Rootsi-Poola sõda (1600–1611)

Rootsi-Poola sõda (1600–1611)
Osa Poola-Rootsi sõjast: (1600–11)*(1617–18)*(1621–25)*(1626–29)
1605. aastal toimunud Salaspilsi lahing
Toimumisaeg	1600–1611
Toimumiskoht	Eestimaa ja Liivimaa
Tulemus	Jõuvahekorrad ei muutunud.
Osalised
Rzeczpospolita Liivimaa hertsogkond Rootsi Eestimaa hertsogkond
Väejuhid või liidrid
Krzysztof Mikołaj Radziwiłł Jan Karol Chodkiewicz Jürgen Fahrensbach Jan Zamoyski Stanisław Żółkiewski Jan Siciński Pärnu vojevood Maciej Dembiński Karl IX Carl Carlsson Gyllenhielm Nassau-Siegeni krahv Johann VII Reinhold Anrep Anders Lennartsson Joachim Friedrich von Mansfeld Arvid Eriksson Stålarm Peder Pedersson Stolpe Heinrich von Ahnen Karl Henriksson Horn Samuel Cockburn

Rootsi-Poola sõda oli sõjaline konflikt Rootsi ja Poola vahel aastail 1600–1611. Seda on käsitletud ka 1600–1629 kestnud Rootsi-Poola sõja osana.

Sõja tähtsamad lahingud toimusid Liivi- ja Eestimaa pinnal.

11 aastat väldanud kurnav ja verine sõjategevus ei toonud endaga kaasa jõuvahekordade muutumist piirkonnas.

1588. aastal valiti Rootsi prints Sigismund, Zygmunt III Waza nime all Poola kuningaks. Pärast oma isa Johan III surma sai Sigismund ka Rootsi troonile. Katoliiklasest Sigismundil tekkis luterlikus Rootsis palju vastaseid, keda juhatas tema onu Södermanlandi hertsog Karl. Kuna Sigismund viibis Poolas, juhtis riiki tegelikult just Karl. 1598. aastal saabus Sigismund koos suure väega Rootsi, et suruda temavastane opositsioon maha. Sellega sai alguse 1598–1599 kestnud kodusõda (Sõda Sigismundiga). Hoolimata esialgsest edust sai Sigismund Stångebro lahingus rängalt lüüa ning oli sunnitud Rootsi troonist loobuma ja Poolasse naasma. Karl asus Rootsit regendina valitsema.

Sigismund soovis siiski taas Rootsis võimule pääseda ning tema edasised plaanid olid seotud Rootsi vallutamisega. Esmalt soovis ta vallutada Rootsi võimu all olevad Eesti ala. Rzeczpospolita šlahta toetas plaanitavat sõda, kuna oletati, et sõjategevus piirdub vaid Eesti aladega. Ning kuna usuti, et Rootsi on nõrk vastane, siis loodeti vallutatavatel aladel endale peatselt uusi maavaldusi saada. Poolakate enesekindlus põhines peamiselt 16. sajandi edukatel sõdadel. Ka oli Poolas 10 miljonit elanikku Rootsi 1 miljoni vastu. Samas ei arvestatud tõsiasjaga, et elanike ja sõjaväelaste suhtarv oli Poolas üks Euroopa halvimaid ning, et üsna tugeva keskvõimuga Rootsi suutis kiiremini mobiliseerida suure armee. Samuti oli osa Rzeczpospolita armeest hõivatud sõjaga Moldaavias.

Poolaga sõja alustamiseks tuli Karlil esmalt kindlustada oma võim Eestimaal, kus kohalik aadel ja linnad oli endiselt Sigismundile truud. Karli pooldajad hõivasid 1600. aasta kevadeks tähtsamad Eestimaa linnused. 12. märtsil 1600 kuulutas kuningas Zygmunt III Waza Suurel Sejmil Eestimaa liitmisest Rzeczpospolitaga. Aprillis läksid Karli poole üle ka Tallinn ja Eestimaa aadel^[1].

Aprillil nõustus Poola Seim eraldama raha palgasõdurite palkamiseks, mille eest palgati 2400 palgasõdurit. Lisaks palgasõduritele oli Liivimaal 2000 sõjaväelast Võnnu vojevoodi Jürgen Fahrensbachi juhtimisel.

Linköpingi riigipäeval andsid Rootsi riigi seisused nõusoleku sõjaks Poolaga. Kuna Karli toetajate olukord Eestimaal oli endiselt ebakindel ning levisid kuuldused poolakate sõjalistest ettevalmistusest, otsustas hertsog ise Eestimaale tulla. 19. juulil saabus mõne lipkonnaga Tallinna hertsog Karli vallaspoeg Carl Carlsson Gyllenhielm. Karl ise saabus suure väe eesotsas Tallinna 9. augustil. Koos varem saabunud vägedega oli Eestimaal Karli alluvuses 9 jalaväerügementi ja 9 ratsaväelipkonda, kokku umbes 12 000 meest.^[1]

Hertsog lasi Karl Henriksson Hornil ja Carl Carlsson Gyllenhielmil kirjutada Liivimaal paiknevate Poola vägede juhatajale Jürgen Fahrensbachile ning pärida aru, kas viimane soovib pidada Rootsiga rahu. Fahrensbachi vastas, et peab selles küsimuses ootama juhtnööre Poolast, kuid kavatseb kindlasti kaitsta Poola piire sissetungi vastu.^[1]

