tema õepojad (surnud printsess Maria Francisca kolm poega ja Teresa poeg Sebastião) eemaldati samuti troonipärilusest.

Eksiilis nimetati Migueli Bragança hertsogiks, aga ta kasutas ka tiitleid Vila Viçosa markii, Arraiolose krahv, Barcelose krahv, Neiva krahv ja Ourémi krahv.

Miguel elas kogu ülejäänud elu välismaal. Pärast Portugali poliitikast lahkumist muutus ta nii iseloomult kui ka välimuselt. Hilisematel eluaastatel oli ta kogukas habetunud perekonnapea, kelles oli säilinud vähe kunagise noore seikleja iseloomujooni. Kuna ta pidas Évora Monte lepingut talle vägisi peale surutud ebaõigluseks, keeldus ta selle tingimusi täitmast ja loobus seetõttu ka talle Portugali valitsuse määratud suurest pensionist. Mõnda aega elas ta Roomas, kus paavst Gregorius XVI tagas talle eluruumid ja väikese elatusraha. Seejärel suundus ta Suurbritanniasse. 1851. aastal kolis ta Lõuna-Saksamaale Badeni suurhertsogiriiki ja abiellus seal printsess Adelheid von Löwenstein-Wertheim-Rosenbergiga. Nad asusid elama kunagisse tsistertslaste kloostrisse Bronnbachis. Nende perekonnas oli seitse last. Hiljem suutis Migueli lesk kõigile nende lastele soodsad abielud korraldada. Sarnaselt kuninganna Victoriaga, keda tunti tema rohkete järeltulijate tõttu paljudes Euroopa kuningakodades "Euroopa vanaemana", hakati Migueli pärast tema surma hüüdma "Euroopa vanaisaks".

Miguel suri jahil olles 14. novembril 1866 Esselbachi lähistel Karlshöhe jahilossis Baieri kuningriigis. Ta maeti oma abikaasa perekonna hauakambrisse Grossheubachis asuvas Engelbergi kloostris. 1967. aastal viidi tema ja ta abikaasa surnukehad Bragança dünastia panteoni Lissaboni vanas São Vicente de Fora kloostris[30].

Tiitlid, autasud ja hüüdnimed

[muuda | muuda lähteteksti]

Kuningana oli Miguel I tiitel Pela Graça de Deus, Rei de Portugal e dos Algarves, d'Aquém e d'Além-Mar em África, Senhor da Guiné e da Conquista, Navegação e Comércio da Etiópia, Arábia, Pérsia e Índia, etc. ('Jumala armust Portugali ja Algarvede kuningas ühel ja teisel pool merd Aafrikas, Guinea isand, vallutuste, meresõidu ja Etioopia, Araabia, Pärsia, India, jm kaubanduse isand').

Lisaks päritud tiitlitele sai Dom Miguel oma elu jooksul veel mitmeid tiitleid ja aunimetusi, sealhulgas:

Lisaks tunti Dom Migueli nii eluajal kui ka postuumselt järgmiste portugalikeelsete hüüdnimede järgi:

  • O Tradicionalista ('Traditsionalist')
  • O Usurpador ('Usurpaator')
  • O Absolutista ('Absolutist')
  • O Sacrificado ('Ohverdatu')
  • O Rei Absoluto ('Absoluutne kuningas')

Perekond

[muuda | muuda lähteteksti]

1851. aastal abiellus Dom Miguel 48-aastaselt printsess Adelheid von Löwenstein-Wertheim-Rosenbergiga, kellega tal oli üks poeg ja kuus tütart.

Nimi Sünniaeg Surmaaeg Märkused
Maria das Neves de Bragança 5. august 1852 15. veebruar 1941 Abiellus Hispaania karlistliku troonipretendendi prints Alfonso Carlos de Borbóniga.
Miguel Januário de Bragança 19. september 1853 11. oktoober 1927 Bragança hertsog, tänaseni säilinud Bragança dünastia haru esiisa.
Maria Teresa de Bragança 24. august 1855 12. veebruar 1944 Temast sai Austria ertshertsog Karl Ludwigi kolmas abikaasa.
Maria José de Bragança 19. märts 1857 11. märts 1943 Temast sai Baieri hertsogi Carl Theodori teine abikaasa.
Aldegundes de Bragança 10. november 1858 15. aprill 1946 Abiellus Parma hertsogi Carlo III poja, Bardi krahvi Enrico de Bourbon-Parmaga.
Maria Ana de Bragança 13. juuli 1861 31. juuli 1942 Abiellus Luksemburgi suurhertsogi Guillaume IV.
Maria Antónia de Bragança 28. november 1862 14. mai 1959 Temast sai Parma hertsogi Roberto I teine abikaasa.

