Siil (mütoloogia)

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Märts 2022) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Siil on müütiline rääkiv loom, kes on üks eesti rahvuseepose "Kalevipoeg"tegelasi.

Rahvuseepose kaheteistkümnendas loos (Lauavõitlus ja siil, Pikk magamine, Unenägu, Vaeslapse tall, Sillaehitus) jõudis Kalevipoeg lauakoormaga Peipsi kaldale. Metsast tulid teda kimbutama isa õhutusel kolm Peipsi sortsi poega, kellel olid pikad piitsad, mille otstes veskikivid. Kalevipoeg üritas neile vastu hakata männivemblaga, mis purunes. Seejärel tuli võtta abiks lauakoorma lauad, kuid need purunesid kergesti sortsipoegade selgadel. Lauavirn kippus kahanema ja sortsipojad peale tungima. Õnneks hüüdis põõsastikust õrn hääleke:

"Servitie, servitie,

Kallis Kalevite poega!"

Kalevipoeg mõistis kohe

Sõbra sõna soovitused,

Tõttas käsku täitemaie,

Seadis laua servitie,

Laskis servil ladusasti

Soolasortsilaste selga

Kordamööda kukkumaie.

Sortsipojad põgenesid ulgudes. Kalevipoeg tundis huvi, kes andis hüva nõu ning soovis abimehele tänu avaldada. Hääl põõsastest vastas, et on siilike, kuid ei saa välja tulla, kuna Vanaisa ei ole kehakatteks kasukat andnud. Kalevipoeg lubas lahkelt talle varjukuue anda. Siil tuli välja ja vägilane kiskus:

Oma kasuka hõlmasta

Natukese okasnahka,

Viskas siili-vennikesel′.

Tänadessa mässis siili

Kõhetuma kehakese

Saadud sooja sõba sisse.

Ning siil puges põõsasse tagasi. ^[1]