Vanaisa (mütoloogia)

Vanaisa, ka Taevataat on müütiline tegelane eesti rahvuseeposes "Kalevipoeg". Ta on taevaliste Taara tarkade juht, mõnes kontekstis saab teda samastada Ukuga.

Teda on mainitud eepose kahekümnendas loos (Valmistumine sõjaks. Lahingud. Raudmeeste saadikud. Kalevipoja surm. Põrgu väravas.).

Soome sepa pandud needuse tõttu lõikas mõõk Kääpa jõel Kalevipojal jalad alt. Vägilase vaim pääses põrmu paelust ja tõusis linnuna üles taevasse. Taevas anti vaimule uus keha, millel küll polnud jalgu. Kalevipoeg istus taevas Taara kangelaste keskel ja kuulas laulikute lugulaule oma vägitegude kohta. Samal ajal vanaisa mõlgutas mõtteid - mida anda taevas kangele mehele ametiks? Vanaisa kutsus kokku Taara taevalised targad ning peale paaripäevast nõupidamist mõeldi ühel meelel:

Põrgu vahipoisiks panna

Alta-ilma hoidemaie,

Väravaida vahtimaie,

Et ei selli sidemesta,

Kuri pääseks kütketesta.

Kalevipoeg pandi valge ratsu selga ja saadeti põrguriigi piiridele. Seal raksas ta raske käega kaljut ning rusik jäi kinni kivirahnu. Nüüd ta kaitseb kütkes olles teiste kütkeid. Kui põrgulased püüavad kahest otsast põlenud piirul ahelaid habrastada, siis:

Kui saab hüüdma koidukukke

Vanaisa väravalta

Jõulupüha tulekuda:

Lähvad ahelate lülid

Järsku jälle jämedamaks. ^[1]