Sõjakäiku alustati 1600. aasta septembri esimestel päevadel. Karli väed liikusid Liivimaale kahes suures osas. Narvast liikuma hakanud väge juhtisid ooberst Peter Stolpe ja Heinrich von Ahnen ning selle ülesandeks olid vallutada Põltsamaa ning Laiuse ordulinnus. Tallinnast alustanud väe eesotsas oli Karl isiklikult. Tema ratsaväge juhtis Otto von Uexküll ning jalaväge Samuel Nilsson. Karli väes oli ka Eestimaa aadlilipkond ooberst Ewert Delwigi juhatuse all. Karli kaaskonda kuulusid muuhulgas suurte sõjakogemustega Karl Henriksson Horn, hertsogi poeg Carl Carlsson Gyllenhielm, krahv Magnus Brahe ning Nils Turesson Bielke. Rootsi laevastikku ja ühtlasi ka kahurväge juhtis admiral Joachim Scheel, kes pidi laevadega Tallinnast Pärnu alla suurtükke viima. ^[1]

Poola väed olid paigutunud linnustesse, Jürgen Fahrensbach asus 750 jalaväelase ja 2000 ratsanikuga Rencēnis.

Rootsi maavägi jõudis Pärnu alla 8. septembril. Karl oli juba enne kohalejõudmist pöördunud Pärnu garnisoni ja kohaliku aadli poole, ning nõudnud alistumist. Linnuse komandant lükkas hertsogi nõudmise tagasi. Karl esitas Pärnu alla jõudes uuesti sama nõudmise, mis taas tagasi lükati. Seepeale asusid Rootsi väed linna piirama. Admiral Scheel oli sunnitud tormi tõttu peatuma, ning kahurid saadeti Haapsalust maad mööda Pärnusse. Admiral Scheel jõudis siiski peatselt Pärnu alla, ning blokeeris linna ka merelt. Pärnu kapituleerus 4. vkj/17. oktoobril ukj.^[1] 1600.

Pärnu vallutamise järel otsustas Karl rünnata Viljandit. Esmalt pidas ta vajalikuks vallutada Jürgen Fahrensbachile kuuluv Karksi linnus. Selleks saatis ta Gyllenhielmi 1500 mehega peaväe ees minema. Gyllenhielm soovis Karksi alla jõuda öösel, et kavalusega loss ära võtta. Pärnu langemise järel olid rootslastega liitunud mõned Poola haidukid. Nemad pidid plaani kohaselt ööpimeduses Karksi alla minema ja end Viljandist tulnud abiväena esitama. Gyllenhielm võttis teejuhiks ühe Fahrensbachi vangilangenud käskjala, kes rootslaste käest põgenema sai ja teavitas Karksi garnisoni rootslaste kavatsustest. Karksi alla jõudnud Gyllenhielm nõudis linnuse pealikult Wilhelm Dückerilt alistumist, väites, et hertsog Karl on peaväega kohe järgnemas, kuid Dücker keeldus. Kuna Fahrensbach asus oma vägedega lähedalasuvas Helmes, kartis Gyllenhielm tema rünnakut ning jäi vägedega ööbima Karksi mõisa. Hommikul ründasidki Poola väed rootslaste laagrit. Kasakad lõid esmalt Rootsi jalaväelasi ning asusid seejärel võitlusse ratsaväelastega, kes samuti põgenema sunniti. Taganema löödud Rootsi sõdurid ühinesid taas hertsogi peaväega.^[1]

Karli väed jõudsid Viljandi alla 9. novembril 1600. Viljandi komandant oli Michael Kurtz, ning linnuse garnison koosnes poolakaist, sakslastest ning ungarlastest. Kurtz lasi linna põlema süüdata ning taganes ise linnusesse. Rootslased tõusid pikki redeleid mööda müüridele, lasid väravad õhku, ning suutsid kahjutulele piiri panna. Seejärel asuti linnust piirama. Tulekuulidega süüdati üks puitrondeel, ning tulekahju levis linnusesse. Linnuse kaitsjate hulgas tekkisid vastuolud. Poolakad nõudsid linnuse kaitsmist, samas kui ungarlased ja sakslased soovisid kapituleeruda. Üks sakslasest sõdur andis hõikas rootslastele, et garnison on nõus armuandmise tingimusel kapituleeruma, millega ka Karl nõustus. Redeleid mööda läksid Rootsi sõdurid linnusesse, kus algas võitlus nende ja poolakatest kaitsjate vahel. Rootslased suutsid Viljandi linnuse alistada, 3. novembril ukj. Pärnu järel oli see teine tähtis Põhja-Liivimaa tugipunkt, mis Karli valdusse langes.^[1]

 Pikemalt artiklis Viljandi lahing (1600)

Stolpe ja Ahneni juhitud teine Rootsi väeüksus oli suutnud vallutada 11. septembril Põltsamaa ning 20. oktoobril Laiuse ordulinnuse. Nende vägi ühines hertsogi peaväega ning sügiseste kehvade ilmade tõttu asusid nad laagrisse Paidesse ja selle lähiümbrusse.^[1]