Lisaks oli Dom Miguelil üks teadaolev abielueelne laps, tütar Maria Assunção Ribeiro do Carmo e Bragança (1831–1910), kes sündis Roomas suhtest portugali aadlidaami Antónia Francisca Ribeiro do Carmoga. Ta tunnistas teda oma lapsena 1839. aastal.

Sugupuu

[muuda | muuda lähteteksti]
Miguel I João VI, Portugali kuningas Pedro III, Portugali kuningas João V, Portugali kuningas
Maria Anna
Maria I, Portugali kuninganna José I, Portugali kuningas
Mariana Victoria
Carlota Joaquina Carlos IV, Hispaania kuningas Carlos III, Hispaania kuningas
Maria Amalia
María Luisa Filippo I, Parma hertsog
Louise Élisabeth

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Serrão, Joaquim Veríssimo. História de Portugal: O terceiro liberalismo (1851–1890). Lisboa, Editorial Verbo, 1977, p. 371.
  2. ↑ Silva, Francisco Ribeiro da. Estudios em homenagem a Luís António de Oliveira Ramos. Porto, Universidade do Porto, 2004, p. 532.
  3. ↑ MacAulay, Neill. Dom Pedro: The Struggle for Liberty in Brazil and Portugal, 1798–1834. Duke University Press, 1986, p. 54.
  4. ↑ Edmundo, Luiz. A Corte de D. João no Rio de Janeiro. Rio de Janeiro, Imprensa Nacional, 1939, p. 239.
  5. ↑ MacAulay, Neill. Dom Pedro: The Struggle for Liberty in Brazil and Portugal, 1798–1834. Duke University Press, 1986, p. 9.
  6. ↑ 6,0 6,1 Cheke, Marcus. Carlota Joaquina, Queen of Portugal. London, Sidgewick & Jackson, 1969, p. 22.
  7. ↑ Cheke, Marcus. Carlota Joaquina, Queen of Portugal. London, Sidgewick & Jackson, 1969, p. 40–41.
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 Cheke, Marcus. Carlota Joaquina, Queen of Portugal. London, Sidgewick & Jackson, 1969, p. 120–121.
  9. ↑ The Britannica Guide to Political and Social Movements That Changed the Modern World, 2010, p. 104
  10. ↑ 10,0 10,1 Fernandes, Paulo Jorge; Menses, Filipe Ribeiro de; Baioâ, Manuel. The Political History of Nineteenth Century Portugal. – e-Journal of Portuguese History, Vol. 1, No. 1, Summer 2003, p. 13.
  11. ↑ Russell, William. The History of Modern Europe: of the Roman Empire; and a View of the Progress of Society, from the Peace of Paris in 1763, In a Series of Letters from a Nobleman to His Son. Volume 4 London, Longman, Brown & Co., 1842, p. 669.
  12. ↑ 12,0 12,1 MacAulay, Neill. Dom Pedro: The Struggle for Liberty in Brazil and Portugal, 1798–1834. Duke University Press, 1986, p. 117.
  13. ↑ Rocha, António Silva Lopes. Unjust Proclomation of His Serene Highness The Infante Don Miguel as King of Portugal or Analysis and Juridical Refutation of the Act Passed by the Denominated Three States of the Kingdom of Portugal on the 11th of July, 1828; Dedicated to the Most High and Powerful, Dona Maria II. Queen Regnant of Portugal London, R. Greenlaw, 1829, pp. 22–24.
  14. ↑ MacAulay, Neill. Dom Pedro: The Struggle for Liberty in Brazil and Portugal, 1798–1834. Duke University Press, 1986, p. 191.
  15. ↑ 15,0 15,1 Birmingham, David. A Concise History of Portugal Cambridge, Cambridge University Press, 2003, pp. 116–117.
  16. ↑ Cheke, Marcus. Carlota Joaquina, Queen of Portugal. London, Sidgewick & Jackson, 1969, p. 177. Autori väitel ei lubanud rahvuslik uhkus printsil minna Briti laeva pardale, millega ta oleks kiiremini Lissaboni jõudnud. Noor prints küll hindas oma inglise võõrustajate abi ja lahkust, kuid leidis, et nad sekkuvad Portugali siseasjadesse.