Enne Paidesse asumist soovis Karl siiski vallutada mõne väiksema linnuse. Esmalt vallutasid Rootsi väed Karksi, mida kaitses üsna tugev garnison. Rootslased olevat saanud linnusest rohkelt Jürgen Fahrensbachi isiklikku vara. Samuti sunniti alistuma Helme ning Härgmäe linnus.^[1]

Talve saabudes asusid rootslased ette valmistama Tartu ründamist. Muuhulgas püüti mõjutada Tartu aadlikke, et need Karli poole üle tuleks. Detsembris hakkasid levima kuuldused, et Leedu suurhetman Krzysztof Mikołaj Radziwiłł on isiklikult Liivimaale saabunud, ning Karl otsustas kohe Tartut rünnata. Tartu alla koondati suurem osa rootslaste siinsest väest, kaasa arvatud äsja Soomest kohale jõudnud väeüksused. Esmalt asusid Tartut piirama Stolpe ja Gyllenhielmi üksused, kellele peatselt lisandus ka Karli juhitud peavägi. Suurtükkidest laskmist alustati esimesel jõulupühal. Linnakindlustused pidasid hästi vastu, ning Tartu komandant Heinrich Ramel ei soovinud linna rootslastele loovutada. Linnamüüride juures ringkäigul viibinud Ramel sai kuulist jalga haavata, ning tema kohusetäitjaks sai Hermann Wrangell. Wrangell, keda tema naisevend Reinhold Anrep oli rootslaste poole meelitanud, otsustas 27. detsembril kapituleeruda. Komandant Ramel, kastellaan Georg Schenking ning rittmeister Caspar von Tiesenhausen võeti vangi. Tartumaa aadel andis linna alistumise järel Karlile truudusvande, soovides vastutasuks privileegide kinnitamist. ^[2]

 Pikemalt artiklis Tartu piiramine (1600)

Umbes samal ajal asusid rootslased mõne tuhande mehega Võnnut piirama, kuid linnuse kaitsjad tungisid linnusest välja (ilmselt viimasel jõulupühal) ja lõid Rootsi väed tagasi. Rootslased olid sunnitud Karksisse taganema. ^[1]

Tartu langemise järel vallutasid Rootsi väed Fabian von Tiesenhauseni ja Otto von Vietinghoffi juhtimisel piirkonna väiksemad linnused – Vastseliina, Vana-Antsla, Kirumpää ja Koivaliina. Samuti hõivati mitmed nõrgalt kaitstud Kagu-Liivimaa linnused – Aluliina, Cesvaine, Bērzaune, Rēzekne, Tirza ja Ludza. ^[3]

Samal ajal asus Karl oma peaväega teele Valmiera suunas. Rasked lumeolud takistasid vägede edenemist, ning päevas ei suudetud liikuda üle kahe penikoorma. Valmiera alla jõudnud hertsog nõudis linnuse ja linna kapituleerumist. Linna kaitsjad sellega ei nõustunud. Kuna liikvel olid kuuldused, et poolakad üritavad Võnnust Valmiera kaitsjatele appi tulla, kindlustasid rootslased oma laagri. Samuti alustati rasketest suurtükkidest linna tulistamist. 29. jaanuaril pöördus Karl uuesti linna kaitsjate poole ja nõudis taas kapituleerumist, väites, et keeldumise korral ei saa keegi armu. Kuna Võnnust abiväge ei tulnud ning rootslased olid suutnud linnamüüri tugevalt kahjustada, oldi sunnitud 10. veebruaril (ukj) alistuma. Kui Poola väed kuulsid Valmiera langemisest, jätsid nad maha ka Võnnu, mille rootslased üle võtsid. Seejärel asuti piirama Rauna linnust. Linnuse sakslastest kaitsjad võtsid leedulasest komandandilt võtmed ning lasid rootslased sisse. Peatselt vallutati ka Smiltene linnus.^[3]

17. veebruaril (ukj) vallutati Võnnu linnus (poola keeles Kieś) ja seejärel vallutati mõned Võnnu ümbruses asunud väikelinnused. Tõsist vastupanu oodati Piebalga linnusest, kus asus Maciej Dembiński väesalk. Linnust saadeti piirama Gyllenhielm, kelle juhatuse all oli tugev ratsavägi ning Soome jalaväelased. Kaasa saadeti ka kogenud Karl Henriksson Horn, et vajadusel noorematele meestele nõu anda. Dembiński otsustas linnuse maha jätta, kuna selle müürid olid nõrgad, ning külm talv oli kaitsekraavid ära jäätanud. Gyllenhielm saatis Horni nõusolekul mõnisada ratsanikku Dembińskit, kes paksu lume tõttu polnud kaugele jõudnud, jälitama. Dembiński vangistati ning Piebalga linnus vallutati. Vangilangenud Poola väejuht saadeti Horniga Võnnusse hertsogi juurde. Gyllenhielm ja Peter Stolpe jäid Piebalga alla edaspidiseks tegutsemiseks vajalikke korraldusi ootama. Hertsog saatis Horniga vägedele teate, et need puhkaks oma laagrites 14 päeva, kuni ta Tartust tagasi jõuab. Tartusse läks Karl, et kohtuda oma abikaasaga, kes tuli sinna Paidest.^[3]

Veebruari keskpaigaks olid vabatahtlikult alistunud Suntazi, Krimulda ja Ropaži. Fahrensbach oli oma väliväega selleks ajaks Riiga asunud. Rootslased nägid vaeva kohaliku aadli enese poole võitmisel. Eelkõige keskenduti mõjukatele aadlimeestele, kelle eeskujule järgnesid ka teised aadlikud. Horni ja Gyllenhielmi nõusolekul läks Piebalga laagrist Adam Schrapfer vana ja haritud Ērgļi mõisniku Detlev von Tiesenhauseni juurde, et veenda teda Karli poole üle tulema. Mõjukast Tiesenhausenite suguvõsast pärit Detlev ja Johann von Tiesenhausen mängisid olulist rolli, et Riia ja Koknese vahel asuv aadel Karli poolele tuleks.^[3]

Kuna Karl pidas oma vägesid liialt nõrgaks, et vallutada Riiat, otsustas ta rünnata Kokneset. Koknese oli ka strateegiliselt tähtis punkt, teel Ukmergėst (poola Wilkomierz) Kaunase ja Vilniuse peale. 10. märtsil alustas Gyllenhielm linna piiramist. 28. märtsil jõudis kohale ka hertsog Karl koos tugeva suurtükiväega. Rootslastel õnnestus linn vallutada, kuid Koknese linnuse garnison võitles visalt vastu. Karl otsustas jätkata linnuse blokeerimist seni, kuni garnison on sunnitud nälja tõttu kapituleeruma. Ta jättis Koknesesse 2600 meest ja siirdus ise ülejäänud vägedega Ērgļisse. Aprillis andis ta juhtimise üle Gyllenhielmile ja naasis Tallinna. ^[4]

Rootsi vägede edust heidutatud Poola Seim otsustas anda armeele rohkem raha ning kutsus oma väed Moldaaviast ära. Leedu suurhetman Krzysztof Mikołaj Radziwiłł määras Jan Siciński Liivimaal paiknevaid sõjajõude organiseerima ja käskis tal koondada väed Biržai piirkonda. Aprillis käskis Radziwiłł uutel vägedel koguneda Anykščiai piirkonda ja saatis need mais Siciński alluvusse. 11. mail ületas Radziwiłł Koknese juures Daugava ja asus linna piirama ning rootslased taganesid Koknese linnusesse. Kuu lõpus saabusid lisajõud, kellega koos oli Koknese all juba 2000 meest. 11. mail oli Vilniusest Riiga saabunud ka uus Leedu välihetman Jan Karol Chodkiewicz.^[5].

Rootslased otsustasid saata mööda Daugavat paatidel Koknese linna varustust, et nood suudaksid piiramisele vastu panna. 28. mail asus Gyllenhielm Koknese poole teele, et rünnata linna piiravaid poolakaid. Järgmisel päeval lõi Siciński linna lähedal rootslased taganema ning Radziwiłł võttis kinni varustust vedavad paadid.^[5]

Radziwiłł saatis juuni algul Siciński umbes 1000 ratsanikuga Ērgļi alla, kus ta lõi Gyllenhielmi vägesid ning sundis neid Piebalga kaudu Võnnu alla pagema. 1601. aasta juuni keskpaigaks oli Koknese all juba 4000 meest ning 16 suurtükki. Radziwiłł ei asunud enne linna ründama, kui Riiast olid saabunud piiramissuurtükid.^[5]

Hertsog Karl, kes ei soovinud Kokneset kaotada, saatis Gyllenhielmi 5000 mehega linna vabastama. 23. juunil toimus Koknese all sõja esimene suurem lahing. Husaaride rünnakud tõid võidu poolakatele. Rootslased kaotasid lahingus umbes 2000 meest.^[5][6]. Södermanlandi hertsogi Karli Liivimaal asunud Smålandi jalaväe peamees Christer Abrahamsson Somme ja ooberst Jesper Andersson Kruse langesid poolakate kätte vangi.

 Pikemalt artiklis Koknese lahing (1601)

19. juunil maabus Daugavgrīva juures Rootsi laevastik ning 28. juunil saatis Radziwiłł Krzysztof Dorohostajski nendega võitlema. Samal ajal kuhjusid hetmanite Chodkiewiczi ja Radziwiłłi vahel pinged ning Chodkiewicz lahkus oma vägedega.^[7]

Gyllenhielm taganes samal ajal Burtnieki linnuse alla. Radziwiłł otsustas olukorda ära kasutada, jagas oma väed kaheks ning vallutas Ērgļi ja Piebalga linnuse. 6. juulil asus ta teel Võnnu alla, mis alistus 14. juulil. Gyllenhielm oli üles seadnud kindlustatud laagri Burtnieki ja Ruhja vahelisele alale. Ning kuigi Radziwiłł oli vahepeal saanud abijõudusid (muuhulgas Chodkiewiczi väesalga), ei söandanud ta Gyllenhielmi rünnata ja asus 23. juulil ründama Rauna linnust. See osutus oodatust raskemaks ning augustiks oli haigused ja deserteerumine jätnud tema väkke vaid 1400 meest.^[7]