  17. ↑ Cheke, Marcus. Carlota Joaquina, Queen of Portugal. London, Sidgewick & Jackson, 1969, p. 189.
  18. ↑ Rocha, António Silva Lopes. Unjust Proclomation of His Serene Highness The Infante Don Miguel as King of Portugal or Analysis and Juridical Refutation of the Act Passed by the Denominated Three States of the Kingdom of Portugal on the 11th of July, 1828; Dedicated to the Most High and Powerful, Dona Maria II. Queen Regnant of Portugal London, R. Greenlaw, 1829, pp. 26–27. Rocha märkis, et printsi saabumisel Lissaboni maksti nendele "fännidele" nende hõisete ning kuninganna pooldajate ründamise ja solvamise eest kuus penni. Schwarzenburgi vürst oli olnud üks neist, keda need väidetavalt kinni makstud "räbalates ja paljasjalgsete õnneotsijate" kambad olid rünnanud.
  19. ↑ Cheke, Marcus. Carlota Joaquina, Queen of Portugal. London, Sidgewick & Jackson, 1969, p. 177.
  20. ↑ Cheke, Marcus. Carlota Joaquina, Queen of Portugal. London, Sidgewick & Jackson, 1969, p. 184. Vaieldud on ka selle üle, kas Miguel üldse oskas lugeda.
  21. ↑ Cheke, Marcus. Carlota Joaquina, Queen of Portugal. London, Sidgewick & Jackson, 1969, p. 184.
  22. ↑ 22,0 22,1 Cheke, Marcus. Carlota Joaquina, Queen of Portugal. London, Sidgewick & Jackson, 1969, p. 185.
  23. ↑ Cheke, Marcus. Carlota Joaquina, Queen of Portugal. London, Sidgewick & Jackson, 1969, p. 186.
  24. ↑ MacAulay, Neill. Dom Pedro: The Struggle for Liberty in Brazil and Portugal, 1798–1834. Duke University Press, 1986, p. 263. Vaimulike silmis olid absoluutse monarhia vastased vabamüürlased, hereetikud, juudid või välismaalased.
  25. ↑ Rocha, António Silva Lopes. Unjust Proclomation of His Serene Highness The Infante Don Miguel as King of Portugal or Analysis and Juridical Refutation of the Act Passed by the Denominated Three States of the Kingdom of Portugal on the 11th of July, 1828; Dedicated to the Most High and Powerful, Dona Maria II. Queen Regnant of Portugal London, R. Greenlaw, 1829, pp. 9–10.
  26. ↑ Cheke, Marcus. Carlota Joaquina, Queen of Portugal. London, Sidgewick & Jackson, 1969, p. 188.
  27. ↑ Rocha, António Silva Lopes. Unjust Proclomation of His Serene Highness The Infante Don Miguel as King of Portugal or Analysis and Juridical Refutation of the Act Passed by the Denominated Three States of the Kingdom of Portugal on the 11th of July, 1828; Dedicated to the Most High and Powerful, Dona Maria II. Queen Regnant of Portugal London, R. Greenlaw, 1829, pp. 17–18.
  28. ↑ Miguel püüdis oma valitsusele rahvusvahelist toetust leida, kuid 1830. aastal langes Suurbritannias Arthur Wellesley' tooride valitsus. Selle asemele tuli viigide valitsus, mille välispoliitikat kujundas Lord Palmerston. Vt Birmingham, 2003, p. 117.
  29. ↑ 29,0 29,1 MacAulay, Neill. Dom Pedro: The Struggle for Liberty in Brazil and Portugal, 1798–1834. Duke University Press, 1986, p. 298.
  30. ↑ Tema abikaasa Adelheid ei olnud maetud Grossheubachi, vaid oma surmapaika Wighti saarele.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Miguel Diccionario Histórico (portugalikeelne biograafia, vaadatud 10.03.2015)
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Miguel_I&oldid=6715046"