Hertsog Karl viibis samal ajal Rootsis, kus tegeles uute vägede värbamisega. Tal õnnestus koguda 12 000 meest ja 20 suurtükki. Vägesid juhtis Nassau-Siegeni krahv Johann VII. Karl maabus 26. juulil 1601 Pärnus ning kõiki oma vägesid ootamata asus ta 16. augustil teele Rauna suunas. 20. augustil kohtus ta Salatsis Gyllenhielmi vägedega. Radziwiłł liikus seejärel Võnnu suunas ja sealt edasi Riia suunas, kus oli juba ees Jürgen Fahrensbach 2000 mehega. 31. augustil ründas Nassau-Siegeni krahv Nītaure lähedal poolakate voori ja tekitas neile suuri kaotusi.^[7]

Radziwiłłi väed jõudsid Riiga 2. septembril. Rootsi väed olid juba juuni keskpaigast Riia sadamat blokeerinud. Fahrensbach suutis nad 26. augustil mõne laevaga taganema sundida.^[7]

6. septembril jõudsid Riia alla Karli väed. Linn oli hiljuti tugevasti kindlustanud ning ka Fahrensbach oli lasknud linna lähedale uusi kindlustusi rajada. Kuna Karlil polnud piiramissuurtükke otsustas ta võtta linna üllatusrünnakuga. 9. septembril asusid rootslased 4000 jalaväelasega rünnakule. Rootslased suutsid vallutada linnaesised kindlustused ning peaaegu ka linna tungida kuid Fahrensbach lõi nad vasturünnakuga tagasi. Rootsi väed olid Riia all kuu lõpuni, kuid kuulnud Krooni suurhetmani Jan Zamoyski juhitud suure poolakate väe lähenemisest, otsustas Karl oma vägedega põhjapoolsete linnuste juurde taganeda.^[7]

1601. aasta kesksuveks olid poolakad suutnud mobiliseerida 15 000-mehelise väe, mis oli varustatud 50 suurtükiga, ning selle juhatajaks määrati Moldaaviast tulnud Poola Krooni suurhetman Jan Zamoyski. Vägede kogunesmiskohaks oli Rakiszki ümbrus.

Kuna sel ajal piirasid Karl ja Nassau-Siegeni krahv parasjagu Riiat, otsustas Zamoyski neid rünnata. Ta ületas Daugava Vecselpilsi juures ja suundus edasi Riia suunas. Zamoyski jõudis Riia alla 29. septembril ning sai teada, et Karl oli oma vägedega kaks päeva varem taganenud.

Kuningas Sigismund ja Fahrensbach soovitasid Zamoyskil asuda kohe rootslasi jälitama, kuid suurhetman otsustas mõne päeva viivitada. 2. oktoobril saatis ta Krooni välihetmani Stanisław Żółkiewski ees põhja poole ning järgnes ise peavägedega järgmisel päeval. Nädala pärast jõudsid nad Koiva jõe juurde ning said teada, et rootslased olid liikunud Valmiera ja Rauna linnuste alla ning et Karl oli läinud juba Pärnusse. Rootslased olid jätnud 11 Liivimaa linnusesse kokku 11 000 meest ning Tartu juures oli Nassau-Siegeni krahvi juhatuse all 3600 ratsanikku.^[8]

Poolakat otsustasid esimesena rünnata Valmierat. Linna kaitses koos 1000 mehega Carl Carlsson Gyllenhielm. Esimesed Poola väesalgad jõudsid Valmiera alla 18. oktoobril. 18. detsembriks olid linnakindlustused kahuritule tõttu juba piisavalt nõrgad ning Zamoyski andis korralduse linn tormijooksuga ära võtta. Rootslased põgenesid linnast Valmiera linnusesse, kuid alistusid siiski järgmisel päeval. Rootsi vägedel lubati minna Tallinna juhul, kui nad tõotavad Poola vastu enam mitte võidelda. Gyllenhielm ja tema nõbu Jakob De la Gardie võeti vangi.^[8]

Külm, nälg ja haigused olid vähendanud Zamoyski vägesid 5000 meheni ning sõjategevuse jätkamine tundus võimatu. Ta viis oma väed Tartu poole ja jäi ootama kevadet.^[8]

1602. aasta märtsis suundus Zamoyski Viljandi alla, mida kaitses 800 rootslast. 25. märtsil jõudsid kohale esimesed üksused Żółkiewski juhatusel ja asusid Viljandit piirama. Mõni päev hiljem saabusid ka peajõud ning 19. aprillil piiramissuurtükid. Võimsa suurtükitule all tungisid kasakad linna ja vallutasid selle. Viljandi linnus pidas veel vastu. 16. mail alustati linnuse ründamist. Kaitsjate tule all hukkusid mitmed Poola ohvitserid, kaasa arvatud Jürgen Fahrensbach. Isegi Zamoyski oli pärast lahingut oma riietest leidnud püstolikuuli. Kuigi rünnak nurjus, andsid linnuse kaitsjad järgmisel päeval alla.^[8]

26. juunil asus Zamoyski 2900 ratsanikuga Paidet piirama. Zamoyski saatis Żółkiewski ründama Tallinna lähedal asuvat rootslaste väesalka. Żółkiewski juhtimisel võitsid poolakad 30. juunil Tallinna lahingu, milles langes Rootsi vägede juht Rootsi feldmarssal Reinhold Anrep. 7. augustil saabusid Paide alla poolakate abiväed ning septembri lõpus toidupuuduses vaevlev Paide garnison alistus.^[8]

Rootsi riigipäev ei olnud sõjategevuse käiguga rahul ning sooviti jõuda Sigismundiga kokkuleppele. Sigismund, kes soovis endiselt Rootsis võimule naasta, keeldus ning saatis Liivimaale hoopis lisavägesid. Vana ja haige Zamoyski otsustas lahkuda oma kodulinna Zamośćisse, ning maksis oma varandusest 19 000 zlotti armeele palkadeks.^[8]

Zamoyski asendajaks oleks pidanud saama Leedu suurhetman Krzysztof Mikołaj Radziwiłł, kes oli Zamoyski sõjakäikude ajal Vilniuses viibinud. Radziwiłł ei soovinud Liivimaale naasta ja tõi ettekäändeks kehva tervise ning rahalised probleemid (ta oli oma varaga toetanud Liivimaa sõjakäiku ja ootas nüüd, et riik talle selle tagasi maksaks). Seega sai Liivimaal asuvate vägede juhatajaks oktoobri keskel Leedu välihetman Jan Karol Chodkiewicz.^[8]

Detsembri keskel asus Chodkiewicz 4000 mehega Tartut piirama. 5. märtsil 1603 lõid poolakad Rakvere lähedal Tartut piiramisrõngast vabastama kogunenud Rootsi väesalka Palmse lähedal, Johann von Fitinghoffi ja Nötkeni juhtimisel, kokku seega umbes 500 meest, sealhulgas kohaliku maarahva hulgast värvatud ratsasõjamehed Philip Orgese juhatuse all^[9]. Tartu alistus 13. aprillil. Poola sõdurid ei olnud ammu palka saanud ning keeldusid edasi sõdimast. Chodkiewicz seadis Rakverest lõunasse üles kindlustatud laagri kust juhtis väiksemaid ratsaväerünnakuid.^[8]

1604. aasta märtsis sai Södermanlandi hertsog Karl ametlikult Rootsi kuningaks.

1604. aasta augustis asus Arvid Eriksson Stålarm Paide lossi tagasi võtma, kuid taandus, kui sai teada, et Chodkiewicz oli oma vägedega liikuma hakanud. Stålarm naasis 15. septembril 5000 sõduri ja 6 suurtükiga. Seepeale asus Tartust teele Chodkiewiczi 2300-meheline abivägi, mis koosnes peamiselt ratsaväelastest. Nad jõudsid Paide alla 25. septembril ning sundisid rootslasi endaga linnusemüüride all lahingusse astuma. Husaaride rünnak purustas Rootsi vägede vasaku tiiva ja sundis need põgenema. Vasaku tiiva häving murdis ka ülejäänud rootslaste vastupanu. Rootslased kaotasid lahingus umbes 3000 meest ja 6 suurtükki. Paide lahingut peeti niivõrd oluliseks, et selle järel sai Chodkiewicz uueks Leedu suurhetmaniks 1603. aastal surnud Krzysztof Mikołaj Radziwiłłi asemel.^[8]

1605. aastal kogus kuningas Karl IX kokku 12 000-mehelise sõjaväe, mis koosnes suuresti välismaa palgasõduritest. Poolas olid samal ajal poliitilised vastuolud ning seim otsustas armeele rohkem raha mitte anda. Chodkiewicz käsutuses oli 5000 meest, kellest 3500 olid temaga koos Tartu all laagris. Ülejäänud olid paigutatud Tartu, Paide, Viljandi, Võnnu ja ilmselt ka Rakvere linnusesse.^[10]

Karl IX otsustas rünnata Liivimaa tähtsaimat linna Riiat. Karlil ei olnud piisavalt transpordilaevu, et kogu oma väge korraga Riia alla saata ning seetõttu saadeti sõjajõud üle Läänemere kolme suure osana. 12. augustil maabus krahv Joachim Friedrich von Mansfeld 3000 sõduri (peamiselt sakslased) ja suurtükkidega Dünamündes ning alustas Riia piiramist. 15.–20. augustini maabus Tallinnas kindral Anders Lennartssoni 4000 sõdurist koosnev vägi (peamiselt soomlased) ning 30. augustil maabus Pärnus Karl IX 4000 sõduriga (rootslased ja šotlased).^[10]

Kuulnud Riia piiramisest asus Chodkiewicz Tartust Riia poole teele. 21. augustil jõudis ta Valmierasse, kus kuulis, et oht Riiale ei ole tõsine, kuna Riia linna kaitses üsna suur hulk mehi. Samas kuulis ta ka Anders Lennartssoni maabumisest Tallinnas ja tema võimalikust siirdumisest lõunasse. Chodkiewicz otsustas Lennartssoni vägedele vastu liikuda ja nendega võitlusse astuda.^[10]

23. augusti paiku asus Chodkiewicz teele põhja suunas ning saatis mõned lipkonnad Tomasz Dabrowy juhatusel Riia lähistele, et jälgida Mansfeldi tegevust. Lennartsson, kes oli kuulnud Chodkiewiczi paiknemisest kaugel lõunas, otsustas Viljandi tagasi vallutada. Kuulnud Chodkiewicz naasmisest põhja poole, siirdus Lennartsson oma vägedega Vigala juurde ja kindlustas oma positsioonid.^[10]

Chodkiewicz jõudis Vigalasse 29. augusti paiku ning üritas Lennartssoni oma positsioonidelt lagedale meelitada. See ei õnnestunud ning Poola ja Rootsi vägede vahel puhkenud tulevahetuses hukkus mõnisada sõdurit. Chodkiewicz sai Vigalas kuulda ka Karli saabumisest Pärnusse, ning kuna ta kartis, et Karl võib rünnata Viljandit. Seega asus suurhetman 1. septembril Viljandi poole teele, ning jõudis pärale ülejärgmisel päeval. Lennartsson liikus oma vägedega edasi Pärnu suunas, et ühineda kuninga vägedega.^[10]

5. septembril asus Karl oma vägedega mööda rannikuäärset teed liikvele Riia suunas. Rootsi maaväge julgestas laevastik, mis liikus nendega paralleelselt mööda rannikut. Karli väed peatusid 11.–14. septembril Salatsis. Kuna teed varjasid metsad ja sood ei suutnud Chodkiewicz kindlaks teha rootslaste täpset asukohta. Ta oletas, et rootslased pööravad ringi ja ründavad ikkagi Viljandit. Seetõttu ei lahkunud ta Viljandi alt enne 8. või isegi 14. septembrit. Kuulnud, et rootslased marsivad siiski lõunasse, kiirustas ta Valmiera alla. Sinna jõudis ta 16. septembril.^[10]

Chodkiewicz pidas oma vägesid liialt nõrgaks ning soovis kokkupõrget rootslastega vältida. Ta jäi ootama lisajõude, mis pidid saabuma Leedust. Valmieras sai ta valeteate, et rootslased plaanivad tema väge rünnata, ning ta asus valmistuma lahinguks. Ta ületas Koiva jõe, valmistas ette välikindlustusi ning jäi ootama Rootsi vägesid. Vahepeal jõudsid kohale ka abiväed Tartust. 24. septembril sai ta teada, et Karl IX oli päev varem oma vägedega Riia alla jõudnud. 24. septembril saatis Karl Riiga saadikud ning nõudis linna alistumist. Saanud eitava vastuse asus Karl linna piirama. Tõsine oht Riiale sundis Chodkiewiczit asuma teele Riia suunas, et linna piiramisrõngast vabastada. 26. septembril jõudis ta Riiast 15 km kaugusel asuvasse Salaspilsi.^[10]

 Pikemalt artiklis Salaspilsi lahing ehk Kirchholmi lahing

Rootsi sõjanõukogu otsustas 26. septembril, et öösel rünnatakse kogu väega Salaspilsi all paiknevaid poolakaid. Rootslased asusid kella kümne paiku õhtul oma laagrist teele. Kuna poolakate vahid märkasid rootslasi tulevat otsustasid viimased rünnakuga hommikuni viivitada, kuna üllatusmoment oli niikuinii juba kadunud. Kumbki pool ei soovinud loovutada oma häid positsioone ning oodati vastase rünnakut. Pärastlõunal lasi suurhetman oma arkebusiiridel kiiresti taganeda, et jätta muljet nagu hakkaks kogu armee taganema. Seepeale alustas Karl rünnakut.^[11]

Rootsi vägedes oli umbes 11 000 meest 11 suurtükiga, samas kui Poola vägedes oli vaid veidi üle 4000 sõduri. Lahingu saatuse otsustas tiivuliste husaaride äge rünnak, mis purustas rootslaste jalaväe. Lahingus hukkus umbes 6000 Rootsi sõdurit, ning vaid mõnisada Poola sõdurit.^[11]

Ellujäänud Rootsi jalaväelased pagesid Dünamündes asuvatele laevadele ning Mansfeldi juhitud raskeratsanikud taandusid Pärnusse. Hoolimata üliedukast lahingust keeldusid Chodkiewiczi mitmeid kuid palgata olnud sõdurid edasi võitlemast.^[11] Suur osa tema sõduritest lahkus oma kodumaale. Chodkiewiczi väkke jäid vaid palgasõdurid, kellele ta omast taskust pidi palka maksma.

Suurhetman Chodkiewiczi vägede nõrkusest hoolimata ei võtnud rootslased esialgu ette mingeid suuremaid sõjalisi operatsioone. 1606. aastal puhkes Poolas kuningavastane Zebrzydowski mäss, ning Chodkiewicz, kes oli üks olulisemaid Sigismundi toetavaid magnaate, oli sunnitud 1607. aastal Poolasse naasma. Samal ajal alustasid rootslased Joachim Friedrich von Mansfeldi juhtimisel sõjakäiku poolakate vastu. 1608. aastal vallutati Paide (25. juunil), Dünamünde, Koknese ning Viljandi. Rootslased asusid piirama ka Riiat.

1608. aasta augustis naasis suurhetman Liivimaale. Kuna Poola oli sõjas ka Moskvaga, oli Chodkiewiczi kasutada piiratud arv vägesid. Sügiseks oli tema väes 18 lipkonda 2019 sõduriga. Suurhetmani väed kogunesid esialgu Leedu-Liivimaa piiri lähedale Biržaisse. Viinud end kurssi rootslaste paiknemisega, liikusid nad edasi Salatsisse, kust läksid veebruaris Pärnu peale. Nad liikusid mööda metsi ning soid, et vältida rootslasi. Külm ilm oli sood ja metsaalused ära jäätanud, mistõttu oli vägede liikumine üsna hõlbus. Poola väed peatusid Pärnust umbes 14 kilomeetri kaugusel. Pärnu kaitsjateni oli jõudnud info suurhetmani tulekust ning linnaelanike hoiatuseks lasti kindlusest mõned kahuripaugud. Chodkiewicz arvas seetõttu ekslikult, et tema asukoht on avastatud ning ta taganes parematele positsioonidele. Tema pikast retkest väsinud väed ilmutasid rahulolematust. Rootslased märkasid Poola vägede kohalolu, kuid oletasid, et tegu on väikese väesalgaga.^[12]

Saanud teada, et Pärnu alla on Tallinna poolt lähenemas rootslaste abijõud, otsustas suurhetman kohe rünnata. Oma jalaväe vähesuse tõttu käskis ta osadel aadlikel hobuste seljast maha tulla ja ühineda jalaväelastega. Aadlikud ei olnud sellega nõus ning lõpuks pidi Chodkiewicz ise eeskuju näitama ja jala kindlusemüüride alla minema. Rünnak Pärnule algas ööl vastu 1. märtsi.^[13] Poola väed suutsid hävitada Pärnu lõunavärava ja tungida linna. Peatselt sunniti alistuma ka Pärnu linnuses paiknev garnison.^[12] Pärnu piiramisel kaotasid rootslased hukkunutena u 100, vangilangenutena u 300 ning ülejooksnutena 104 meest. Poolakate kätte langes ka kaks sõjalaeva ja hulgaliselt paate. Chodkiewicz jättis Pärnut kaitsma 200 meest ning lahkus Riia suunas, mida piirasid Mansfeldi väed.

Teel lõunasse sai Chodkiewicz teada, et Rootsi laevastik paikneb Salatsi sadamas. Kahe vallutatud Rootsi laeva, mõne Hollandi ja Inglise kaubalaeva ning mõne paadiga ründas Chodkiewicz ööl vastu 25. märtsi Rootsi laevastikku. Poolakad olid muutnud ka neli paati branderiteks. Rootslasi tabas rünnak üllatusena ning nad kaotasid lahingus kaks laeva.^[12]

Riia alla jõudnud Chodkiewicz astus lahingusse Mansfeldiga ning sundis Rootsi väed taganema. Lahingus hukkus umbes 2000 Rootsi sõdurit. Vabastanud Riia piiramisrõngast, asus Chodkiewicz ise Dünamündet piirama.^[12]

Juuli keskel asus Mansfeld 6000 mehega Pärnut piirama. Ta ümbritses linna kaitserajatiste ja blokhausidega, et kaitsta oma vägesid väljastpoolt tulevate Poola rünnakute eest. Chodkiewicz ootas samal ajal abivägesid, mis saabusid 20. augustil. Ta jättis Dünamünde alla mõnisada meest ning asus ise Pärnu suunas teele. Septembri alguseks oli ta jõudnud Pärnust 30 kilomeetri kaugusele. Rootslased otsustasid korraldada öise üllatusrünnaku. Rootsi väed ründasid poolakate laagrit, kuid löödi tagasi. Rootslased taganesid ning kindlustasid oma positsioone, langetades teedele puid. Chodkiewicz oli sunnitud suletud teede tõttu liikuma esmalt Viljandi alla ning sealt Pärnusse. Suurhetman jõudis Pärnu alla 15. septembril, hävitas esmalt ühe blokhausi ning ületas seejärel Pärnu jõe. Kuna poolakatel oli võimalus piirata Rootsi väed sisse, otsustas Mansfeld kohe rünnata. Rünnak ebaõnnestus ning Mansfeld liikus mööda metsi põhja poole, kus seadis end sisse heal positsioonil soiste alade vahel. Chodkiewiczil ei õnnestunud rootslasi lahingusse meelitada ning ta otsustas taganeda. Ta täiendas Pärnu garnisoni tuhande mehe ja moonaga ning asus 22. septembril teele lõunasse. Poola väed jõudsid Dünamünde alla 29. septembril.^[12]

Mansfeld oli järgnenud poolakatele ning 6. oktoobril toimus Poola ja Rootsi vägede vahel Koiva lahing, mille poolakad võitsid. 9. oktoobril alistus ka Dünamünde garnison. Palgata jäänud Poola sõdurid lahkusid seejärel kodumaale.

Käimasoleva Ingeri ja Vene-Poola sõja tõttu kaldus Rootsi ja Poola tähelepanu Liivimaalt eemale ning sisulist sõjategevust Liivimaal enam ei toimunud. 1611. aasta aprillis sõlmiti üheksakuuline relvarahu, mida hiljem pikendati. Relvarahu kestis 1617. aastani.

• Harald C. Pitsahl: Poola aeg Eestis ja Poola-Rootsi sõda (1600–1629 a.) : võitlus Eesti ranniku pärast Poola, Rootsi ja Vene vahel 16. sajandi lõpul., Tallinn: Nauding, 1930
• Werner Tawaststjerna: Kaarle IX:n ja Sigismundin taistelu Viron ja Liivinmaan omistamisesta, 270 lk., Helsinki, 1935, ESTER
• Adam Szelągowski: Sprawa północna w wiekach XVI i XVII, cz. 1. Walka o Bałtyk, 1544–1621., W Krakowie: w drukarni C. K. Uniwersytetu Jagiellońskiego 1904. Lk 167–205 (poola keeles)